Frangi riik ja selle valitsejad (0)

Frangi riik ja selle valitsejad
Rahvasterändamise ajajärgul oli frangi kuningatest kõige võimsam Merovingide sugukonnast pärinev Chlodowech, kes kuulus saali frankide hulka.
Chlodowech sai kuningaks 481. aastal, olles kõigest vaid 15-aastane. Tal oli vapra, kuid julma sõjapealiku kuulsus, Merovnigide kuningasoo tunnusena kandis ta pikki juukseid. Aastal 486 vallutasid frangid tema juhtimisel suurema osa Galliast. 496. aastal astus ta ristiusku. Seda aastaarvu võibki pidada Frangi kuningriigi tekkeaastaks.
Võimule jäi Chlodowech kuni surmani 511. aastal. Tema nime ladinakeelsest kujust Clovis tuleneb Prantsuse kuningate nimi Louis. Chlodowech tegi pealinnaks Pariisi ja muutis kuningavõimu päritavaks. Tema ajal alustati saali õiguse kirjaliku seadustekogu koostamist. See oli frangi tavaõigus, mis pandi kirja ladina keeles ja mis hakkas kehtima kõrvuti Rooma õigusega.
Merovingid 5.-8. sajandil ja majordoomused
Chlodowechi surma järel jagati riik ta kolme poja vahel – frangi pärimisõigus nägi ette maa jagamist kõigi meessoost järeltulijate vahel. Merovingid olid kogu oma valitsemisaja hõivatud pärilusvõitlusega, mis sageli oli vägagi verine.
7. sajandist alates olid troonil nõrgad valitsejad. Seepärast on seda perioodi Frangi riigi ajaloos nimetatud laiskade kuningate ajajärguks. Kuninga võim nõrgenes, seda süvendas kuninga maavalitsejate ja ametnike – majordoomuste ehk kojaülemate ( maire du palais) – võimu kasv. 680. aastatel kujunes võimsaimaks nende seast Austraasia (tänapäeva Ida-Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa lääneosa) majordoomus Heristali Pippin (Pépin d’Herstal), kes valitses küll Merovingide soost kuninga nime, kuid tegelikult oli iseseisev.
Karolingid 8.-10. saj
Kuigi alates Heristali Pippinist on võim Frangi riigis tema järglaste käes, valitsevad formaalselt ikka veel Merovingid. Alles pärast kolmveerandi sajandi pikkust võimuolekut istuvad nad Karolingide nime all troonile.
Heristali Pippini sohipoeg Karl Martell (Charles Martel) (valitses 714-741); nimi Martell tähendab vanaprantsuse keeles vasarat. Tema loobus majordoomuse tiitlist ja võttis endale Frangi hertsogi tiitli .
Karl Martell võitis islamiusulisi 732. aastal Poitiers’ lahingus. Sellega pandi seisma araablaste edasitungimine Euroopas. Islamiusulised pöördusid tagasi Pürenee poolsaarele, kuhu jäid ligi 800 aastaks. Karl Martell sai aga Euroopa ristiusu päästjaks ja ta sünd tunnistati seaduslikuks.
Karl Martell teostas sõjaväereformi. Loodi raskerelvastuses sõjavägi ja talupoegadest eraldusid elukutselised sõjamehed, kes said oma teenistuse eest maad. See oli vältimatu, sest ratsamehe varustus oli kallis. Selle reformiga pani Karl Martell aluse rüütlite ratsaväele, millest kujunes keskaja olulisem väeliik. Taolise uut laadi sõjaväeorganisatsiooni loomine sai feodaal - ehk läänisuhete kujunemise peamiseks põhjuseks.
Karl Martelli poeg Pippin Lühike (Pépin le Bref; võimul 741-768) valitses samuti alguses Merovingide nimel.
Kuid 751. aastal kutsus ta kokku frangi ülikkonna ja laskis end frankide kuningaks valida. Seejärel pühitsesid piiskopid Pippini kiriklikult ametisse. Viimane Meroving saadeti kloostrisse .
Kirikuriigi tekkimine
Rooma allus tol ajal formaalselt Bütsantsile (Ida-Rooma riik), kuid Bütsantsi keisrid ei suutnud paavsti langobardide rünnakute eest kaitsta. Nüüd pöördus paavst abipalvega Frangi kuninga Pippini poole. 756. aastal võitis Pippin langobarde ja andis nende maid paavstile. Nii tekkis Kirikuriik – see on paavsti poolt ilmalikult valitsetav maa-ala.
Kõik see tugevdas veelgi frangi kuningate ja paavstide häid suhteid. Paavst pühitses Pippini uuesti kuningaks ja keelas frankidel valida endale kuningat mõnest teisest dünastiast. Seega seadustas paavst õiguslikult küsitava Karolingide dünastia.
Karl Suure keisririik
Frangi riigi kõige võimsamaks valitsejaks oli Karl Suur (Charlemagne; võimul 768-814), Pippin Lühikese poeg. Juba eluajal muutus see mees legendiks, teda peeti keskaja ideaalvalitseja kehastuseks. Võimule tulles ei osanud Karl lugeda ega kirjutada, aga rääkis ladina ja veidi ka kreeka keelt. Kirjaoskamatuks jäi Karl kuni elu lõpuni, mis polnud tolleaegses maailmas kuigi ebaharilik . Pärast Lääne-Rooma langust vähenes kirjaoskus . See tulenes osaliselt kultuuritaseme üldisest langusest, osalt aga ka asjaolust, et germaanlastel oli kombeks korraldada õigusasju suuliselt.
Perioodi 773-800 võin pidada Karl Suure sõdade ja vallutuste ajastuks. Ühtekokku korraldas ta ligi 50 sõjaretke ja nende tulemusena saavutas Frangi riik oma suurima ulatuse. Tekkis Karolingide impeerium .
800. aastal kroonis paavst Leo III Karl Suure Roomas keisriks. 812. aastal Aacheni lepinguga tunnistas Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Karl Suurt keisrina.
Keisririigi valitsemine
Frangi riik oli oma ulatuselt enam-vähem võrdne Lääne-Roomaga. Kuid seda riiki hoidis koos vaid Karl Suure isik. See tähendab, et riigil puudus seesmine ühtsus ja ka kindel keskus. Suurema osa ajast veetis Karl Suur oma lemmiklinnas Aachenis.
Provintsidesse nimetati ametisse asevalitsejad, keda kutsuti krahvideks (piirialadel markkrahvideks, mark – kindlustatud ääremaa). Need olid kuningale ustavad mehed, kes pidid silmas pidama riigi huvisid. Sidepidamine krahvidega toimus kuninga korralduste ehk kapitulaaride abil.
Karl Suur taastas läänes üle pika aja suure riigi keskse administratsiooniga. Seeläbi toimus läänikorra levimine kogu Frangi riigi territooriumil ja hiljem ka selle mõjualustel aladel.
Karolingide renessanss
Karl Suure aja kultuurielu elavnemist tavatsetakse ajalookirjanduses nimetada Karolingide renessansiks . See renessanss ei seisnud mitte uute ideede sünnis, vaid olemasolevate mõtete levitamises ja süstematiseerimises. Toimus kultuuriline ühtlustumine, ühtse teoloogia ja liturgia võidukäik kogu karolingide impeeriumi aladel. Karolingide renessanss tühistab esimest korda Lääne-Euroopa iseseisvat kultuurilist teadvustamist. Kuid selle aluseks jäi endiselt hilisantiigi kristlik ladina kultuur.
Näiteid Karolingide renessansist:

• Leidis aset kirjakeele ühtlustamine kogu Karolingide impeeriumi raames. Kirjaoskus saavutas tollases Gallias ja Germaanias suure leviku, ladina keel kui tollal läänes ainuvalitsev kirjakeel ühtlustus kiiresti, valitsevaks sai uus kirjakuju – Karolingide minuskel .
  
• Koolide rajamine. Aachenisse asutati õukonnakool haritud ametnike koolitamiseks. Selle eeskujul hakati kogu impeeriumis rajama too- ja kloostrikoole.
  
• Antiikkultuuri väärtustamine. Karl koondas enda ümber õpetlasi kogu Euroopast. Eriti tugevalt mõjutasid teda Itaalia ja Rooma, aga Karli õukonda kutsuti õpetlasi ka Hispaaniast, Inglismaalt ja Iirimaalt.
  
• Arhitektuuri areng.
  

Frangi riigi lagunemine
Karl Suure loodud impeerium ei püsinud kaua. Pärast Karli surma sai troonile tema poeg Ludwig I Vaga (võimul 814-840). Juba eluajal jagas see mees riigi oma poegade vahel. See põhjustas aadli mässu ja kodusõda vendade vahel.
Selle võitluse ajast (aastast 842) pärineb Strasbourg’i vanne , milles nooremad vennad lubasid teineteist toetada võitluses vanima venna Lothari vastu. See leping on oluline kui vanasaksa ja vanaprantsuse keele vanim mälestis. Varem sõlmiti kõik lepingud ladina keeles.
843. aastal saavutasid Ludwig I Vaga kolm poega kokkuleppe. Sõlmiti Verduni leping. Selle alusel jagati Frangi riik kolme ossa :
- noorim poeg Karl Paljaspea (Charles le Chauve) sai Lääne-Frangi riigi ehk Francia Occidentalis.
- keskmine poeg Ludwig Sakslane (Louis le Germanique) sai Ida-Frangi riigi ehk Francia Orientalis.
- vanim poeg sai Kesk-Riigi, mis ulatus Põhjamerest üle Burgundia kuni Roomani. Talle jäi ka keisritiitel.