Jaapani budism (0)

Ülenurme Gümnaasium
Jaapani budism
Referaat
Koostaja: Gelvin Palk
Klass: 11C
Juhendaja : Pille Kuusik
Ülenurme 2010
SISUKORD
1.1. Õpetuse põhimõisted: 4
3.1. Jaapani budismi ajalooline ülevaade 10
3.2. Budism Jaapani kodus 11
3.2.1. Teejoomise tähtsus 12
3.3. Jaapani budistlikud usupühad 12
SISSEJUHATUS
Tänapäeva värvilises ühiskonnas on võimalik pooldada mitmesuguseid erinevaid uskumusi - alustades kristlusega ja lõpetades budismiga. Nende vahele jääb muidugi hulk-hulk teisi uskumusi. Religioon on ka tänapäeval väga tähtsal kohal, sest see on muutnud rahvusvahelisi suhteid ja väga paljude inimeste elusid. Valisin teemaks Jaapani budismi, sest see on minu jaoks huvitav just eelkõige oma erilisuse pärast. Referaadis annan ülevaate budismist, budismi ajaloost ja milline on budism Jaapanis . Alguses annan ülevaate budismist ja selle põhimõistetest, edasi liigun ajalooni ja lõpetan Jaapani budismiga.
1. BUDISM
Budism sai alguse Indiast 5. sajandil eKr ning selle religiooni asutajaks peetakse prints Siddhartha Gautamat, kes pärast 29 aastat lossis kestnud jõudeelu avas enda silmad ja hakkas ringi rännates ja erinevat moodi eksperimenteerides maailmast tõde taga otsima . Tõe ta ka leidis, aga mitte kuskilt kivi alt ega pilve pealt, vaid pärast 49 päeva väldanud meditatsiooni enese seest. Ajalugu tunneb nüüd seda printsi ka Buddha nime all.
Kas siis jumal (e. tõde) oli tõesti end ainult tema sisse elama sättinud? Ei, mitte ainult tema, vaid vastavalt budistide õpetustele asub ta meie kõigi sees, kuid kõik meist ei näe ega tunneta teda. Et seda leida, on vaja inimesel vaadata enese sisse - viimast teostatakse meditatsiooni abil (2).
Budismi eesmärgiks on Buddha Šakjamuni eeskujul inimestes virgunud meeleseisundi tekitamine. Šakjamuni, kelle sünninimi oli Siddhartha Gautama, pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudis virgumiseni, s.t sai buddhaks umbes 35-aastaselt, hakkas seejärel õpetama ja lõi oma koguduse. Ülejäänud elu pühendas ta õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel. Budismi levik kiirenes Indias kuningas Ašoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning samuti läände.
Termin "budism" on Lääne päritolu ning võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades sanskriti sõna buda vastena. Mõlemad on tuletatud Šakjamuni üldkasutatavast õpetajanimest Buddha, mis tähendab 'Virgunu'. Traditsioonilistes budistlikes maades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks ehk seadmuseks, budadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (1).

1.1. Õpetuse põhimõisted:

1. Neli õilsat tõde
Budismi põhiseisukohad on esitatud Buddha esimest jutlust kajastavas tekstis "Seadmuseratta käimapanemine", mille vaateid jagavad kõik budismi koolkonnad. Seal räägib Buddha neljast õilsast tõest, need on:

tõde kannatuse põhjusest,

tõde kannatusest,

tõde kannatuse lakkamisest ja

tõde kannatuse lakkamisele viivast teest.
See tee on õilis kaheksaosaline tee. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele (1).
Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus ja sellest kannatusest on võimalik vabaneda , kuna kannatusel on põhjus. Selleks põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on õilis kaheksaosaline tee. Kogu edaspidist budistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti aga just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt (1).
2. Sansaara ja nirvaana
Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism india kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara ja nirvaana. Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud olemasoluviisi. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine . Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu (1).
3. Tegu
India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo ja teovilja mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas halvad või head. Inimene saab aga valida, milliseid tegusid ta teeb ja seetõttu oma teovilja määrata. Buddhad ja bodhisattvad on teo ja teovilja seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel , vaid isetult teisi olendeid aidates (1).
4. Sõltuvuslik tekkimine
Tegu on seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik on omavahel seotud. Seda väljendab budismis eelkõige sõltuvusliku tekkimise õpetuses. Siin Buddha kirjeldab kaheteistkümne lüli abil sansaara toimimise sõltuvuslikku mehhanismi. Selle põhjusliku jada alguses on teadmatus ehk nõmedus, mis on kannatuse algpõhjus. Sõltuvusliku tekkimise õpetus seletabki lahti teise õilsa tõe kannatuse põhjusest. Kannatuse kadumiseks on vajalik kaotada teadmatus, mille tulemusel kogu sansaarat kandev ahel lakkab toimimast. Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki seadmused iseenesest vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, ning nad on pidevas põhjuse-tagajärje seoses – s.t et nad ka ise on põhjuseks teistele seadmustele (1).
5. Tühjus
Sõltuvusliku tekkimise sünonüümiks on tühjuse mõiste, mille järgi seadmustel puudub püsiv omaolek. Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima, ja tänu sellele on võimalik ka virgumine . Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb - kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism rumaluse ehk teadmatuse aluseks. Seega kannatuse põhjustajaks (1).
6. Isetus
Tühjuse mõiste teiseks väljenduseks on isetus, mis samuti viitab seadmuste püsiva omaoleku ehk ise puudumisele. Inimese kirjeldamisel tähendab see, et puudub see, mida nimetatakse iseks ehk minaks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade kogum. Selle pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse aga budismis kannatuse põhjuseks (1).
7. Kolm kalliskivi
Kolm kalliskivi on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu (1).
Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru (1).
8. Meeleharjutused
"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha budismi ehk tuntuimas tekstis "Dhammapada". Seetõttu on just meele muutmine oluline teel virgumisele. Meetodeid meele muutmiseks on aga loendamatult. Neid on aja jooksul kadunud ning neid tekib pidevalt ka juurde. Buddha ei andnud oma õpilastele abstraktseid teadmisi, vaid suunas neid lähtuvalt igaühe meeleseisundist. Nii tekkis palju erinevaid õpetusi ja traditsioone. Mõned põhimõtted on aga säilinud üsna sarnastena pea kõigis budismi vooludes (1).
Meele harjutamisel on olulised kaks meetodit, mis üksteist täiendavad: meelerahu ja analüüsiv vaatlus (1).
9. Meelerahu
Meelerahu abil keskendatakse püsimatu meel ühele objektile . Kuna inimese meel on tavaliselt püsimatu, siis sügava analüüsi teostamiseks tuleb seda taltsutada ja rahustada, peatada kontrollimatu mõttevool ja tunnetetulv. Kuid meelerahu ei ole eesmärk omaette (1).
10. Analüüsiv vaatlus
Analüüsiva vaatluse abil aga uuritakse seda objekti põhjalikult. Objekti analüüsides jõutakse selle omaoleku tühjuseni. Analüüsi eesmärk on mõista, et nähtustel puudub ise ehk püsiv omaolek, et kõik seadmused on tühjad (1).
11. Brahmaseisund
Brahmaseisund on budismi eetikas oluline nelja kõlbelise kategooria üldnimetus. See hõlmab kaastunnet , sõbralikkust, rõõmu ja võrdset suhtumist . Need neli, eelkõige aga kaastunne , on olulised eetilised printsiibid, aga ka harjutused meele muutmisel. Meel, mis on teiste suhtes kaastundlik ja sõbralik, unustab enda mina, mis on kõikide kannatuste põhjus (1).
Kaastunne tähendab kõigisse olenditesse positiivset suhtumist, teiste olendite kannatuste märkamist ja tegutsemist nende kannatuste leevendamiseks (1).
Sõbralikkus väljendab tegutsemist teiste hüvanguks tasu ja kiitust ootamata (1).
Rõõm tähendab rõõmustamist teiste heaolu üle. Võrdne suhtumine on kõikidesse olenditesse eelistuseta suhtumine, vaenlaste ja sõprade võrdne aitamine (1).
12. Kosmoloogia
Budismis tekkis suurelt osalt india mütoloogia põhjal oma mütoloogia ja kosmoloogia. Budismi järgi jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Need on hierarhilises järjestuses ja neid kujutatakse tihti ringina ehk olemisrattana. Olendid võivad sündida erinevates valdades ja samuti ümber sündida ükskõik millises neist valdadest ehk maailmadest. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, näljase vaimu ehk preetana või loomana. Põrgu on neist valdadest kõige madalam. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena , jumalana või pooljumala ehk asurana. Jumalate ilm on neist valdadest kõrgeim. Kõige parem on sündida inimesena, sest vaid inimene saab sellest ahelast väljuda – ta võib virguda ehk saada buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budismi järgi kannatuste maailma, kuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele (1).
2. MILLE POOLEST ERINEB BUDISM TEISTEST USUNDITEST?
Erinevalt paljudest teistest religioonidest ei eksisteeri budismis isikustatud jumalat. Ta ei ole selles religioonis isegi mitte kuidagi inimese sarnane - pigem on jumal lihtsalt tõe sünonüüm või siis meeleseisund (2).
Buddha õpetussõnad:
1)Me oleme, mis me mõtleme
2)Kõik mis me oleme, tõuseb koos meie mõtetega
3)Enda mõtetega me loome maailma
Buddha ei ole jumal, vaid inimene, kes saavutas valgustatuse ehk seisundi, mil inimene näeb ja mõistab tõde. Teoorias võib meist igaüks Buddhaks saada (2).
Teiseks, kuna budismis ei eksisteeri jumalat isikustatud kujul, siis ei eksisteeri selles ka käskude-keeldude kogumit. Kõik valgustatus olekus kogetud tõed, mis Buddha vahendusel inimesteni jõuavad, on soovituslikud. Nendest üleastumisel ei kaasne mingit sadistiliku ülima olendi poolset karistust (2).
Buddha õpetussõnad:
Kui kõik taanduks sellele, et meie elu oleks kammitsetud ühest ülimast olendist, siis puuduks inimesel iha ja mõtlemine. Inimene peab ise hindama ja kogema , mis on elus väär ja mis õige. Seda ei saa talle käskudena ette anda (2).
Kolmas märkimisväärne erinevus enamus religioonidest on see, et kuna budismis tõe leidmise teeks on vaatamine enda sisemusse ehk mediteerimine, siis ei ole seal tekkinud sellist tohutut hierarhilist "tõeministeeriumi". Teisisõnu, selleks et tunnetada tõde ei pea minema kellegi
jutlust kuulama ega organisatsioonidesse koonduma. Paljud budistid on ise omal käel õppinud (2).
3. JAAPANI BUDISM
Budismi saabumisega Jaapanisse on keeruline lugu. Jaapani religiooni ajaloo uurija Masaharu Anesaki andmetel saabus Jaanisse üks nimekas Budist Shiba Tachito aastal 522. Pole teada, milliste ringkondadega ta Jaapanis suhtles. Ametlikult on budismi leviku algus Jaapanis siis, kui Koreas asuva riigi Backche delegatsioon saabus Jaapanisse kas 538 või 522 aastal. Saatkond külastas Yamato õukonda ja tõi kingituseks kaasa buda kujusid ja hiinakeelseid budistlikke tekste . Budism on üsna agressiivne enda religioosses väljenduses, eriti tol ajal, kui ta positsioonid Indias kaotas ja leidis uue levikuala Ida-Aasias. Jaapanis tegid budistid kingitusi mõjukatele Jaapani suguvõsadele, ülistasid budismi voorusi ja kasutasid ära Jaapani valitsejate keerulist olukorda – teatud välisvalduste kaotus Koreas, Kjushu saare vürstide vähene kuulekus keisrile jne. 6. sajandi teisel poolel tõusis esile Soga klann , kes omandas suure mõju keisrikojas, eriti keisrinna Suiko ajal (1).

3.1. Jaapani budismi ajalooline ülevaade

Budismi ajalugu on Jaapanis jälgitav alates 6. Sajandist, kui Koreast toodi sinna budistlikud suutrad (õpetustekstid) ja pühakujud. Esimene suur budismi soosija oli prints Shotoku, kes valitses aastail 593- 622. Ta tegi budismist riigiusundi, ühendades sellega konfutsianistlikud käsitused surematusest ja ideaalsest riigikorrast. Koos õpetatud munkadega tuli Koreast ja Hiinast uue religiooni kohta üha uusi teadmisi ja pealinna Narasse kujunenud usukeskuse asemele rajati 805. Aastal uue pealinna Kyõto kohal kõrguvale Hiei mäele palju suurem budismi keskus. See järgis Hiina tien tai koolkonna õpetuslikku pärimust, mida Jaapanis hakati nimetama tendai koolkonnaks (5).
Koolkonna sees tekkis üpris ruttu mõneti Tiibeti- päraseid tavasid ja harjutusi viljelev esoteerilise budismi suund. Sellest sugenenud võistlev koolkond rajas Kyõtost veidi lõuna pool asuvale ja tollal peaaegu ligipääsmatule Kõya mäele üsna kiiresti oma usukeskuse. Sealset koolkonda hakati nimetama shingoniks. Selle asutajaks oli kuulus munk Kukai (744- 835), keda pärast surma tunti Kobo Daishi nime all ning austati kui suurt pühakut (5).
Tendai ja shingoni usukondadele lisandus kiiresti teisi, millest osa lähtus Hiina budismi ja Jaapanipärastest mõttesuundadest. Lootosesuutrat tähtsustati juba tendai budismis, kuid Nichiren (1222- 1282) seadis selle oma õpetuse lähtealuseks ja tema tõlgenduslikud teosed olid ajendiks mitme uue uskkonna tekkimisele. Need hõlmavad mitut tänapäeva kõige mõjukamat rahvalikku budistlikku liikumist. Nichireni uskkondi ühendab lihtsa lause Nam(u)- myoho- renge- kyo (au Lootosesuutra salapärasele seadmusele!) kasutamine mõtluses (5).
Kõik need koolkonnad väljendavad ühel või teisel viisil Indiast Ida- Aasiasse levinud mahajaana budismi pärimuse olulisi teemasid . Kuigi osa inimesi, kes eelistavad selgepiiriliselt ühte või teist uskkonda, eriti nembutsu või Nichireni rühmitisi, ei hoolita usundi rahvalikes vormides palju uskkondade piiridest (5).
Kaks enim austatavat lunastajat on bodhisattvad Jizo - sama ja Kannonsama. Jizo- sama hoolitseb uskumuse kohaselt eelkõige laste, ka sünnituse või raseduse ajal surnud laste eest. Kannon- sama (sanskriti Avalokitešvara) pakub mitmel viisil kaitset ja lohutust ning teda võib leida paljudest paikadest, sealhulgas Soto zeni templitest (5).

3.2. Budism Jaapani kodus

Paljudes budismimeelsetes kodudes on kodualtar (butsu- dan). Tavaliselt on selles kesksel kohal budismiaineline kuju või mõni muu sümbol, peale selle on seal esivanemaid mälestav tahvel , püha budistliku tekstiga raamatuke, viiruki põletamise alus ja üht- teist muud. Hommikupalvuse ajal võidakse asetada altarile väike toiduohver, lugeda katkend suutrast ja läita viirukiküünal. Igal koolkonnal on oma eripärased riitused (5).
Budism on iseäranis mõjukas matusetseremooniate ja kalmistute religioonina. Ka selles valdkonnas erinevad riitused koolkonniti, kuid põhilised rituaalid on ühesugused. Külastajad seavad hauakivi kõrvale õhukesi puitlaaste, millele on paksu musta tušiga kirjutatud tekstid, mis kajastavad selle templi uskumusi (5).
Surnuaedadel käiakse eriti higani ajal- kaks korda aastas, kevadisel ja sügisesel pööripäeval. Teine põhiline surnute mälestamise aeg on südasuvel o- boni ajal, seda tähistatakse vabas õhus süüdatud lõkete ja tantsuga (5).

3.2.1. Teejoomise tähtsus

Pärimus räägib, et Jaapani munk Eisai (1141- 1215 ) tõi 1168. Aastal Hiinast Jaapanisse teepõõsa seemned ning külvas need oma templi aeda. Sellest ajast seostatakse teejoomise rituaali (chado) Eisairinzai koolkonnaga. See on üks hiina kultuuri elemente, mille rinzai koolkond üle võttis ja endale kohandas. Hiinas kasutati teed juba ammu kehaorganite funktsioneerimise harmoniseerimiseks. Chado, mis pole küll rangelt võttes religioosne toiming, on tihedalt seotud zeni vaimuga. Õeldakse, et „ zenil ja teel on üks maitse“. Eisai loodud rinzai zen taotleb spontaanset satorit (jaapani väljend, mis tähendab valgustusele jõudmist), mis saavutatakse kõigisse asjadessesulandumisega meditatsioonis (3).

3.3. Jaapani budistlikud usupühad

Jaapani budism matkib mõningal määral sintoismile iseloomulikku pühade (matsuri) pidamise tava. Näiteks peavad mõned budistlikud templid aprilli algul lillepüha, millega tähistatakse Buddha sünnipäeva (8. aprillil ). Buddha kuju, mis kujutab teda lapsena, asetatakse lilledega ehitud raami ja osavõtjad kastavad seda veega, mida nad võtavad kuju ees paiknevast kausist (5).
Teise, Tõkyõ budistlikus templis haripunkti jõudva pühaga peetakse meeles neljakümmend seitset isandat jäänud samuraid (ronin). Neid samuraisid on sajandeid ülistatud, sest nad maksid kätte oma isanda eest, kes oli ebaõiglaselt sunnitud tegema enesetapu (harakiri), ning sooritasid seejärel ka ise enesetapu. See on üks klassikalisi ettekavatsetud rituaalseid enesetapulugusid, mille ajendiks oli ustavusest tulenev kindlameelsus (5).
Seda ainestikku on kasutatud tuntud traditsioonilises näidendis, mille pealkiri on „Chushingura“ ja mida esitatakse tavapäraselt detsembris selle püha ajal. Põhisündmus on rongkäik, mis kujutab neljakümne seitsme samurai saabumist templisse, et teatada oma kättemaksu lõpuleviimisest. Seejärel läidab rahvas nende haudadele lõhnaküünlad (5).
Budis seostub Jaapani kultuuriga mitmeti: samurai- tee ehk bushido traditsiooni kaudu, paljusid budistlikke teemasid kasutava tõsise no- teatri kaudu, lihtsust ja loomulikkust viljeleva teetseremoonia kaudu, kalligraafia ja maalikunsti kaudu. Jaapani budismi kõige eredamaks küljeks on siiski mahajaana budismi pärimuse budade, bodhisattavate ja pühakute ümber keskendunud rahvalik usk (5).
4. ZEN-BUDISM
Jaapanis teise tendentsi tähtsaimaks esindajaks on zen-budism, millel üle Jaapani umbes 21 000 templit ja liik­meid umbes 9 miljonit. Ta rõhutab vajadust vabaneda sotsiaalsetest köidikutest. Zen-budismi juured ula­tu­vad Indiasse, kuid tekkis 6. sajandil Hiinas. Jaapanisse jõudis 12-13 sajandil, esialgu oli ta mõju suh­te­li­selt piiratud. Pikapeale kujunes 3 zen-budistlikku sekti:
1. rinzai sekt , mille tõi Jaapanisse Hiinast 1191 Eisai (1141 – 1215). Ta rajas 2 templit – üke Kyotosse ja ühe Kamakurasse, kuid need funktsioneerisid kui neo-konfutsianistlikud koolid. Eisai­le omandatakse ka tee tseremoonia Jaapanis, ta on kirjutanud essee “Joo teed ja pikenda elu”. Eisail ja ta järeltulijatel suur tähelepanu maa kultuurilisele arengule, kuid mitte liht­ini­me­sele. Rinzai sekti järgijatel olid 13-14 sajandil rasked ajad, sest neid jälitati ametivõimude poolt. Nad said siiski sõjaväe juhtide soosingu ja kamakura perioodil riigiusundi aupaiste. Has­hikaga perioodil 14-16 sajandil ehitati igasse provintsi1 zen-budistlik tempel, mis arendas suh­teid Hiinaga . Rinzai preestrid olid kõrgelt haritud, nende käes suured maavaldused, raa­ma­tu- ja kunstikogud. Nad oli võimelised ka teiste kultuuri taset arendama. Arenesid kunst , kir­jandus, teejoomise kultus , no teater. Zen-budism mõjutas kogu Jaapani kultuuri (4).
2. soto sekt, mille tõi Hiinast 1227 munk Dogen (1200 – 1253). Dogeni koolkond rõhutas tra­dit­sioo­ni säilitamise vajadust, õpetaja autoriteeti ja meditatsiooni rolli õndsuse saavutamisel. Do­geni peetakse kamakura perioodil üheks suuremaks intellektuaaliks. Ta ei taotlenud isik­lik­ku au, kuid oli suures lugupidamises. Ta arvates oli budistlik vaimuvalgus saavutatav kõi­gi­le, ka naistele. Ta guhtus kriitiliselt Hiina zen-budistlikesse kirjutistesse, mis ignoreerisid buda suutraid, tema arvates võis buda tõelisi kavatsusi leida vaid ta suutrates. Tal oli lahk­­arvamusi Nichireni õpetusega, sest Dogeni õpetus rõhutas kõigi buda kirjutiste auto­ri­tee­ti ja kõigutamatut usku budasse (4).
3. fuke sekt tekkis 1255, kuid ei omandanud sellist mõju nagu 2 eelmist Oli olemas ka obaku sekt 17. sajandi keskel, kuid suurt mõju sellel polnud. Zen-budismil on suur tähtsus kogu ta eksisteerimise vältel. Töötati välja oma kasvatusteadus , millel on palju ühist samuraide aukoodeksiga. Zen-budistlik kasvatus rõhutas:

• 1. rangust, julmust
  
• 2. kepi distsipliini
  
• 3. enesekontrolli saavutamist
  
• 4. sihikindluse arendamist
  
• 5. valmisolekut kõigeks, ka surmaks
  
• 6. mehisust, julgust, kartmatust
  
• 7. ustavust, eriti oma senjöörile
  
• 8. väärikat käitumist
  
• 9. au kõrget hindamist
  
• 10. fanaatilist lojaalsust zen-budismi ideedele
  

Kogu zen-budistlik kasvatus mõjutas eelkõige samuraisid, kuid tal oli mõju kogu Jaapani arengule. Täna­päe­val on hakatud zen-budismi levitama ka Euroopas. Zuzuki (1870 – 1966) on õpetlane, kes esimesena hak­kas lääne tsivilisatsioone tutvustama zen-budismiga. Deshimaru (1914 – 1982) oli hakanud mungaks 1965, ta reisis Euroopas ja Põhja-Aafrikas, rajas üle 60 zen-budistliku meditatsiooni keskuse (4).
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtteks võiks öelda, et budismi jõudmine Jaapanisse oli täis keerukust ja raskust. Valiti küll soodne aeg, kuid siiski tekkisid probleemid. Küll oli probleeme teiste uskudega, eriti shinto – Jaapani algse riigiusuga. Küll oli probleeme võimuhaaramisega, nii pro-budistid kui ka anti-budistid tahtis haarata võimu. Kuid lõppude lõpuks see ikkagi võeti kenast vastu, ehkki alguses mõningate mööndustega, kuid omaks ta võeti.
Usun, et referaat andis piisava ülevaate Jaapani budismi ajaloo, budismi, zen-budismi üle. Isiklikult huvitun ise ka budismist. See on teistes usunditest palju erinev ja justkui tundub, et budism on samm kõrgemal kui teised usundid. Budismi ajalugu ja omapära teevad selle juba eriliseks . See pakub mulle palju mõtteainet ning referaadiga loodan, et keegi leiab ka endi jaoks budismi erilisuse.
KASUTATUD KIRJANDUS

Budism. URL: http://et.wikipedia.org/wiki/Budis m. 17.03.2010

Nikkolo K. Religioon Jaapanis – Budism. URL: http://kristonikkolo.blogspot.com/2007/12/religioon-jaapanis-budism.html

Bowker J. 2004. Maailma usundid. Kirjastus Varrak . Lk. 78

Zen- budism. URL: http://et.wikipedia.org/wiki/Zen-budis m. 15.03.2010

Partridge C. 2006. Maailma usundid. Entsüklopeediakirjastuse AS. Lk. 415- 416
16