Jaapani kunst (1)

Jaapani kunst : religioon , kultuur.
Lühiülevaate koostanud Siim Laanesoo
3.05.09
LÄHTE 2009
Eessõnaks
Jaapan on erilise kultuuriga , ilusate väikeste naistega tähelepanuväärne riik, mis jääb Aasia mandrist itta . See „tõusva päikese maa” on arenenud suuruselt teiseks majandusjõuks kogu maailmas. Jaapani kultuur on arenenud paljude välismõjutuste tagajärjel, kuid eriliseks teeb Jaapani see, et enamik jaapanlasi usub nii pärismaist Shinto usku kui ka Budismi ning 99 % rahvastiku emakeeleks on jaapani keel.
Kui meie kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatessse - maal,
skulptuur , arhitektuur ja nii edasi, siis Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Samuti on tundmatu nähtus jaapani kultuuris nn puhta kunsti ja tarbekunsti eristus. Kõik, mis on silmaga nähtav ja kaunilt tehtud ning omab kunstiväärtust, on kunst . Loomulikult toimub ka jaapani kunsti uurimisel liigitamine , kuid eelkoige ajaloolisel alusel ja keskendutakse kunstiväärtusele.
Religioon
Nagu eelpool on mainitud valitses Jaapanis Budism ja Shinto usk. Ametlikult sai budism alguse 6.ndal sajandil, kui Koreas asuva riigi Backche delegatsioon saabus Jaapanisse . Saatkonna külastusel toodi kingituseks buddha kujusid ja hiina-keelseid budistlikke tekste .
Buddhismi tõi Jaaapanise kaasa kahestumise, tekkis mitu nö parteid: pro-budistlik, mille ees oli Soga suguvõsa ja anti-budistlik, mille eesotsas oli Nagatomi. Kohe tekkis parteide vahel äge võitlus, mille ajendiks oli võimujanu. Võimu võtsid endale, aga pro- budistid .
Bu­dist­ liku pühamud olid esialgu seotud vaid klanniga nagu ka Shinto pühamud polnud nad üleriiklikud. Buddha kujudelt oodati erivõimu ja budistlikke tekste retsenseeriti seepärast, et neil arvati olevat maa­gi­li­ne võim, mis õnnistab pere liikmeid hea tervisega , toob õnne, annab retsenseerijale pika eluaja, annab ma­­jandusliku õitsengu. Shōtoku ajal saavutas budism valitseva seisundi, kuid ei suutnud välja tõrjuda shin­tōt.
Budism, religioonina, eeldab virgunud seisundi tekkimist. Budism eeldab 4- õilsat tõde: tõde kannatusest, tõde kannatuse põhjusest, tõde kannatuse lakkamisest ja tõde kannatuse lakkamisele viivast teest. See tee on õilis kaheksaosaline tee. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele. Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus ja et sellest kannatusest on võimalik vabaneda – kuna kannatusel on põhjus. Selleks põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on õilis kaheksaosaline tee. Kogu edaspidist budistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti aga just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.
Kolm kalliskivi on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu.
Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru.
Shintoism
Sintoism on Jaapani ajalooline rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund. Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et šintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust": Esiteks traditsioon ja perekond. Perekonda peetakse peamiseks lüliks, mis traditsioone edasi kannab. Peamised pidustused on seotud sünni ja abiellumisega. Teiseks armastus looduse vastu. Loodus on püha. Olla kokkupuutes loodusega tähendab olla lähedal kamidele. Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid . Kolmandaks kehaline puhtusearmastus. Šintoistid kümblevad sageli, pesevad sageli käsi ja loputavad sageli suud . Neljandaks matsuri: mis tahes pidustus, mis on pühendatud kamidele ehk jumalustele.
Šintoism ei pea midagi iseenesest patuks . Teatud teod tekitavad rituaalse ebapuhtuse, millest tuleb vabaneda meelerahu ja heakäekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesest väär. Elusolendite tapmisel omaenda elu jätkamiseks tuleb olla tänulik ja tunda aukartust. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele ja tervitustele. Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik) „võtan alandlikult vastu“, et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta , võidakse selles näha märki uhkusest ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud , ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekib vimm ning nendest saavad võimsad ja kurjad kamid, kes maksavad kätte. Samasugust rõhupanemist koostööle võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud konsensuseni.
Kultuur
Jaapani kultuur sõltus paljugi sellest, et keskajal oli Jaapan suuresti isoleeritud välismaailmast ja avaldati umbusku väljamaa kultuuridele. Põhilised ja ainukesed suhted olid Hiinaga , kuid välditi Euroopa kaupmehi kuni piiride täieliku sulgemiseni. Sellest kõigest hoolimata oli Jaapanis elav kultuur.
Jaapani kirjanduse vaieldamatud eeskujud on teosed Kojiki ja Manyoshu . Proosateose Kojiki, ehk muistsete aegade kroonika, ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr. 20-köiteline luuleantoloogia Manyoshu ilmus umbes aastal 770 p. Kr. Selles sisaldab ligi 4500 poeemi paljudelt mees- ja naisautoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest alates keiserliku perekonna liikmetega ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku Manyoshu's sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded.
Esmane märkimisväärne areng jaapani muusikas toimus Heiani perioodil (794 – 1192 a.). Gagaku on muusika , mida esitati peamiselt õukonnas aadlikele ja ühiskonna kõrgklassile.
Gagakut jagatakse kolme kategooriasse: originaalne võõramaine muusika , puhas jaapani muusika ja Jaapanis koostatud muusika, millel olid teiste maade mõjud.
Jaapani provintsides eksisteerib tohutul hulgal rahvalaule. Enamus neist on seotud ususündmuste ja igapäevaelu toimetustega ( kalastamine , talutööd jne.). Kuid nüüd, mil elustiilid on muutunud, on rahvalaulud kaotanud oma otstarbe . Vaid Okinawal on see veel ikka osa igapäevaelust. Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse, tekkis Edo ajastul ja hiljem. On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja Shamiseniga. Rahvalulud on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas.
Jaapani traditsioonilised pillid : Kotu (Hiina ja Korea päritoluga kannel , mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil), Shakuhachi (flööt), Shamisen (kolmekeelne lauto , mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel).
Jaapanis peeti väga lugu ka kabuki - teatrist . Algupäraselt oli kabuki naiste poolt esitatud vaatemäng, kuid hiljem keelati naistel seda esitada, sest oli tekkinud prostitutsiooni probleem. Hiljem olid kõik kabuki-näitlejad mehed, ka naiste osa mängisid maskeerunud mehed, keda peeti vaieldamatuteks staarideks.
Lisaks sellele on Jaapanis veel elava suurusega nukuteater, kus ühe nukuga mängivad sageli mitu inimest. Nukkude suurus võib ulatuda kuni 2 meetrini.