Jaanipäev (0)

referaat
2006
Sisukord
Sisukord ……...……………………………………………………………………………2
Jaanipäev 24. juuni .….…………………………………………………………………….3
Jaanituli ….………………………………………………………………………………...3
Ennustamine ….…………………………………………………………………………....5
Töökeelud…….…………………………………………………………………………….6
Rituaalsed toidud ………….……………………………………………………………… 6
Jaanikombed mujal maailmas …….………………………………………………………..6
Meiud ehk meiupuud ………………………………………………………………………7
Muusikast jaanipäeval ……………………………………………………………………..7
Jaanipäev ilukirjanduses…………………………………………………………………….8

• Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ………………………………………………….8
  
• Kiigel ………………………………………………………………...……………..8
  
• Kui Bullerbys on jaanipäev………………………………………………………...9
  

Kasutatud kirjandus ………..………………………………………………………………12
Jaanipäev 24.juuni
Jaanipäev on kirikukalendris Ristija Johannese sündimise püha. Oma tähtsa koha rahvakalendri tähtpäevade seas on see päev saanud paljudel rahvastel päikesekalendri suve alustava pööripäevapühana. Idaslaavi kultuuriareaalis paiknevate rahvaste aastajaotustähised jaotavad kevade ja suveperioodi siiski enam vegetatsioonikalendri kui päikesekalendri järgi. Sama võib täheldada mordvalaste kalendri kohta. Rituaalne «suvepäeva toomine» kuulub küll suvistepühade, ent mitte jaanipäeva juurde. Lisaks suvistepühadele konkureerib veneõigeusu aladel jaanipäevaga veel peetripäev, 29. juuni (12. juuli). / 2/
Surnute mälestamine Ivan Bogoslovi [?] päeval (07.07.) kalmistul. Mordva ANSV Tshamzinka raj. Bolshoje Maresjevo k ( ersa ). J. Karm, 1987. (Fk 2222:73)
Jaanipäev on väga vana suvapüha ja ka kõige tähtsam suvepüha. Jaanipäeval oli kombeks käia saunas ja surnuaias. Õhtul süüdati jaanituli, mis oli kõige tähtsam tuli aastas. Jaanituld tehakse ka tänapäeval. Vanasti oli nii et jaanitulel käidi perega ja lõbutsesid igas vanuses inimesed, aga tänapäeval tullakse sinna tavaliselt omavanustega.
Jaanituli
Paljud rahvused koos eestlastega seostasid jaanituld päikesepüha ja kultusega. Jaanitules koguti palju puid ja põletusmaterjali.20. saj keskel tehti Eestis erinevalt tuld . Näiteks Lõuna- Eestis süüdati tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis ning ka elava puu otsa viidud katlas. Seda tuld kutsuti leedutuleks. Lõket tehti kõrgemates kohtades. Vanasti oli kombeks ehitada jaanitule juurde ka kiik . lõkkeplats ehiti kaskede ja paberist tehtud laternatega ning hiljem ka elektriküünaldega. Lõkke juurde toodud kaski nimetati jaanikaskedeks. Kaskedega ehiti ka tubasid. Tulle visati kogutud puud ning ka vanad autokummid millest sai suitsulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid 1970. aastatel ka näiteks põletati vanu paate.. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse vahel ka kemikaale. 20. sajandi algupoole arvati et jaanitule suits on tervendav ning viidi oma piimakari sellest läbi ning istuti lõkke ääres suitsu sees. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde vabaõhuetendused, kiikumine ja muusika . Lõkke juures löödi tantsu. Kui juhtus et pillimehi polnud, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, kangitõstmine, köievedu, käesurumine ja ka muud kombed, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tavaliselt maitsti tule ääres pühadetoite ning joodi jaaniõlut või kalja . Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodu juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad.
19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika pill. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed orkestrid, pasunakoorid , hiljem muudki populaarse muusika ansamblid, kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoškamängijaid. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.
Ennustamine
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. /4/ Sõnajalaõis pidi särama kui päike ja helendama kõigis vikerkaarevärvides, nii ilus kui Victoria regia, veekuningannaks nimetatud vesiroos Amasoonases, roosade lõhnavate õitega. Veel ilusamgi! Nagu Koidutäht oma hiilguses. Vahel tiirles ta kui ratas ja puistas ümberringi sähvivaid värvilisi sädemeid. Õietuli valgustas ümbrust niisama kui päike keskpäeval. Kuid ikka juhtus nii, et seda õit ei saadud kätte, vanapagan ajas õnneotsija eksiteele või röövis õie õnneleidja käest. Aga kui õnneotsijal õnnestus õit kätte saada ja seda hoolsasti hoida, pidi saama temast kõige õnnelikum inimene maapeal . /6/
Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele
veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata /4/
Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima . Ikka koos kalli kaaslasega.
Teiste uskumuste kohaselt peab erinevaid sõnajalaõisi olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides.
Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti , et kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne, aga kes ära tapab , sel läheb maja põlema. /4/
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.
Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos oma tulevast nägema /3/
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita. Saunas võeti suvaliselt pihku vihalehti ning loeti üle: kui oli paarisarv , siis pidi mõeldud salasoov täide minema /3/
Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatust välja tingida. Ainult ristteedel ja kirikuukse juures võis näha öösel kell12, kes järgmisel aastal surema pidid.
Jaaniöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliselt pidi
Vanakurat või Juudas just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama raha kuivatama. Kaks kõige tuntumat viisi seda kohta üles leida olid: vaadata ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi kirstulauas oleva oksaaugu. /4/
Mordvas usuti erilist väge olevat taimedel. Jaaniööl korjatud lilled kuivatati ja hoiti alal. Võimet osata lindude ja loomade keelt usuti saavat siis, kui murda leheke lillelt, mille kohal põleb jaaniööl 12 küünalt, ent see võimalus on vaid ausatel inimesel. Samuti võib peidetud varanduse asukohta näidata hõbedane kuldse kellukesega hobune, kuid kellukese helisemist kuuleb vaid see, kes varandust väärib. Jaaniöiste veeprotseduuride juurde kuuluvad erinõuded: kolm korda risti ette lüüa; selg ees kodust lahkuda; supelda kolmel korral; kuni magamaheitmiseni mitte sõnagi rääkida. Keelatud on ka midagi jaanipäeval kodust välja anda - nii võidakse ära anda ka oma tervis ja jõud. Jälgitud on jaanipäeva ilma, päikesepaistelise ilma puhul oli oodata ilusat, vihmase puhul vihmast suve /2/ Jaanituli oli tava, pidulik ja püha rituaal kõigile. Kes ei tulnud jaanitulele, sellel pidid kasvama odrad ohakased, kaerad kasteheinased, linad hullusti tutri täis ja lühikesed. Põldudele hõljuv jaanitule suits oli ohvrisuits põlluhaldjale, kes pidi kaotama sealt kahjulikud putukad ja hävitama umbrohud ning kaitsma koduloomi haiguste eest.
Jaan ise on rahvauskumuste järgi viljakasvataja haldjas, Mardi vend, kes ilmub jaaniööl kõigi teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige õiglasem haldjas, kes annab igale inimesele saaki tema töö järgi ja karistab laisku ning loodreid vaesusega.
Vanarahval oli palju ennustusi heinaajaks ja sügiseseks viljasaagiks. Kui päike jaanipäeva hommikul selgesti tõuseb ja õhtul selgesti loojub , siis tuleb ilus ja kuiv heinaaeg. Kui jaanipäeval vihma sajab, tuleb märg rukkilõikus ja talvel palju lund. Jaanikuu vihm puistab põllule kulda ja rammutab mulda. Ennejaanine vihm on suureks kosutuseks põlluviljale, pärastjaanine aga kaotuseks heinatööle. Ennejaanine vihm on rohkem väärt kui Riia linn.
Kui rukis enne jaanipäeva õitseb, tähendab see head saaki. Jaanipäeval peabki rukkipeas juba teraalgus sees olema, tähendab ivitsemine peab olema alanud, et jaagupipäevaks (25. juuliks) uudseleiba saada ./6/
Töökeelud
Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid , välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada. Töökeeld kehtis eriti umbrohu kitkumise kohta (ei saa saaki). /2/
Jaanipäeva on rukki õitsemise aeg. Talumees käis siis ümber põllu ja pistis pihlakaoksi iga põllunurga sisse, siis ei pidanud umbrohi viljapõllu sisse tulema. Jaanipäeva õhtul pandi lehmad kindlalt lauta kinni, sest õhtul pidid ringi käima nõiamoorid, kes piimajätku korjasid. /3/
Rituaalsed toidud
Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi. /1/
Jaanikombed mujal maailmas
Taanis tehakse jaanituld, kuid näiteks Rootsis süüdatakse tuli üksnes kitsal alal vastu Taani piiri. Mujal püstitatakse hoopis maipuu , mis on ehtitud roheliste vanikute, lillede ja lintidega ning mille ümber rõõmsalt tantsu lüüakse. Suured maipuud püstitatakse Rootsi linnades tänini. Seal esinevad rahvariietes tantsijaid, pered võtavad kaasa piknikukorvid ning vaatavad pealt laste ja noorte lõbutsemist. 1998. aasta Lundi jaanipeol oli uusasukaid märgatavalt rohkem kui rootslasi – maipuu ümber kogunenud rahvusrühmad tähistasid suve suurpüha, rootslased olid enamasti maakodudes või vaiksemates paikades. 2003. aastal oli Gotlandi saarel Visby linnas maipuu püsti veel keset augustikuud. Soomes nihutatakse uuemal ajal jaanipäeva tähistamine lähemale nädalavahetusele. /1/
Meiud ehk maipuud
Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks ehk maipäevaks toodud kaske. Inglismaal on meige toodud koju juba 14. sajandil. Hiljem noorte tava taandus, sest kirik oli säärase lõbutsemise vastu. Meiud viidi koju, osa ehiti pidulikult riideribade ja lillepärgadega ning tantsiti ja lauldi nende ümber. Eestis on keskajal ja hiljemgi Tallinnas tähistatud maipäeva karnevali ja maikuninga valimisega . Meigusid pole toodud siiski üksnes maipäevaks, vaid näiteks Inglismaal ka suurel neljapäeval või suvistepühade ajal, hiljem see tava taandus.
Puhastava toimega kased /kasevitsad kuulusid teistegi pühade juurde (mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vitsakimp), nendega löömine pidi tagama inimeste ja loomade tervise. Kasevihast sabaga kastsid maskeeritud pererahvast, kasevihtadega vihtlemine kuulus ravimaagia ja pulmatavade juurde. Kased kuuluvad ohvripaiga ja ohverdamise juurde. /1/
Muusikast jaanipäeval
Jaanilaulud kuuluvad jaanipäeva kombestikku ja neid lauldi tule juures. Olemasolevad jaanilaulude tekstid ei ole tavaliselt kuigi ulatuslikud , enamasti räägitakse neis talumajapidamise edenemisest (rohketest piimasaadustest, hea kaera kasvamisest) ja tule tegemise tähtsusest (kes ei tule jaanitulele, jääb laisaks , tema majapidamine ei edene). Laulude iseloom viitab pigem maagilisele kui meelelahutuslikule otstarbele. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Loitse lausuti üksi.
Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati leidub ühisjooni samal pühal kasutatud kiigeviisidega.
Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli ka kiikumine kiigelauludega, erinevad mängud koos vastavate lauludega, tants ja pillimäng. Mulgimaal on jaanitule juures mängitud Nukumängu, see esineb seal sageli refrääniga jaanika (sisu järgi on tavaline refrään nuku). Setus toimub jaanipäeval ka kergotamine. /1/
Näide:
Jaan tuli jaanitulele jaanika
kallakult ta kõrge ´elle jaanika
ilus oli jaani hobune jaanika
kuldakapja kõrvikene jaanika
silmad siidituttidesse jaanika
lakk oli hõbehelmedesse jaanika /5/

Jaanipäev ilukirjanduses
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi.
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi
rinnust saadik kiigub kastehein
:,: Ütle kust ma rada teha tohin
igal pool on noor ja õitsev hein :,:
Jaaniõhtul süüdatakse tuled
tantsuplatsil tallatakse hein
:,: Aastas kord see õhtu ette tuleb
igal pool saab muserdatud hein :,:
Jaaniööl on sõnajalad õites
metsa all kus kõrge, kõrge hein
:,: Lapsed lapsed sinna minna võite
nii kui nii seal niitmata jääb hein :,:
Jaanipäeval rinnuni on rohi
sügis jõuab jääb vaid kuluhein
:,: Ütle kust küll rada teha tohin
igal pool on noor ja õitsev hein :,:
Kiigel
Kersti Merilaas
Käi kõrgelt, kiigekene,
lenda, liigo-lauakene!
Hei, Jaanid, jaksu juurde,
omad poisid, hoogu juurde!
Kui saab alla õige tuule,
ei see kiik siis keeldu kuule,
hakkab aisu sirutama,
üle võlli virutama.
Pöörab põlled pahempidi,
tanu lindid tagurpidi .
Tuiskab tähti, sajab sõlgi,
helmeid kui rahet rabiseb.
Oi need meie-kandi plikad,
uhked , heledad ja pikad,
ei need kilju kukkudeski,
ei need kuku tukkudeski.
Kiige võll käib ratasringi,
aga tüdrukud ei tingi:
üles minnes helletavad,
alla tulles trallitavad.
Meri peksab meie randu,
tormid ümber tuhisevad -
ei siin aralt saa elada,
hiljukesi hingitseda. /7/
Kui Bullerbys on jaanipäev
Astrid Lindgren
 
Nüüd ma jutustan, mis me tegime siis, kui saabus jaanipäev. Meil sai Lõunatalu niidul jaanikuritv üles aetud . Kõik Bullerby inimesed aitasid selle juures kaasa. Kõigepealt sõitsime oma heinakorviga metsa ja murdsime oksi tolle meiupuu tarvis. Isa oli hobusemeheks. Isegi Kerstin võeti sellele sõidule kaasa. Ta naeris ning oli selle üle väga rõõmus. Olle andis talle väikese oksakese pihku, Kerstin istus ning vehkis sellega. Ja Olle laulis talle seda vana laulukest:
“Kerstinil on üks kuldne vanker
ja sellega sõitu ta tegi,
tal kullane piitsake oli veel peos
ja ta tervitas neid, keda nägi.”
Pealegi laulsime me kõik. Agda oli ka meiega oksi murdmas, tema laulis nõnda:
“Päikene paistab,
suvi on käes,
lilledki õitsevad koplis.”
Aga selle laulu peale laulis Lasse nõnda:
“Päikene paistab,
suvi on käes,
lehmakook laiutab koplis.”
Selles oli tal muidugi õigus. Nimelt et koplis on olemas lehmakoogid. Ainult et laulus poleks seda küll mõtet otse välja öelda.
Metsast koju jõudes läksime meie Agda, Britta ja Annaga ning murdsime suure hulga sireleid, mis kasvavad meie puukuuri taga. Siis kõndisime nendega Lõunatalu niidule. Seal olid Oskar ja Kalle juba ridva valmis teinud. Kalle on nimelt Põhjatalu sulane . Me kaunistasime ridva puuokstega ja sidusime sinna külge suure sirelipärja. Siis ajasime ridva püsti ja tantsisime selle ümber. Onu Erik, Anna isa, mängib hästi lõõtspilli. Ta mängis palju toredaid lugusid , mille järgi me tantsisime. Kõik peale vanaisa ja Kerstini. Vanaisa istus toolil ja kuulas pealt. Ja Kerstin istus algul tema süles. Aga ta ei saanud kuidagi jätta vanaisa habemest sikutamata. Siis võttis tema isa ta ära ja pani oma õlale istuma. Sel moel sai ka Kerstin tantsust osa võtta. Ainult vaene vanaisa, tema ei saa ju tantsida. Kuigi ma ei usu, et ta selle üle kurvastaks. Ta ütles ainult:
“Oh - oh - hoo, ja - jah, kus sellest on ikka aega läinud, kui sai viimati meiupuu ümber tantsu vihutud.”
Pärast istusime kõik niidule maha ning jõime kohvi, mida olid keetnud ema, tädi Greta ja tädi Liisa. Kukleid ja kooke saime ka. Vanaisa jõi tervelt kolm tassi kohvi, sest kohv maitseb talle väga.
Metsas istus mingi lind ja laulis vägevalt sel ajal, kui me kohvi jõime. Bosse ütles, et see olevat musträstas. Ma armastan musträstaid.
Me mängisime veel viimast paari ja kõiksugu muid mänge. Nii tore on, kui isad - emad kaasa mängivad. Nojah, ega see siis võib - olla nii tore polekski, kui peaks nendega päevast päeva mängima. Aga jaanipäeval võivad nad minu meelest küll kaasa lüüa. Svipp kargles meie ümber ja klähvis, kui me mängisime. Ma usun, et see meeldis temalegi.
Sel õhtul võisime üleval olla täpselt nii kaua kui ise tahtsime . Agda ütles, et kui enne magamaminekut ronid üheksast aiast üle, nopid üheksat sorti lilli ja paned need oma padja alla, siis näed öösel unes seda, kellega abiellud.
Britta, Anna ja minu meelest oli naljakas ronida üle üheksa aia, ehkki me olime juba ära otsustanud, kellega me abiellume. Mina abiellun Ollega ja Britta ning Anna Lasse ja Bossega.
“Kas sa vahest tahaksid ronida üle üheksa aia?” küsis Lasse Britta käest. “Tee seda ometi! Ja palun, näe unes kedagi teist, mitte mind. Mitte et ma seda lora usuksin, aga vahest see siiski aitab.”
“Loodame,” ütles Bosse.
“Jah, loodame tõesti,” lisas Olle.
Sest poisid on rumalad ega taha meiega abielluda .
Agda ütles, et üle aedade tuleb ronida täitsa vaikselt . Kogu selle aja jooksul ei tohtinud naerda ega juttu ajada.
“Kas kogu see aeg ei tohi rääkida?” küsis Lasse. “Siis võid sina küll parem kohe magama minna, Liisa.”
“Miks?” küsisin mina.
“Aga sellepärast, et üle üheksa aia sa ju kahe minutiga ei roni . Ja kauem pole sa veel kunagi vait olnud. Välja arvatud muidugi see kord, kui sul oli mumps .”
Me vilistasime poistele ning alustasime ronimist.
Hakkasime peale tarast Lõunatalu niidu veeres ning jõudsime lehtpuumetsa selle taga. Küll metsas on pimedaga imelik olla. Nojah, polnud ju hoopiski päris pime, aga siiski hämar. Pealegi valitses vaikus , sest linnud olid vilistamise lõpetanud. Kõik puud ja lilled lõhnasid imehästi. Kui me olime üle esimese aia jõudnud, noppisime igaüks oma lille .
Ühest asjast ma küll aru ei saa. Nimelt sellest, miks naer siis ikka kõige hullemini peale tikub, kui tead, et ei tohi naerda. Nii kui me üle aia olime jõudnud, see kohe algaski. Lasse, Bosse ning Olle ronisid meile järele paljalt selleks, et meid kiusata ja naerma ajada.
“Ära sa lehmakoogi sisse astu,” ütles Bosse Annale .
“Siin polegi lehma...” alustas Anna. Aga siis tuli talle meelde, et ei tohi rääkida. Me hakkasime turtsuma - kõik kolmekesi . Poisid aga naersid.
“Te ei tohi sedaviisi turtsuda,” ütles Lasse. “Pidage meeles, et te naerda ei tohi!”
Seepeale me hakkasime veelgi enam turtsuma. Poisid keksisid kogu aeg meie ümber, sikutasid meid juustest ja näpistasid käsivarrest lihtsalt selleks, et meid naerma ajada. Ja meie ei saanud neid eemale peletada, sest me ei tohtinud ju rääkida.
“Uppelipuppelimukk!” ütles Lasse.
See polnud õieti põrmugi naljakas, aga kuidas me Britta ja Annaga selle üle naersime. Toppisin endale taskuräti suhu , aga see ei aidanud, sest naer pääses ikkagi piuksuga välja. Ehkki, kui me üheksandast aiast üle olime saanud, jätsime naermise ja olime ainult vihased poiste peale, et nad meil kõik ära rikkusid.
Ma panin ikkagi oma üheksa lille padja alla. Need olid: üks tulikas , üks nõiahammas, üks madar , üks sinikellukas, üks karikakar , üks kivirik, üks kuldkann ja veel kaks lille, mille nime ma ei teadnud . Kuid ma ei näinud üldse mingit und. Olen täitsa kindel, et see tuli ainult sellest, et need rumalad poisid meid naerma ajasid.
Aga Ollega abiellun ma niikuinii! /8/
Kasutatud kirjandus
1. http://www.folklore.ee/Berta/kalender.php
2. http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/rk/jaan.ht m
3. http://www.miksike.ee/docs/lisa/pidu/jaanipaev/eesti.ht m
4. http://www.miksike.ee/docs/lisa/pidu/jaanipaev/jaanipaevast.ht m
5. http://www.folklore.ee/Berta/jaanilaulud.php
6. Kustas Põldmaa. Nurmelt ja niidult. - Tallinn: Valgus, 1976. - Lk. 74 - 76.
7. Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule . - Tallinn: PERIOODIKA , 1996. - Lk. 78-79
8. Astrid Lindgren. Bullerby lapsed. - Tallinn: Eesti Raamat, 1970. - Lk. 200 - 205
12