Vahekaitsmise esitlus (0)

PEREKONDLIKUD
TÄHTPÄEVAD
Koostaja: Silvia Tallmeister 10H
Juhendaja: Elve Kaldoja
Miks teema valisin?
Mis on uurimistöö eesmärk?
Milliseid meetodeid ma selleks kasutasin?
(Miks ei ole küsitlust veel tehtud?)
Max 5 slaidi
Allikate loetelu
Eesmärk: Kuidas tähistatakse perekondlike
sündmusi lähte õpilate perekondades. Kui
olulised on perekondlikud sündmused noorte
jaoks. Nt. Pulmades ei ole paljud õpilased
käinudki. Matustel on vähe. Enam peetakse
sünnipäevi. Paljud elavad vabaabielu, seetõttu
pole abielus.
Meetodid: küsitlus
Olen keskendunud teoreetilisele osale.
KELLEGA TÄHISTATE OMA
SÜNNIPÄEVA?
Tabel 1
KELLEGA TÄHISTATE OMA SÜNNIPÄEVA?
Küsitletuid: 13 28 25 14 Kokku
Vanuses: >20 21-35 36-50 50 Vanemate
või lastega 4 10 15 10 39
Vendade, õdede
ja nende pere-
kondadega 4 7 14 4 29
Muude sugu-
lastega 4 12 14 10 40
Naabritega 1 2 4 2 9
Praeguste või
endiste töö-
kaaslastega 0 8 15 3 26
Koolikaaslastega 10 9 5 4 28
Muude tuttavate
või sõpradega 6 22 16 9 53
Tabelist on näha, et sünnipäevast osavõtvate sugulaste hulk on suur, kuid mittesugulastest inimeste hulk on veel suurem.
Ootuspäraselt käituvad täiskasvanud vanusegrupist 21-35 aastat. Nad on harjunud külla kutsuma kooli- või ülikoolikaaslasi ning
ka muid tuttavaid, mida näitab ka 41 mittesugulase suhe 29 sugulasega. Alates 36. eluaastast, mil ka enamus küsitletutest oli
abiellunud, muutub see suhe vastupidiseks, seega ka sellele tähtpäevale kutsuti umbes samapalju sugulasi ja mittesugulasi.
Sugulussuhete suurenemine pärast abiellumist on tüüpiline kõigis tööstusmaades. Naabrite hulk jääb jätkuvalt väikeseks
RAHVAKOMBED, TAVAD JA
RITUAALID
Rituaalideks nimetatakse sümboolseid tegevusi sisaldavaid sündmusi, mis
aktualiseerivad kogukonnas kehtivate tähenduste ja väärtuste süsteemi.
Maailma religioonides on rituaalidel väga suur tähtsus. Tänu rituaalidele püsib
loodusrahvastel arusaam maailmakorrast ja inimeste kohast selles maailmas.
Rituaalide abil on paika pandud paljud moraali- ja käitumisreeglid. Praeguses
ühiskonnas ei ole sümboolsel käitumisel sedavõrd määrav tähendus: meie
ettekujutlus maailmast põhineb rohkem teadusel, mitte niivõrd müütilisel
maailmanägemusel. Moraalireeglid kehtestab ametlikult seadusandlus,
käitumisreeglid paneb paika etikett. Erinevad sümboolsed tegevusi ja rituaale ei
saa alati pidada terviklikeks, neid tuleks tähistada pigem mõistetega
rahvakombed ning tavad.
Tavasid järgitakse ka igapäevaelus, kuid ilma, et keegi neile tähelepanu
pööraks. Kohates tuttavaid või
sisenedes ruumi, me teretame neid. Lahkudes me ütleme ,,Head aega!" või
,,Nägemist!". Mõningatel juhtudel antakse teretades või lahku minnes teineteisele
ka käsi. Kombekohaselt ei tehta seda aga üle lävepaku. Sööma hakates
soovitakse ikka ,,Head isu!" peale sööki aga ,,Aitäh!". Sellistel hetkedel ei mõtle
inimesed, et neil tegevustel on ka mingisugune sümboolne tähendus. Samuti
sõltub tegevuse sümboolsus olukorrast.
SÜNNIKOMBESTIKUST:
LAPSEOOTUSAJAGA SEOTUD KUJUTELMAD
Lapseootusajaga seotud pärimuslikud arusaamad püsivad veel siiani, nii noorte kui ka vanade naiste seas.
Rasedusaegsete ehmatustega seoti ka sünnimärke. Arvati, et lapse kehale võivad ilmuda peale sünnitust
erinevad märgid, kui naine on raseduse ajal ehmatanud. Tänapäevani on rahvaseas uskumused nn
ussivigadest. See tähendas seda, et kui rase ehmatas madu nähes, siis sündis laps haigete silmade või
ussikujulise ehmatusmärgiga.
Raseduse ajal taheti tihti lapse arengut mingis suunas mõjutada. Vanemad naised uskusid, et piltide
vaatamine raseduse ajal mõjutab lapse välimust. M. Mikkori andmetel, usuti Vana-Kreekas, et ilusate
kujude vaatamine tagas ka ilustate laste sünni. Samas pidi vältima jällegi vältima inetute asjade ja inimeste
nägemist. Ilusate inimeste nägemine mõjus lapse välimusele hästi.
Rasedatel naistel on olnud erilisi toidueelistusi. Rahvatraditsioonis oli tuntud see, et raseda soovi tuli
kuulata ja selle järgi ka toimida, kuna arvati, et kõik mis tehakse raseda heaks, tuleb kasuks ka lapsele.
Vastasel juhul võis olla tagajärjeks loote väärareng või nurisünnitus. See võis mõjutada ka teisi inimesi.
Raseduse ajal ei tohtinud end üle pingutada, raskeid asju tõsta ega ka suitsetada. Ei tohtinud töötada
mürgiste ainetega, ning ei tohtinud teha ka öötööd. Mürgiste ainetega töötamine ning öötöö oli ka
tööseaduse alusel rasedatele naistele keelatud. Veel oli keelatud ka abort.
Mõningates peredes ja ka piirkondades häbeneti rasedust ja prooviti seda ka varjata. Eriti varjasid oma
rasedust need, kellel olid vallaslapsed. Pered, kes rasedust häbenesid, ei käinud pidudes, pulmades ega
ka matustel. Mõned pered ei käinud vaid matustel, kuna sinna ei soovitatud minna ei rasedatel. Kardeti ka
seda, et lastetud inimesed võivad raseda ära sõnuda.
Traditsiooniline oli, et tüdruklastele sobis roosa ja poisslastele sinine värv. Sellest traditsioonist pidasid ka
suur osa noortest emadest kinni. Vanemad emad roosat ja sinist värvi niivõrd ei tähtsustanud, nagu tegid
seda nooremad emad. Mujal maailmas oli tüüpiline, et roosale ja sinisele värvile pöörati tähtsust. Arvati
isegi, et kui sünnieelsel ajal pöörata tähelepanu sinisele värvile, tagab see poisslapse sünni, kui aga
roosale, siis sünnib tüdruk.
EELISTATUM SUGU
Traditsiooniliselt on olnud ikka esimesena rohkem oodatud poiss, mitte tüdruk. Rohkem
oodati poissi, kuna mehed tahtsid ikka pärijat saada. Poega peeti ka suguvõsa jätkajaks ja
perekonna nime edasikandjaks. Poegade eelistamine on olnud üsna üldine ka Eesti
lähiminevikus.
Isad tahtsid ikka poega, emad aga tütart, kuid tänapäeval ei tehta poja või tütre sünnil
niisugust vahet, kui varem. Tänapäeval ei ole poja eelistamine enam nii suur, nagu varem.
Kuid siiani peetakse perekonnanime edasikandjaks ikka poega, mitte tütart. Peredesse on
oodatus nii poisid kui ka tüdrukud.
PLATSENTA
JA SELLESÖÖMISEST
Platsenta on lootekesta ja emaka limaskesta ühendav loote toitumis-, hingamis-, sisenõristus- ja
erituselund. Platsentat on nimetatud ka emakoogiks. Platsenta kujuneb 16. rasedusnädalaks, moodustub
loote ja ema kudedest. Platsenta on 2-3 cm paksune ja kaalub 500- 600 grammi.
Kombestikku käsitlevas kirjanduses leidub erinevaid tekste, mis räägivad erinevatest platsentaga
sooritatavatest toimingutest. On teada, et mitmetele maailma rahvastele on platsenta kasutamine
rahvameditsiinis küllaltki teada tuntud tegevus. Seda kasutatakse sünnitaja turgutamiseks ja ka teistel
inimestel mitmete haiguste raviks. Platsenta söömine pärast poegimist on imetajatel üldine. On võimalik, et
see on varem nii olnud ka inimestel.
Ka tänapäeval esineb Euroopas mitmesuguseid platsenta kasutamise viise. Rahvameditsiinis on platsentat
kasutatud kuivatatult, keedetult, pulbrina ja ka toorelt. Arvati, et see aitab mitmete hädade vastu. Tihti on
peetud platsenta ravitoimet millekski maagiliseks. Rahvameditsiinis on platsentat kasutatud erinevate
haiguste raviks nii seespidiselt kui ka välispidiselt. Näiteks hõõruti platsentaga nii ema kui ka lapse nägu.
Kuivatatult ja pulbrina kasutati platsentat samuti mitmete haiguste raviks, näiteks pulbrina manustati seda
epilepsia raviks. Mõningates kohtades raviti platsenta söömisega ka viljatust. Platsenta on loote toitumis-,
hingamis-, sisenõre- ja erituselund, mis sisaldab muuhulgas ka rohkesti aktivaatoreid, vitamiine ja
hormoone.
Platsentat kasutavad rahvameditsiinilise abivahendina ka mõned aktiivsünnituse pooldajad, kes toovad
oma lapse ilmale haiglas. Seda soovitavad ka mõned alternatiivmeditsiiniga kursis olevad ämmaemandad
ja günekoloogid.
Platsentat kasutati ka maagilistel eesmärkidel, arvati, et selle matmisviis võib mõjutada nii ema kui ka last.
Arvati, et see võib mõjutada nii ema kui ka lapse tervist ja viljakust. Mõningates maades usuti, et platsenta
abiga saab ühelt emalt rinnapiim ära võtta ja see teisele anda. Seetõttu välditi hoolega ka platsenta
varastamist. Vanasti pidi platsenta lihtsalt kõrvalisse kohta maha matma.
TOIMINGUD VASTSÜNDINUGA:
PESEMINE JA IMETAMINE
Esimene vastsündinu pesu toimub haiglas. 1950.-1970. aastatel ei lubatud
meditsiiniasutustes lapsi pesta. Kuna lootevõiet peeti imiku organismile
kasulikuks, subtraadiks, mis kaitseb lapse nahka. Imikut puhastati vaid mõnest
kohast vaseliini või taimeõliga.
Tänapäeval peetakse imiku vannitamist kasulikuks, kuna vesi ei eemalda
lootevõiet. Õli aga eemaldab lootevõie.
Õli kasutamist on rahvapärases meditsiinis kasutatud ka nt araablastel,
bulgaarlastel ja juutidel. Imiku pesemise asemel hõõrusid araablased lapse keha
soola ja õli seguga või panid oliivõli ja soola pesuvette. Sama tegid ka itaallased
ja bulgaarlased. Juudid määrisid last õliga alles pärast esimest pesu.
Grusiinlased ja armeenlased pesid imikut kohe sündimise päeval või paar- kolm
päeva hiljem. Haiglas sünnitanud emad aga ei teagi, mis nende lastega seal
tehti, kuna emadele ei selgitatud lastega sooritatavaid toiminguid.
Laste toitmiseks pidid emad oma käed seebiga puhtaks pesema, rinnanibud
keedetud vee või boorilahusega ära puhastama. Laste toitmiseks pidi veel ka
pea rätikuga katma ja näo pidi katma marlitükiga. Esimestel elupäevadel toideti
vastsündinut magusa veega, või toitis teda hoopis mõni teine naine. Esimene
emapiim on aga väga tähtis lapse üleminekuks platsentaarselt toitumiselt
piimatoidule. Piimaga toitmine kaitseb ka erinevate nakkushaiguste eest. Laps
peab saama rinnapiima vähemalt 6-8 kuud.
KATSIKUL KÄIMINE
Nii linnas kui ka maal on katsikul käimise kohta erinevaid arusaamu. Katsikul käimine oli
vanasti rohkem tavaks maal kui linnas. Arvatavasti seetõttu on ka toidukraami viimise
komme olnud maakohtades varem kombeks, kui linnas. Erinevused ei pruugi kombestikus
ilmneda just maa- ja linnarahva vahel, vaid hoopis selles, kuidas suhtuti asja
perekondades.
Erinevalt toimiti ka katsikule tulnud inimeste kingitustega. Kui kingituseks toodi kringel või
tort, siis arvati, et see tuleb kohe lahti lõigata. Arvati, et siis hakkab laps kiiremini kõndima
ja rääkima. Samuti oli ka kingipakiga. See tuli kohe kiiresti lahti siduda. Varasemal ajal oli
kombeks ka hõberaha viimine, kui see komme kadus ka müntide kadumisega.
Ajal, mil laps oli juba nii suur, kui kasvas esimene hammas, siis oli kombeks tuua kingiks
hõbelusikas. Hõbelusikas oli populaarseks kingiks nii katsikul kui ka ristimisel.
Kui laps sündis haiglas, siis viidi ka juba haiglasse kingitusi, ning saadi sünnitanuga kokku.
See, kas last nähti, sõltus sellest, kas ema tahtis last külalistele näidata või mitte.
Nõukogude ajal oli külalistel keelatud sünnitanut külastada. Sünnitanule viidud saadetisi
võeti vastu vaid kindlatel päevadel ja vaid kindlaks määratud kellaaegadel. Keelatud oli tuua
sünnitanule raamatuid, kuna arvati, et need võivad olla tugevalt määrdunud. Vastsed emad
võisid kodustega vaid läbi personali suhelda. Mõned emad, kes olid julgemad ja kelle
haiglapalat asus esimesel korrusel, näitasid oma last toitmise ajal salaja läbi akna
omastele, et uut pereliiget tutvustada. Teateid ema ja lapse tervise kohta anti omastele iga
päev teatud kellaajal.
Kui ema lapsega haiglast koju saabus, olid nende esimesteks külalisteks meedikud, kes
tulid selleks, et näidata, kuidas last mähkida, sööta, kuidas talle juua anda jne.
SUHTUMINE SURMA JA
MATUSTESSE
Suhtumine surma, suremisse ja surnusse on igal inimesel erinev. On
võimalik, et maainimesed suhtuvad surma teisiti, kui linnainimesed.
Maainimesed peavad surma loomulikumaks nähtuseks, kui
linnainimesed.
Hirm surnu ees on inimlik, ning kedagi ei sunnita surnut vaatama.
Üsnagi paljude matusekommete aluseks peetakse usku hauatagusesse
ellu, kuid see võib olla ka inimlik surnukartus. Vanal seletati surnu
silmade sulgemist sellega, et surnu ,,magab". Kombestiku- uurija on
silmade sulgemist seletanud ka sellega, et surnu silmade sulgemine
takistab lahkunul järeleminejaid välja valida. Samuti pidi nii surnu kui ka
surija juures vaikselt olema. Samuti oli tavaks surnust ainult head
rääkida. Arvati, et surm heastab kõik inimese patud.
Inimestel on erinev suhtumine ka vanade ja noorte inimeste surma.
Vanasti leinati vanemaid inimesi väliselt rohkem kui lapsi. Surnud
lapsed maeti aga vaikselt, ilma suurema leinatalitluseta. Tänapäeval on
aga vastupidi. Rohkem kurvastatakse noorte surma üle, kui vanemate
inimeste surma üle. Arvatakse, et noorel inimesel on kogu elu veel ees
vanemad on aga juba elada saanud. Kuid iga inimese surm on
paratamatus.
SURNU PESEMINE
Varasemal ajal tuli surnu riietada ja pesta pereliikmetel, siis ei olnud selleks
eraldi surnupesijat ja surnuriietajat, nagu seda on tänapäeval. Juhul kui inimene
suri haiglas, siis jäi see töö teha haiglatöötajatel. Haiglas lahati ka laipa, ning
see kahjustas keha. Seega ei näidatud surnud lähedastele. Lahkunut nähti alles
peale riietamist. Väiksemates maahaiglates kutsuti omakesed ise lahkunut
riietama ja pesema. Oli ka võimalik, et seda tegi mõni haiglatöötaja, kui pere oli
nii kokku leppinud. Kõik sõltus inimestest. 1930. aastal pesti lahkunut vee ja
seebiga, kuid selle kõrval oli levinud ka viinaga ülehõõrumine. See, kuidas
pesemisse suhtuti sõltus perede eetilistest tõekspidamistest.
Surnupesijad olid vanasti enamasti naised. Vahel pesid meessoost surnut ka
mehed, kuid kunagi ei pesnud mehed naissoost surnut. Tänapäeval on nii, et
olgu surnupesija kas siis meessoost või naissoost, siis peseb ta nii naissurnuid
kui ka meessurnuid.
KASUTATUD MATERJALID:
1.Trükised ja raamatud:
M. Metsavahi, Ü. Valk. Regivärsist netinaljadeni ,Tallinn 2005. Rahvakombed,
tavad, rituaalid:125
Akadeemia 18.aastakäik 2006 number 3. M. Mikkor, Platsenta söömisest
tänapäeva Eestis maailmatraditsiooni taustal, Tabud teaduses ja elus:593-605.
Akadeemia 10.aastakäik 1998 number 3. Linnaeestlaste sugulussuhted:460-
461.
Akadeemia 12.aastakäik 2000 number 4. Sünnikombestikust linnas ja maal,
Lapseooteajaga seotud pärimuslikud kujutelmad:807-813, Eelistatum sugu:814-
816, Platsenta:843- 847.
Akadeemia 12.aastakäik 2000 number 5. Sünnikombestikust linnas ja maal,
Toimingud vastsündinuga:1017-1025, Katsikul käimine: 1029-1032.
Akadeemia 16.aastakäik 2004 number 11. Muutuvast matusekombestikust
Eestis. Suhtumine surma ja matustesse: 2530-2532. Surnu pesemine: 2539-
2542. Puusärk: 2559.
2. Internetiallikad:
http://www.sjg.edu.ee/tyybel/platsenta.html, 01.05.2009
http://www.feeling24.ee/?Page=Article&ArticleID=40, 27.04.2009
TÖÖTLEMATA MATERJALID:
Pulmad
Kui kaks inimest on oma pikas kooselus leidnud nii palju jõudu ja armastust, et muuta mured rõõmudeks ja unistused
reaalsuseks, siis on aeg seda pidulikult tähistada.
Kõigepealt tuleks mõelda sellele, kas soovite tähtsat päeva veeta vaid kahekesi teineteise seltsis, või soovite seda päeva
tähistada ka oma lähedastega.
Kui soovite nautida vaid teineteise seltskonda, siis oleks heaks variandiks korraldada näiteks vaid teile kahele mõeldud
romantiline piknik mõnel ilusal suveõhtul. Või miks mitte sõita koos mõnesse ilusasse SPA-sse ja lõõgastuda? Kindlasti oleks
abielu värskendavaks variandiks ka abielutõotuste uuendamine.
Kui aga soovite seda olulist päeva jagada oma kõige kallimatega, siis võiks korraldada hõbe-või kuldpulma tähistamiseks
suurejoonelise peo. Peo planeerimist tuleks alustada külaliste valikust ­ keda kutsuda ning kui suur pidu on üldse plaanis
korraldada? Kui külaliste nimekiri valmis, tuleks hakata mõtlema sellele, kus ja millal tähistamine võiks toimuda.
Seejärel tuleks laiali saata kutsed, mis sisaldaksid järgmist infot: kus pidu toimub, millal pidu toimub ning kui plaanis on
korraldada teemapidu, siis kindlasti ka lisainformatsioon selle kohta. Kui paari sooviks on korraldada meeleolukas pidu, kus
tantsida, kuulata elavat muusikat ning lõbutseda, siis oleks kõige paremaks variandiks rentida mõni peosaal. Kui on aga soov olla
veidi rahulikumalt, siis sobiks ka õhtusöök mõnes meeldivas restoranis. Et iga peokülaline saaks õnneliku paari tegemistest osa,
võiks näiteks korraldajapaar valmistada peo õhtuks põneva slaidishow piltidest, mis kirjeldavad paari elu ning tähtsamaid
juhtumisi läbi aastate. Või hoopis viktoriini peokülalistele, mille kõik küsimused puudutavad korraldajapaari ning võitjaks osutub
see, kes neid kõige paremini tunneb.
Lähedased võiksid paarikest millegi meeldivaga üllatada, kinkides neile näiteks romantilise puhkusereisi kahele. Või hoopis lasta
teha käejäljend armunute kätest, mis jääks erilist sündmust alatiseks meenutama. Kindlasti oleks südamlik kingitus ka fotoalbum,
kus iga pildi juurde on mõeldud lõbus paarikest iseloomustav tekstike. Üritusele võiks olla kutsutud esinema ka mõni bänd,
millega on seotud paarikese mälestused. Nii on romantiliselt nostalgilist õhkkonda üsna kerge luua. Mõni lähedasem peokülaline
võiks valmistada ette ka paarikesest mõne loo, mis kirjeldaks neid läbi aastate. Igavesti kestva armastuse sümbolina võiks paar
istutada puu.
Hõbe- ning kuldpulmade tähistamise puhul ei ole kõige olulisem peo toimumiskoht, vaid pigem selle ürituse sisu. Eelkõige on
selle ürituse eesmärgiks tähistada õnnelikke koosveedetud aastaid ning jagada seda rõõmu ka oma lähedaste inimestega ­
jagatud rõõm on ju kaks korda suurem rõõm.
Loo autor: Kristiine Saat
Jaanipäev
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaanip%C3%A4ev
jaanipäev Kuupäev: 24.06 Kirjeldus:
Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste
haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk
seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused
sõbrad.
Jaanituli
Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud
põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa
pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni
mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema
jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased
kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid
väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol ­ see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega
kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega
kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid, millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati
vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks,
mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud
tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana
näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti
ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku
jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi,
kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma
kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal
aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja
mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad
paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill -
peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse
muusika ansamblid, kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmokamängijaid.
Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element.
Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses ­ pimedaks ju õigupoolest ei lähegi ­ peegelduvad
tumedal veel.
Ennustamine
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie
otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja
õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna
kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.
Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi
peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on
üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka
mõne folkloristiga on nii juhtunud.
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi
on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja
ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis
pidi vältima seljahaigused ­ talurahva nuhtluse ­ ja aitama olla terve.
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval
saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.
Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi
oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud
püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutta, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks
lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise
jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid
fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas
ja sinna ande viimas.
Töökeelud
Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele,
teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes
hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette,
et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.
Jaanilaulud
19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud,
milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine
ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti
jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka
refrääni 'liigo, liigo' poolest.
Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule,
ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise.
Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas
vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse.
Rituaalsed toidud
Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Ristija Johannes
Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes
elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli
kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud
mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema
äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle
toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat
lubadust ja rahvas oli löödud prohveti totrast surmast. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29.
augustit, eriliselt ja tuletegemisega tähistatakse aga jaanipäeva, 23.juunit. Lugematult pärimust on selle
kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste
rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.
Mida teised teevad
Taanis tehakse jaanituld, kuid näiteks Rootsis süüdatakse tuli üksnes kitsal alal vastu Taani piiri. Mujal
püstitatakse hoopis maipuu, mis on ehtitud roheliste vanikute, lillede ja lintidega ning mille ümber rõõmsalt
tantsu lüüakse. Suured maipuud püstitatakse Rootsi linnades tänini. Seal esinevad rahvariietes tantsijaid,
pered võtavad kaasa piknikukorvid ning vaatavad pealt laste ja noorte lõbutsemist. 1998. aasta Lundi
jaanipeol oli uusasukaid märgatavalt rohkem kui rootslasi ­ maipuu ümber kogunenud rahvusrühmad
tähistasid suve suurpüha, rootslased olid enamasti maakodudes või vaiksemates paikades. 2003. aastal oli
Gotlandi saarel Visby linnas maipuu püsti veel keset augustikuud. Soomes nihutatakse uuemal ajal
jaanipäeva tähistamine lähemale nädalavahetusele.
Sõnajalaõis
Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude,
loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli
reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka
kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega
sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.
Meiud ehk maipuud
Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks ehk
maipäevaks toodud kaske. Inglismaal on meige toodud koju juba 14. sajandil. Hiljem noorte tava taandus,
sest kirik oli säärase lõbutsemise vastu. Meiud viidi koju, osa ehiti pidulikult riideribade ja lillepärgadega
ning tantsiti ja lauldi nende ümber. Eestis on keskajal ja hiljemgi Tallinnas tähistatud maipäeva karnevali ja
maikuninga valimisega. Meigusid pole toodud siiski üksnes maipäevaks, vaid näiteks Inglismaal ka suurel
neljapäeval või suvistepühade ajal, hiljem see tava taandus.
Puhastava toimega kased/kasevitsad kuulusid teistegi pühade juurde (mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana
vitsakimp), nendega löömine pidi tagama inimeste ja loomade tervise. Kasevihast sabaga kastsid
maskeeritud pererahvast, kasevihtadega vihtlemine kuulus ravimaagia ja pulmatavade juurde. Kased
kuuluvad ohvripaiga ja ohverdamise juurde.
Taive Särg muusikast jaanipäeval
Jaanilaulud kuuluvad jaanipäeva kombestikku ja neid lauldi tule juures. Olemasolevad jaanilaulude tekstid
ei ole tavaliselt kuigi ulatuslikud, enamasti räägitakse neis talumajapidamise edenemisest (rohketest
piimasaadustest, hea kaera kasvamisest) ja tule tegemise tähtsusest (kes ei tule jaanitulele, jääb laisaks,
tema majapidamine ei edene). Laulude iseloom viitab pigem maagilisele kui meelelahutuslikule otstarbele.
Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi
tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Loitse lausuti üksi.
Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli ka kiikumine kiigelauludega, erinevad mängud koos vastavate
lauludega, tants ja pillimäng. Mulgimaal on jaanitule juures mängitud Nukumängu, see esineb seal sageli
refrääniga jaanika (sisu järgi on tavaline refrään nuku). Setus toimub jaanipäeval ka kergotamine.
Jaanipäeva kombestikus on sarnaseid jooni peetripäevaga (vt näide 322 c) ja heinamaarjapäevaga. Üksik
teade on ka jaanilauluga sarnasest maarikutulelaulust, mille viis võis olla jaanilauludega ühtemoodi.
Jaanilaulude viisid
Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati
leidub ühisjooni samal pühal kasutatud kiigeviisidega.
Lõuna-Eesti laulude juurde kuulub refrään, mida vastavalt piirkonnale lauldakse
üks (näit 'jaanika' Mulgimaal) või kaks korda (näit 'jaaniku, jaaniku' vms Kesk-
Eestis ja mujal Lõuna-Eestis).
Eesti kagupoolsetel aladel Läti piiri ääres, eriti Hargla ja Rõuge kihelkonnas
esineb suurem läti liigo-viiside mõju, refrääniks ongi sealt laenatud 'liigu', 'liigo'
vms. Tuntud on sanditamislauludega ühine viis, mis pärineb Läti liigo-lauludest.
Tõusva suunaga refrääni muudab meloodiliseks see, et ühesõnalise
refräänsõna silpe jaotatakse paljude nootide vahel, libisedes ühelt noodilt
teisele.
Setumaal on erinevaid jaanilaulude viise, sealhulgas ka ilma refräänita.
Järgnevas näites kasutatakse paralleelselt nimetust jaanituli ja peetrituli, mis
näitab, et sarnane tuletegemise ja laulmise komme oli tuntud ka peetripäeval.
Näiteid Põhja- ja Lõuna-Eesti jaanilaulude viisidest.
Põhja- ja Lääne-Eestis ei olnud eraldi jaanilaulude viise, vaid neid esitati
harilikult mõnel tavandilaulude rühmaviisil. Mustjala jaanilaul on lauldud näiteks
sealse tüüpilise pulmaviisiga.
Poissmeeste pidu
http://www.feeling24.ee/?Page=Article&ArticleID=158
Õnnestunud pulma oluliseks eelduseks on ka üks meeldejääv poissmeeste pidu, mida tähistatakse kui peigmehe viimast õhtut vaba
ning vallalisena. Mida taibukamad ja ettevõtlikumad on poissmehe sõbrad, seda huvitavam ning meeldejäävam saab see õhtu olema.
Seepärast tuleks seda kindlasti hoolikalt ette valmistada ja omavahel kokku leppida, mis on selle peo eesmärk?
Poissmeeste õhtu korraldajad peaksid oma valikutes arvestama kindlasti peigmehe soovidega. Teda piisavalt hästi tundes, ei peaks see
probleemiks osutuma, kuid kui tekib vähimgi kahtlus, tuleks meeldiva õhtu korraldamiseks küsida arvamust ka peigmehelt endalt. Kõige
levinum variant on see, et peigmees viiakse stripiklubisse või siis kutsutakse strippar peo toimumispaika. Kindlasti mitte ei sobi sedasorti
üritus igaühele. Poissmeeste õhtu eesmärgiks on siiski lõbusalt sõprade seltsis aega veeta, mitte panna peigmeest tundma end kuidagi
ebamugavalt. Samuti tuleks hoolikalt läbi mõelda peo toimumisaeg. Tavaliselt korraldatakse poissmeeste õhtu pulmadele eelneval õhtul
kuid ilmselgelt ei ole see hea idee, kui plaanis on meeletu pidu, mis kestab kuni varajaste hommikutundideni. Organiseerige pidu paar
päeva enne pulmi või siis hoopis pulmadele eelneval nädalavahetusel ­ nii võite pidu pidada kasvõi kolm päeva.
Milliseid erinevaid variante siis poissmeeste õhtu korraldamiseks õieti on? Kui soovite muuta lihtsa pubi õhtu sõprade seltsis veidi
põnevamaks ettevõtmiseks, siis korraldage asjad nii, et kõik poissmeeste peol osalejad kannaksid samateemalisi kostüüme (näiteks kauboid,
erinevad kangelased jne). Liikuge õhtu jooksul ühest pubist teise ning hoolitsege selle eest, et kõik inimesed keda oma teel kohtate, saaksid
teada peatsest abieluranda sõudjast.
Huvitava seiga korraldamiseks võiksid peigmehe sõbrad viia ta mõnda klubisse või pubisse peole ning olles varem kokku leppinud mõne
kena Eesti neiuga, võiks neiu üritada õhtu jooksul peigmeest ära võrgutada. Oleks ju põnev teada, kas peigmees ka vedu võtab?
Iga naine unistab ju kuldsete kätega mehest. Nii võib peigmehe proovile panna ka teisiti ­ viige ta mõnele ehitusobjektile, et siis vaadata,
kas peigmees saab ikka näiteks elementaarse naelalöömisega ja saagimisega hakkama. Valmistage kindlasti oma sõbrale ka vastavat oskust
tõendav tunnistus.
Enamus meestele meeldib sport. Nii võiks poissmeeste õhtu sisustada ka mistahes aktiivse ettevõtmisega. Minge näiteks sõpradega ATV
matkale, pidage maha paintballi sõda, katsetage kaljuronimist, langevarjuhüpet või hoopis hõljukisafarit. Oluline on aga see, et tehke kõik
koos midagi sellist, mida te varem teinud ei ole ­ nii on see õhtu alati meenutamist väärt. Peale aktiivset kehalist tegevust organiseerige mõni
puhkeruumiga saun, kus parimate semude seltsis lõõgastavalt aega saaks veeta.
Seikluseid jahtivale peigmehele võiks organiseerida unustamatu nädalavahetuse metsas. Pakkide oma kotid, võtke kaasa telgid, ning
unustage koos argipäeva rutiin. Matkake, puhake ilusas Eestimaa looduses ning nautige kvaliteetaega.
Miks mitte korraldada poissmeeste õhtu välismaal? Mõelge välja sobiv riik ning linn kuhu võiks fantastilise peo korraldamiseks sõita.
Organiseerige reis kasvõi rahvusvaheliselt tuntud jalgpalliklubide kohtumisele.
Kuna peigmehest saab uue pere kõige vastutavam isik, siis oleks huvitav teada, kas ja kuidas ta üldse perekonda majandada oskab. Et seda
välja uurida, koguge sõpradega kambapeale enne pidu näiteks 1000 krooni. Kinkige see summa poissmeeste peol peigmehele ning oodake
huviga, kuidas peigmees raha kulutama hakkab ­ kas ta hoolitseb peo vältel vaid oma soovide eest, või teeb selle raha eest välja kõigile oma
headele sõpradele?
Poissmeeste peo lõpetuseks võiksid peigmehe sõbrad korraldada ka tseremoonia, mille jooksul antakse peigmehele üle medal, mis
tõendab peigmehe valmisolekut abieluks.
Autor: Kristiine Saat
Ristimine
http://et.wikipedia.org/wiki/Ristimine
Ristimine on kristlik kombetalitus, mis sümboolselt tähendab patu mahapesemist. Ristimine kuulub ka sakramentide hulka ning
seda tunnistavad sakramendina kõik kristlikud kirikud.
Ristimise lähtealuseks on pärimuslikud puhastumisrituaalid. Algset vettekastmist kasutavad alles vaid õigeusklikud ja baptistid.
Teistes kirikutes kasutatakse veega piserdamist.
http://www.feeling24.ee/?Page=Article&ArticleID=43
Mis on ristimine?
Ristimine on kristlik kombetalitus, mis sümboolselt tähendab patu mahapesemist. Ristimine kuulub sakramentide hulka ja seda
tunnistavad sakramendina kõik kristlikud kirikud. Ristimine on esimene sakrament ehk püha saladus. Enne ristimist ühtegi teist
sakramenti kehtivalt vastu võtta ei saa.
Kuidas ristitakse?
Ristimise lähtealuseks on puhastumisrituaalid. Algset vettekastmist kasutavad alles vaid õigeusklikud ja baptistid. Teistes
kirikutes kasutatakse veega piserdamist. Ristimine toimub veega Püha Vaimu toimel. Ristimist toimetatakse inimest vee alla
kastes või nii, et vett valatakse ristitava pea peale, kusjuures see peab voolama sealt maha (vaagnasse), olles enne puudutanud
peanahka. Sama isik, kes valab vett, peab ütlema ristimisvormeli: "..., mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse."
Mida ristimine inimesele annab?
Ristimise läbi puhastatakse inimene päruspatust ja isiklikest pattudest. Piibel nimetab ristimist koos Kristusega suremiseks ja
ülestõusmiseks. Ristimine ei ole inimese väline pesemine, vaid muudab täielikult kogu inimese. Ristitu saab võimaluse alustada
uut elu.
Keda võib ristida?
Ristida on soovitatav võimalikult varakult (2-3 nädalat peale sündi), kuid vanuse ülempiir puudub. Lapse ristimiseks peab
vähemalt üks lapsevanem olema ise ristitud. Ristivanemad võivad kuuluda ka mõnda teise konfessiooni (õigeusu, katoliku jne).
Kuhu tuleks pöörduda, kui on soov end ristida?
Ristimise kokkuleppimiseks tuleb pöörduda koguduse õpetaja poole, et määrata ristimise toimumise aeg ja koht. Ristida võib
kodus, kirikus, haiglas või mistahes paigas.
Allikad: www.narvakirik.ee ja www.eelk.ee
Kärt Teorein
Tüdrukute õhtu
http://www.feeling24.ee/?Page=Article&ArticleID=195
Tüdrukute õhtu
Tüdrukute õhtu on kahtlemata oluline osa pulma traditsioonidest. Selle eesmärgiks on tähistada pruudi viimast õhtut vaba ja
vallalisena, mistõttu peaks selle õhtu planeerimist alustama juba varakult.
Organiseerimisel on oluline võtta arvesse konkreetse pruudi iseloomujooni ning tõekspidamisi ­ ei tahaks meist ju keegi, et nõnda oluline õhtu
jääks meelde vaid läbi ebameeldivate emotsioonide.Siinkohal mõningaid ideid unustamatu tüdrukute õhtu korraldamiseks:
Paluge pruudil võtta üritusele kaasa kõik riided ning muud esemed ja asjad, mida ta enam ei kasuta ja minge neid kõik koos linnapeale
müüma ­ nii aitate kõik koos täiendada pruudi pulmareisi fondi.
Kui teie tüdrukute õhtu näol on tegu ühe korraliku peoga väljas, siis võiksite pruudile reisiraha teenimiseks hakata müüma põsemusisid.
Linnapeale minnes pange pruudile selga suure kirjaga särk ,,viimast õhtut vaba ja vallaline".
Kontrollige pruudi flirtimisoskusi ­ korraldage pubis või klubis olles võistlus, kes tüdrukutest tunni aja jooksul kõige enam meeste numbreid
saab.
Üritage pruudile korraldada ka midagi sellist, mida ta veel eales teinud ei ole ­ viige ta mõnesse tantsutundi, kasiinosse, mootorrattaga
sõitma, trikilennukiga lendama või pruudi nõusolekul hoopis langevarjuhüppele.
Laske pruudil kirjutada alla lepingule, mille kohaselt kuulub kogu tema maine vara jagamisele tema sõbrannade vahel, juhul kui
peigmees peaks pulmapäeval ütlema ,,ei".
Kontrollige pruudi truudust. Enne peole minekut leppige kokku mitme kena mehega, kes üritavad peol pruuti ära võrgutada. Kas neiu võtab
vedu?
Viige pruut näiteks tuletõrjedepoosse või hoopis mõnda politseijaoskonda, et ka tema näeks millest ta abielludes loobuma peab.
Viige pruut mõne (kesklinna) hoone katusele ning laske tal kirjutada täispuhutud õhupallidele kõikide oma ekside nimed ning seejärel laske tal
need igavese loobumise tõendina minema lennutada.
Kontrollige ka pruudi toiduvalmistamise oskusi ­ viige ta mõnda restorani, kuid üllatuseks on hoopis tema see, kes teile õhtusöögi valmistab.
Pange proovile pruudi tantsimisoskus ­ kui viite ta ööklubisse, siis ronige kõik koos lavale tantsima, kuid eelnevalt paluge mõnel kenal mehel
teie tantsu hinnata.
Laske pruudil anda erinevaid vandeid, milles ta lubab, et ei unusta oma kalleid sõbrannasid ning kohtub nendega tulevikus vähemalt korra
nädalas.
Nautige tüdrukute seltsis VIP-õhtut. Sõitke linnast välja mõnesse SPA-sse. Hoolitsege selle eest, et kõik pruudi soovid saaksid sellel
õhtul täidetud.
Miks mitte planeerida sõbrantsidega pruudile enne pulmi ka totaalne muutumine ­ hoolitsege selle eest, et ta saaks uue soengu, make-up'i,
maniküüri, pediküüri ja stilisti abil valitud uue rõivastuse ja peale muutumist viige ta välja, et ta saaks oma uut välimust kõigile näidata.
Kui lähete kambakesi peole, siis riietage pruut mõnda kostüümi ­ näiteks printsess, baleriin, inglike, politseinik või hoopis koolitüdruk.
Kui soovite pruudile kinkida mõne meene, mis muudaks peo unustamatuks, siis korraldage lõpetuseks uhke tseremoonia mõnes kesklinna
pargis, kus annate pruudile pidulikult üle ,,abieluks valmis" tiitli koos vastava medaliga.
Autor Kristiine Saat