Jaanipäev - Referaat (3)

Tallinna Järveotsa Gümnaasium
Jaanipäev
Referaat
Kren- Kasper Kotka
Juhendas: Kristina Ait
Tallinn 2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Jaanipäev 4
Kasutatud kirjandus 6

Sissejuhatus

Jaanipäev 24. juunil ja jõululaupäev 24. detsembril on eestlaste kaks kõige tähtsamat ja vanemat kalendritähtpäeva. Need mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n.ö. teineteise vastas. Jõuludest hakkab päev pikemaks minema ja jaanipäevast jälle lühemaks minema. Meie esivanematel siin põhjamaal, kus pimedat aega oli rohkem kui valget, olid need pühad väga tähtsad ja nendega on seotud väga palju kombeid ja uskumusi.
Hiljem ristiusu ajal, on mõlemad päevad saanud omale ka väärilised kristlikud kangelased. Nii nagu jõulud tähistavad Kristuse sündi, on jaanipäev tema ettekuulutaja Ristija Johannese sünnipäev.

Jaanipäev

Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See käib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld . Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld kutsuti 'leedutuleks'. Tavailiselt valiti jaanitule tegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige - ja jaanitulepaik. Jaanilaupäeval koju ning kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka toad. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Jaanitule jaoks kasutati kogutud puud. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, vahest isegi käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole arvati, et jaanitule suits on tervendav, ning selle tõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu, mis juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii . Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule ning Lõuna-Eestis hoopis aga ehtida lehmi pärgadega.
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika . Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja . Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad.
Laulmine on jaanitulest lahutamatu , nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.
Rituaalsed toidud jaanipäeval olid sõir, kohupiimakorbid ja kohupiimatoidud. Jaanipäeval ainti vaba päev karjastele, teenijarahvale ja noortele. Tehti vaid väga tähtsaid töid.

Kasutatud kirjandus

Google: www.google.ee

Miksike: www.miksike.ee

Wikipedia: et.wikipedia.org