ELU MUISTSEL ISESEISVUSAJAL Meie ajaarvamise esimestel sajanditel sai majanduse aluseks maaviljelus, eriti Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, kus selleks olid soodsamad tingimused. tööriistade ja relvade materjalina hakati tarvitama kohalikus soomaagist toodetud rauda. Arenes ka pronksehete valmistamine, milleks toorainet saadi eeskätt balti hõimude vahendusel. I a.t. lõpuks oli viljakasvatuse aluseks kujunenud põlispõldude harimine. Selle kõrval säilis ka ale- ja söödimaade viljelus. Maaharimisel kasutati künniloomi ja maaharimisriistaks oli konksader. Alates 11. sajandist levis talirukki kasvatamine. koos maaviljelusega arenes loomakasvatus, edenes käsitöö, sealhulgas metallide töötlemine, samuti savinõude valmistamine. Elati peamiselt kindlustamata asulates (paljud neist olid hilisemate külade eelkäijad). Põhiline taluhoone oli esiaja lõpus kerisahjuga köetav rõhtpalkidest elamu tuba. Toitu valmistati ahju ees oleval leel. Asustus la...
rahva seas ka nõudmine. Heitlik ajastu oli lbi, loodeti rahulikku ja stabiilset arengut ning rahvuse üldist õitsengut. Nende meeleoludega sobisid hästi ni nimede eestistamine, kodukaunistamisliikumine kui ka noorkotkaste ja kodutütarde liikumine. Eestlased olid linnades märkimisväärse mõju omandanud alles 20. sajandi algul. Seetõttu oli eestipärane linnakultuur iseseisvusajal alles kujunemisjärgus ja tüüpiline linlane veel maal sündinud. Kuid juba arutati kohvikutes kultuuri- ja poliitikasündmusi, voorimeeste ja Tallinna trammi kõrvae tulid taksod ning liinibussid, rongide kõrvale eraautobussid. Linnade ja linnaelu olid muutumas eestlaste ühiskonna loomulikuks osaks.
• Kolmest kujust valmis vaid keskmine • Kuju modell oli Nikolai Matvejev, viimistlemisel Harry Neumanskraft • Pärast selle taaspüstitamist 1941. aastal hävitati see 1948. aastal • 1993. aastal taastasid skulptor Vambola Mets ja arhitekt Rein Heiduk monumendi algsete kavandite järgi • Eelmisel iseseisvusajal kujunes sellest ainus pealinna avaliku ruumi püsitatud ja seetõttu kogu riigi tähtsaim Vabadussõja monument • Kandis algselt nime Vabadus • Oli rahvasuus tuntud ka nimega``Palun klassist välja!`` • Tänapäeval tuntakse seda monumenti nime all ``Poiss`` Kasutatud allikad: • ``Eesti sõjaajaloo teejuht`` Kristian Luts 2010 • www.real.edu.ee • Eesti lugu 135. EV-90. Reaali poiss. www.arhiiv.err.ee
Kersti Kaljulaid arutleb eesti meeste tänapäevaste eneseteostuse võimaluste üle, võrreldes meie ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute muutumist ärkamisaja, esimese iseseisvusaja ja uue iseseisvusajaga. Esimesel iseseisvusajal teostus ärkamisaja unistus kehtestada ennast rahvana nii ühiskondlikus kui majanduslikus arengus. Eesti mees oli meie pisikeses riigis tunnustatud igas valdkonnas, kõik tööd väärisid tegemist. Tänapäeval on kujunenud välja mentaliteet, kus hulk eesti mehi ühiskonna survel ja heakskiidul on valinud hoopis teised tööalased suunad ning ametid, kui nad ise võib-olla oleksid soovinud. Oleme kujundanud olukorra, kus võimalikult
· eelnevate põlvkondade vaimupärandi valikuline hävitamine. Mittesoovitud kirjandus erifondiväljastamiseks vaja eriluba. · Propaganda aitas allutada valitsevale reziimile. Haritlaskonna uus põlvkond Paljud eesti haritlased NK võimu kartuses Läände Pagulastel rikkalik vaimupärand Eestisse jäänud haritlaskonna loometööd piirati ja sunniti loobuma Kodanlike mõjude kandjateks ja kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teadlastel, kirjanikel jne. Tõrksate väljaviskamine loomeliitudest 1950. te keskel vaimne surutis leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine uus põlvkond haritlasi taastasid eesti professionaalse kultuuri järjepidevuse. Lõplik läbimurre 1960.ndatel: 1) Vabam loomeõhkkond 2) isikupärased ja uudsed vormikatsetused
eestlased oma kultuuriga sama rada pidi edasi minna. Suurt tähelepanu pöörati haridusolude parandamisele, pandi alus eestikeelsele kõrgharidusele ja teadusele. Laienesid kultuurikontaktid välismaaga. Suureks muutuseks oli kindlasti 1925. aastal loodud Kultuurikapital, kogu sissetulek jagunes 6 sihtkapitali. Kaasa aitas kindlasti auhindade jagamine aga samas kultuurile mitte surve avaldamine. 5. Mil moel muutus inimeste olme ja elulaad iseseisvusajal võrreldes varasema ajaga? Inimeste elatustase tõusis, see tõi endaga kaasa heaolu. Iseseisvusega kaasnenud hariduse ja kultuuri arendamine rõõmustas kindlasti kõiki eestlasi ning majandustõusuga kaasnenud uued töökohad, palga tõus aitasid inimeste heaolule kaasa. Kõik toetused mis rahva suunas saadeti, tegid eestlased kindlasti väga õnnelikuks. Kaasa aitasid ka paranenud tehnika, elumajade renoveerimine.
harrastamine 18. sajandi esimesel poolel (Kanepis, Põlvas, Laiusel, Tormas, Põltsamaal jm). Peeti ka ühiseid laulupühi - kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm. Aastail 1879-1910 peeti kuus üldlaulupidu, mis etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääratlemise teel. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal. II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal. Alates 1950. aastast toimusid üldlaulupeod jälle iga viie aasta järel. Erandiks kujunes 1969. aasta, mil tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost. XXII üldlaulupeoga, mis toimus Tallinnas 1994. aastal, viidi üldlaulupidude viie-aastane tsükkel lähtuvaks esimese üldlaulupeo aastast. Viimane, XXIII üldlaulupidu toimus Tallinnas 3. ja 4. juulil 1999. aastal.
ning enesetõestamisvajadus. Laulupidu oligi neist tunnetest kantud rahvusliku ärkamise manifestatsiooniks. See oli nii muusikaline kui kultuuripoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Aastail 1879-1910 peeti kuus üldlaulupidu, mis etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääratlemise teel. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal. II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal. (http://maa-ja-ilm.laulupidu.ee/ajalugu/laulupeod/ ) Esimene üldlaulupidu I üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus. Esimese üle-eestilise laulupeo idee algataja, peamine elluviija ja üldjuht oli Johann Voldemar Jannsen. Teine üldjuht oli Aleksander Kunileid. Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine. Laulupeo peakomisjoni esimees
20 augustil kuulutati Eesti Vabariigi iseseisvus taastatuks. Päev hiljem kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi. Riigipöörde nurjumise järel kehtestas Eesti valitsus kiiresti kontrolli olukorra üle kogu riigis. Putsi toetanud ettevõtete juhid vallandati, Moskvale alluva kompartei, Interrinde ja teiste Eestile vaenulike organisatsioonide tegevus lõpetati. Tallinna kesklinnas võeti maha Lenini kuju. Eesti diplomaatiline tunnustamine kulges kiiresti. Sellele aitas kaasa esimesel iseseisvusajal loodud diplomaatilised suhted teiste riikidega. Esimesed tunnustajad olid Island ja Leedu. 1991. aasta lõpuks tunnustas Eestit ligi 100 riiki. 17. septembril võeti Eesti ÜRO liikmeks. Järgmistel aastatel külastasid eestit paljude riikide riigipead. Eesti oli taas leidnud oma koha rahvusvahelisel areenil. Taasiseseisvunud eesti presidentiks valis Riigikogu kirjanik Lennart Meri. Põhiseadusliku valitsuse moodustas Mart Laar. Eesti Ülemnõukogu valitud ENSV kõrgeim riigivõimuorgan.
isoleeris Moskva Baltimaad muust maailmast. (1947.a. nentis USA riigisekretär et "ring ümber Baltikumi on hermeetiliselt suletud) Sõja lõppedes oli põllumajandus Baltimaades laostunud. 1947.a. võeti vastu otsus kollektiviseerimiseks, see edenes visalt. 25. Märtsil 1949.a. uus küüditamine, (kolhoosidesse astumise suurendamiseks, ja ühtlasi võtmaks ära majanduslik baas metsavendadelt) Iseseisvusajal oli tööstuse tase Eestis ja Lätis kõrgem kui Leedus, seepärast siin ka soodsamad tingimused üliindustrialiseerimiseks (teedevõrk, kvalifitseeritud kaader, tehased). Võõrtööjõu sissevoolu tagajärjel hakkas põhielanike osakaal elanikkonnas vähenema. 1959 moodustasid muulased Eestis 25,4% (Lätis 38%). Industrialiseerimise ja kollektiviseerimise tagajärjel kiirenes urbaniseerumine (linnastumine). Enne II Maailmasõda Eesti linnarahvastik 30% (Lätis ka 30%, Ledus 25%), 1970
Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine olid keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgiti rangelt, et igalühel oleks talle vääriline koht. · Kuidas tekkis Tallinn? Mustsel iseseisvusajal oli Tallinnas Toompeal eestlaste linnus. Vanalinna alal paiknes kaubitsemiskoht ja võibolla ka asula, millel puudusid aga Lääne- Euroopa linnadele omased tunnused. 1219 a. vallutasid taanlased Tallinna ning rajasid siia oma tugipunkti. Kaubanduse elavdamiseks kutsus ordu, kelle käette võim vahepeal läinud oli, siia 200 kaupmeest, kes asusid elama arvatavasti praeguse Niguliste kiriku ümbrusesse. Algselt oli nende asupaigas kindlustatud üksnes kivikirik
sajandi esimesel poolel (Kanepis, Põlvas, Laiusel, Tormas, Põltsamaal jm). Peeti ka ühiseid laulupühi kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm.(1) Aastail 1879-1910 peeti kuus üldlaulupidu, mis etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääratlemise teel. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal. II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal. Alates 1950. aastast toimusid üldlaulupeod jälle iga viie aasta järel. Erandiks kujunes 1969. aasta, mil tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost. XXII üldlaulupeoga, mis toimus Tallinnas 1994. aastal, viidi üldlaulupidude viie-aastane tsükkel lähtuvaks esimese üldlaulupeo aastast. (1) Eestit valitsenud võõrvõimud on üritanud laulupidusid oma huvides kasutada
,,Ajalooliste mälestuste korjamine". 1912. Aastal ilmusid Heinrich Rosenthali mälestused rahvuslikust liikumisest, 1914. Aastal Martna Eesti külaelu arenemisest, 1915.1916 ilmus teos 30 isiku mälestustest Mihkel Veskest ja Johann Voldemar Jannsenist jm.12 Kõik mälestused pole aga jõudnud trükki, käsikirjadena ja mälestuskatketena on need talletunud perekonnaarhiivides, mitmesuguste dokumentide kollektsioonides ja perekonnakroonikates. Memuaare ilmus juba esimesel iseseisvusajal, peamiselt 1905 aasta revolutsioonist, maailmasõjast ja iseseisvusvõitlusest. Ainuüksi aastail 1917-1937 ilmus mälestusi üle 120 eri nimetuse omaette trükistena, eriti intensiivselt 1930. Aastatel, mitme autori mälestused ilmusid taastrükkidena ka redigeeritult nõukogude ajal13. Plahvatuslikult kasvas mälestusraamatute arv paguluses pärast Teist maailmasõda. Pagulusmemuaarides sai erilise koha kollektiivne ja traagiline ajalookogemus, mälestuste
Aegade algusest – 3000BC laenati soome-ugri algkeelde algindoeuroopa, indoiraani ja kirdeindoeuroopa keeltest. Muinasajal (... – 13. saj) laenati balti, germaani, slaavi keeltest Keskajal (13. – 17. saj) laenati alamsaksa, rootsi, vene keeltest Rootsi valitsusajal (17. ja 18. sajandil) laenati rootsi ja saksa keeltest Tsaariajal 18. kuni 20. sajandi alguseni laenati vene, saksa, baltisaksa, soome keeltest Esimesel iseseisvusajal 1918-1940 mõjutas soome keel ja nõukogude ajal (1940- 1991) vene, soome ja inglise keel Teisel iseseisvusajal laenatakse palju soome ja inglise keelest Eesti sõnavaras on kõige rohkem alamsaksa laene (15%) ning saksa ja muid germaani laene (mõlemad 10%). Vene laene on 7%, inglise 5% ja soome 3%. Laentüvesid kokku (ilma võõrtüvedeta) on umbes 45-49% kõigist tüvedest. Sellest 14- 15% on alamsaksa laenud, u 10% (ülem)saksa laenud, 7-9% germaani laenud, 6-7%
1890. asutati tikuvabrik, 1912 linavabrik ja piimaühistu, hiljem on Viljandis ehitatud isegi puri- ja mootorlennukeid. Viljandi oli üks esimesi linnu Eestis, mis sai 1911. aastal veevärgi ja kanalisatsiooni vana veetorn kui linna üks sümbolitest on kasutusel täna vaatetornina. 1930-ndail aastail hakati pöörama suurt tähelepanu linna heakorrale ja Viljandi kui suvituslinna arendamisele. Suure panuse linna arengusse andis legendaarne August Maramaa, kes oli esimese Eesti iseseisvusajal linnapea ametis ligi 16 aastat. Nõukogude ajal paiknes Viljandis dessantvägede eriüksus. Tasub märkida, et nõukogude ajal oli Viljandi linn, kuhu ei püstitatud ühtki Lenini ega Stalini ausammast. 4 3. HUVIVÄÄRSUSED 3.1 Skulptuurid ja mälestusmärgid · Legendaarse Viljandi linnapea August Maramaa ja tema koera (Neff) skulptuur Raekoja kõrval Trepimäe alguses - autor skulptor Aili Vahtrapuu.
linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt. Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Kuidas tekkis Tallinn? Muistsel iseseisvusajal oli Tallinnas Toompeal eestlaste linnus. Vanalinna alal paiknes kaubitsemiskoht ja võibolla ka asula, millel puudusid aga Lääne-Euroopa linnadele omased tunnused. 1219. a. vallutasid taanlased Tallinna ning rajasid siia oma tugipunkti. Kaubanduse elavdamiseks kutsus ordu, kelle kätte võim vahepeal läinud oli, siia 200 kaupmeest, kes asusid elama arvatavasti praeguse Niguliste kiriku ümbrusse. Algselt oli nende asupaigas kindlustatud üksnes kivikirik
alluvuse ja suhtlemise kord, tema õigused ja kohustused ametikohustuste täitmisel, aruandlus ja vastutus. "Politseiasutuste kujundamise määruse" lisana nimetati 2.detsembril 1925. A. politseiametikohad ümber. Terminoloogias võeti kasutusele Lääne-Euroopa riikide politsei ametinimetused. Sellega rebiti end lõplikult lahti vene mõjudest. (2: 14) Eestis hakkasid naispolitsei loomise esimesed märgid ilmnema 1928.aastal, kui tõusis päevakorda naispolitseinike koolitamine. Esimesel iseseisvusajal oli Eestis naispolitseinik erandlik nähtus. Politseitöö oli ikkagi eelkõige meeste töö, see oli ohtlik, nõudis suurt füüsilist vastupidavust. (2: 16) Politsei palgad Miilits oli asutatud omavalitsuste poolt ja allus majandusliku külje pealt omavalitsustele, administratiivselt aga siseministeeriumile. Alguses maksis miilitsale palka omavalitsusasutus , hiljem peale politsei korralduse määruse (RT nr 4/5 -1920)
Väljapaistev saavutus oli 8-kõiteline Eesti Entsüklopeedia(1932-1937), maakondlike koguteoste ning Eesti ajaloo üldkäsitluste väljaandmine. Eesti kirjanikest olid silmapaistvad A.H.Tammsaare, E.Vilde, F. Tuglas, M.Metsanurk, A.Gailit, A.Kivikas, A.Mälk,K.Ristikivi, A.Jakobson, H.Raudsepp, luuletajad M.Under, H.Visnapuu, G.Sutis, H.Talvik ja B.Alver. Eesti helikunsti arendasid M.Saar, H. Eller, E.Aav, E.Tubin,C.Kreek. Kunstnikest oli esileküündivaim graafik Eduard Viiralt. Eesti iseseisvusajal ehitati üles euroopalik ühiskond, integreeruti Euroopasse majanduslikult ja kultuuriliselt, eestlased said kaasaja Lääne tsivilisatsiooni kuuluvaks natsiooniks. Selle põhjal suutsid nad üle elada järgnevad poole sajandi pikkuse okupatsiooni ja taastada iseseisvuse. Konstantin Päts Konstantin Päts sündis 23. Veebruaril 1874 Pärnumaal. Tal oli neli venda ja üks õde. K.Päts oli õigeusklik. Ta oli hariduselt advokaat, töötades 1900. Aastal Tallinnas Jaan Poska abilisena
Sellest tulenevalt korraldati ümber terve poliitiline olukord ning kõige suuremaks kaotajateks olidki kunstiga tegelevad valdkonnad. Varasemat vabadust hakati piirama ning loomuline areng justkui katkestati. Selle töö eesmärk ongi vaadelda okupatsiooniaegset ajajärku Eesti teatris ning selgitada ühiskondlike protsesside mõju teatrielule. Enne okupatsiooni Selleks, et mõista okupatsiooniajal toimunut, tuleks vaadelda ka iseseisvusajal olnud seisukorda. ,,1920. Aastaid iseloomustas ühiskonnagruppide erihuvide lahknevus. 1924. aasta 1. detsembri putsi läbikukkumise järel vähenes kommunistide mõju, juhtkohale asusid sotsialistid. 1930ndate alguses hoogustus vabadussõjalaste liikumine, mis viis 1934. Aastal võimu haaramisele K. Pätsi poolt ja edasisele ,,kõva käe" poliitikale. Sündmused poliitika- ja majanduselus (järjestikused majanduskriisid) mõjutasid teatud määral ka teatritegevust." (Epner jt 2006: 56)
Kõigepealt kküll omavalitsuste taasloomine. Erinevalt 1918. aastast , kui eestis juba toimis sisuliselt kohaliku omavalitsuse süsteem. Omavalitsuste ning nende liitude taasloomine toimus vastastikku seotult ning mõjudes. Üks võimalus oli toimiva tööjaotuse loomine üksikisiku ja avaliku võimu- eelkõige riigi ning kohaliku omavalitsuse- vahel ning abil. Jupp jupi haaval kogus Eesti ühiskond seda oskust nendest kogemustest, mis veel iseseisvusajal meeles, aga samuti andis indu demokraatlikus maailmas, eriti Põhjamaades toimuv. Nagu ühiskonnas toimusid muudatused 1988. aastal hakkasid liikuma ka salajastes omavalitsusseltsides uued tuuled. 1989. aasta tõi uue elu. Eesti Kongressi valimiste ettevalmistamise käigus hakkas Eesti iseseisvusaegne kohalik omavalitsus- ja haldusstruktuur praktilist poliitikat mõjutama, rääkimata kaasnevast muudatusest mõtlemisviisis. Mais oldi aga
rahva saatuse pärast. Veelgi jõulisemalt kui Tammsaarel mõeldud, kangastus Põrgupõhja Jürka eesti rahva võrdkujuna, kes kurjas maailmas üritab ühekorraga ellu ja ausaks jääda. Vastupanuvaim koondus kultuurivalda. Näiteks õnnestus peamiselt tänu Gustav Ernesaksale juba 1947. Aastal taastada üldlaulupidude traditsioon. Eriti oluline oli, et 1947. Aasta pidu kandis järjekorranubmrit XII, mis tähendas, et iseseisvusajal peetud peod tunnistati n.-ö. kehtivaks. Laulupidudel tunti ennast iga viie aasta tagant ühtse rahvana, ning lauldes Ernesaksapoolt kirjutatud viisil Minu isamaa on minu arm, tajuti ühteaegu oma jõudu ja jõuetust. Sedamööda, kuidas üha ilmselgemaks sai Nõukogudes võimu olemuslik eesti- vaenulikkus, seda selgemaks sai tõsiasi, et igasugune eesti kultuuri viljenemine on tahes või tahtmata rahvusliku vastupanu akt.
Temaatikasse ilmusid Nõukogude armee kangelaslikkus ja sõjajärgne ülesehitustöö.1960. aastail lülitus graafikasse uusi jõude, kelle loomingus kajastub samasugune uue elu paatos kui maalikunstis ja kirjanduseski. 1970. aastail see taandus ja andis maad juurdlevama tundetooniga loomingule. 1980. aastail kujunes graafika iseseisvaks alaliigiks plakat (,,Eesti kultuuri ajalugu"). 9.3 SKULPTUUR Tööd jätkasid iseseisvusajal alustanud meistrid. Neilegi esitas aeg nõukogulikke nõudeid, näiteks luua temaatilisi figuraalkompositsioone ja rõhutada portreteeritava isiku nõukogulikke põhiolemust. Kunstiväärtuslike monumentide kõrval valmis 15 hulgaliselt trafaretseid nõukogulikke mälestusmärke. 1970.-1980. aastail oli levinumaks materjaliks pronks (Vahtre 2000). 9.4 ARHIDEKTUUR
korra sisseseadmist Eestis. Mõned kolhoosid juba asutatigi. Rahareform – millega kroonid ebaõiglase kursiga rublade vastu vahetati. Laiali aeti kõik seltsid, klubid, ühendused, ühisused jne. – oli teadlik ja süstemaatiline ühiskonna lammutamine. © Siimo Lopsik 2014 4 Enamik trükiväljaandeid suleti, allesjäänud allutati rangele tsensuurile. Toimusid iseseisvusajal ilmunud raamatute massihävitamised – hävitati kõik mis meenutas iseseisvusaega. Massirepressioonid jõudsid haripunkti 14 juunil 1941.a. kui toimus esimene massiküüditamine, millega viidi üle 10000 inimese Siberi laagritesse surema. Kokku kaotas Eesti esimese Nõukogude aastaga 62000 inimest. 1941.a. suvesõda Eestis 22.juunil 1941.a. tungis Saksamaa ennetavalt N.Liidule kallale, kuna Hitlerile sai teatavaks N
Nii maal kui linnas rakendus totaalne meelsuskontroll, mille eest hoolitses Nõukogude julgeolek oma vabatahtlikult ja sunniviisiliselt värvatud agentide abil. Stalisnismi ideoloogiline ja füüsiline julmus ei leevendanud, vaid aina tugevnes, saavutades haripunkti Stalinismi surma eel 1950. aastate alguses. Siis korraldatud ulatusliku kampaania käigus kõrvaldati ühiskondlikust elust või üldse elust nn. kodanlikke natsionaliste, kelle hulka sattusid enam-vähem kõik iseseisvusajal oma tegevust alustanud haritlased. Ent Eesti Vabariik eksisteeris vaimselt edasi, säilides eestlaste mälus ja mõtteis ning olles kõlbeliseks mõõdupuuks toimuvale hinnangu andmisel. 1950. aastate keskpaiku ideoloogiline surve veidi nõrgenes, algas nn. Hrutstsovi sula. Stalinismi mõningate äärmuste paljastamine ja hukkamõistmine tekitas osas eestlastes lootuse, et elu võib isegi nõukogude korra raames paremuse poole pöörduma. Ka majanduslik olukord paranes mõnevõrra ja 1950
Haritlaskonna uus põlvkond Paljud eesti haritlase pagesid Teise maailmasõja lõpuaastatel nõukogude võimu kartuses Läände. Paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, kuna nende aktiivset loometegevust piirati või neid sunniti sellest aastakümneteks loobuma. Nõukogude kultuuri vaenlasteks olid eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teadlased, kirjanikud jt loovharitlased. Kui 1950.aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevenes, said vanema põlvkonna haritlase taas loometöö juurde tagasi tulla. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Kultuuritarbimine ja massiteave Rahvakultuuri tasemel jätkus eestlastele omane aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel, selle kõige ilmekamaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati
kaitsvast ebademokraatlikust härraskirikust oli põhjalike reformide teel kujundatud vaba rahvakirik. Suured muutused toimusid igapäevaelus. Linnades rajati terveid uusi linnajagusid ning ehitati hulk modernseid elamuid ja esindushooneid. Maal oli ehitustegevus sama vilgas kui linnades. Maal kerkisid majandushoonetest lahutatud moodsad elamud, mida iseloomustasid kõrge vundament, suured aknad, avarad verandad ning värvitud laudvooder- ja põrand. Iseseisvusajal muutus oluliselt Eesti kodu. Uutes linnamajades olid juba olemas nii elektrivalgustus, keskküte, telefon kui ka veega klosett. Kodusisustuses vahetati omavalmistatud talupojamööbel välja kogenud peentislerite või spetsiaalsete mööblivabrikute märksa kvaliteetsema ja moodsama toodangu vastu. Kasutusele tulid uudsed mööbliesemed: diivanvoodid, raamatukapid jm. Seintel asendasid fotosid seinavaibad, diivanipadjad ja linikud. Tavaliseks muutus grammofon. (Vahtre 2005: 190)
riiklikeks ehk teisisõnu tööstustoodangust. natsionaliseeriti täielikult. Tõsi, ka rahvamajandusnõukogu 1950. aastail säilitas Eesti tööstus ajal allus Eesti majandus tervikuna mitmed osalt veel iseseisvus- või Moskvale, s.t. keskaparaadis isegi tsaariajast pärit jooned. Edasi kinnitatud plaanile. Ent kuniks töötasid arvukad iseseisvusajal või operatiivne otsustamisõigus oli Tal- enne sedagi alustanud ettevõtted, linnas, oli asjaajamine mõnevõrra tootes Eestis varemgi valmistatud hõlpsam, kuna tootmisjuhtidel ei kaupu, nagu raadiotehnikat, jalanõu- olnud tarvis iga allkirja ja sid, tekstiili, mööblit, paberit jms. Oli kooskõlastuse pärast Moskvasse sõi- ka auväärse ajalooga raske ta. Teiseks kujunes majandusjuhtidel
Miks need inimesed tapeti? Väga lihtsal põhjusel: nad olid «automaatsed» vaenlased, kelle süü seisnes selles, et nad üldse olemas olid. Kommunistliku maailmapildi kohaselt jaguneb klassiühiskond teatavasti rahvaks ja rahvavaenlasteks. Viimased rahva hulka ei kuulu ja neid tuleb hävitada nagu hiiri või lutikaid. Mõnel juhtumil on rahvavaenlasi koguni rohkem kui rahvast, ent see ei tohi segada nende väljarookimist. Tapetute mälestuseks kujundati Krediitkassa keldri uks iseseisvusajal monumendiks. Kui Teine maailmasõda kommunistliku korra tagasi tõi, siis monument mõistagi hävitati, kuid vaid osaliselt: graniitplokilt taoti maha asjakohane kiri, kuid plokid ise, millega ukseava oli pärjatud, jäid alles. Need kõrvaldati alles 1970. aastail, kui ukseava mingil põhjusel suuremaks raiuti. Kuid pöördugem tagasi 1919. aasta jaanuari. Tartu vallutamine oli oluline võit eelkõige moraalses ja emotsionaalses mõttes ikkagi suuruselt teine Eesti linn ja Emajõe Ateena.
eesti keele üliõpilased väli- ja uurimistöid murretest. Akadeemiline Emakeele Selts pani tollal oma tegevusega aluse eesti murrete andmekogudele. Oluline on, et esimese Eesti riigi ajal valitud murdeuurimise teoreetilised suunad jäid mitmeti valitsevaks ka 20. sajandi teisel poolel. Selle mõistmine, mis on eesti murded ja mida tähendab eesti murdeuurimine, pärineb tänapäevalgi suuresti Saareste 1930. aastate töödest (eesti murdeuurimise ajaloo kohta vt Pajusalu jt 2002, 1.2). Uuel iseseisvusajal 1990. aastatel on siiski märgata eesti dialektoloogias murrangut, mis sai õigupoolest alguse juba 1980. aastatel. Murrangu paratamatuks taganttõukajaks on olnud traditsiooniliste eesti kohamurrete hääbumine. Tänapäeva Eestis toetub ajalooliste murrete uurimine juba vältimatult arhiivitööle. Murrete tasandumine eesti kõnekeele piirkondlikeks erijoonteks või parimal juhul emantsipeerumine uuteks kohalikeks kirjakeelteks, nagu Võru murde puhul, on toonud kaasa ka vajaduse uuelaadsete
Er dient dem groBen Leben nicht nur durch die Nahrung, die er dem Boden abgewinnt, sondern auch mit jenem andern Ertrag der Mutter Erde, seinem eigenen Blut, das aus den Dörfern jahrhundertelang in die höheren Stände strömt, dort ihre Form empfängt und ihr Leben aufrecht erhält“. Nii mujal. Meie — ja lätlaste — rahvusstruktuur on sellest normaalselt teravalt erinev. Julge unistaja ja originaalne sügav mõtleja J. Luiga tuli välja väitega, et meie vanal iseseisvusajal valitses sama rahvuslik tervik, olgugi tolleaegse üldise taseme kohaselt algelisel kujul: maa, aadliga (vanematega) eesotsas, ja linn, lääne kultuuri assimileerija. Seda on tõestanud uuem ajalooline uuring. Kuid ristirüütlid halvasid meie rahvusliku arengu. Eesti rahvas oli määratud hävimisele, — kui teda poleks päästnud Tannenbergi lahing (1410). Ometigi tuli leppida täie- liku varjusurmaga. Linn võeti võitjate poolt üle, eestlane sulatati võõraks rahvuseks
( Tallinn, Tartu, Viljandi jt ). Nende kõrval ehitati Kesk-Euroopa eeskujul tihe võrk kohalikke losse, kaitseks nii põlisrahva eest kui ka teiste maahärrade ja suurnike võimu-ja vallutusihade vastu. Nende ehitamist juhtisid enamikus välismaised meistrid, kuid tegelik töö oli maarahva õlgadel, mis oli üks raskemaid talle pandud kohustusi. Talurahva olukord Nagu muistsel iseseisvusajal, jagunes ka keskaegne eesti talupoegkond mitmeks kihiks. Saksa-Taani valitsusaja alguses esines eestlasi ka läänimeestena, seega võõra aadliga võrdsel tasemel. Viimased peagi saksastusid ja sulandusid ülemkihti. Järgmise kihi moodustasid väikeläänumehed ehk maavabad ( vanade aadlike järgi ), kes pärinesid jõukamatest talupoegadest või endiste maavanemate järglastest. Nad olid vabad maksudest ja koormistest, kuid nad teenisid sõja korral maahärra väes oma hobuse ja relvadega
Kui ta 1951. aastal parteist välja heideti, põhjendas Käbin: "Me ei heida Adamsoni parteist välja sellepärast, et ta oleks halb kunstnik. Asi on selles, et Adamson kui partei liige ja Kunstnike Liidu esimees ajas parteivastast liini. Ta esindas kodanlik- natsionalisdikke tendentse kunstis. Uue poliitika juurde kuulus ka kõrgema kunstihariduse reorganiseerimine. Kunstikõrg- kool viidi Tartust Tallinna, et sellel oleks lihtsam silma peal hoida. Iseseisvusajal kogu kunstielu suunanäitajaks olnud Tartu Pallase kunstikool suleti ja Tallinna asutati uus kunstikõrgkool Eesti NSV Riildik Kunstiinstituut. Katse katkestada side Tartuga teenis ka poliitilisi eesmärke. 1955. aasta paiku alanud sula lasi kultuurielus ohje lõdvemaks ja tõi kogu kümnendiks tagasi esteetilise kriteeriumi kunstis. Esile kerkisid kõige vormi vastu, graafikas tehnikate täieliku valitsemise ja üldreeglina
«Tuulepealne maa» põhitegelased Toomas Roo (Rasmus Kaljujärv) Läänemaa kaluritalust pärit õpihimuline ja sihikindel, rahvuslikult meelestatud noormees. Läheb koolipingist õppursõdurina Vabadussõtta, pärast sõda võitleb piirivalvurina piiritusevedajatega. Tooma isiklik elu kulgeb otsingute, leidmiste ja pettumuste tähe all, nii nagu kogu Eesti areng esimesel iseseisvusajal. Kriitiline suhtumine valitsevatesse oludesse tõukab Tooma mõneks ajaks vabadussõjalaste leeri. Indrek Kallaste (Märt Avandi) Jõuka ja eduka Tallinna advokaadi poeg, aus ja intelligentne, kuid mõnevõrra irooniline noormees. Teeb koos Toomas Rooga õppursõdurina läbi Vabadussõja, kuid eneseleidmine rahuajal ei kulge temalgi probleemideta. Paradoksaalselt on puhuti suurimaks probleemiks tõeliste eluraskuste vähesus. Pikapeale selgub siiski, et muredepuudus on näiline.
sajandi alguseski Eestis täielikult tantsu jms. sihipärane harrastamine), mis pidada Tallinna uut Olav Ehala, Lepo Sumera jt.). laululava (Alar Kotli, rehabiliteeritud. avaldus juba iseseisvusajal, Poole sajandi mida aga pikkune nõuko Henno Sepman, insener Endel Paalmann, 1960). Eesti kerget muusikat jätkasid sõja järel harjumus
*Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenesid eesti haritlaskonna paljud esindajad (kirjanikud, kunstnikud, ajakirjanikud, teadlased, arstid, insenerid ja tehnikud) Läände, kartes NSV võimu. Nende poolt paguluses loodud vaimupärand on väga mahukas. *Kodumaale jäänud ,,vana kooli" haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks. *,,Kodanlike mõjude" kandjateks, seega NSV kultuuri vaenasteks olid peamiselt iseseisvusajal tegutsenud haritlased. Nendelt nõuti oma varasema loomingu ümberehitamist ja kinnipidamist sotsialistlikust realismist. *50ndate keskpaigas algas rahvuskultuuri enesetaastumine, milles mängis suurt rolli uus põlvkond haritlasi. *Rahvakultuuri tasemel jätkus eestlaste aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel. *Rahva kultuuriaktiivsuse ilmekaimaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati rahva- ja
Muinas-Eesti sõjandus Kirjandus: Harri Moora „Eestlaste sõjaline kultuur muistsel iseseisvusajal“ (71- 97) Sissejuhatus Eestlaste tavaettekujutus muinasaegsest sõjandusest põhineb: ilukirjandusel, maalidel, joonistel ja illustratsioonidel, mängufilmidel, ajalooõpikutel ja populaarteaduslikel ajalooraamatutel. Kõige olulisemal kohal on olnud tõenäoliselt ilukirjandus, mis on aga üpriski eksitav. Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on täenäoliselt raamat, mida enamik on lugenud.
Siseolukorra teravnedes toimus 21.- 26. märtsil 1950. aastal EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, kus paljud kultuuritegelased kuulutati kodanlikeks natsionalistideks. Nõiajaht ühiskonnas omandas seninägematu ulatuse. Kogu vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, nende aktiivset loometegevust piirati või sunniti aastakümneteks loobuma. Kodanlike mõjude kandajaks ja seega nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teatriinimestel. Võimud nõudsid neilt varasema loomingu mahasalgamist ja ümberhindamist ning oma loomingus järjekindlat kinnipidamist sotsialistlikust realismist. Sellega kaasnesid loomeliitudest väljaheitmised, vallandamised ja arreteerimised. EK(b)P KK VIII pleenumile järgnenud ideoloogilise klaperjahi käigus sattus põlu alla mitmeid teatriinimesi (Ants Lauter, Priit Põldroos, Kaarel Ird, Leo Kalmet, Mari Möldre, Ruut Tarmo jt).
Kreenholmi manufaktuur Narvas, Sindi villavabrik, Pärnu linavabrik Viljandi tikutehas Lutheri vineeritehas Tallinnas Krulli masinatehas Tallinnas (põllutöömasinad) Kawe kompvekitehas jalgrattad, telefonid, raadiod Transport Teedele killustikukate 1930.aa esimesed asfaltteed linnades Elektritramm Tallinnas Ülemiste lennujaamast lennud Berliini, Stockholmi, Helsingisse. Hobune, voorimees Raudteeühendus Kultuur I iseseisvusajal Haridus 6-kl tasuta üldharidus Põllumajandus- ja kodunduskoolid, tööstuskoolid, majandus- ja kommertskoolid (tasulised) Progümnaasium v reaalkool Gümnaasium õppemaksuga (poeglaste ja tütarlaste) Eragümnaasiumid (Treffneri Trt, Westholmi Tln; Tln Saksa lütseum, Tln Prantsuse Lütseum, Vene Lütseum) Tartu Ülikool 1919 1. dets eestikeelne autonoomia õppemaks e, vene, saksa, soome professorid)
Tekkisid kindlustatud asulad (Asva, Iru, Ridala) ja esimesed maapealsed kalmeehitised kivikirstkalmed (Loona, Muuksi). I a.t. keskel e.m.a õpiti tundma ka rauda. Ulatusliku rände tulemusel moodustus Baltimaadel kaks erinevat etnilist rühmitust: põhja pool, nüüdsel Eesti territooriumil ja Läti territooriumi põhjaosas, eesti-liivi hõimud , lõuna pool leedu-läti hõimud, kes suhtlesid Skandinaavia ja teiste naaberkultuuri hõimudega. Elu muistsel iseseisvusajal Meie ajaarvamise esimestel sajanditel sai majanduse aluseks maaviljelus, eriti Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, kus selleks olid soodsamad tingimused. tööriistade ja relvade materjalina hakati tarvitama kohalikus soomaagist toodetud rauda. Arenes ka pronksehete valmistamine, milleks toorainet saadi eeskätt balti hõimude vahendusel. I a.t. lõpuks oli viljakasvatuse aluseks kujunenud põlispõldude harimine. Selle kõrval säilis ka ale- ja söödimaade viljelus.
tema luule omandas ka seetõttu optimistlikuma põhitooni. Tähtis koht värsiloomingu üldpildis kuulus eepilistele suurvormidele: 2 värssromaani (Kärner ja Visnapuu). Ulatuslikumaid poeeme avaldasid Alle, Sütiste, Visnapuu, Ridala. Ridala regivärsilisse poeemi „Toomas ja Mai“ oli põimitud eepilisi rahvalaule. Alveri poeemidele „Lugu valgest varesest“ ja „Pirnipuu“ olid iseloomulikud vaimukas sõnastus, irooniline käsitluslaad. Luule arenes iseseisvusajal eriti intensiivselt. Esile tõusis palju andekaid luuletajaid, tänu kellele mitmekesistusid ja avardusid aineringid. Oluliselt tõusis vormikultuur. 12) Juhan Sütiste luule Esimesed luuletused avaldas 1921. Tähelepanu äratas esikkogu „Rahutus“, kus vaheldus autobiograafiline aines ümbritseva tegelikkuse kujutusega, tundeavaldus ekspressiivse hoiakuväljendusega, klassikalise üle domineerib retooriline vabavärss, ebatäpse riimi innustus lepib liigjuhuslike kooskõladega
kõikidest raamatutest. Mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda ametivõimudelt kirjalik luba. Paguluses loodud vaimupärand on kohati väga rikkalik (eelkõige kirjanduses) ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks: nende loometegevust piirati või sunniti sellest loobuma. Nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teadlastel, kirjanikel jt loovharitlastel. Võimud nõudsid neilt oma varasema loomingu ümberhindamist(mahasalgamist), kriitikat ja enesekriitikat ning edasises tegevuses järjekindlat kinnipidamist üksnes sotsialistlikust realismist. 1950. aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. See andis võimaluse vanema põlvkonna haritlastel taas loometöö juurde tagasi tulla. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, millest
aastal välja korraldus, et kõik 7-12aastased lapsed peavad koolis käima või kodus lugema õppima. 1802. a. taasavati Tartu Ülikool. Kuni 1890ndateni oli see saksa keelne. venestamisajal hakati vallakoolides aineid õpetama vene keeles. TÜ-s sai vene keel õppekeeleks. Aleksandrikool 1888-1906 Põltsamaa lähedal tegutsenud õppeasutus, mille loomise jaoks algatati ärkamisajal korjandus. Eestikeelne õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkav õppeasutus. iseseisvusajal korraldati ümber eesti haridus: alg- ja keskastme koolid muudeti eestikeelseteks. 1919.a. ilmus Eesti Haridusministeeriumi määrus, milles nähti ette, et 1.-7. klassini on kaks võimlemistundi nädalas. 1.12.1919 alustas tööd eestikeelne TÜ Õppekirjanduse loomine: 1840ndail aastail ilmusid esimesed eesti lastele mõeldud vene ja saksa keele õpikud. Õppekirjanduse loojateks olid Otto Wilhelm Masing ja C.R. Jakobson. Kehaline kasvatus Eesti haridusasutustes: Tartu Ülikoolis: 1632
üldtaktika lektorina. 1944. aasta jaanuarist R. Tomberg siiski arreteeriti ja tehtuna inglise spiooniks hoiti teda 12 aastat vanglas. 1956. aastal Tomberg vabanes ja tal lubati asuda elama tagasi tallinna. Siin olevat ta oma avalikes esinemistes halvustanud eesti iseseisvusaega ning Eesti sõjaväge, kus ta 22 aastat teenis ja kindraliks tõusis. Aga kes kord sõrme kuradile andnud, see on kadunud mees Rochard Tombergi käitumist aitavad selgitada uuel iseseisvusajal ajaloolase Indrek Jürjo leitud paberid, kus Richard Tomberg on kirjas kui KGB agent varjunimega Hugo. Richard Tomberg suri 25. mail 1982 Tallinnas. Värsked võitluskaaslased lasksid ta põrmu matta Tallinna Metsakalmistule. Rudolf Johannes Reimann, kellel üldiselt teati vaid esimest eesnime, sündis 18. jaanuaril 1884 Tartus. Ta õppis 1897-1899 Torma kihelkonnakoolis ja 1899-1902 Tartu reaalkoolis. Astus 1903 vabathtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis esialgu 106.
Suur enamik kohaliku tähtsusega küsimusi tuleb põhiseaduse järgi lahendada valdades, milleks vallarahvas valib volikogu, see aga omakorda vallavanema (linnvaldades linnapea) ja vallavalitsuse (linnvaldades linnavalitsuse). Vallad on seepärast omavalitsuslikud haldusüksused e. omavalitsusüksused. Eesti haldusjaotuse kujunemine Eesti haldusjaotus on küll vana, kuid mitte kuigi püsiv, seda on palju ja tihti muudetud. Maakonnad hakkasid meil kujunema juba muistsel iseseisvusajal, siis jagunesid nad kihelkondadeks ja keskvalitsust tollal veel ei olnudki. Kui võõrad meile oma riigi ja keskvalitsuse peale surusid, kujunesid võrdlemisi ruttu välja Põhja-Eesti maakonnad Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa, samuti Saaremaa. Lõuna-Eestis oli kaua vaid kaks maakonda (Tartu- ja Pärnumaa). Alles 1783. aastal eraldati nendest Võru- ja Viljandimaa, kuid need olid veel kaua harjumatud ja vähese tähtsusega. Kihelkonnad kujunesid varakult
suhteliselt pidetu, siin on küllaltki fragmentaarne ja hüplev kirjutus. Aga selle kõige keskmes on mina, kes oma hetkesuhet maailmaga üritab analüüsida ja kirja panna. Tekst on kursiivis, kuid üks osa (kui vorst koera kaelas) ei ole. Seda selleks, et see võrdluse üks pool välja tõsta. Väljenduslaad ei ole siin traditsiooniline siin on isegi mingeid sürrealismielement, konstruktsioone, mis tavaliselt kokku ei käi. Need ka seda pidevust siin lõhuvad. Teine tekst pärineb juba iseseisvusajal ilmunud raamatust ,,Luuletused 1987 1991". Tegemist on väga kauni raamatuga, eriti kui mõelda, et on ilmunud 1993, mil ressursid piiratud. Seda raamatut lugedes torkab silma veelgi suurem pööre, mis Krulli luules on toimunud. Luuletuses ,,Autobiograafia" ei ole näiteks rütmi, mis Hirve luuletustes oluline. Sellist tüüpi kirjutuses osutab sellele, et tegemist on luuletusega, vaid see, et read on murtud. Muidu ei osuta siin miski klassikalisele luuletusele
Selle metodoloogilise suuna tugevus on fundamentaalsus. Selle suuna nõrkus on teatud kitsus, seda laadi töö jõuab ka pisiküsimuste kallale, millel pole ajaloo mõistmisel mingit tähtsust. Teine kitsaskoht on see, et too baltisaksa ajaloo uurimine oli ideoloogilise suunitlusega, selleks on saksa asi. Saksa misjonärid jõudsid 12. saj metsikusse tsivilseerimatusse Baltikumi, kristianiseerisid ja tsiviliseerisid kohalikud. Üldse keskajal oli baltisaksa iseseisvusajal keskne koht uurimises. Baltisaksa käsitluse põhiskeem - vallutati hõimud, tsiviliseeriti nad, võitlus Leedu vägedega ja Vene võimuga. Teine teema sisevõitlused Liivi ordu ja piiskoppide vahel. Ajaloolaste silme eest terendas Preisimaa võrdlus. Sellele Liivimaa iseseisvumisele järgnes 1558. aasta katastroof. Esile tõusevad piiskop Albert ja ordumeister Plettenberg seoses kahe sündmusega, Vene-Liivi sõda, aasta? ja reformatsioon. Baltsisaksa oma koolkond hääbus 20. sajandi 3-4
Riikliku kultuuripoliitika ja kultuurkapitali toel muutus kunst professionaalseks. 1922 asutati Kirjanike Liit, 1923 alustas ilmumist ajakiri "Looming". Tegutsesid kirjanduslikud rühmitused "Siuru", "Tarapita" ja "Arbujad". Kõrge kunstiväärtusega proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare jt. Tartus tegutses kunstikool "Pallas", eesti kunsti jõudsid modernistlikud suunad. Muusikaelu kesksed kujud olid Artur Kapp, Heino Eller, Eduard Tubin, Mart Saar jt. Iseseisvusajal jätkus seltsielu, maale jõudis linlik elulaad. Algatati kodukaunistamise aktsioon; Konstantin Pätsi valitsusajal pandi rõhku isamaalisele kasvatusele. Nõukogude periood 1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis Rootsis, Kanadas jm andsid eesti
annaabi.ee 
