Eesti 1941 - 1944 (0)

Eesti 1941-1944
22.juuni 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule. (välksõjaplaan “ Barbarossa ”). Armeegrupi “Nord” põhijõud liikusid ida poolt Peipsi järve Leningradi peale. Peasuunalt kõrvalejääva Eesti vallutamine jäi Saksa 18. armee ülesandeks. 8. juulil langesid Valga, Võru ja Pärnu. 17. augustil langes Narva. Septembri alguseks oli kogu mandri-Eesti sakslaste käes. Taganemisel Tallinnast kandis Balti laevastik raskeid kaotusi. Merel hukkus J.Lauristin.
Nõukogude võimud lõid hävituspataljone “põletatud maa taktika ” elluviimiseks (taganedes purustati tööstushooneid, raudteid, talusid. (hukkus üle 2000 tsiviilin.). Peale hävituspataljonide osales 1941.a. Eesti üksustest lahingutes 22. territoriaalne laskurkorpus . Selles teenisid Eesti Vabariigi aegsed sõdurid ja ohvitserid. Vahetult sõja eel kõrvaldati korpuse eestlastest juhtkond. Sõja algul saadeti väeosa Pihkva oblastisse sõdima Leningradi suunas pealetungiva vastasega. Siis koosnes täiendust saanud korpus juba peamiselt venelastest Kahtlustav suhtumine mõjutas tuntavale eestlaste võitlustahet – palju deserteerus, üle 4000 eestlase langes sakslaste kätte vangi. Moskva umbusk hiljuti NSVL –iga ühendatud rahvaste vastu süvenes veelgi. Septembri lõpul kõrvaldati rindelt kõik Baltimaadest ja Poolast pärit sõdurid ning volga - sakslased . Selleks ajaks rivisse jäänud eestlased saadeti tagalatöödele (nn. tööpataljanidesse)..
Sõja alguskuudel evakueeriti Eestist Nõukogude tagalasse üle 60 tuhande inimese. Neist 33 tuhat mobiliseeriti Punaarmeesse. Väeteenistuse asemel veeti kutsealused itta töölaagritesse sisuliselt vangilaagritesse, kus suri 1/3. Tsiviilelanikke evakueeriti 25 tuh.,pooled neist eestlased. Eesti nõukogude asutused tegutsesid tagalas edasi. Tähtsat osa eesti intelligentsi koondamisel ja säilitamisel etendasid Eesti kunstiansamblid. Nendega pandi alus tervele noorte kultuuritegelaste põlvkonnale. (G. Ernesaks , J.Semper, A. Jakobson ).
1942.a. organiseeriti rahvuslikke väeosasid – koguti kokku ja õpetati välja eesti mehi, suuremale osale tähendas see ühtlasi pääsemist laagritest. Septembris moodustati kahediviisiline 8. Eesti laskurkorpus kindralleitnant Lembit Pärna (1903-1974) juhtimisel.
Esimest korda ja ohvriterohkeimalt sõdis korpus 1942.dets. – 1943.a. jaan. Velikije Luki all. Langenute, haavatute ja teadmata kadunutena kaotas korpus 17 ooo meest e. ¾ oma algkoosseisust.

Saksa okupatsioon

1941.a. augustis vallutasid sakslased Tasllinna. 197 nõukogude laevast uputati 53. Saaremaal, Hiiumaal käisid lahingud oktoobrini. Eestlased lootsid sakslaste abil omariikluse taastada. Eestist sai Ida-alade ministeeriumile allutatud kindralkomissariaat – kõrgeimaiks ametinukuks kindralkomissar Karl Litzmann . Selle kõrval loodi Eesti Omavalitsus (EOV) – piiratud omavalitsusõigusega, kuid kohustusega täita okup. Võimude käske-korraldusi. Eesotsas Hjalmar Mäe (end. vaps ).
Jätkusid repressioonid . Saksa julgeolekuteenistus (SD). Eestisse rajati koonduslaagreid, kus hukati 125 000 in., neist 4000-5000 eestlast. Natslik propaganda surus peale rassiteooriat. E. majanduse ülesandeks sai Saksa sõjaväe ja elanikkonna varustamine. Sel eesmärgil osutati abi ka sõjakahjustuste likvideerimisel – loodi Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ – sõjas kannatanud perekondade eest hoolitsemiseks). Tööstuses tähtis kütusetööstuse taastamine Wehrmachti varustamiseks. Vaatamata sakslastes pettumisele aktiivset vastupanu neile ei kujunenud.
Eesti metsavendadest ja vabatahtlikest moodustati ida- ja politseipataljone Saksa sõjaväes – alguses 10-12 tuh., eestlast (hiljem see arv sulas kokku). Eesti leegioni loomine peaaegu ebaõnnestus. Umbes 40 000 in. liitus omakaitsega, mis loodi okupatsioonivõimude korraldusel. (valida oli kas mobilisatsioon või tööteenistus).
Soome põgenenutest loodi jalaväerügement (200JR), mis sõdis Jätkusõjas Punaarmee vastu.
1944. aasta
Jaan. algas Punaarmee pealetung . Eesti omavalitsus kuulutas välja üldmobilisatsiooni Saksa sõjaväkke. Uue nõukogude okupatsiooni ohus toetasid mobilisatsiooni rahvuslikud ringkonnad viimase E.V. peaministri J.Uluotsaga eesotsas. Kokku tuli u. 60 000 meest, kellest loodi 5 piirikaitserügementi. Veebruaris võitlused Narva pärast.. 6.märtsil hävitas Punaarmee õhurünnakuga Narva. 9.märtsil Tallinna (hukkus 600 in.,1/3 e.amispinnast, 10%vanalinnast), 25.märtsil pommitati Tartut (hävis kivisild , botaanikaaed jm.).
Sinimägedes peeti kevad-suvel ohvriterohkeid lashinguid. Punaarmeel läbi murda ei õnnestunud – siis pöörati tähelepanu Lõuna-Eestile.
Punaarmee lähenedes algas põgenemine läände. Rahvuslikud jõud püüdsid taastada iseseisvust. Eesti Rahvuskomitee – eesotsas O.Tief. Eesti diplomaatide vahendusel (Rootsis) loodi kontakt lääneriikidega – loodeti 1918.a. kordumist.
Taasiseseisvumise katse: 18.sept. määras Uluots presidendi kohusetäitjana ametisse E.V. valitsuse eesotsas O.Tiefiga+ 10 ministrit. Sõjavägede ülemjuhatajaks sai kolonel Jaan Maide. Deklareeriti erapooletust käimasolevas sõjas. Püüti organiseerida pealinne kaitset tagasisaabunud soomepoiste ja J.Pitka poolt organiseeritud relvaüksustega.
21. sept. lahkus valitsus pealinnast (Rootsi), langes aga vangi NSVL julgeoleku organite kätte. 22. sept. naases Punaarmee – vallutati Tallinn.
Algas nõukogude II okupatsioon .
II MS tagajärjed Eesti riigile ja rahvale

• Eesti okupeeriti – kaotati iseseisvus
  
• Eesti rahvas kaotas 1/5: (elanikkond vähenes 200 000 võrra – ca 80 000 sõjapõhenikku, 30 000 langes sõjas, ülejäänud hukkunud , represseeritud, või terrori ohvrid)
  
• Eesti kaotas oma ajalooliselt kujunenud vähemusrahvused (Baltisakslased lahkusid, juudid hävitati, rootslased lahkusid Rootsi).
  
• Territooriumi kaotus 5% (Narva tagused 3 valda, Petserimaa liideti Vene NFSV-ga 1944.a.)
  

ENSV valitsemine:
Tegelik võim kuulus parteile: 1944.a. EKP eeotsas N.Karotamm
ENSV MN (kuni 1946.a. Rahvakomissaride Nõukogu) eeotsas Arnold Veimer (1944-1951)
ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees – J.V.Barbarus, a-st 1946 –Ed. Päll
Nõukogude okupatsioon Baltimaades ja vastupanu reziimile
1944.a. sügisel algas II nõukogude okupatsioon Balti riikides. Jätkus juba 1940-41 alanud balti riikide sovjetiseerimine (majanduse´ja vaimuelu nõukogustamine).
Territoriaalsed muutused: Juba 1944.a. sügisel eraldati Eesti territooriumist Narva jõe tagune ala ja enamik Peteserimaast koos Petseri linnaga. Läti küljest aga Abrene linn ja selle ümbrus ning liideti Vene NSFV-ga. Eesti kaotas 5% (2330 km2) ja Läti 1,8% (1200 km2)., elanikke vastavalt 65000 (Eesti) ja 30 000 (Läti). Ametlikult põhjendati, et tegemist on aladega, kus elasid venelased. Eesti ja Läti jäeti ilma ka olulistest sõjalis-strateegilistest piirialadest.
Leedu territoorium suurenes. Lisaks 1939.a. saadud Vilniuse ümbrusele omandas ta ka tollal Saksamaale läinu Klaipeda prk. Leedu territoorim kasvas 16,7% (9300 km2). Enamik neil aladel elavaist poolakatest ja sakslastest (u. 200 000) asustati Poolasse või Saksamaa Nõukogude okupatsioonitsooni.
Kuna Potsdami konverentsi otsustega anti Saksa idaalad Poola ja NSV Liidu hallata (Königsbergist sai Kaliningrad), isoleeris Moskva Baltimaad muust maailmast. (1947.a. nentis USA riigisekretär et “ring ümber Baltikumi on hermeetiliselt suletud)
Sõja lõppedes oli põllumajandus Baltimaades laostunud. 1947.a. võeti vastu otsus kollektiviseerimiseks, see edenes visalt. 25. Märtsil 1949.a. uus küüditamine, (kolhoosidesse astumise suurendamiseks , ja ühtlasi võtmaks ära majanduslik baas metsavendadelt)
Iseseisvusajal oli tööstuse tase Eestis ja Lätis kõrgem kui Leedus, seepärast siin ka soodsamad tingimused üliindustrialiseerimiseks (teedevõrk, kvalifitseeritud kaader, tehased). Võõrtööjõu sissevoolu tagajärjel hakkas põhielanike osakaal elanikkonnas vähenema. 1959 moodustasid muulased Eestis 25,4% (Lätis 38%). Industrialiseerimise ja kollektiviseerimise tagajärjel kiirenes urbaniseerumine ( linnastumine ). Enne II Maailmasõda Eesti linnarahvastik 30% (Lätis ka 30%, Ledus 25%), 1970. lõpus elas Eestis ja Lätis üle 2/3 rahvastikust linnades. Leedut 1940. lõpu üliindustrialiseerimine ei puudutanud, puudus seega ka vajadus võõrtööjõu kjärele. Leedulaste osakaal põlisrahvana palju soodsam (80%) võrreldes Eesti ja Lätiga.
Hrustsovi sula ajal püüti majandust detsentraliseerida (rahvamajandusnõukogude näol andis liiduvabariikidele Baltimaades suhtelise autonoomia). 1960. seetõttu kiirenes siin majanduse areng.
Juba 1965 taastati majanduse tsentraliseeritud juhtimine (rahvamaj. nõukogud kaotati). Liiduvabariikide juhtida jäi alla 10% majandusest. Taastus ka migrantide vool. 1980. aastatel kahanes põlisrahva osakaal Eestis 62%-le, Lätis 52%-le Leedus 79%-le. Kogu Baltimaades oli halvenenud ökoloogiline olukord.
II MS järel Baltimaades vastupanuliikumine – eriti Leedus. Eestis metsavennad. Võitlus kestis kuni 1950.keskpaigani. Leedu vastupanuliikumine organiseeritum ja ülemaalise keskse juhtimisega (Leedus kaasatud ka katolik kirik ). Eestis ja Lätis tegutseti üksikute salkadena, omaette . Massirepressioonid 1941 juuni ja 1949 märts. Inimesi kadus üksikult ja grupikaupa ka enne ja pärast massiküüditamisi.
1960. lõpul hakkas kujunema dissidentlus – püüti levitada vaba infot Baltimaades toimuvast nii Baltikumis endas kui maailmas. 1970. tegid Ba. vabadusvõitlejad tihedat koostööd –
1979.a. koostati Balti apell – mis saadeti ÜRO peasekretärile ja paljude riikide juhtidele. Nõuti MRP salaprotokollide avalikustamist ja pakti tagajärgede likvideerimist – iseseisvuse taastamist

Balti küsimus rahvusvahelisel areenil

Potsdami koverentsil leppisid “kolm suurt” (SBr. USA, NSVL) kokku, et NSVL läänepiir kulgeb mööda Läänemerd. Molotov tegi ettepaneku Balti riikide NSVL-ga liitmise juriiduilisest tunnustamisest. USA keeldus, kuid lubas edasistel läbirääkimistel NSVL-l esindada Balti riike. Pariisi rahukonverentsil võeti kaasa Balti riikide esindajad (Eestis välisminister H.Kruus). Balti küsimus oli kõne all ka Nürnbergi protsessil (NSVL soovitas MRP-d mitte käsitleda, nii põhiliselt tehtigi).
USA valitsus avaldas 1946.a. memorandumi Balti riikide kohta, milles ei tunnustanud Balti riikide liitmist NSVL-ga ja seal kehtivat valitsemiskorraldust. Teistest riikidest avaldas Ba. riikidele toetust Iirimaa ja Sveits . Rootsi ja Soome käitusid kõige nõukogudemeelsematena.
Sõja ajal võttis Rootsi pagulasi vastu, mujal Euroopas ka. Eestlasi u. 80 000, Ba.riikidest – 260 000 (DP – displaced persons). NSVL nõudis kõikide pagulaste tagasisaatmist kodumaale (u. 1% tuli tagasi, näit. A. Kurtna -ähvardati perekond Siberisse saata, tuli tagasi ja saadeti ikka Siberisse).
23.okt 1945 andis Rootsi välja 167 baltlast, kes olid Saksa vägedes sõdinud (Kuramaal jm). Osa otsustas endal elu võtta. Venelastele anti välja 146 ellujäänut.
1947 – laagritest massiline väljaränne – USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse – kujunesid suured baltlaste kolooniad. USA-s sagenesid kongresmenide järelpärimised balti riikide saatuse kohta. USA teatas järjekindlalt oma annektsiooni mittetunnustamise poliitikast . Inglismaa ja Rootsi loovutasid Venemaale Balti riikide kulla
Pingelõdvendusperiood tegi pagulastele muret. Pagulasorganisatsioonid protestisid lõppakti allakirjutamise eel lääneriikide kavatsuste vastu tingimusteta tunnustada Euroopa sõjajärgsete piiride puutumatust. USA president G.Ford (1974-1977) – kõneles pagulasorg-dele, et USA ei tunnusta kunagi Leedu,. Lä, ja Eesti inkorporeerimist NSVL-I, Eur. Julgeoleku ja Koostöö nõup. tulemused ei puuduta USA ametlikku mittetunnustamispoliitikat.
Fordi sõnu kinnitas erinevate resolutsioonidega ka USA kongress . Pärast lõppakti allakirjutamist ühinesid selle klausliga ka SBr., SLV ja Prants . Balti pagulased hindasid Helsingi konver. tulemusi kehvadeks, sest loodeti lääneriikide poolt Balti küsimuse resoluutsemat tõstatamist.
Kui 1970 lõpul ida-lääne suhted taas halvenesid sai lääs Balti küsimust Moskvale taas ette heita.. Lääne eriline aktiivsus langes ses suhtes 1983-1985.a.
1983.a. kuulutas USA valitsus 14. juuni Balti vabaduse päevaks. Seejärel virgusid lääneriigidki. 1985.a. võttis Euroopa parlament vastu resolutsiooni Eesti, Läti ja Leedu õiguslikku staatusest. 1987.a. kiitis Euroopa Nõukogu heaks resolutsiooni, mis nõudis Balti rahvastele enesemääramisõigust. Õigluse taastamist Baltimaade suhtes taotlesid Euroopa riigid ka eraldi, teistest järjekindlamalt SBr. Ja Taani. Muutus ka Rootsi ametlike ringkondade suhtumine.
Taasiseseisvumine
1987.a-st simultaansed protsessid Baltimail. (Eestis Hirvepargi miiting)
1988.a. juhtkonnavahetused (Eestis K.Vaino asemel V.Väljas), luuakse rahvarinded (Eestis, Lätis),
Leedus Sajudis. Lätis ka kodanike komiteede liikumine.
1989.a. keeleseadused – Eestis ja Leedus riigikeeleks rahvuskeeled.
23. aug.1989 – “Balti kett” 600 km inimkett (2 milj. in.) Tallinnast-Riia-Vilniuseni
märts 1990 – liiduvabariikide ülemnõukogude valimised. Enamus võtsid vastu suveräänsus-deklaratsioonid (Eestis 1988, 16. nov. juba) Leedu kuulutas iseseisvaks – järgnes maj. blokaad
jaan. 1991 Leedus ja Lätis üritatakse teost. Riigipööret. Vilniuse teletorni kaitsmisel hukkus 14. in. Lätis 5.
1991. ennetav referendum – pooldatakse iseseisvust (NSVL refer . – küsib kas soovit NSVL püsimist, balti riigid ei osale selles). Aug.putš1991.
Eesti taasiseseisvumise järel 20.aug. 1991, tunnustasid seda esimestena Island , seejärel Venemaa Jeltsiniga eesotsas.