Kommentaar "Kui kauaks veel Eesti meest?" (0)

Kersti  Kaljulaid  arutleb  eesti  meeste  tänapäevaste  eneseteostuse  võimaluste  üle,  võrreldes 
meie  ühiskonnas  valitsevate  väärtushinnangute  muutumist  ärkamisaja,  esimese  iseseisvusaja 
ja uue iseseisvusajaga.  
Esimesel  iseseisvusajal  teostus  ärkamisaja  unistus  kehtestada  ennast  rahvana  nii 
ühiskondlikus kui majanduslikus arengus. Eesti mees oli meie pisikeses riigis tunnustatud igas 
valdkonnas, kõik tööd väärisid tegemist. Tänapäeval on kujunenud välja  mentaliteet , kus hulk 
eesti  mehi  ühiskonna   survel   ja  heakskiidul  on  valinud  hoopis  teised  tööalased  suunad  ning 
ametid, kui nad ise võib-olla oleksid soovinud. Oleme kujundanud olukorra, kus võimalikult 
suur  hulk  eesti  mehi  ühiskonnas  valitseva   haridus -,  palga-  ja  väärtushinnangute  süsteemi 
kohaselt  otsustab  teha  mittetootvat  tööd.  Sellised  otsused  võivad  üksikisiku  tasandil 
põhjustada eesti meeste lühemat eluiga, nad tunneksid tootval tööl  tegutsedes  tihtipeale  end 
õnnelikumana. 
 Meie  riigi  majandusliku  arengu  seisukohalt  on  tänapäeval  kujunemas  ohuolukord,  kus  eesti 
keel,  eesti  mehe   emakeel ,  kaob  tootmisprotsesside  ning  igapäevase  operatiivjuhtimise 
kirjeldustest. Rahvuslik kestmajäämine on ohustatud majandusliku arengu huvidest. Kaljulaid 
võrdleb  tekkinud  olukorda  meie  endi  tekitatud   Trooja   hobusega,  sest  rahvusriigina 
kestmajäämine sõltub meist  endist .  
 Kõigis inseneritöömahukates valdkondades tuleb ettevõtetel importida tööjõuressurssi teistest 
riikidest, sest meil ei jätku vastava haridusega eesti keelt emakeelena kõnelevaid spetsialiste. 
Enamasti  on  kujunenud  olukord,  kus  võõrtöölisi  ja  spetsialiste  imporditakse  meile 
slaavlastega  asustatud  territooriumitelt.  Isegi  väljaõppe  protsessides,  tehnikaharidust 
omandades tuleb eesti keelt emakeelena kõneleval mehel lisaks muudele kohanemisraskustele  
rinda  pista  keelebarjääriga.  Ilmekaima  näitena  on  esile  toodud  energeetikavaldkond,  mis 
uueks  taasiseseisvumisajaks  ehk  aastaks  1991,  oli  muutunud  juba  täiesti  venekeelseks. 
Hilisemalt energeetikavaldkonda tööle  asunud  eesti soost noored pole suutnud muuta töökeelt 
eestikeelseks. 
     Kaljulaid  avaldab  arvamust,  et  keskkooli  jagamine   humanitaar -  ja  reaalharuks,  tõi  kaasa 
olukorra,  kus  poisid  pidid  tegema  oma  valiku  enne,  kui  enamikul  polnud  veel  reaalainete 
õppimisharjumus  välja  kujunenud.  Lääne  kultuuriruumis,  mille  osaks    tahame  olla,  on 
baasteadmiste kogum muutunud järjest humanitaarsemaks, mis toob  kaasa olukorra, et kõik 
Euroopa  rahvad elavad tehnilise puudega.  
 Üldistades võib öelda, et ühiskondlik arvamus ei võimalda eesti mehel teha tehnilist, arsti- ja 
inseneritööd nii palju, kui eesti mees tahaks, ning seetõttu elada õnnelikumalt  või kauem kui 
nii mõnegi teise väiksema rahvuse hulka kuuluv mees.  
  Kaljulaid  kutsub  tänapäeva  ühiskonda  koondama  kõik  need  probleemid  ühte  võrrandisse, 
mis tuleb lahendada, kui  soovime , et eesti mees oleks õnnelik, elaks kaua ja meie riik püsiks 
edasi rahvusriigina.