Sammud Eesti iseseisvuse poole (0)

Sammud Eesti iseseisvuse taastamise suunas
SISSEJUHATUS:
*eesti vabariigi tekkimine + taust
*iseseisvuse kaotus, MRP, II MS, okupatsioon + taust
*lühidalt nõukogude võimust
*Gorbatšov
Detailsemalt alates Eesti 1987:
*sammud, mida tehti ja miks oluline
* fosforiit
iseseisvuse väljakuulutamine + areng iseseisva riigina. ISIKUD
Eesti sai esimest korda iseseisvaks I maailmasõja lõppedes. „Manifest kõigile Eesimaa rahvastele“ ja Eesti Demokraatlik Vabariik kuulutati välja 24. Veebruaril Tallinnas. Moodustati Eesti ajutine valitus, peaministriks sai K. Päts. Pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist 2. Veebruaril 1920 tunnustas Venemaa esimesena de jure Eesti Vabariiki.
Eesti iseseisvus jäi aga lühikeseks. 1930ndate aastate lõpus valmistusid suurriigid uueks maailmasõjaks. 23. augustil 1939 sõlmisid Saksa välisminister J. von Ribbentrop ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V. Molotoviga alla mittekallaletungipaktile ja selle salajasele lisaprotokollile. Salaprotokolliga jagati Ida-Euroopa mõjusfäärideks. Eesti, koos teiste balti riikidega jäi NSV Liidu mõjusfääri. Teise maailmasõja lõppedes okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Kuna NL oli sõja võitjariik, siis Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvust ei taastatud.
Osana Nõukogude Liidust kehtisid Eestis Nõukogude seadused. Viidi läbi maareform , suurtelt taludelt võeti ära maad ja jagati väiksematele- Rajati riigimajandeid. Toimus massiline migratsioon, liidu erinevatest piirkondadest saadeti muulasi. Teostati massiküüditamisi. N. Hruštšovi võimul oleku ajal inimeste lootused kasvasid. Eluolu muutus paremaks, kuid see ei kestnud kaua. Stagnatsiooni algusega lõppes „sula aeg“. Leonid Brežnevi võimule tulekuga halvenes eluolu. Stagnatsiooni aeg lõppes Brežnevi surmaga 1982. 1985 tuli võimule Mihhail Gorbatšov.
Kuna Gorbatšovi uue poliitikaga anti liiduvabariikidele rohkem iseotsustamisõigusi, hakkas Eesti rahvas aru saama, et on tekkinud võimalus oma õiguste eest seista. Tsensuuri ja sõnavabaduse lõdvenemisega algas Eestis uus ärkamisaeg. Otsustav mõju rahvale oli fosforiidisõjal. Rahvas võitles üheskoos fosforiidi kaevandamise vastu, mis oleks niigi halva keskkonnaseisundi veel hullemaks muutnud. Tegemist oli rahumeelse vastupanuliikumisega fosforiidikaevanduste rajamise vastu. See oli üks esimesi ja tähtsamaid vastupanuliikumisi NSV Liidu võimude vastu.
23. augustil 1987 korraldatud rahvakoosolekul Tallinnas Hirvepargis nõuti avalikult MRP salaprotokolli hukkamõistmist Ja Nõukogude anneksiooni lõpetamist. Rahvakoosoleku korraldajad ja nende julgemad toetajad koondusid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiks. Neil oli vaja ideed, millega rahvas kaasa läheks, kartmata liikumise mahasurumist. Selleks sai 1987 esitatud loosung ENSV üleviimisest isemajandamisele – IME-projekt. Artiklil IME-st oli eesti rahvast ühendav ja vabadustunnet äratav roll
1988 aastal toimus Eestis laulev revolutsioon . Õhtuti ja öösiti kogunesid inimesed selleks, et üheskoos rahvuslikke laule lauda ja tunda uhkust eestluse üle. Tallinna Lauluväljakule kogunes öösiti kümneid tuhandeid inimesi. Öölaulupidudel toodi välja ka rahvuslipud, mida võimud olid sunnitud lubama . Laulev revolutsioon oli verevalamiseta revolutsioon.
1988 aasta aprilli alguses toimus Tallinnas loominguliste liitude ühispleenum, millel kritiseeriti EKP liidreid ja nõuti Karl Vaino tagasiastumist. Aprillis algatati ka Rahvarinde loomine, mille etteotsa tõusid E Savisaar ja Marju Lauristin . Gorbatšov kutsus juunis NLKP erakorralise konverentsi, millel ta lootis läbi suruda partei reformimist. Eestis pandi konverentsile suuri lootusi ning K. Vaino vanameelsete delegaatide valimised tekitasid meelepaha. Surve avaldamiseks kutsus Rahvarinne 17. juuniks kokku meeleavalduse . Meeleavalduse vältimiseks tagandati K. Vaino EKP KK esimese sekretäri kohalt ning asemele nimetati Vaino Väljas, kes soojalt vastu võeti.
1988 aasta suvel kujunes Rahvarindele Eestis vastane – Interliikumine, mis ühendas impeeriumimeelseid muulasi. EKP uus juhtkond üritas olla poliitiline tsenter Rahvarinde ja Interliikumise vahel. EKP võttis üle Rahvarinde nõudmised IME-st, kodakondsusseadusest ja keeleseadusest, mis andis eesti keelele Eestis riigikeele staatuse.
1989 aastal viidi NSV Liidus läbi esimesed mitmekandidaadiga valimised uue rahvaesinduse jaoks. Eelnevalt muudeti NSVL konstitutsiooni, mis vähendas liiduvabariikide õigusi. Eestis koguti konsitutsioonimuutuste vastu 900 000 allkirja. 16. novembril kuulutas ENSV Ülemnõukogu välja suveräänsusdeklaratsiooni, millega kuulutati, et Eesti on suveräänne riik. See oli sensatsiooniline kogu maailmas. NL juhtkond keeldus seda akti tunnistamast. Ka teised liiduvabariigid võtsid sellised deklaratsioonid vastu.
Rahvasaadikute Kongressi valimistel said Baltimaadest valituks rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud inimesed. Balti saadikud saavutasid parlamendikomisjoni moodustamise MRP salaprotokollide küsimuses. Sügisel 1989 saavutati MRP salaprotokollide olemasolu ametlik tunnistamine, millega NL tunnistas vastu tahtmist, et Balti riikide inkorporeerimine ei vastanud nende rahvaste tahtele. Algas vaikselt Nõukogude tuumarelvade ja salateenistuse arhiivide väljatoimetamine Baltimaadest. See oli suur saavutus
MRP aastapäeval 23. augustil 1989 korraldasid Eesti, Läti ja Leedu rahvarinded 600km pikkus Balti keti Tallinnast Vilniuseni. Käest kinni võtsid 2 miljonit inimest. See sündmus avaldas kogu maailmale sügavat muljet ja aitas kujundada maailma avalikku suhtumist Balti rahvaste vabadusetahtesse.
1989 aastal tekkis Eestis kodanike komiteede liikumine, mille eesmärgiks oli EV taastamine ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse alusel. Selleks taheti registreerida EV kodanikud ning viia läbi seadusliku rahvaesinduse ehk Eesti Kongressi valimised. Seda ei toetanud pikka aega Rahvarinne ja EKP, kes pelgasid liigset vastandumist siinsete muulastega ja samuti pidid ka uue Ülemnõukogu valimised toimuma 1990. aasta algul. Eesti rahvas aga toetas kõike, mis natukenegi edu tõotas. Valimised toimusid 24. veebruaril 1990. Etteotsa valiti Tunne Kelam . Ülemnõukogu valimised toimusid märtsis 1990 ning selle tulemusena radikaalsed rahvuslased olid alaesindatud. Sellega oli ette määratud konflikt Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu vahel. Valimistel oli edukas Rahvarinne, mille esindajana sai E Savisaar peaministriks. Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks valiti Arnold Rüütel.
30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu üleminekuperioodi, mis pidi lõppema Eesti vabariigi taasiseseisvumisega. Kasutusele võeti EV nimi ja sümboolika. Varem olid samamoodi teinud Läti ja Leedu. Moskva vastast sellele majandusblokaadiga ja ettevalmistustega Balti rahvaste vabadusepüüe jõuga maha suruda. Eesti pääses ainsana inimohvriteta. 15. mail 1990 üritasid interliikujad vallutada Toompea lossi ja viia eestis läbi riigipööre, mis ebaõnnestus. E Savisaare poliitika proovis kasvõi näiliste järeleandmiste hinnaga pidevalt vähendada Eesti sõltuvust Nõukogude Liidust. See ärritas Eesti Komitee poliitilisi jõude.
1991. aasta jaanuaris proovis NL kukutada Balti riikide seaduslikud valitsused. Vilniuses ja Riias oli inimohvreid. Maailma avalik arvamus mõistis Moskva teod hukka ning Venemaa president Boris Jeltsin ruttas tunnustama Baltimaade iseseisvust. Nõukogude juhtkond kuulutas välja referendumi NSV Liidu tuleviku kohta. Eestis kuulutati välja referendum iseseisvuse küsimuses 3.03.1991. enamik osalenutest hääletas iseseisvuse poolt.
1991 aasta suvel jõudsid enamik Nõukogude liiduvabariike (vä eesti läti leedu gruusia ) kokkuleppele uue liidulepinu osas, mis jättis keskvõimudele napid volitused . See ei rahuldanud kremli juhtkonda ning 19. augustil 1991 korraldati Moskvas enne liidulepingule allakirjutamist sõjaväeline riigipöördekatse – augustiputš. Selles osalesid tähtsamad NL ametimehed peale Gorbatšovi. Moskvas ja teistes linnades toodi tankid tänavatele. B Jeltsini kutsel kogunes rahvas nende vastu ja osa vägesid läks üle rahva poolele. Eestisse sisenes õhudessantvägede soomuskolonn ja suundus Tallinna poole. Hädaohu eest said Ülemnõukogu ja Eesti Komitee omavahelistest vastuoludest üle. 20 augustil kuulutati Eesti Vabariigi iseseisvus taastatuks. Päev hiljem kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi.
Riigipöörde nurjumise järel kehtestas Eesti valitsus kiiresti kontrolli olukorra üle kogu riigis. Putši toetanud ettevõtete juhid vallandati, Moskvale alluva kompartei , Interrinde ja teiste Eestile vaenulike organisatsioonide tegevus lõpetati. Tallinna kesklinnas võeti maha Lenini kuju.
Eesti diplomaatiline tunnustamine kulges kiiresti. Sellele aitas kaasa esimesel iseseisvusajal loodud diplomaatilised suhted teiste riikidega. Esimesed tunnustajad olid Island ja Leedu. 1991. aasta lõpuks tunnustas Eestit ligi 100 riiki. 17. septembril võeti Eesti ÜRO liikmeks. Järgmistel aastatel külastasid eestit paljude riikide riigipead . Eesti oli taas leidnud oma koha rahvusvahelisel areenil.
Taasiseseisvunud eesti presidentiks valis Riigikogu kirjanik Lennart Meri. Põhiseadusliku valitsuse moodustas Mart Laar.
Eesti Ülemnõukogu – valitud ENSV kõrgeim riigivõimuorgan.
Eesti Komitee – Eesti Kongressi täidesaatev võimuorgan.
Eesti kongress – rahvaalgatuse korras 24. veebruaril 1990 valitud Eesti õigusjärgsete kodanike esinduskogu. Eesti Kongress moodustas täidesaatva organi, Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
Kuigi Eesti kuulutas välja neutraliteedi ning ei tahtnud sõjas osaline olla, nõuti NSV Liiduga vastastikuse abistamise pakti sõlmimist, mille kohaselt võis NL oma sõjaväebaase Eesti territooriumile rajada. Balti riike hakkas Nõukogude Liit süüdistama lepingu saboteerimises ning esitas ultimaatumi. Nõuti nõukogude-meelse valitsuse moodustamist. Suhted muutusid teravaks ning Eestit ähvardas sõda. 6. augustil 1940 annekteeris NSV Liit Eesti, millest oli saanud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Sellega oli iseseisvus lõplikult kaotatud .
Gorbatšovi võimule tulekuga algas Nõukogude Liidu uus poliitiline periood, mille märksõnadeks olid perestroika ja glasnost, mis tähendasid ümberehitamist ja avalikustamist. Uue poliitika sisuks oli Nõukogude ühiskonna sisepingete vähendamine, poliitilise ja majanduselu mõningane liberaliseerimine. Sisepoliitikas võeti ette piiratult demokraatlikke reforme, anti liiduvabariikidele rohkem iseotsustamisõigusi. Süsteemi reformiti selle päästmiseks. Nõukogude Liit ei suutnud peagi enam sündmuste käiku kontrollida, liiduvabariikides toimusid revolutsioonid. Impeeriumi lagunemine algas Baltimaadest.