Elu muistsel iseseisvusajal (0)

ELU MUISTSEL ISESEISVUSAJAL
Meie ajaarvamise esimestel sajanditel sai majanduse aluseks maaviljelus , eriti Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, kus selleks olid soodsamad tingimused. tööriistade ja relvade materjalina hakati tarvitama kohalikus soomaagist toodetud rauda. Arenes ka pronksehete valmistamine, milleks toorainet saadi eeskätt balti hõimude vahendusel. I a.t. lõpuks oli viljakasvatuse aluseks kujunenud põlispõldude harimine. Selle kõrval säilis ka ale- ja söödimaade viljelus. Maaharimisel kasutati künniloomi ja maaharimisriistaks oli konksader. Alates 11. sajandist levis talirukki kasvatamine . koos maaviljelusega arenes loomakasvatus, edenes käsitöö, sealhulgas metallide töötlemine, samuti savinõude valmistamine.
Elati peamiselt kindlustamata asulates (paljud neist olid hilisemate külade eelkäijad). Põhiline taluhoone oli esiaja lõpus kerisahjuga köetav rõhtpalkidest elamu – tuba. Toitu valmistati ahju ees oleval leel. Asustus laienes ja tekkisid üksikperede majapidamised . Ühiskonnakorralduse aluseks said territoriaalsed kogukonnad.  Kui ürgkogukondlik kord hakkas lagunema, algas varanduslik eristumine kogukonnast. Eraldusid jõukad pered ja suguvõsad, kes elasid väikestes linnustes (Iru, Peedu , Rõuge jt.). Käsitöö ja kaubitsemine oli koondumas kesksetesse, liiklusoludelt soodsatesse asulatesse ja sadamakohtadesse, kuhu rajati suuri hästi kindlustatud linnuseid (Tallinn, Tartu, Otepää, Varbola, Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154 . esimest korda Tallinna.  Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule , kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole - ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad , käsikivid, konksadrad jpm.
Muistsete soome- ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused úamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid ). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal . Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes ( hingedeaeg ). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja –jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja ( hooldaja ) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena ( liblikad , mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti  enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona ). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte.
Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome-ugri keeli, mis koos liivi ja vadja keelega kuulub läänemeresoome keelte lõunarühma. I a.t. lõpul eestlased ise nimetasid endid maarahvaks ja oma keelt maakeeleks.  Eesti keel kujunes Eesti ala kolmest muistsest läänemeresoome hõimumurdest, põhja-eesti, lõuna-eesti ja kirde-eesti hõimumurdest. Esimesed Eesti koha- ja isikunimed on säilinud Läti Henriku Liivimaa kroonikas.
Tootmise arenemise, majanduse tugevnemise ja kultuuri ühtlustumise tagajärjel algas sel ajal eestlaste kujunemine ühtseks rahvaks.  Eestlased nimetasid end maakonniti sakalasteks, harjulasteks jne. Soomlastele on virulaste (virolaiset) ja lätlastele ugalaste (igauni) nimetus hakanud tähendama kõiki eestlasi. Venelased nimetasid eestlasi ja kõiki läänemeresoomlasi túuudideks. Ka Liivimaa kroonikas kasutati kõrvuti maakondlike nimetustega ühisnimetust Estones.  Eestlased ise omandasid ühisnimetuse “eestlased” alles 19. sajandi rahvusliku liikumise ajal.