Ajaloo õpimapp (0)

MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT (MRP)

Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli mittekallaletungileping Saksamaa ja NSVL vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSVL välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop. Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajane lisaprotokoll, millega Euroopa jagati huvipiirkondadeks.

Ettevalmistused lepingu sõlmimiseks

1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikuse mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Samal ajal toimusid Moskvas ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahelised läbirääkimised Euroopa julgeoleku teemal, mis katkestati nõukogude poolt 21.august.1939.
20. augustil saabus Berliinist vastus, et Saksamaa on põhimõtteliselt nõus lepingu põhiosaga. Suursaadik von Schulenberg palus V. Molotovilt vastuvõttu ning ta võeti vastu 21. Augustil.1939. Peale seda saadeti Saksamaa suursaatkonnast teele kiirtelegramm, kutsega 23. augustil Saksamaa esindajal Moskvasse sõita, kuna Stalin oli selle kuupäevaga nõus.

Nõukogude Liidu eesmärgid lepingu sõlmimisel

Leping sõlmiti Nõukogude Liidu diktaatorist liidri Jossif Stalini algatusel , kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopat natsionaalsotsialismist vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt maailmarevolutsiooni ideedele allutada kogu Euroopa.
Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikite tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel. Selleks, et oleks võimalik rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude liidule selja. Samad huvid, kuid vastupidises suunas ja kaugemas perspektiivis olid ka Saksamaal.
Ehkki leping sõlmiti Stalini algatusel, ei kavatsenud Stalin lepinguga võetud mittekallaletungi kohustusi Saksamaa ees täita, mida näitab ka tema põhimõtteline seisukoht. Stalin ütles: "Sõda võib peapeale pöörata igasugused lepped."

Lepingu tagajärjed

Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 Teine maailmasõda, kuigi sellel ajal seda veel mujal kui Moskvas nii ei nimetatud. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa–Poola sõjaks.
Samal päeval (1. septembril) pidi vastavalt lepingule ründama Poolat ka Nõukogude Liit, kuid Stalin teatas, et tema väed ei ole rünnakuks valmis[8]. Kuna Nõukogude Liit ei rünnanud Poolat 1. septembril nagu vastavalt lepingule pidi, sai Saksamaast Teise maailmasõja vallapäästja ülejäänud maailma rahvaste silmis , mis oligi Moskva poliitika eesmärk. 3. septembril 1939 kuulutavad Saksamaale sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kuid millegipärast ei tee seda Nõukogude Liidu suhtes peale selle rünnakut Poolale 17. septembril 1939. Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.

Lepingu tekst

NSVL Valitsus ja Saksa Valitsus, juhindudes soovist tugevdada rahu NSVL ja Saksamaa vahel ning lähtudes NSVL ja Saksamaa vahel 1926. a. aprillis sõlmitud neutraliteedilepingu põhisätetest, jõudsid järgmisele kokkuleppele:
1. Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad hoiduma igasugusest vägivallast, igasugusest agressiivsest tegevusest ja igasugusest vastastikkusest kallaletungist, nii eraldi kui koos teiste riikidega.
2. Juhul, kui üks Lepinguosalistest osutub sõjalise tegevuse objektiks kolmanda riigi poolt, ei toeta teine Lepinguosaline mitte mingil viisil seda riiki.
3. Mõlema Lepinguosalise valitsused jäävad tulevikus teineteisega kontakti konsultatsioonideks, et informeerida teineteist ühiseid huvisid puudutavates küsimustes.
4. Kumbki Lepinguosalistest ei osale mitte mingisuguses riikide grupeeringus, mis on otseselt või kaudselt suunatud teise poole vastu.
5. Vaidluste või konfliktide tekkimisel Lepinguosaliste vahel ühes või teises küsimuses lahendavad mõlemad pooled need vaidlused või konfliktid eranditult rahumeelselt sõbraliku arvamustevahetuse või, vajaduse korral, konflikti reguleeriva komisjoni moodustamise teel.
6. Käesolev leping sõlmitakse kümneks aastaks ning kui üks Lepinguosalistest ei tühista seda üks aasta enne lepingutähtaja möödumist, pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmise viie aasta võrra.
7. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele võimalikult lühikese aja jooksul. Ratifitseerimiskirjade vahetamine leiab aset Berliinis. Leping jõustub vahetult selle allakirjutamise hetkest.
Koostatud kahes originaaleksemplaris, saksa ja vene keeles.
NSVL Valitsuse volitusel: Vjatšeslav Molotov
Saksa Valitsuse nimel: Joachim von Ribbentrop
23. augustil 1939 Moskvas

Salajase lisaprotokolli tekst

Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas. Need läbirääkimised viisid järgneva tulemuseni:
1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.
2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride ligikaudne piir Narewi, Wisła ja Sani jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.
3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.
Saksa Valitsuse nimel: J. Ribbentrop
NSVL Valitsuse volitusel: V. Molotov
Moskvas, 23. augustil 1939

EESTI NSV KULTUURI ELU

1944. aastal taaskehtestati Eesti Kommunistlik süsteem. Kultuuei vallas tähendas see kogu loome-, teadus- ja hariduselu taasallutamist rangele parteilisele kontrollile. „Kodanliku“ Eesti Vabariigi kultuur oli oma olemuselt kodanlik (või kapitalistlik) ja seetõttu töörahvale vaenulik või paremal juhul väärtusetu. See kultuur tuli nii sõna otseses kui kaudses mõttes hävitadaja asendada proletaarse kultuuriga. Niisiis kuulusid ahjuajamisele isegi iseseisvusaegsed lasteraamatud – mida tõepoolest tehtigi.
Imperialismi sepitsusi või avastada täiesti ootamatutest kohtadest , mis külvas loovharitlastesse esialgu halvavat hirmu – iaal ei võnud teada, milline su seisukoht või teos osutub. Kui ´´vaenulikuks´´ võis arvestada Siberi ja vangilaagriga.
Kõigi asjaolude koosmõjul ei saagi Stalini-aegses Eestis mingist tõelisest, s.t. normaalsest kultuurielust rääkida. Loodi võimsaidmaale (nt. Treumani-Karruse „Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks“, 1952), lennukat luulet (nt. Juhan Smuuli „ Poeem Stalinile“, 1949) ja propagandast nõretavaid filme (nt. Herbert Rappopordi „Elu tsitadekkus“, valminud „Lenfilmis“ 1947). Tervikuna on neid raske pidada kunstiteosteks, pigem kurioosumiteks.
Kui 1950ndate keskpaigas jäik stalinism läbi sai, siis kultuurielus see kohe ei avaldunud. Kunstnikud ja kirjanikud olid ettevaatlikuks tehtud ning keegi ei saanud kindel olla, et ´´ pakane ´´ ootamatult tagasi ei tule. Pilt hakkas muutuma alles 1960ndail aastail, kui tegevusse astus uus, juba Eesti NSV-s sündinud või vähemalt üles kasvanud põlvkond, kes ei pidanud püüdlikult tõestama, et nad on nn. Nõukogude inimesed, üldse läks kogu õhustik vabamaks ja ka optimistlikumaks, nii nagu see toimus terves läänemaailmas ja selle kontaktaladel. Eestis segunes optimismiga nooruslik trots nõukoguliku nürimeelsuse, aga ka minevikku ja Eesti Vabariiki taga igatseva vanema põlve vastu.
Suurt tähelepanu äratas terve plejaad noori luuletajaid. Sellesse kuulusid näiteks Paul Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja Hando Runnel. Samal ajal tulid ja jäid eesti kirjanudsse ka Ellen Niit ja Jaan Kross .
1955. aastal tööd alusanud Eesti Televisioon hakkas 1960. Aastatel üha enamatesse kodudesse jõudma, 1965. Aastal asutati noorsooteater, 1969. Aastal valmis kaks legendaarset filmi („Kevade“ ja „Viimne reliikvia “) ning üks legendaarne lavastus („Tuhkatriinumäng“) raadios lisandus I programmile meelelahutuslikumad kallakuga „ Vikerraadio “, peeti džässifestivale, The Beatlesi ja selle järlkäijate tiivustusel asutati arvukalt ´´kitarristide ansambleid´´.
1960ndate aastate uued kultuurisuundumused olid elustavad ja arendavad. Tegelikult kestis tsensuur edasi, kommunistliku oartei oli endiselt võimul ning kultuuriuuendustest sündisidläbi raske vaeva, kahtlustamise ja veidrate süüdistuste õhkkonnas.
Kultuuri arengu seisukohalt kõige kahetsusväärsem oli aga see, et kirjanudse, kunsti ega muu üle ei saanud toimuda avalikku ja vaba mõttevahetust. 1970ndail saabus seisaku- ehk stagnatsiooniaeg , millega optimism taandus.
Eesti kultuur andis päris hulgaliselt huvitavaidja mitmemahulisi teoseid, mille juures sageli kasutati n.-ö. Ridade vahele kirjutamist – autor kirjutas üht, aga luges välja (ka) muud.Näiteks
J. Krossi romaan „Keisri hull„ (1978), mis jutustab balti aadlikust, kes söandas keiser Aleksander I-le tõtt rääkida ja kes selle eest hulluks kuulutati. Lugeja mõistis, et samasuguse, iseenesest üldinimliku dilemma ees – kas kõnelda despootial tõtt või mitte – seisab iga aus inimene ka nõukogude võimu aluses Eestis samuti. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan ! Kõlas selles üldinimlike küsimuste kõrval selgesti kaasa inimestesse kuhjunud mure eesti rahva saatuse pärast. Veelgi jõulisemalt kui Tammsaarel mõeldud, kangastus Põrgupõhja Jürka eesti rahva võrdkujuna, kes kurjas maailmas üritab ühekorraga ellu ja ausaks jääda. Vastupanuvaim koondus kultuurivalda.
Näiteks õnnestus peamiselt tänu Gustav Ernesaksale juba 1947. Aastal taastada üldlaulupidude traditsioon. Eriti oluline oli, et 1947. Aasta pidu kandis järjekorranubmrit XII, mis tähendas, et iseseisvusajal peetud peod tunnistati n.-ö. kehtivaks. Laulupidudel tunti ennast iga viie aasta tagant ühtse rahvana, ning lauldes Ernesaksapoolt kirjutatud viisil Minu isamaa on minu arm, tajuti ühteaegu oma jõudu ja jõuetust.
Sedamööda, kuidas üha ilmselgemaks sai Nõukogudes võimu olemuslik eesti-vaenulikkus, seda selgemaks sai tõsiasi, et igasugune eesti kultuuri viljenemine on tahes või tahtmata rahvusliku vastupanu akt.
Selge rahvuslik võit oli, kui suudeti ära hoida 11-klassilise eesti kooli muutmine vene eeskujul 10-klassisliseks. Nõukogude Liidu raames oli võit seegi, et säilis emakeelne kõrgharidus. Palju aitasid rahvusliku meele püsimisele kaasa rahvatants , mis olikoorilaulu kõrval küllaltki populaarne , ja rahvamuusikaansablid.
Kultuuri kaudu teostatud vastupanu oli kahtlemata õilis, peenekoeline ja vägivallatu. Kummatigi on neist ajajärkudest sündinud kaks müüti: et põllumees on eestipärasem kui linnamees, ja et kirjanik olla on õilsam kui ärimees. See on silmapete . Tegelikult vajab iga nõnda-öelda jätkusuutlik rahvas neid kõiki ja üks pole teistest parem.

RAHVUSVAHELISED DOKTRIINID JA PLAANID

Trumani doktriin ehk pidurdamisdoktriin

1945. a. kevadel esitas NSV Liit territoriaalseid nõudmisi Türgile, vaatamata sellele, et see riik oli II maailmasõjas jäänud erapooletuks. Kreekas, kus oli ennistatud sõjaeelne valitsus, algatasid sealsed kommunistid 1946. a. lõpul valitsusevastast kodusõda. Sealjuures said nad relva ja rahaabi NSV Liidult. Türgipoolsed territoriaalsed loovutused ning Kreeka muutumine kommunistlikuks oleks tähendanud NSV Liidu sõjalist kohalolekut Vahemerel. See aga oleks olnud lääneriikidele pidev ähvardus (kujutage ette Euroopa kaarti ) ning oleks sisuliselt tähendanud, et Euroopa oleks langenud NSV Liidu mõju alla. Seoses Kreekat ja Türgit, laiemas plaanis aga kogu Euroopat ähvardava Nõukogude ekspansiooniga, tegi USA president Harry Truman 1947. a. märtsis Kongressile ettepaneku osutada neile riikidele majanduslikku ja sõjalist abi. Sel puhul tehtud avalduses rõhutas Truman, et kui maailmas rikutakse sõjalisel teel status quo'd, siis ei saa Ühendriigid sellega leppida. Truman lubas, et edaspidi antakse analoogilist abi kõikidele vabadele rahvastele ja riikidele, keda ähvardab samalaadne oht. Üheks Trumani doktriini rakenduseks oli Marshalli plaan, millega USA andis laiaulatuslikku abi II maailmasõjas kannatanud Euroopa riikidele. Trumani doktriiniga loobusid Ühendriigid isolatsionistlikust välispoliitikast, mis eitas liite teiste, eriti Euroopa riikidega. USA uue välispoliitika ühe tähtsama põhimõtte sõnastas George Kennan, USA diplomaat ja sovetoloog: "Ühendriikide igasuguse Nõukogude-poliitika osaks peab olema venelaste ekspansionistlike tendentside kestev ja kannatlik, kuid kindel ja valvas pidurdamine." Selleks, et pidurdada NSV Liitu, hakkas USA looma liite teiste maailma riikidega. Neist esimene sõlmiti septembris 1947. a. Rio de Janeiros (Brasiilia) Ladina-Ameerika riikidega. Nn Rio de Janeiro paktiga kohustuti ühiselt võitlema agressiooniga. 1948. a. suvel, Berliini blokaadi ajal võttis USA kongress vastu resolutsiooni, mis lubas ja soovitas presidendil astuda liitudesse Euroopa riikidega. 1949. a. aprillis loodigi NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon .

Marshalli plaan

Marshalli plaan ehk Euroopa Taastamise Programm (European Recovery Program) oli Trumani doktriini esimesi praktilisi rakendusi. Sõjas purustatud Euroopa oli aldis kommunistlikele ideedele. Selleks, et kommunistide mõju vähendada oli tarvis kiiresti parandada rahva elatustaset (reeglina pole kommunism populaarne kõrge elatustasemega riikides). Pealegi vajas USA elujõulisi kaubandus- ja majanduspartnereid, kes suudaksid tarbida USA-s valmistatud toodangut. Programm koostati USA too-nase riigisekretäri George Catlett Marshalli algatusel ning kujutas endast ulatuslikku majandusabi-programmi. Ajavahemikus 1948-1952 andis USA 17 Marshalli plaani vastu võtnud riigile 17 miljardit $ eest majanduslikku ja tehnilist abi. Marshalli plaanist keeldusid NSV Liit ja tema mõjualused Ida-Euroopa riigid ning Soome. Marshalli plaani tulemusena kasvas nende riikide rahvuslik koguprodukt (RKP) nelja aastaga 25%, sealhulgas tööstustoodang 35% ja põllumajandustoodang 10%. Eisenhoweri doktriin ehk tagasitõrjumisdoktriin (roll back ) Dwight Eisenhower, leidis, et pidurdamisdoktriin on liiga passiivne ja deklareeris, et Ühendriikide südametunnistus ei rahune seni, kuni Ida-Euroopa rahvad - ka eestlased, lätlased ja leedulased - "kes meie verd ja kel meie elulaad , ei pöördu tagasi vabade rahvaste perre". Kui pidurdamisdoktriin nägi ette kommunismist ohustatud maadele majandusliku ja sõjalise abi andmist, siis tagasitõrjumisdoktriin nägi vajadusel ette ka relvajõu kasutamise. USA riigisekretär John Foster Dullese väitel olevat USA vajadusel valmis kasutama ka tuumarelva ning andma tuumalöögi NSV Liidule endale. Selleks, et see oleks võimalik laiendati Eisenhoweri valitsusajal tunduvalt strateegilist lennuväge.

Hallsteini doktriin

Saksamaa LV ei tunnustanud Saksa DV-d, käsitledes end saksa rahva ainuesindajana. 1955. a., kohe pärast täieliku iseseisvuse saavutamist deklareeris Bonn, et kui mõni riik peaks SDV-d tunnustama ja sellega diplomaatilise vahekorra rajama, siis võtab SLV seda kui vaenulikku akti ja katkestab kõnealuse riigiga suhted. Hallsteini doktriiniks nimetatakse seda SLV tollase riigisekretäri W. Hallsteini järgi. Hallsteini doktriinist oli ainult üks erand - NSV Liit. Hallsteini doktriinist loobuti 1960. aastate lõpul.
Walter Hallstein
HIPID

Hipiliikumine

Liikumine tekkis kuuekümnendatel lääneriikides just keskklassi hulgast pärit noorte seas ja muidu nooremeelsed, kes protesteerisid oma arust vanema põlvkonna materialistliku ja üheülbalise maailmapildi vastu. Selle tuumaks oli vastuseis ühiskonna tavadele, süsteemile, valitsevale elukorraldusele ja võitlus ahistavate piiride vastu. Tol ajal olid hipid suhteliselt väike rühm inimesi, kuid kõik teadsid, kes nad on. Nende vaimsed isad olid kirjanik Jack Kerouac ja luuletaja Allen Ginsberg. Hipide ootused ja lootused olid suunatud iseenestele ning oma eakaaslastele.
Levis ütlus: "Ära eales looda ühelegi inimesele, kes on üle 30!". Samas ei maksa ära unustada druuge – põhimõtted ja hüüdlaused kehtisid sageli seni kuni pea oli udune. Materiaalselt vaese elustiili valik oli hipidel teadlik - protest ühiskonna vastu - ja nad loobusid hüüetest. Uskumata paremasse tulevikku, elasid nad käesolevale hetkele, pakkumata lahendusi olukorra parandamiseks. Ühiskonna suhtes võeti hoiak: "Meie ei sega teid, jätke ka teie meid rahule". Keskusteks olid USA lääneranniku suurlinnad, peamiselt San Francisco . Lipukirjaks kuulutati armastus, rahu ja valgus, mida sümboliseerisid lilled (siit pärineb hipide teine nimetus "lillelapsed", mis tuli veidi iroonilisena kasutusele ajakirjandusele poolt- nimelt loopisid hipid demonstratsioonidel politseinikele lilli). Üldiselt olid hipide ühised huvid seks, drugs, idamaa usundid & teised keelatud asjad. Loobuti traditsioonilisest perekonnast ja otsustati armastusel põhinevate koosluste kasuks. Pooldati vabu elukombeid ja seksuaalsuhetele piiranguid ei seatud. Seda peetigi armastuseks. Kodudeks said juhuslikud eluasemed, inimesed elasid paariviisiliselt või gruppidena koos seni, kuni tahtmist oli. Hipid väitsid, et vabaarmastus ja uimastite kasutamine on pisiasjad, võrreldes maailma kasumijahiga.
Hipide kultuuri üks tähtsamaid aspekte oli seksuaalne vabadus. Hipid rõhutasid vajadust uue, sõbralikuma maailma järele kasutades lille motiivi. Hipide kunst võlgnes palju juugendile, nende kunst oli niinimetatud “lille võimu” väljendus. Hipide elulaad seisnes massist erinemises, vabameelsuses, naljakas riietumisstiilis (miniseelikud, alt laienevad püksid) ja üsna kasimata pikajuukselises välimuses. Hallutsinatsioone esilekutsuvate narkootikumide (LSD, marihuaana ) toimes nähti lahendust maailma probleemidele, mis näisid ülepääsmatud.
Selles keskkonnas sündiski psühhodeelne rock.
Vanemates põlvkondades tekitas noorte "metsistumine" pahameelt ja hirmu. Põrandaalune narkootikumide tarbimine, mis tekitas kuritegevuse kasvu, põhjustas politsei huviorbiiti ilmumise . Seepärast pidas avalikkus hipisid jõuguks, kes on narkootikumide tarvitajad, kuid see polnud tõsi, sest mittekõik hingelt hipid ei tarvitanud neid. Gruppide välimus oli lausa kultuslik. Kes seltskonda kuuluda tahtis, pidi sarnanema.
Hipid valisid Dahabi piirkonna 60-ndatel ja 70-ndatel oma paradiisirannaks, kus koos puhkamas ja pidutsemas käidi. Hipiliikumise levikust üritasid kasu saada massimeedia ja tootjad. Seda võib nimetada tõelise hipiliikumise väljasuretajaks, kuna hipid olid elanikkonna kiht, kes tahtsid erineda, mitte massi sekka ära kaduda. Avalikkuse esialgselt eelarvamuslik suhtumine asendus kasusaamissooviga: üksteist reklaamiga üle trumbates hakati kõikjal müüma hipistiilis ehteid , rõivaid, heliplaate jne. Seitsmekümnendatel alanud majandussurutis tõi kunsti- ja kultuuriellu uusi tuuli. Muutusid meeleolud, inimesi tabanud kahtlused ja kainenemine ja peremured sundisid paljusid loobuma kommuunielust ja romantilisest vaesusest. Hipiliikumisest sündinud kasutegur on sealtmaalt alguse saanud tugevdatud huvi ökoloogia vastu, soorollide vabam käsitlus ja tolerantsus .

Hipistiil

Igapäevasesse moestiili on hipid toonud nn trompetpüksid, kirkad värvid,
pikad juuksed, liibuvad trikoosärgid, heegeldatud murumütsid, vestikesed, maskiseelikud ja platvormkingad, helesinised kulunud teksad , pärlitest punutud käenöörikeste rohkus , ruudulised särgid, helesinised kulunud teksajakid, teksariidest või värvimata linasest riidest õmmeldud ristkülikukujuline pika sangaga ja narmastega kott .
Maailm pidas neid omamoodi veidrikeks, aru saamata, et hipiliikumise ideaalid on saamas paljude noorte elumotoks, kuna noored on enamasti sarnase maailmatunnetusega ja kuna teisalt olid lillelaste gruppidega altid liikuma igasugu loovisiksused. Raadiote ja süntesaatorite levikuga said esile kerkida bändid, kelle sõnum oli omasugustele ja mis seetõttu kuulsust kogusid. Hipiliikumisel oli kalduvus tasatootlikkusele. Ajalukku läinud Woodstocki muusikafestival oli maailma avalikkusele tõeline šokk. Festivalile kogunes 150 000 asemel hoopis 500 000 noort, kes kõik olid valmis heitma endalt käitumisnormide kammitsaid ja püüdsid
Woodstockis avastada elu imesidda elu imes
Woodstockist räägib üks oma aja hipisid:
"Woodstock polnud lihtsalt kontsert . See oli kokkutulek , milles muusikal oli mängida vaid taustaroll. Muusika , mis kõlas Woodstockis, oli parim ja selles sisaldusid sõnumid ja mõtted - maailm ei ole koht vihkamise jaoks, maailm on paik, kus peame üksteist armastama . Me olime valmis avastama elu suuri imesid ja saladusi. Me õppisime, et pole häbiasi näidata oma keha alasti, me suitsetasime "rohtu", et viia oma meeli vastuvõtlikuks muusikale, me mängisime oma laste ja loomadega - siit sündiski uus kodune kasvatus."

KASUTATUD ALLIKAD:

Raamatud:
Vahtre L. „Eesti rahva lugu“ lk. 234-238
Lindpere H. „MRP - raske ülestunnistus“ lk. 150
Leary T. „Ekstaasipoliitika“ lk. 59
Internet :
http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/hipid_kerdasigrid.ht m
https://finchproxy.appspot.com/finch/www.hot.ee/sober3/doktriin.html

SISUKORD

MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT (MRP) 1
Ettevalmistused lepingu sõlmimiseks 1
Nõukogude Liidu eesmärgid lepingu sõlmimisel 2
Lepingu tagajärjed 3
Lepingu tekst 4
Salajase lisaprotokolli tekst 5
EESTI NSV KULTUURI ELU 6
RAHVUSVAHELISED DOKTRIINID JA PLAANID 9
Trumani doktriin ehk pidurdamisdoktriin 9
Marshalli plaan 10
Hallsteini doktriin 10
11
Hipiliikumine 12
Hipistiil 14
KASUTATUD ALLIKAD: 15
SISUKORD 16