Kapibaara ja ta käitume (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Psühholoogia Instituut
Jaanus K.
KAPIBAARA JA TA KÄITUMINE
Referaat
Õppegrupp: G-1
Juhendaja : Aleksei Turovski

Tallinn 2008

SISUKORD

Tallinn 2008 1
SISUKORD 2
ÜLDINFO 3
Kapibaara ehitus 3
Levik ja kaitse 4
KAPIBAARA SOTSIAALNE KÄITUMINE 5
Kommunikatsioon 6
KAPIBAARADE TOITUMINE 8
SUURIMA NÄRILISE ENESEKAITSE 9
KAPIBAARA SEKSUAALNE KÄITUMINE 10
KAPIBAARA VANEMLIK KÄITUMINE 11
Poegade kaitse 11
KAPIBAARADE TERRITORIAALNE KÄITMINE 13
KOKKUVÕTE 14
KASUTATUD MATERJAL 15
ILLUSTRATSIOONID 16

ÜLDINFO

Selts: Närilised
Sugukond : Veesigalased
Perekond ja liik: Hydroshaerus hydrochaeis
Kapibaara on maailma suurim näriline ning nende keskmine eluiga on 7 – 10 aastat. Ta on maismaaloom, kuid samas suurepärane ujuja ning lisaks on ta võimeline ka sukelduma ning ujuda vee all kuni 5 minutit. Tal on massiivne keha ning nurgeline pea, sellepärast sarnaneb ta pisut karva kasvanud meriseaga. Inimesed on teda küttinud naha ja liha pärast ning seetõttu on ta osades kohtades haruldaseks jäänud. [1]

Kapibaara ehitus

Tema pea on massiivne tömbiotsalise ninaga ning ta ülahuul on lõhestunud. Silmad asuvad tal kõrgel peas, see on abiks, et ta ujudes näeks hästi. Keha sarnaneb tal sea omaga , mis on massiivne ja ümar ning seetõttu jätab ta kohmaka mulje. Jäsemed on kapibaaral lühikeseks ning võimsad, mis on väga hästi kohastunud ujumiseks. Esimestel jalalabadel on 4 ja tagumisel jalalabadel 3 sõra sarnast varvast ning nende vahel on ujunahk. Karvakate on sellel närilisel lühike ja harjasjas, harvad hallikaspruunid karvad on punaka läikega. Lõhnanäärmed on suured ja märgatavad isastel kapibaaradel, eritavad valget ainet, mida kapibaara oma territooriumil taimede vastu hõõrub. Üldiselt on ta 100 – 130cm pikk, 50 – 60cm kõrge ning kaaluvad keskmiselt 35 – 66kg. [1]
Joonis 1 Kapibaarad ( http://www.greenexpander.com/wp-content/uploads/2007/10/the-capybara.jpg ja http://www.geocities.com/shadowsoftherainforest/Capybara.jpg )

Levik ja kaitse

Metsikus looduses võib kapibaarasi kohata Lõuna – Ameerikas Panamas, Kolumbias, Ecuadoris, Boliivias , Venezuelas, Brasiilias, Argentiinas, Uruguais, Peruus ja Paraguais, Prantsuse – Guineas metsastel aladel ning veekogude lähedusel, kuna tegemist on pool-veeliste loomadega . Eriti arvukal on neid sealsetes savannides ja troopilistes metsades jõgede piirkonnas. [2]
Kapibaarad ei ole haruldaste ja ohustatud liikide nimekirjas. Neid levib suhteliselt arvukalt Lõuna – Ameerikas ja nende arvukus on stabiilsena säilinud. Siiski Kolumbia territooriumil on kapibaara küttimine seadusega keelatud. Venezuelas on alates 1968. Aastast kehtestatud küttimispiirangud. Kui neist kinni peetakse, siis ei ole ka kapibaarad ohus. [1], [2]
Joonis 2 Kapibaarade levik rohelisega tähistatud aladel ( http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9d/Capybara-range.png )

KAPIBAARA SOTSIAALNE KÄITUMINE

Maailma suurim näriline on väga sotsiaalne loom, nad püüavad igal hetkel üksteise seltsis olla. Keskmiselt on karja suurus 10 – 30 isendit, kui kuival perioodil moodustavad nad suuremaid gruppe, kus võib isendite arva ulatuda kuni 100-ni, sest siis on vee saadavus väiksem ning nad kogunevad iga võimaliku veekogu äärde. Karjas on isaste ja emaste suhe 1:2, st isaseid on poole vähem ja osad neist isastest on nö poissmehed. [2], [3]
Päevasel ajal kapibaarad puhkavad ja on loiumad. Nad pidevalt ujuvad ja püherdavad vees, et võidelda kuumusega. Päikese loojudes hakkavad nad toituma aktiivsemalt, sest siis on nende jaoks piisavalt jahe, et eemalduda veekogude äärest. Erinevate gruppide vahel on keskmiselt 100 – 500 meetrised vahed ning nad ei häiri üldjuhul üksteist. Nad liiguvad pidevalt oma territooriumil ringi ning karja juhib üldjuhul dominantne isane , kui harva võib liikumist juhtida ka emane loom. Neil on karjas hierarhia vägagi kindel, kuid üldjuhul on kapibaarad rahumeelsed üksteise suhtes ning füüsilise konflikte üksteise vahel tuleb neil suhteliselt harva ette. [3]
Nad eelistavad üldjuhul väiksemaid karju , kuna siis ei hävita ega talla oma territooriumi taimestikku liiga palju. Mida rohkem isaseid karja tekib, siis suureneb ka konfliktide arv. Dominantne isane hoiab oma karja limiteeritud igal võimalusel, ta hoiab karja arvukust stabiilsena ajades karjast minema pidevalt teisi isaseid, kes võivad talle saada konkurentideks. Ka peavad karjast lahkuma suguküpseks saanud pojad, kes moodustavad oma poissmeeste gruppe ning nad liiguvad pidevalt ühelt alalt teisele otsides omale uut karja. Nagu kapibaarade karjades on suhteliselt levinud 1:2 suhe emaste isendite kasuks, on selline suhe ka mitmetes teistes metsikutes populatsioonides. [3]
Agressiivsed konfliktid toimuvad konkureerivate isaste vahel. Peamiselt esineb see, siis kui domineeriv isane hakkab karjast välja ajama oma võimaliku konkurenti karja juhi positsioonile. Kuna kapibaaradel on tugev hierarhiline süsteem, siis kaotaja tuleb harva hiljem uuesti üritada, et kätte maksta vms. Kui konflikt leiab aset, siis konkurendid on nägupidi vastamisi , tõusevad tagajalgadele ning hakkavad nagu maadlema. Väga harvadel juhtudel võib konflikt lõppeda ühe poole jaoks tõsisemate vigastustega. Kuigi on täheldatud hammustuste jälgi kaitse tõttu konkureerivatel isastel, siiski päris hammustavaid rünnakuid ei ole peaaegu üldse täheldatud. Neil närilistel on väga stabiilsed karja suhted ning nende hierarhiline süsteem vägagi lineaarne, siis kaheaastase uuringu põhjal täheldati, et neil on väga selged ja stabiilsed suhted, et selle kahe aasta jooksul toimus vähem kui 5% muutusi uuritavas populatsioonis. Kapibaaradel on tavaline süsteem karjas paiknemisel: kõige tugevamad ja domineerivamad isendid on karja keskosas ning nõrgemad ja allasurutumad on tõrjutud ääreossa, kes on kiskjatele palju kergemini kätte saadavamad ja enamjaolt annavad nemad karjale märku, kui kuskilt läheneb oht. Siiski ei ole nii lineaarne suhe kõige domineerivama ja teisel kohal oleva isase vahel, kui ülejäänud karjas olevate isendite oma. Karja juhil on esimesena juurdepääs parimatele toidualadele, püherdamise ja suplemise kohtadele, parasiite eemaldavatele lindudele ja muidugi emastele juurdepääs. [3]

Kommunikatsioon

Nad suhtlevad omavahel lõhnade ja häälitsuste abil. Tegemist on väga vokaalsete loomadega – nad kasutavad omavahel suhtlemiseks urisemist, vilistades, alarmi andmisel hauguvad, lisaks ka plagistavad, omalaadselt vigisevad. Kuna nad on väga sotsiaalsed loomad, siis nad suhtlevad pidevalt omavahel. Ohu korral hakkavad üldjuhul haukuma kogu kari . Haukumine sarnaneb vägagi koera omale ning seda võib isegi segi vahel ajada. Selle abil üritavad kapibaarad hoiatada teineteist, samas ka hirmutada kiskjat ning anda emastele märku, et poegade ohutust tagada. Poegade ja emade vahel on omad häälitsused väljakujunenud ning kui poeg peaks mingil põhjusel isoleerima oma vanemast, siis hakkab ta urisema ja vilistama ning rändamise ajal kasutavad nad omalaadset vaikset heli. [2], [4]
Lõhna eritavad nii emased kui ka isased kahest sektorist. Esimene lõhna eritus piirkond on neil koonu peal, mida kutsutakse morilloks ning tagaosas asub teine lõhnaeritus, mis on kestvam ja tugevam. Isased märgistavad alasid hõõrudes oma taguosa karvadega taimi ning tihti ka samal ajal urineerides, et lõhn oleks tugevam ja kestaks kauem. Emased märgistavad tunduvalt vähem ning ilma uriinita. Märgistatud alasid nuusutavad ja vahel maitsevad teised isendid. Isased märgistavad ka emaseid kapibaarasid. Siiski dominantne isane märgistab teistest isenditest rohkem. Arvatakse, et emane märgistab üldjuhul vanemliku käitumise eesmärgi [2], [4]
Joonis 3 Kapibaara perekond ( http://www.photoreview.com.au/features/stories/capybara2.jpg )
Joonis 4 Kapibaara koonul olev morillo ( http://www.rebsig.com/capybara/capy9.jpg )
Joonis 5 Imetav emane kapibaara ( http://www.rebsig.com/capybara/capy5.jpg )

KAPIBAARADE TOITUMINE

Ta toitub ainult taimsest toidust. Otsib veest ning kaldapealsetelt rohtu ning muid taimi, sealjuures seisab sageli kõhuni madalas jõe- või järvevees. Tema silmad, kõrvad ja ninasõõrmed paiknevad kõrgel peas, seetõttu pole sukelduvat kapibaarat praktiliselt näha ning seda ka siis, kui supled või veetaimi hangib. Söömas käib ta hommikul vara, hilisel pärastlõunal või öösiti ning seejuures läbib ta pikki vahemaid oma territooriumil, enne kui ta puhkekohta naaseb. Ta näksib rohtu suurte laiade lõikehammastega ja peenestab neid purihammastega. Osades piirkondades kütitakse neid, kuna nad söövad karjamaasid puhtaks pakkudes konkurenti kodustele karjaloomadele. Kapibaarad on sellistes piirkondades oma toitumisharjumusi muutnud ja käivad seal söömas ainult öösiti ning pimeduse katte all. Põua perioodil kogunevad maailma suurimad närilised väikeste veesilmade äärde ja moodustavad kuni 100’st loomast koosnevaid karju. Tavalisel perioodile koosneb nende kari 10-40’st isendist, kes üheskoos rahumeelselt toitu hangivad. Päevas söövad täiskasvanud isendid 2,7 – 3,6kg taimset materjali. [1], [5]
Nad ei söö kunagi samades paikades mitu päeva järjest ning iga päev söövad suhteliselt erinevaid taimi. Osad alasid oma territooriumil ei puudu nad peale seal söömast käimist pikka aega. Võimaluse korral valivad kapibaarad võimalikult proteiini ja kiudaine rohkeid taimi. Kuival perioodil liiguvad nad rohkem ringi toidu saamiseks. Nad toituvad suvisel ja talvisel perioodil erinevatest taimetest, kuna suvised taimed on suurema osa oma toiteväärtusest kaotanud talveks. Kapibaarad asustavad alasid peamiselt, kus taimede proteiini sisaldus on keskmisest kõrgem. Kuid nad suudavad suhteliselt väikese faunaga aladel edukalt hakkama saada, sest neil on väga hea seedesüsteem, mis suudab omastada rohust palju paremini toitaineid, kui näites erinevad kitsed . [5]
Neil on sarnane seedimissüsteem lehmale, kuid neil pole kahte magu , vaid nad mäluvad toidu ära, siis neelavad alla, kuid siis nad väljutavad toidumassi uueasti maost suhu ning jätkavad selle mälumist ja peale seda neelavad uuesti alla. See aitab tal palju suurema protsendi omastada taimsest massist toitaineid. Sarnasel jänestele, söövad nad kahte erinevat tüüpi liike: ühed on proteiini rikkad ja teised omavad keskmiselt 37% esimeste toiteväärtusest. Teisest tüübist taimedest jällegi saab ta palju kergemini omastada toitained , sest seda aitab kaasa kapibaarade pimesool , mis käitub loodusliku kääritajana. [5]

SUURIMA NÄRILISE ENESEKAITSE

Kapibaarade üks suurimaid vaenlasi on jaaguarid. Jaaguarid üldjuhul proovivad püüda nooremaid ja karja ääre osasse aetud isendeid. Äärealased isendid on nõrgemad ja nooremad ei ole veel piisavalt osavad. Kapibaarade parim kaitse on eest ära joosta vette, sinna jaaguar üldjuhul järgi ei roni . Antud närilised suudavad vees end väga hästi varjata, kuna nad suudavad enamus oma kehast hoida pikka aega vee all – ainult silmad, ninasõõrmed ja kõrvad on veest väljast, kuid kuna need on kõik pea ülaosas, siis on kokkuvõttev väga väike osa vee peal. Nad on nii head vees varjajad, et uurijatel on tekkinud vaidlus selle üle, kui kaua suudavad nad püsida üleni vee all – osad väidavad, et ainult 15 sekundit, kuid siiski enamus on täheldanud et neil on võimalik sukelduda vee alla lausa 5 minutiks. Igal juhul nende võime pikka aega olla vees, on tõestanud väga hea ellujäämise mehhanismina. Lisaks puumale ohustavad neid veel erinevad metsikud koerad , anakonda, erinevad kaslased ja muud suuremad kiskjad . [5]
Joonis 6 Suurim näriline ujumas ( http://www.amersol.edu.pe/ms/7th/7block/jungle_research/new_cards/23a/cpybarasity.jpg )

KAPIBAARA SEKSUAALNE KÄITUMINE

Kapibaarad on seksuaalselt dimorfsed, kus isastel on suuremad ja erinevad lõhnad. Nende seksuaalses käitumises mängivad olulist rolli lõhnad. On täheldatud, et kui emane on paaritumiseks valmis, siis tema lõhnad muutuvad ja sellest saavad aru pea koheselt kõik isased. Lisaks lõhnale kasutab emane isend ka läbi nina vilet, et ta on paaritumiseks valmis. Kapibaarad paarituvad ainult vees, mis on emastele hea, sest, kui nad ei soovi antud isase isendiga järglasi saada, siis ta lihtsalt sukeldub või lahkub üldse veest. Emasel on võimalus valida oma isast, kui ta selle leidnud on, siis liigub ta ringi ja antud isane jälitab teda, vahepeal emane loom peatub, et meessoost isend teda silmist ei kaotaks ning lõpuks jõuavad nad vette, kus toimub paaritumine. Paaritumisel läheb isane emase taha ning paaritumisprotsessi käigus võivad nad vahepeal sukelduda. Kapibaarad võivad mitu korda järjest astuda seksuaalsesse ühtesse. [1], [7]
Siiski on ka siin eelis dominantsel isasel, muidugi ei suuda ta paarituda kõigi oma karja emastega ja seda kasutavad ära teised karja isased. Kuid siiski emased soovivad paarituda karja juhiga, siis nad annavad talle rohkem aega ja võimalust – nad on dominantse isase järel kauem valmis ootama. Kuigi aegajalt saavad paarituda karja tavalised isased loomad, siis karjajuht saab neist olulisemalt regulaarsemalt paarituda. Isastel kapibaaradel on viljastamisvõimalised spermarakud elu lõpuni. Kõige aktiivsemaks paaritumisperioodiks on juuli – oktoober, sest siis kui pojad sünnivad on märg hooaeg ja sel ajal on toitu külluses. [7]
Joonis 7 Kapibaara poegadega ( http://www.hedweb.com/animimag/capybara.jpg )

KAPIBAARA VANEMLIK KÄITUMINE

Kapibaarad on imetajad (Joonis 5 on näha imetavat kapibaarat). Emane kapibaara saab korraga 2 – 7 järglast ning karjas on samaaegselt kuni 15 poega . Sünnituse ajaks emane eemaldub karjast varjupaika, ise naaseb juba samal päeval karja juurde, kuid pojad jätab paariks päevaks varjule. Suguküpsuse saavutavad pojad umbes 18-ndal elukuul. Nooremaid poegi vette ei lasta, kuna seal varitseb neid oht, sest vees leiduvad kiskjad, kes toituvad noortest poegadest nagu näiteks kaiman . Pojad liiguvad üldse ühtse massina koos ning neid ümbritsevad täiskasvanud emased. Nende hulgas on lisaks levinud käitumine, et emased aitavad peale enda poegade ka karja teisi poegi igal võimalusel. On täheldatud, et alati ei eelsita emane isend just enda poega ning veel pole aru saadud, miks emased kapibaarad näitavad sellist erapooletust välja. Selline käitumine võib soodustada noorte gruppide teket vastavalt kaitsele ning sellega kaasneb ebaisiksuse tõus poegade grupis. Samuti emased toidavad ka teiste poegi, näiteks kui poja enda emane juba toidab teisi, siis ta lihtsalt läheb toidu saamiseks teise emase juurde. [1], [7]
Varem arvati, et isased tapavad poegi, kes ei ole nende enda omad, kuid viimaste uuringute põhjal on see väide ümber lükatud. Isegi on täheldatud, et isane kapibaara isegi kaitseb poegi, kes pole otseselt nendega seotud. [7]

Poegade kaitse

Väga noortel poegadel on olla ebaturvaline vees, sest nad ei ole alguses eriti head ujujad ning seetõttu on väga kerge saaks vees küttivatele kiskjatele nagu näiteks kaiman ja piraajad. Seega eelistatakse poegi hoida rohkete põõsastega aladel, kus on neid võimalik varjata erinevate kiskjate eest. Juba mõne nädalasi poegasid lastakse vette. Siiski kui kaiman asub poega ründama, siis ema teda päästma ei lähe, sest see on liiga ohtlik. Samas kui maa peal valitseb oht ja kari vette jookseb , siis ka sellega võidakse pojad viia kaimani saagiks . Siiski selline käitumine populatsioonis probleeme ei tekita, sest emased kapibaarad on võimelised saama järglasi aasta ringselt. Üksiku kiskja korral asuvad siiski meie närilised tavaliselt poegi kaitsma – isased hakkavad haukuma, et anda kiskjale märku, et nad ei jäta poegi kaitseta ning koonduvad poegade ümber ringi, kaasaarvatud emased, kuid isased on näoga vastamisi just kiskjaga. Kui kiskjad on grupina ja hakkavad teostama organiseeritud rünnakut, siis on ainuke võimalus taganeda ja põgeneda vette või mõnda muusse ohutusse kohta. [6], [7]

KAPIBAARADE TERRITORIAALNE KÄITMINE

Kapibaarasid leidub peamiselt Kesk- ja Lõuna – Ameerikas savannides ning vihmametsades. Nende territooriumil peab olema kindel ligipääs veekogule, sest nad kasutavad seda kaitseks, enda kehatemperatuuri reguleerimiseks, seal leidub neil toitu ning ka on seotud seksuaalse käitumisega. Muidu peavad nende territooriumid sisaldama veel kolme tüüpi maa-alasid: madalikke, suuremaid rohumaasid ja põõsastatud alasid. Madalikud on neil toitumiseks ja puhkealaks hommikusel ajal, päevasel ajal on nad veekogu ääres, kus nad saavad uuda, toituda, püherdada. Keskpäev nad on üldjuhul vees, et vältida ülekuumenemist ja olla kaistud päevaste kiskjate eest. Õhtusel ajal nad kas naasevad madalikule või lähevad rohumaale toituma. Põõsastatud alad on parimateks noorte poegade varjamiseks ning kaitseks kiskjate eest. Märjal perioodil eelistavad nad rohumaid, kuna siis on madalikud liiga vesised. [8]
Antud näriliste karja territoorium on 5 – 17ha, see oleneb karja suurusest – mida suurem kari, seda suurem territoorium. Nende territooriumid kujutavad endast ebaregulaarset hulktahukat. Ala piirid on selgelt märgistatud lõhnadega. Kapibaarad ei kaitse oma territooriumi osasid, kus nad käivad toitumas, kuid nende jaoks on väga olulised põõsastatud alad, siis nende puhul muutuvad nad vägagi kaitsvaks. Samuti on täheldatud, kui kapibaara karjal ei ole korralikult põõsastatud alasid territooriumil, siis neil esineb vähe järglasi või ei ole üldse neid. Antud näriliste territooriumid püsivad üldjuhul stabiilsetena ja muutumatutena, kuna nad on arvestanud kõigi aastaaegadega . [8]
Joonis 8 Kapibaara teda puhastava linnuga ( http://www.ladatco.com/Argentina/ARG_IBERA_Capybara_bird.jpg )

KOKKUVÕTE

Kapibaara on maailma suurim näriline, kes elutseb Kesk- ja Lõuna – Ameerikas. Nad on väga sotsiaalsed ning suhteliselt rahumeelsed imetajad. Emased on võimalised paarituma ja poegi saama aasta läbi. Ühes pesakonnas on 2 -7 poega ja karja peale tavaliselt kuni 15 poega. Karjajuhiks on dominantne isane, kellel on eelis toitumisel, emastega paaritumisel ja ujuda paremates veekogudes. Nende territoorium varieerub vastavalt karja suuruselt, milleks on 5 – 17ha. Üldiselt on karjas 10 – 20 pead, kuid kuival perioodil, mil ollakse sunnitud kogunema veekogu äärde, siis võib karja suurus ulatuda kuni 100 isendini. Vanemad hoolitsevad oma poegade eest 18 elukuud, peale seda saavutavad pojad suguküpsuse ja see tähendab, et nad peavad iseseisvuma. Sageli ajab dominantne isane välja karjast teisi noori isaseid, et hoida ära karja ülekasvamist ning vältida liigset konkurentsi karjajuhi positsioonile. Nad toituvad vägagi palju erinevatest taimeliikidest – nii maismaataimedest, kui ka veetaimedest. Kuna kapibaarad elavad metsastel aladel ja nad on võimalised saama poegi aasta läbi, siis ei ole tegu ohustatud liigiga – nende arvukus on olnud stabiilne.
Joonis 9 Puhkav kapibaara ( http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/images/rebsig/rebsigCapybara/santabarbara3.jpg )

KASUTATUD MATERJAL

http://miksike.com/docs/referaadid2005/kapibaara_evelin.ht m (vaadatud 21.04.2008)

http://en.wikipedia.org/wiki/Capybara (vaadatud 21.04.2008)

http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/social.html (vaadatud 22.04.2008)

http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/vocal.html (vaadatud 22.04.2008)

http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/food.html (vaadatud 22.04.2008)

http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/pred.html (vaadatud 24.04.2008)

http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/mating.html (vaadatud 24.04.2008)

http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/stats.html (vaadatud 24.04.2008)

ILLUSTRATSIOONID

Joonis 1 Kapibaarad ( http://www.greenexpander.com/wp-content/uploads/2007/10/the-capybara.jpg ja http://www.geocities.com/shadowsoftherainforest/Capybara.jpg ) 3
Joonis 2 Kapibaarade levik rohelisega tähistatud aladel ( http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9d/Capybara-range.png ) 4
Joonis 3 Kapibaara perekond ( http://www.photoreview.com.au/features/stories/capybara2.jpg ) 7
Joonis 4 Kapibaara koonul olev morillo ( http://www.rebsig.com/capybara/capy9.jpg ) 7
Joonis 5 Imetav emane kapibaara ( http://www.rebsig.com/capybara/capy5.jpg ) 7
Joonis 6 Suurim näriline ujumas ( http://www.amersol.edu.pe/ms/7th/7block/jungle_research/new_cards/23a/cpybarasity.jpg ) 9
Joonis 7 Kapibaara poegadega ( http://www.hedweb.com/animimag/capybara.jpg ) 10
Joonis 8 Kapibaara teda puhastava linnuga ( http://www.ladatco.com/Argentina/ARG_IBERA_Capybara_bird.jpg ) 13
Joonis 9 Puhkav kapibaara ( http://www.bio.davidson.edu/people/vecase/Behavior/Spring2002/Willoughby/images/rebsig/rebsigCapybara/santabarbara3.jpg ) 14