Nastik ja rästik (1)

Nastik

Välimus

Nastikute põhivärvus on erinevates varjundites hall, Eestis tavaliselt tumehall või pruun. Harva esineb osaliselt või täielikult musti nastikuid. Eestis tuleb täielikult musti nastikuid ette Saaremaal.
Seljal ja külgedel on tumedaid ebakorrapäraseid plekke . Mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix persa) on piki selga kaks heledat pikitriipu, mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix helvetica ) on külgedel tumedad põikitriibud.
Kõhualune on valkjashall või kollakas , Eestis valge. Sellel on malelauamuster. Ka selg on hele.
Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas. Need laigud on tavaliselt kollased , kuid võivad olla ka oranžid, hallikad või valged. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Siiski võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Kuklalaigud puuduvad alamliigil Natrix natrix astreptophora.

Pea

Mustjas pea eristub kerest selgesti. Pupillid on ümmargused nagu teistelgi nastiklastel. Pea ülapoolel on väga suured soomused . Ülahuule moodustavad 7 (harva 6 või 8) ülahuulesoomust (supralabialia), millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus (praeoculare), selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust soomust (postocularia).
Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasias kuni Mongooliani, samuti Põhja-Aafrikas. Ta on ainus roomaja rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni.
Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni.
Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks Natrix maura ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele.
Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse.
Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel.
Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada.
Nastik ujub hästi ja võib sukelduda mitmekümneks minutiks. Hea ujumisoskuse tõttu elab nastikuid ka Eesti väikesaartel.
Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist.
Nastikud on põhiliselt päevase eluviisiga, kuid toitu püüavad nad hommikul ja õhtul. Hommikut alustavad nad pika päikesevanniga

Sigimine

Nastikud paarituvad pärast esimest kevadist nahavahetust (Kesk-Euroopas aprillis ). Sageli kogunevad nad suurtesse paaritumisrühmadesse, millesse võib kuuluda kuni 60 looma. Isaseid on nendes rühmades alati rohkem kui emaseid. Paaritusmängu ega eelmängu ei ole. Kopuleeruvad paarid jäävad pikaks ajaks teineteise külge seotuks: isase kopulatsioonielundid haakuvad emase kloaaki. Ohu korral emane (kes on suurem) põgeneb, vedades isase endaga kaasa.
Nastik muneb 20...40 muna (Taanis juunis-juulis, Kesk-Euroopas juulis-augustis). Muneb meelsasti sõnnikuhunnikusse või kompostihunnikusse.
Vaenlased ja enesekaitse
Nastiku vaenlased on nirgid, nugised ja teised kiskjad , toonekured ja madukotkad, samuti muud röövlinnud, siilid ja kassid. Ohuks on ka inimene, sest inimestel on sageli paaniline hirm madude ees. Sageli jäävad nastikud auto alla.
Nastik on väga pelglik. Ohu või häirimise korral põgeneb ta kiiresti ja käratult vette või peidupaika. Kui ta ei jõua põgeneda, siis ta kas sisistab, lööb peaga või teeskleb surnut . Surnut teesklev nastik keerab end pooleldi selili ja laseb lõdvaks, tõmbab pupillid sisse ja laseb keelel suust välja rippuda. Samuti paiskab ta häda korral pärakust haisvat kollakasvalget kloaaginäärme eritist.

Nastikuhammustus

Nastikud hammustavad inimest väga harva. Nende mürginääre eritab ainult lima. Nastikuhammustus on inimesele kahjutu . Enamasti nastik ainult lööb inimest peaga.
http://et.wikipedia.org/wiki/
Rästik
Siseehitus
Luustik: rästiku kolju on selgrooga ühendatud mitme kaelalüli abil ja tänu sellele saab ta pead keha suhtes liigutada. Roided on tal kõigil selgroolülidel ja need moodustavad rinnakorvi kogu keha ulatuses. Selgroog on väga painduv . Närvisüsteem: meeltest on tal kõige paremini välja arenenud haistmismeel. Nägemismeel on rästikul suhteliselt kehv ja seetõttu näeb ta ainult liikuvat saaki. Rästikul on kaheharuline keel, mille abil ta maapinda kombib, siis tõmbab rästik keele tagasi suhu, kus asub selline organ, mis tunneb keelel asetsevate osakeste lõhna. Hingamiselundid : hingamiseks kasutab rästik kopse. Rästikul on suhteliselt suur suu, kus asuvad peale teiste hammaste ka mürgihambad, need on suured ja varustatud mürgiga, mis tuleb hammastesse mürginäärmest. Kui rästik kedagi hammustab , siis voolab mürginäärmest mürk ohvri haava peale.
Välisehitus
Rästik on tavaliselt 30-80 cm pikkune madu . Ta on värvuselt pruunikashall, aga mõned rästikud on ka punakat värvi. Rästiku seljal on tume siksakiline triip . Mõnikord harva võib rästik olla ka ilma mustrita, siis on teda nastikust võimalik eristada selle järgi, et tal puuduvad heledad laigud silmade juures. Rästikul on suhteliselt kolmnurkne pea, mis eristub kergesti nende kehast. 
Söök
Rästikud söövad põhiliselt hiiri , rabakonni ja rohukonni, veel söövad nad lindude äsjakoorunud poegi, vaskusse, sisalikke ja lindude mune. Kui nälg käes, võib rästik süüa ära ka mõne oma väiksema liigikaaslase. Nad peavad jahti öösel ja saaklooma tapmiseks kasutavad oma mürkhambaid. Kõigepealt rästik salvab ohvrit, siis laseb tal tarduda ja ootab veidi. Kui loom on surnud, läheb rästik ta juurde ja sööb ta ära. Rästik neelab oma saagi tervelt alla. Väikesed rästikud söövad tigusid, putukaid ja teisi väiksemaid selgrootuid , keda aga kätte saavad.
Elupaik
Rästikud elavad tavaliselt raiesmikel, soodes , rohustes metsades, metsaservades, järvede ja jõgede kallastel ning mõnikord ka niitudel ja männimetsades. Eestis on rästikuid peaaegu kõikjal. Rästikud elavad tavaliselt kogu oma elu ühes ja samas kohas, see tähendab, et nad on väga paiksed loomad. Nad elavad mahajäetud urgudes, igasugustes pragudes ja vanades kändudes. Päeval nad sealt tavaliselt ei lahku ja on väga loiud. Selliseid kohti, kus elab koos palju rästikuid, nimetatakse maokolleteks.
Talveuni
Septembrist või oktoobrist alates kuni aprillini välja magavad rästikud talveund. Nad talvituvad 0,4-2m sügavusel maa all. Rästikutele meeldib talvitumiseks kasutada näriliste urge ja kivi- või heinahunnikute alust pinnast, temperatuur ei lange alla 2...4 kraadi. Tavaliselt kasutavad rästikud kogu elu jooksul talvitumiseks vaid paari erinevat paika, kuna neile meeldib talvituda samas kohas. Mõnikord magavad mitu rästikut ühes urus talveund. Vahel harva on rästikute talveunekaaslaseks ka vaskuss .
Paaritumine ja poegimine
Rästikud paarituvad harilikult maikuus. Pärast paaritumist otsib rästik endale suvekorteri, kus ta veedab suve. Augustikuus rästik poegib . Ta sünnitab juba elus pojad, keda on tavaliselt umbes kümme. Kui pojad sünnivad, on nad umbes 15-20 cm pikad. Suguküpseks saavad isasrästikud nelja-aastaselt, kui nad on juba 45 cm pikad. Emasrästikud saavad suguküpseks viieaastaselt, kui nad on umbes 55 cm pikad.
Kasutatud kirjandus :
1. Bioloogia VII klassile. Mati Martin, Urmas Kokasaar, Maie Toom . Avita , 1997.
2. Eesti elusloodus . Rein Kuresoo , Hendrik Relve , Indrek Rohumets. Varrak, 2001.
3. ENEKE 3. Valgus, 1984.
Interneti aadressid:
http://www.loodus.ee/ee/0005/rastik.html
http://sunsite.ee/loomad/Roomajad_VIPBER2.ht m
Ailen Kallaste