Loomade territooriumikäitumine (0)

Loomade territooriumikäitumine
Kui isaslind suudab endale kevadel välja võidelda suure pesitsusterritooriumi koos kõige juurdekuuluvaga, võib ta kindel olla, et mõni munemisihalusest pakitsev emaslind temasse peagi kõrvuni armub. Nii nagu inimesed oma kodumaa piire valvavad ning uksi lukustavad, asub ka isaslind peale territooriumi endalevõitmist seda kaitsma. Väike südikas rasvatihane teadvustab kõlavate ksülofonihelidega üle metsatuka: „Siin on minu maa! Siinsed pesaõõnsused, maitsvad putukad, rammusad röövikud kuuluvad mulle ja minu abikaasale, kes parajasti meie ühises pesas oma kaheteistkümnendat muna muneb!“ Ta on valmis kõhklematult vastu sööstma igale võõrale sissetungijale. Territooriumikäitumise eesmärgiks on kaitsta konkurentide eest mingeid hädavajalikke ressursse. Kaitse alla võetakse erinevad territooriumid: paarumiseks vajalikud veelombid, pesaõõnsused, seal leiduv toit või järglased – mis ongi ressursid . Parim käitumine on selline, mis antud tingimustes kõige rohkem ära tasub. Paljud loomad (rasvatihased, metsakuklased) kaitsevad teatud piiratud alasid ehk territooriume, kus vajalikud ressursid paiknevad. Teised valvavadki vaid ressursse, raiskamata jõudu terve territooriumi kaitse peale. Nii valvab sebra oma joogikohta, vesikirp paaritatud emast, koer oma konti . Ressursside jaotusviisi, kus ühed konkurendid (tugevamad ja konkurentsivõimelisemad) haaravad omale osa maa- aladest või ressurssidest ja jõuavad neid edukalt teiste eest kaitsta, nimetatakse despootlikuks jaotamiseks. Nii jagunevad konkurendid omanikeks ja mitteomanikeks. Näiteks joogikoha omanikust sebratäku juurde koguneb terve haarem märasid, mitteomanikest isased võivad kauneid sebradaame ainult kaugemalt silmitseda. Looduslik valik soosib despootlikku käitumist ainult siis, kui kaitstud ressurssidest saadav kasu ületab kaitsmise hinna. Kui territoorium on liiga suur, kulub selle valveks palju energiat, samal ajal kui loom ei oska kõigi suurel alal olevate ressurssidega midagi pealegi hakata. Kui kaitstav territoorium on liiga väike, ei suuda sealsed ressursid tagada loomale kõike eluks vajalikku. Iga loom valib enda jaoks paraja suurusega territooriumi. Oma territooriumi piirialal, kus vastase kartus võtab loomalt võimaluse edasi liikuda , võib loomal ilmneda „konfliktne käitumine“. Isaslinnud hirmutavad ähvarduspoosidega teisi isaseid , olles ise samal ajal nii rünnaku- kui ka põgenemisvalmis, olles nii agressiivne kui ka hirmunud. Konkureerimisviis, kus organismid ei kaitse territooriume ega ressursse üksteise eest, vaid püüavad võtta, mis võtta annab ning just niipalju kui vaja, kutsutakse ressursside lihtsaks ekspluateerimiseks. See on ka kõige vanem ja levinum konkurentsivorm. Sellisel juhul on liiguvadki loomad toidukohtadesse, kus parajasti ühe isendi kohta toitu rohkem leidub.
Kasutatud kirjandus
Mänd, R. (1998). Elukunstnikud. Tallinn: Huma
Tinbergen , N. (1978). Loomade käitumine. Tallinn: Valgus