Konlased Eestis ja Venemaal (0)

5 VÄGA HEA

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Referaat
Konlased Eestis ja Venemaal
Autor: Kuido Kiudorv
RHB I
Tartu, 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Materjal 4
Tulemused ja arutelu 5
Ohutegurid 10
Kokkuvõte 11
Kirjandus 12

Sissejuhatus

Sugukond konlased on üks suuremaid päriskonnaliste seltsi sugukondi, kuhu kuulub umbes 700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all.

Materjal

Uuritavad liigid:
Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed pärinevad raamatust „Loomade elu- kahepaiksed ja roomajad “ (6), „Euroopa kahepaiksed ja roomajad“ (3) ja „Kahepaiksed e. amfiibid “ (7)

Tulemused ja arutelu

Järvekonn- Järvekonn on levinud suures osas Euroopast, Venemaast ja Kesk-Aasiast. Iseloomulik on ta steppidele ja laialehistele metsadele. Mägedes kerkib tema levila kuni 2,5 km kõrguseni (1). Järvekonn on Eestis kahepaiksetest ainus võõrliik. Järvekonn on üks vähestest vees elavatest päriskonnalistest. Tõenäoliselt ei ela enamik järvekonni vabas looduses üle 6–8 aasta (2). Venemaal on järvekonn see-eest arvukas liik. Volga deltaa mõnes soodis, mida kalakasvatuseks kasutatakse, elab kuni 60 tuhat järvekonna (1).
Järvekonn kuulub Euroopa Loodusdirektiivi alusel V kaitsekategooriasse ( Natura -liik) ja on Eesti punase raamatu V kategooria liik.
Aastal 2000 oli järvekonni Eestis teada vaid Tartus Emajõe luhtadelt (3)
Rabakonn- Eestis on rabakonn levinud hajusalt, aga paiguti on ta arvukas (4). Rabakonna levilat näeme joonisel 1. Rabakonna põhilisteks elupaikadeks on lehtmetsad , jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode äärealad. Rabakonnad on liikvel nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemad on nad siiski õhtuti. Peatoiduse moodustavad mardikad , vähemal määral ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad ning röövikud. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal. Sobivateks kohtadeks on lehtedega täidetud augud, näriliste rajatud urud , haohunnikute alused jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad juba septembris. Rabakonna kudu ja kullesed on väga tundlikud saastele ja hukkuvad isegi minimaalse reostusega veekogudes (4).
Joonis 1. ██ Rabakonna levila (3)
Rohukonn- Rohukonna leidub kogu Euroopas, kaasa arvatud Eestis. Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Mägedes elab ta kuni 3 km kõrgusel. Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Ta suudab elada ka metsastepis, aga steppi ulatub tema levila üksnes lammide kaudu. Ta veedab kuival kogu suve ja võib veekogudest kaugele liikuda , aga elab siiski üksnes niiskes kohas (4). Rohukonna levilat näeme joonisel 2. Rohukonn konkureerib elupaiga pärast samasse perekonda kuuluva rabakonnaga. Nende peamine erinevus on see, et rabakonnal on niiskuse suhtes väiksemad nõudmised. Seevastu talub rohukonn paremini madalaid temperatuure kui rabakonn. Viimaste sajandite jooksul on rohukonna levila nihkunud kagust loode suunas. Seda on põhjustanud kliima soojenemine ja inimtegevus, eriti metsade maharaiumine. Neil aladel, kust rohukonn on kadunud, on tema asemele tulnud rabakonn (4). Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes elutseb peamiselt niisketel niitudel , põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus (4). Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel.
Joonis 2. ██ Rohukonna levila
Tiigikonn- Tiigikonn on Lõuna-Eestis tavaline liik, Põhja-Eestis on ta haruldane ja saartel puudub (4). Mägedes elab ta Karpaatides kuni 600m, Lääne-Euroopas kuni 1550 m kõrgusel. Tiigikonna levilat näeme joonisel 3. Tiigikonnad elavad järvedes, tiikides, soodes ja rabades, kus on veetaimestikku. Lehtmetsades võib ta elada ka veekogudest kaugel. Ta eelistab veekogusid, mille pH on 5,8–7,4. Tiigikonn tuleb talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Venemaal Luugas on uuritud tiigikonnade vanust . Selgus, et alla 1 aasta vanad olid konnadest 37,8%, 1-aastased 13,4%, 2-aastased 23,9%, 3-aastased 18,2%, 4-aastased 5,7% ning vanemad 1%. Seetõttu võib tiigikonna keskmiseks elueaks pidada 4 aastat, kuigi Volga-Kaama looduskaitsealal on mõõdetud konna elueaks ka 12 aastat (4).
Joonis 3. ██ Tiigikonna levila
Veekonn- Paljudes keeltes nimetatakse veekonna söödavaks konnaks (5). See tuleb sellest, et kui süüakse konnakoibi, siis kõige sagedamini on selleks konnaks veekonn. Veekonnade seas on sugude vahekord ebavõrdne: emaseid on 68,6% ja isaseid 31,4% (4). Veekonn on levinud Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel, Lõuna-Prantsusmaal ja Balkani poolsaarel. Inglismaale viidi ta sisse 19. sajandil Prantsusmaalt ja Itaaliast . Venemaale ulatub veekonna levila kiiluna, mille tipp on Volga keskjooksu idakaldal (5). Veekonn on levinud ka Lõuna-Eestis, aga tema levik vajab täpsustamist. Tavaliselt elab veekonn laialehiste ja segametsade vööndis. Ainult vähestes kohtades, näiteks Belovežjes, võib teda kohata veest kaugel, aga siis peab mets, kus ta elab, niiske olema. Stepis elab ta ainult lammimetsade veekogudes. Taigat ta ei armasta. Mägedes esineb ta kuni 1100 m kõrguseni (5). Veekonnad on tähtsad lendavate putukate hävitajad. Veekonna talveuni kestab keskmiselt 100 päeva ja on pikem kui pruunidel konnadel, aga lühem kui järvekonnal. Veekonn on küll soodsas seisundis, aga Eestis looduskaitse all (5).
Venemaal elavad veel lisaks eespool jutuks olnud konnadele siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani) ja väle konn (Rana dalmatina). Nende liikide bioloogiat on vähe uuritud. Siberikonn elab samuti nagu rabakonn steppides ja poolkõrbetes, Uuralitest ida pool metsa- ja metsastepi vööndis. Kahjulikud putukad moodustavad tema toidust 50-70% (8). Väikeaasia konn on levinud mägimetsades ja metsastepis, kohatakse ka aedades. 3500 -4000m kõrgusel kohtab teda harva. Bordzomi-Bakuriani piirkonnas on ta kõige arvukam 1500-1700m kõrgusel. Aserbaidzaanis hoidub tavaliselt 700-1200m kõrgusele (8). Kaukaasia konn on levinud Lõuna-Dagestanist läbi Taga-Kaukaasia isaosa kuni Armeenia mägismaani. Mägedes esineb ta kuni 3210m kõrgusel merepinnast. Hoidub veekogudest kaugele ja koguneb nende äärde ainult kudemisperioodil ja sügisel enne talvituma asumist. Kaukaasia konna toidust moodustavad 70-80% mardikad (8). Väle konn elab Venemaal ainult Ida-Karpaatide lähemas ümbruses. Mägedes esineb kuni 1500m kõrgusel merepinnast, kuid sagedamini kohtab teda tasandikul. Kogu levila ulatuses on väle konn vähearvukas. Ta on maismaaloom. Väleda konna meelisbiotoopideks on tiheda kõrge rohuga niidud, pöögi- ja segametsa lagendikud, jõeorgude põõsastikud ja harvemini aiad. Eelistab 65-80% niiskusega paiku (8).

Ohutegurid

1. Elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi langus

pool-looduslike koosluste kinnikasvamine
mosaiikse maastiku kadumine
luitealade metsastamine
väikeveekogude halb seisund
maaparanduse negatiivne mõju

2. Põllumajanduse intensiivistumine

põllumajandusmürkide ja kunstväetiste intensiivsem kasutamine
tõhusama põllumajandustehnika kasutamine

3. Liikluskoormuse suurenemine

kahepaiksete hukkumine rände ajal

Kokkuvõte

Eelnevast lähtuvalt on konlasi ohustavaid tegureid mitmeid, mida põhjustab inimtegevus ja samuti ka looduses toimuvad muutused. Mõni konlaste liik on praegu heas seisus (nt. veekonn), kuid inimtegevuse mõjul ei tarvitse ta seda olla enam mingi aja pärast. Rabakonn on jällegi ka minimaalsele saastele väga tundlik ja tema väljasuremine on seotud suure riskiga , sest tema levila on võrdlemisi väike. Sellest tulenevalt tuleb tõdeda, et konlasi ja nende elupaiku tuleb kaitsta, kui me ei soovi nende väljasuremist.

Kirjandus

Veldre, I. 1985. „Loomade elu“, 5.kd., lk.77

Veldre, I. 1985. „Loomade elu“, 5.kd., lk.28

Arnold , E.,N. 2004. “Euroopa kahepaiksed ja roomajad“, lk.89-90

Veldre, I. 1985. „Loomade elu“, 5.kd., lk.84-88

Veldre, I. 1985. „Loomade elu“, 5.kd., lk.83

Veldre, I. 1985. „Loomade elu“, 5.kd., lk. 83-84

Rannap, R. 2011. „Kahepaiksed e. Amfiibid“

Veldre, I. 1985. „Loomade elu“, 5.kd., lk.92-95

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 3 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-02-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

3 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kuitz Õppematerjali autor

Bioloogiline mitmekesisus- referaat.

rabakonn konnrana rohukonn veekonn järvekonn rohukonna kahepaiksed konna Konlased

Sarnased õppematerjalid

ppt

Kahepaiksed roomajad

I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. · Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad

Bioloogia

doc

Kahepaiksed

Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks. Kui palju on Eestis kahepaikseid? Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Erinevatest kahepaiksete rühmadest saate ülevaate Eesti kahepaiksete süstemaatilisest nimestikust. Millised kahepaiksete liigid on Eestile iseloomulikud? Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn

Bioloogia

rtf

Kordamisküsimused zooloogias (lameussid-kahepaiksed)

Eesti seisuveekogudest võib leida järvekäsnasid ja vooluvetes jõekäsnasid. Eesti magevetest on leitud neli liiki käsni: järvekäsn (Spongilla lacustris), tavaline jõekäsn (Ephydatia fluviatilis), Mülleri jõekäsn (Ephydatia mülleri) ja mageveekäsn Eunapius fragilis. Harilik järvekäsn (Spongilla lacustris) on mageveekäsn järvekäsnlaste sugukonnast. Ta kasvab vees, kinnitununa taimevartele või muule, tavaliselt püstiste sõrmjate kollaste või roheliste harudena. Järvekäsn on Eestis tavaline. Harilik jõekäsn (Ephydatia fluviatilis) on järvekäsnlaste sugukonda kuuluv mageveekäsn. Harilik jõekäsn on üks levinumaid mageveekäsnasid, teda leidub ka Eestis. Teda võib leida kividele, puunottidele jne kinnitunult, sageli kasvuvormilt koorikjas, mõnikord sõrmjas. Domeen Eukarüoodid (Päristuumsed) Riik Loomad Alamriik Pärishulkraksed Hõimkond Ainuõõssed Ainuõõssed on näiteks pärishüdrad (Hydra), meriroosid (Actiniaria) ja korallid.

Zooloogia

doc

Pärandkoosluste loomastik

Suur osa sellest, mis meile tänapäeva maastikul vastu vaatab, on välja kujunenud nõukogude perioodil. Varasemast on säilinud vaid kilde (pärandkultuuri objekte) ja tükikesi (traditsioonilist maakasutust).' (Väike pärandkultuuri käsiraamat Tarang L 2009, Tartu:Eesti Loodusfoto 152) Loomastik pärandkooslustel on küllaltki mitmekesine, eriti arvukas on lindude liigiline koosseis, eriti rannaniitudel (Matsalu rahvuspark) ja ka putukate koosseis, kellest paljusid liike mujal Eestis ei kohta. 3 Putukad pärandkooslustel Sajandeid ühtemoodi majandatud pärandkooslused on eriline ja asendamatu elupaik paljudele putukaliikidele. Mõned pärandkooslusi asustavad üutukarühmad , näiteks päevaliblikad, sihktiivalised, ning mõned mardikalised, on viimastel aastakümnetel pälvinud ökoloogide ja looduskaitsebioloogide suuremat tähelepanu. Seda põhjustab

Pärandkooslused

doc

Erizooloogia lühikonspekt

N: süstikkala Alamhõimkond: KOLJUSED seljakeelik/selgroog, tsefalisatsioon, kõrgem NS, kolju, suletud vereringe KLASS PIHKLASED n limapihklane Sõlme moodustamise eesmärgid: keha limast puhastamiseks, vabanemiseks, toidu tõmbamiseks Merelised. Kalade välisparasiidid. Silmad mandunud, seljauim puudub, lõpusekorv redutseerunud, suulehtri ümber poised KLASS SILMUD Mageveelised ja merelised. Seljauim hästi arenenud, silmad ei ole mandunud, lõpusekorv hästi arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm, merisutt KLASS KÕHRKALAD Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid, raid 8

Ökoloogia

doc

Puisniitude loomastik

rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4)

Pärandkooslused

odt

LINNUD JA LOOMAD

sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud

Bioloogia

docx

SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND

- kahepaikseid/roomajad (4 liiki) - putukaid (5 liiki) Tutvustuses too välja: - liigi nimi eesti keeles, ladina keeles, rahvalikud nimetused; - eluviis; - foto(d); - kas on kaitsealune liik; - legendid, uskumused. 1. Taimeriik 3 1. Harilik mänd, pedajas (Pinus sylvestris) Rahvakeeles pedajas ja pedak. Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt.

Loodus õpetus

Rohkem sarnaseid