Jõeforell (0)

Jõeforell
Jõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes. Ta on umbes 25…45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised.
Nagu nimigi ütleb, elab ta ainult jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol.
Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Arvatakse, et vabisemisetendusel on samasugune tähendus nagu linnulaulul. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem šansse on territooriumivaldajal ja alles siis nõrgematel võistlejatel. Mari koetakse pesalohku ja kaetakse pärast viljastamist kruusaga - see töö jääb samuti ainult emase mureks. Seejärel siirdub emasforell samade asjaosaliste saatel järgmist pesalohku kaevama. Jõeforellide pulmapeol kujunevad välja kindlad rühmad, partnerite vahetust tuleb harva ette.
Jõeforelli mari vajab normaalseks arenguks väga hapnikurikast vett. Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise. Koelmute vähesuse korral võidakse valmis pesad hilisemate kudejate poolt laiali lõhkuda. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2…6 kuu pärast, algul toituvad nad kividel olevatest vetikatest . Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju. Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest.
Jõeforellil on kõrgelt hinnatud liha, kuid ta on ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mis on tingitud jõgede tõkestamisest tammidega ja metsatöödest jõe kallastel. Looduskaitse alla ei kuulu.