Alternatiivsed käitumisstrateegiad (0)

Alternatiivsete käitumisstrateegiate kooseksisteerimise põhjused
Muutlik ja heterogeenne elukeskkond.
Kui organismide elukeskkond on ajas või ruumis muutlik, siis osutuvad ühtedes tingimustes edukamaks ühed, teistes tingimustes aga teised käitumisstrateegiad.
Leeterislad ja nektarilinnud kaitsevad ressursse (käituvad despootidena) teatud keskmiste toitumistingimustega elupaikades, kusjuures liiga vaestes ja liiga rikastes elupaikades kasutavad nad ressursside lihtekspluateerimist. Selle põhjuseks on erinevate käitumisstrateegiate erinev äratasuvus erinevais elupaigus.
Vaatlused Põhja-Ameerika veekogudes näitasid, et isaseid ogalikke esineb seal mitmesuguses värvigammas: ühtedel on tunduvalt punasem , teistel tuhmim kurgualune . Eksperimentaalselt selgitati, et mida punasem oli isase kurgualune, seda suurem ligitõmme oli tal emaste jaoks ja seda edukam oli ta sigimises. Edasise uurimise käigus selgus, et enamik ogalikke, kes elutsesid madalas vees, olid tuhmi kurgualusega, sügavas vees elavad ogalikud olid aga palju punasemad. Järgmised eksperimendid näitasid, et mida punasemad olid ogalike kurgualused, seda kergemini langesid nad forellide saagiks. Uurijad jõudsid järeldusele, et kuna veekogu sügavate kihtide hämaras valguses on röövluse oht suhteliselt väike, kaalub kõrgem paarumisedukus üles riski sattuda forellide saagiks.
Kui elupaikade erinevused on ajas püsivad ja isendite migratsioon elupaikade vahel piiratud, võivad ajapikku välja kujuneda ka eri elupaikade populatsioonidele omased geneetiliselt jäigemalt määratud käitumuslikud kohastumused.
Elutingimused muutuvad tihti ka ajaliselt. Näiteks kui ühel aastal on putukaid (toitu) elupaigas palju, tasub lindudel muneda suuri kurni, teisel aastal jällegi, kui putukaid on külma ilma tõttu vähe, tasub muneda väiksemaid kurni. Järelikult ei eksisteeri universaalselt optimaalset kurna suurust, vaid optimaalne otsustusreegel. Elutingimuste ajaline muutlikkus tuleb alternatiivsete käitumisstrateegiate kooseksisteerimise põhjusena eriti sageli arvesse just parasvöötmes, kus esineb aastaaegade vaheldumine .
Isenditevahelised erinevused
Mõnikord on isend kas liiga nõrk (kasvanud näiteks üles ebasoodsates tingimustes) või alles noor ja kogenematu, et tal tasuks valida samasugust käitumist, mis toob edu temast paremas konditsioonis isendile. Sellisel juhul on ta sunnitud talitama piltlikult põhimõtte "parem varblane peos kui tuvi katusel" järgi. Selline strateegia on nõrga isendi jaoks optimaalsem kui mõni teine, alternatiivne strateegia, mis sobib tugevale isendile.
Näiteks konnadel hõivab suur tugev dominantne isane territooriumi ja krooksub valjusti, meelitades ligi emaseid. Väiksemad konnad ei ole võimelised ei territooriumit hõivama ega piisavalt valjusti krooksuma, mistõttu nad istuvad satelliitidena vaikselt dominantide territooriumide servas ja püüavad emastega kopuleeruda sel ajal, kui need on parajasti teel mõne suure ja atraktiivse krooksuja poole. Enamasti see neil ei õnnestu, kuid mõnikord siiski.
Niisugune “parim-halva-mängu-juures-strateegia” on eriti mõttekas siis, kui tegemist ei ole geneetiliselt määratud strateegiaga ja on lootust, et vanemaks saades või toitumusliku seisundi paranedes võib isend asuda rakendama mõnd edukamat strateegiat, või et vähemalt isendi järglastel, kes juhtuvad kasvama üles paremates tingimustes, õnnestub oma esivanema ebaedu korvata. Väga tavaline on parim-halva-mängu-juures-strateegia just noorloomadel. Näiteks hoolitsevad mõnede liikide noorlinnud koos oma vanematega niikaua oma nooremate õdede- vendade eest, kuni neil endil õnnestub mõni pesitsusterritoorium hõivata. Nii saavad noored vallalised isendid pesitsusvõimaluse esialgsest puudumisest hoolimata
Kõik isenditevahelised erinevused ei ole aga ajutised ega noorusest tingitud. Paljud neist on püsivad ning seonduvad kas isendite erineva genotüübiga või näiteks sooga. Ka sellisel juhul sobivad ühtedele isenditele ühed, teistele aga teistsugused käitumisstrateegiad.