Jaanimardikas (2)

Jaanimardikad , keda meil ka jaaniussideks kutsutakse, on võimelised kiirgama valgust, mis on palju tõhusam inimeste leiutatud säästulampide omast.
 
Suurema osa elust veedab jaanimardikas röövelliku vastse kujul. Enne kui ta täiskasvanud mardikaks muutub, sööb väiksemaid limuseliike. Suguküpseks saades jaanimardikad enam ei söö. Nad otsivad endale partneri, paarituvad ning varsti pärast seda hukkuvad.
 
ELUVIIS
Heledat kollakasrohelist valgust kiirgavad nii emased kui isased, mõningatel liikidel ka vastsed . Valgus tekib keemilise reaktsiooni tulemusena – lutsiferiiniks kutsutava aine oksüdeerumisel. See aine peitub külgedel ja tagakeha kolme viimase lüli tipul paiknevates helenduselundites.
Valgusreaktsiooni tekkeks vajavad jaanimardikad hapnikku, vett, lutsiferiini ja erilist, lutsiferaasiks kutsutavat ensüümi. Oma valguse kustutamiseks katkestab jaanimardikas hapniku juurdepääsu helenduselunditele. Keemiline reaktsioon on äärmiselt tõhus. Peaaegu kõik inimese loodud valgusallikad kasutavad energiat ebasäästlikult. Esimesed elektripirnid muutsid valguseks vaid 3% energiast (ülejäänud läks soojuseks). Jaanimardika elund kasutab valgustamiseks kuni 98 % energiast.
Jaanimardikate “laternad” peegeldavad valgust, kuna helendusaine all paiknevad kusihappe kristallidega täidetud rakud , mis toimivad nagu peegel reflektoris. Tänu sellele on see elund veelgi tõhusam.
 
PALJUNEMINE
Täiskasvanud mardikad elavad vaid mõne päeva. Selle aja pühendavad nad partneri leidmisele ja munade munemisele. Nende suised ei funktsioneeri, seetõttu pole täiskasvanud jaanimardikad võimelised sööma. Sigimisel kasutavad nad ära kõik vastsestaadiumis kogutud energiavarud ning varsti pärast viljastamist hukkuvad.
Tiivutud emased peidavad päeval end vaenlaste eest maa sees. Hämaruse saabudes tulevad nad välja, istuvad rohus ja meelitavad oma valgusega ligi nende kohal lendavaid isaseid. Isaste silmad on emaste omadest kolm korda tundlikumad. Nad püüavad emase signaali kinni juba kümne meetri kauguselt, maanduvad siis oma väljavalitu ligidusse, panevad kattetiivad kokku ning paarituvad temaga.
Veidi enne paaritumist “kustutavad” partnerid oma “laternad”. Viljastatud emane muneb maapinnale ühe või kaks muna. Vastne koorub 2-4 nädala möödudes. Ta on tõesti tillike, ent meenutab oma välimuselt juba tiivutut emast. Jaanimardika vastne kiirgab samuti valgust. Kogu vastse areng vältab kolm aastat ning selle aja jooksul vahetab ta korduvalt kesta.
 
TOITUMINE
Täiskasvanud jaanimardikad ei söö mitte midagi. Vastsed see-eest on äärmiselt aplad. Nad on röövloomad ning püüavad igasuguseid tigusid.
Jaanimardika vastne järgneb teole selle poolt maha jäetud limajälge pidi. Mõistatuseks jääb, mismoodi nad taipavad, millises suunas mööda jälge minna, ent väljavaadatud saagil pole just kuigi palju põgenemisvõimalusi.
Jaanimardika vastsel on vibujalt kaardunud suised, mille abil ta ohvri kehasse äärmiselt tõhusaid seedeensüüme pritsib , mis muudab ohvri keha püdelaks massiks, mille vastne seejärel sisse imeb.
Sarnaselt paljude teiste röövvastsete liikidega ei ole ka jaanimardika vastne võimeline tahket toitu närima ega neelama. Sageli juhtub, et surmatud limusega on maiustamas mitu jaanimardika vastset . Sel juhul on need suutelised saaklooma palju kiiremini “vedeldama”, ent ka siin võitlevad nad omavahel soodsaima asendi pärast.
 
JAANIMARDIKA VAATLEMINE
Jaanimardika aktiivsuse tippaeg on juunist augustini , ent kõige lihtsam on neid vaadelda juunis-juulis. “Jaaniussikesi” näeb niitudel , nõlvadel ja lagendikel – peamiselt lubjase aluspinnaga aladel. Lupja vajavad limused oma kodade arenguks ning seal, kus esineb tigusid, viibivad alati ka neist toituvad jaanimardikate vastsed. Jaanimardikad veedavad päeva varjualuses. Neid on küll lihtne leida – piisab vaid kivi ülestõstmisest. Emased väljuvad oma varjupaikadest hämaras. Sageli näeb ühes kohas mitut emast. Kui neid ehmatada, lõpetavad nad helendamise, kui aga ettevaatlikult läheneda, jätkavad helendamist.
 
JAANIMARDIKA ISELOOMULIKUD OMADUSED
Emane: Tiivutu. Tema lüliline keha meenutab vastse oma. Helenduselund paikneb tagakeha tipul.
Isane : Emasest väiksem. Suurte silmade ja hea nägemisega. Isane on tiibadega ning lennuvõimeline. Kattetiivad kaitsevad kilejaid tiibu ajal, mil putukas ei lenda.
Vastsed: Võimsate suistega varustatud röövloomad. Neilgi on tagakeha lõpul helenduselundid.
 
SUURUS
Pikkus: Emasel 10-18 mm, isasel 10-13 mm.
Välimus: Emasel ja vastsetel on pikk lüliline keha, isastel on tiivad ning nad on lennuvõimelised.
Suised: Vastsetel haukamissuised , täiskasvanud mardikatel on suised kärbunud.
 
PALJUNEMINE
Munad: 1 mm suurused.
Munade arenguperiood: 2-4 nädalat.
 
ELUVIIS
Harjumuspärane eluviis: Rühmades.
Toitumine: Vastsed toituvad limustest. Täiskasvanud ei söö.
 
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
On teada ligikaudu 2000 liiki, nende hulgas näiteks Phausis splendidula ja Phosphaenus hemipterus.
 
ESINEMINE
Jaanimardikas elutseb suures osas Euroopast, ent tegelikult on alles jäänud vaid vähesed reostamata lubjapinnasega niidud ja metsad, mis on nende jaoks sobivaimad.
 
KAITSE
Kaasaegsed põlluharimismeetodid, maaparandus ning tõenäoliselt kunstvalguse kasutamine on põhjustanud selle, et paljudes piirkondades on jaanimardikas muutunud haruldaseks liigiks .