Putukate sigimine ja arenemine (0)

Putukate sigimine ja arenemine
Putukad on lahksugulised loomad. Paljude putukaliikide puhul on isaseid ja emaseid kerge üksteisest eristada, teistel on nad aga omavahel väga sarnased.
Vaata allpool toodud pilte liblikatest. Kas oskad öelda, kumb on isane, kumb emane?
Viljapuutupslane
Kollapaabusilm
Enamasti esineb putukatel normaalne suguline sigimine, kuid haruldane pole ka partenogenees, see on järglaste arenemine viljastamata munarakust. Tavaline nähtus on see lehetäide puhul.
Partneri leidmiseks kasutavad putukad mitmesuguseid signaale. Levinuimad on lõhnasignaalid, mille puhul isased lendavad emaste poolt eritatava erilise lõhna peale kilomeetrite kauguselt kohale. Helisignaale kasutavad vastassugupoole leidmiseks ritsikad , tirtsud ja tirdid, valgussignaale aga jaanimardikad . Et hõlbustada üksteise leidmist, kogunevad mõned putukad mingi ümbrusest selgelt eristuva objekti juurde. Meenutage suveõhtul mõne aiaposti või lombi kohal parvedena "tantsivaid" sääski!
Paljudel putukatel esinevad enne paaritumist pulmarituaalid. Peale paaritumist säilitab emane isase sugurakud erilises seemnehoidlas. Munad viljastatakse seemnehoidlast möödumisel. Emamesilane elab mitu aastat, kuid paaritub ainult ühe korra elus. Tema seemnehoidlas säilivad seemnerakud viljastamisvõimelistena aastaid. Ürgsematel putukatel paaritumist ei esine, vaid isane jätab seemnerakkude pakikese maha kuhugi , kust emane selle üles korjab .
Putukamunad on väga erinevate mõõtmetega. Kõige pisematel kiletiivalistel on nende läbimõõt vaid 0,02 mm, ritsikatel aga kuni 10 mm. Munad on enamasti kaetud kõva koorega ning nende suurus ei muutu. Munad munetakse üksikult või hulgakaupa toidutaimele, maapinnale, pinnasesse, koorepragudesse või mujale, vahel kaetakse nad emasputuka poolt kaitseks kehakarvadega või ümbritsetakse mullaosakestest või muust materjalist kookoniga. Mõne liigi emased jäävad munade juurde ja hoolitsevad nende eest, mõned kannavad munapakikest isegi endaga kaasas. Munade arengu kiirus sõltub eelkõige temperatuurist ja niiskusest.
Kiilassilm muneb oma munad varrekese otsa
Kuna putukavastsed nagu ka täiskasvanud putukad on kaetud jäiga ja mitteveniva kitiinist kestaga, ei saa nad kasvada pidevalt. Seetõttu peavad nad aeg-ajalt kestuma. Kestumisel heidetakse ära vana kitsaksjäänud kitiinkest , mille all on juba valmis kujunenud uus. Uus kest on esialgu pehme ning enne selle kõvenemist saab vastne kasvada. Täiskasvanud putukad enam ei kasva ega kestu.
Kõige alamate putukate, nagu ürgtiivutute, arenemine on lihtne, nende munadest kooruvad vastsed , kes sarnanevad vanematele ning kasvavad ühtlaselt pika aja jooksul, tehes läbi kuni 60 kestumist . Nad elavad pärast munast koorumist terve elu samas keskkonnas (nt pinnases). Sellist arenemist võib tinglikult nimetada otseseks. Kõigil ülejäänud putukatel esineb moondega areng, mille puhul munast koorunud vastsed  täiskasvanud putukast rohkem või vähem erinevad.
Vaegmoone esineb lutikalistel, sihktiivalistel, sarnastiivalistel, prussakalistel ja veel paljudel teistelgi putukatel. Neil on munast koorunud vastsed küll täiskasvanute sarnased, kuid hulga väiksemad, neil puuduvad tiivad ja suguelundid . Vastsed teevad läbi 5-6 kestumist ning saavad seejärel suguküpseks. Vaegmoonde puhul elavad vastsed ja täiskasvanud putukad enam-vähem samades elupaikades ning söövad üldiselt sama toitu.
Täismoone esineb näiteks liblikalistel, mardikalistel, kiletiivalistel, kahetiivalistel ja veel mitmel putukaseltsil. Munast koorub täiskasvanud putukat mittemeenutav vastne, kes elab tihti teises elupaigas ning sööb muud toitu kui valmik . Liblikate vastseid nimetatakse röövikuteks, nendega sarnanevaid mõnede kiletiivaliste vastseid ebaröövikuteks, teiste kiletiivaliste, kahetiivaliste ning osa mardikate ussikujulisi, peaaegu jalutuid ja väheliikuvaid vastseid konudeks jne. Vastne kestub 4-6 korda ja nukkub seejärel. Mõned vastsed ehitavad endale enne nukkumist ümber võrgendist kookoni, mis vahel kaetakse veel taimejäänuste, liivaterade või muu materjaliga . Nukk võib sõltuvalt putukaseltsist olla liikuv või liikumatu, ta ei toitu ning tema sees ehitatakse vastse elu jooksul kogutud ainetest üles täiskasvanud suguküps putukas ehk valmik.
Vabanukk
............................
Katisnukk
............................
Tünniknukk
..........................
Erinevatel putukarühmadel on eri tüüpi nukud . Vabanuku puhul on tulevase putuka tundlad ja jäsemed nuku pinnast selgesti eristatavad ning neid võib nõela abil liigutada. Katisnukkudel on kõik putuka kehajätked surutud tihedalt nukukesta vastu ning sellega kokku kasvanud. Tünniknukul ehk pupaariumil ei ole putuka kehajätkeid üldse näha, tegelikult on see viimase vastsejärgu muundunud kest, mille sees asub mõõtmetelt tihti palju väiksem nukk.
Millistel putukarühmadel esinevad nimetatud nukutüübid? Kirjuta piltide alla.
On putukaid, kellel esineb mitu välimuselt erinevat vastsejärku ning üleminek nende vahel toimub nukusarnase ebanuku staadiumi kaudu. Sellist arenemist nimetatakse ülimoondeks ning esineb ta näiteks villimardikatel, keda ka Eestis kevadel rohu sees istumas kohtab. Nende munast kooruv pisike väga liikuv vastne ronib mõnele õiele ja ootab seal mesilast. Ta haarab õit külastavast mesilasest kinni ning kantakse nii viimase pessa, kus ta muutub hoopis teistsuguseks väheliikuvaks konutaoliseks vastseks, kes toitub meest. Tehes läbi ebanuku staadiumi, saab temast kolmandat tüüpi hoopis jalutu vastne, kes lõpuks nukkub ning areneb valmikuks nagu ka teised mardikad.
Villimardika arenemine