5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-04-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
24 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Germoo
Õppematerjali autor
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm)
1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu.
Kalamaimude jaoks kasvatatud Enchytraeus albidus. Okasmetsas ja rabas (happelises keskkonnas) Cognettia sphagnetorum. Veekogude põhjas vahel Marionina riparia, Cognettia glandulosa, Mesenchytraeus armatus jt. mudatuplased (Tubificidae): ehitus: enamasti roosad (hemoglobiin veres). Tihti seljapoolel juusharjaseid; eluviis: Veekogude põhjasettes, Söövad setet, seedides baktereid. Hingavad kehapinna ja pärasoolega, vahel saba vees vibutades. Mõned taluvad hapnikupuudust ja reostust. Sigimine enamasti suguline. Näited: Eestis kümneid liike. Tüüpliik harilik mudatupp (Tubifex tubifex). Järvedes eriti: harilik pehmetupp (Potamothrix hammoniensis); jõgedes harilik järvetupp (Limnodrilus hoffmeisteri). klaasliimuklased (Naididae): ehitus: Harjased nagu mudatuplastel, kuid selgmised algavad tihti veidi tagapool kui II. Paratoomia. Suguavad ja vöö ettepoole nihkunud, enamasti VI. Eluviis: Veetaimedel ja sette pinnal. Mõned ujuvad, mõnel on silmad. Söövad vetikaid ja detriiti
Selle tulemusel moodustuvaid anorgaanilisi aineid saavad taimed uuesti kasutada. Sedasi toituvad paljud ussid (nt vihmauss), vähikesed, ämblikulaadsed (nt lestad), putukad ja nende vastsed. Suur osa neist loomadest elab mullas või veekogu põhjamudas. Pilt ja alltekst: Vahemere maades ja Põhja-Aafrikas elav püha-sõnnikumardikas veeretab toiduvaruks sõnnikust kerakesi. Nendesse munevad nad ka munad, et kooruvatel vastsetel oleks toidulaud kohe kaetud. Vana-Egiptuses peeti seda putukat pühaks loomaks. * Mis tähtsus on ökosüsteemis sõnnikutoidulistel mardikatel? Teadlastelt Paljud sellised putukad ja nende vastsed, kes toituvad kultuurtaimedest, toovad inimesele suurt kahju. Kahjurputukatele on põld suurepärane toitumispaik ja seepärast hakkavad nad seal massiliselt paljunema. Nad vähendavad saagikust ja rikuvad saagi kvaliteeti. Igal aastal hävitavad kahjurid ligi 25 % maailma toidutaimedest. Putukaid tõrjutakse mürkidega ja muul viisil. Tänapäeval on
areneva munaraku poolt, vahel ka ümbritsevate rakkude poolt. Paljudel loomadel kutsutakse primaarset munakesta ka vitelliinkestaks e rebukestaks, imetajatel kutsutakse seda helevöötmeks e läbipaistvaks tsooniks (zona pellucida) Rebukest kaitseb munarakku mehaaniliste vigastuste eest, samuti toimib paljudel loomadel liigispetsiifilise barjäärina viljastumisel Sekundaarne munakest 7 Nt putukate munade välimine kest – koorion, toodetud follikulepiteeli rakkude poolt, kui muna areneb munasarjas Tertsiaarsed munakestad Nt valkkest e munavalge, pärgamentekst ja mineraliseerunud munakoor linnumuna puhul/geeljas kest okasnahksete, molluskite, kalade ja kahepaiksete munadel, sitke kest peajalgsete munadel, fibroosne/lubjarikas kest roomajatel Produtseeritud ema reproduktiivsüsteemi poolt, kui munarakk liigub munajuhas. 23
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid