Pääsusaba (0)

Pääsusaba.
Nimetused:
Eesti keeles – Pääsusaba.
Ladina keeles – Papilio machaon.
Vene keeles – Mahaon.
Inglise keeles – Swallowtail.
Soome keeles – Ritariperhonen.
Rootsi keeles – Riddarfjärilar.
Pääsusabale andis nime Rootsi loodusteadlane Carl Linne . Aastaks oli siis 1758. Ta nimetas pääsusaba iseenesest väga lihtsalt ja metoodiliselt : Papilio machaon. Papilio tähendab ladina keeles liblikas. Machaon on aga tegelane Kreeka mütoloogiast, kes pälvis austuse Trooja sõjas muu hulgas ka arstina tegutsedes .
Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada, vaid vastupidi, ilusa liblika abil mütoloogilist kangelast tunnustada.
Tunnused: Kergesti äratuntavad, suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel iseloomulikud kannused, “sabad,” mis on liblikale ka nime andnud, ja punased täpid. Röövikud helerohelised, mustade vöötide ja punakas-oranzide täppidega.
Mõõtmed: Eesti suurim päevaliblikas, tiibade siruulatus 65-95 mm. Emased on isastest suuremad. Röövikud kasvavad 50 mm pikkuseks .
Elupaik ja levik: Kui välja arvata põhjapoolsed lumekõrbed ja lõunapoolt algav lähistroopika, siis katab pääsusaba levila ühtlase laia vööna kogu põhjapoolkera. Me võime teda kohata ühtviisi edukalt Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Siberis , Marokos, Iraagis ja Afganistanis. Vaid mägedes, enam kui 2 km kõrgusel ta enam ei ela. Tema peamised elupaigad on luhad ja luhasood , tee- ja metsaservad, vahel ilmub ka taluaedadesse. Arvatavasti oli pääsusaba kunagi tavaline kogu Euroopas. Tänaseks on temast saanud küllaltki haruldane putukas . Soid, kus kasvab röövikutele vajalik toidutaim — soo-piimputk — peeti veel lähiajal industriaalmaailmas kasutuks kuivendamist vajavaks tühermaaks.
Elupaikade kadumise tõttu on pääsusaba paljudes Euroopa maades kantud Punasesse Raamatusse. Näiteks Iirimaalt on ta täiesti kadunud ja Inglismaalt võib teda leida vaid ühes väikeses, umbes Saaremaa suuruses piirkonnas.
Häda ajab härja kaevu ja pääsusaba teisi taimi sööma. Elupaikade kadumise tõttu leiame pääsusaba röövikuid vahel ka teistelt sarikalistelt, näiteks aiapeenral tilli krõmpsutamas. Euroopa soojemates piirkondades Vahemere ääres on pääsusaba kolinud hoopis põllumajandusmaastikku. Pääsusaba eelistab avamaastike ning künklike paiku.
Soodega on vähemalt meil hetkel veel suhteliselt hästi ja mõnel heal aastal võib pääsusaba lausa arvukas olla. Kuidas tänavune aasta pääsusabale tuleb, saame peagi näha. Ühte Euroopa suurimat ja ilusamat liblikat on lihtne märgata ja ära tunda.
Pääsusaba on võimalik näha mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Enamasti vähearvuline.
Pääsusaba on kahtlemata meie kauneim päevaliblikas, kelle kohtamine on alati sündmuseks. Ta meenutab väliselt ja kommetelt troopilisi liike ning tema esimesed lähemad sugulased, nagu puriliblikas (Iphiclides podalirius), leiamegi Lõuna Euroopast. Puriliblikat on Eestis tabatud vaid ühel korral, 1936. aastal.
Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele, aeg-ajalt oma kaunitel tiibadel planeerides. Õitel peatub ta üpris sagedasti, imeb nektarit ja lehvitab oma uhkeid tiibu. Isaseid võib näha kindlal marsuudil edasi-tagasi patrullimas.
Emane asetab munad mõne sarikalise, tavaliselt soo-piimaputke, värsketele lehtedele. Röövikud on mürgised- ere hoiatusvärvus peabki linde eemale peletama. Suve lõpul kinnitub röövik oma toidutaime varrele, nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all.