Isa Goriot (23)

Honoré de Balzac “Isa Goriot ”
 
Arvamus teosest
Teos meeldis mulle. Oli väga realistlik ja ma arvan, et peegeldas hästi seda ajastut, kuis kõik need sündmused toimusid. Iseenesest oli see väga kurb raamat, sest tollane ühiskond keerles peaasjalikult raha ja üldise hiilguse ümber, kõige tähtsam oli kuuluda seltskonda ja et sinna kuuluda, oldi valmis kõigeks. Põhiline oli abiellumine raha ja nime pärast, armukeste omamine oli normaalne nähtus ja kedagi ei häirinud, kui naised oma armukesi ülal pidasid . Üleüldse oli seal kõik võlts, välise hiilguse taga võis olla suur kitsikus, sõpru omasid need, kellel oli raha, taheti näha teisi kannatamas jne.
Teose mõte
Ma arvan, et teose mõte võis olla selles, et mida hariduse puudujääk ja vale kasvatus toob endaga kaasa. Goriot’ tütred polnud noorena ilmselt väga palju haridust saanud, nende kõik soovid täideti, seega huvitusid nad ainult materiaalset väärtust omavatest asjadest terve oma elu. Kui neid oleks korralikult haritud, oleks nad leidnud omale mingi harrastuse, millega tegeleda, selle asemel, et kogu aeg mõelda ainult kleitidest ja ehetest jms. Kui neid oleks ses suhtes korralikult kasvatatud , siis nad ehk ei oleks abiellunud ainult raha ja nime pärast. Kui nad oleksid abiellunud natukenegi armastuse pärast, siis oleks ehk kõik see, mis oli, olemata jäänud. Muidugi selleks, et kedagi armastama hakata, oleks neid tulnud teisiti kasvatada, mitte tingimusteta ja kõiki nende soove täites, nagu seda tegi Goriot.
Miks ei armasta tütred Goriot’d?
Goriot’ tütred ei armastanud teda, sest neile oli ta terve elu olnud vaid rahaallikas ja isik, kes täidab kõik nende soovid, mida iganes nad ka ei taha. Nad olid ära hellitatud, sellepärast ei suutnudki nad oma isa armastada .
Vautrin
Tahtis, et Eugène abielluks Victorine’iga, kuna ta vajas raha, et sõita Ameerikasse väidetavalt. Kas ta päriselt sinna minna tahtis, sellest ma aru ei saanud. Ta oli väga osav manipuleerija ning tundus vägagi sümpaatne. Ta pettis kõiki oma sarmiga. Tal oli kuritegelikus maailmas palju tutvusi, sest ta oli tegelikult sunnitööline, talle ei valmistanud mingit meelehärmi Victorine’I venna tappa laskmine. Ta tegutses ainult oma eesmärgi nimel, vahendeid valimata.
Bianchon
Bianchon oli Eugène’I sõber, kes õppis arstiteadust. Tema ambitsioonid olid tagasihoidlikud, teda ei huvitanud seltskonda pääsemine, vaid arstimine. Ta oli abivalmis ja asjalik ning kaastundlik isa Goriot’ vastu.
 
H. de Balzac "Isa Goriot"
Raamat "Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer 'i pansioni elanikest. Vaquer'i majja saabudes oli Goriot'l rikkalik varandus nagu suurkaupmehel. Tal on kaks kaunist tütart, kes elavad rikkalikku elu. Goriot hakkab nende võlgu tasuma . Ta ei räägi mitte ühelegi pansioni elanikule, et tal on tütred ja seetõttu arvatakse, et tea peab üleval oma armukesi, samal ajal ise vaesudes. Nimelt hakkas ta muudkui pansionis korrus kõrgemale elama asuma, sest mida ülespoole, seda odavamad, viletsamad olid toad. Goriot'ga saab suureks sõbraks üliõpilane E. de Rastignc, kes "tiirles" kaunite naiste ümber, et pääseda kõrgseltskonda. Goriot' elu lõpuni toetab Rastignac teda, isegi Goriot’ matused korraldab tema. Tütred ei ilmunud isegi matusele mitte.
Miks Goriot tegi nii? Ta armastas oma tütreid väga, hoolimata endast. Ta tahtis neile parimat võimalikku elu.
ISA GORIOT Tegelased
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees , kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma Krahvinna Anastasie de Restaud - isa Goriot´ tütar Paruniproua Delphine de Nucingen - isa Goriot´ tütar, Eugene´i armastatu Vikontess de Bauséant - Eugene´i sugulane, kes avas talle tee Pariisi seltskondadesse.
Sisu
Kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati, tema külastajaid ja kostilisi. Vauqueri lesel on plaan Goriot´ga abielluda , kuna arvab , et viimane on rahakas mees, kuid loobub sellest plaanist, avastades, et mees polegi nii jõukas. Räägitakse Isa Goriot´i külastavatest noortest naisterahvastest, kes osutuvad tema tütardeks. Eugene ihaldab saada osa Pariisi ahvatlevast seltskonnaelust ja palub oma tädi proua de Marcillacil ära kasutada oma kunagisi sidemeid õukonnaga ja kirjutada ühele nende väga kaugele sugulasele, proua vikontess de Beauseantile kiri palvega Eugene oma tiiva ala võtta. De Bauseant saadab pärast kohtumist Eugene´iga kutse ballile , kus viimane armub Goriot´ tütresse, Anastasiesse. Anastasie kutsub Rastignac´i endale külla. Victorine valmistub minema oma isa juurde, et tema südant pehmendada. Ta teeb seda igal aastal, aga tulutult. Ka see kord saadetakse ta tagasi, ilma, et ta oleks oma isa näinudki. Eugene läheb külla proua de Restaud´le, kus leiab eest viimase armukese Maxime´i ja abikaasa. Teda võetakse väga külmalt vastu ja tema oskamatu käitumise tõttu palub härra de Restaud teenritel teda teinekord enam sisse mitte lasta. Eugene läheb oma sugulase Bauseant´i juurde, kust leiab eest vikontessi koos viimase armukese markii d´Ajuda-Pintoga (viimane on peagi abiellumas, millest vikontess veel midagi ei tea). Vikontess räägib Eugene´ile seltskonda pürgimise saladustest ja ka sellest, kuidas tütred isa Goriot´i hülgasid. Eugene palus oma perekonnal saata talle oma viimased säästud, et ta saaks seltskonnale vastav välja näha. Vautrin pakub Eugene´ile järmist plaani: Eugene võlub ära Victorine, siis Vautrini üks sõber tapab ära Victorine´i venna ja Victorine´i isa pärandab oma varanduse ainsale alles jäänud lapsele. Kui Eugene abiellub Victorinega, siis ta annab Vautrinile märkimisväärse summa tüdruku kaasavarast. Eugene keeldub sellest plaanist.
Eugene külastab taas vikontessi ja viimane kutsub ta õhtustama. Õhtusöögi käigus kutsub ta Eugene´i endaga teatrisse, kus soovitab Rastignac´il meelitada ära Delphine, Goriot´ teine tütar. Teatris markii d´Ajuda tutvustabki Eugene´ile Delphine´i ja noormees võidabki kohe paruniproua poolehoiu. Isa Goriot´hakkab Eugene´i armastama nagu oma poega , sest noormees on võitnud tema tütre poolehoiu. Iga kord kui üliõpilane kohtab Goriot´tütart, siis ta pärast räägib sellest kohtumisest isa Goriot´le, kes saab sellest uut jõudu. Eugene mängib palju raha peale ja tema õpinugud jäävad suhteliselt soiku. Kui tal on käes päris suur kitsikuse hetk, siis tuletab Vautrin talle meelde oma plaani ja Eugene hetkeks isegi läheb sellega kaasa, võrgutades Viktorine (enne seda laenab Vautrin Eugene´ile märkimisväärse summa raha, et oma plaani veelgi kinnitada). Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorine´i venna, aga Eugene ei taha sellest enam midagi teada ja plaan jääb katki. Salapolitsei inspektor, kes on juba aastaid taga ajanud Vautrinit ehk “surmanarritaja” Collinit, räägib augu pähe preili Michonneau´le, et vanatüdruk Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot´ valmistavad Eugene´ile ette esmaklassilise poissmehekorteri, kuhu noormees koos Goriot´ga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrinile korraldatakse varitsus ja ta võetakse vahi alla. Isa Goriot jääb murest väga haigeks , sest ta tütardel on palju probleeme oma abikaasade ja varaga. Rastignac viib Delphine`i ballile ja on väga nördinud sellest, et Goriot´ tütardele isa haigus sugugi korda ei lähe. Isa Goriot sureb, nägemata enne surma kumbagi oma tütardest. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja neab neid sonides koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “ Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.
Teose analüüs:Enamus Balzaci loomingust jäi kirjanduslikult väheväärtuslikuks ja ei saavutanud soovitud edu ega tuntust. Balzac lihtsalt võttis endale eesmärgi kirjutada nii kaua, kuni tuleb mõni silmapaistev ja tunnustav teos. Ta alustas kirjutamist juba varases nooruspõlves, kuid tema üks põhiteoseid “Isa Goriot” valmis alles elukogenuma ja laiema maailma-vaatega inimesena, viisteist aastat enne tema elu lõppu. Niisiis , valmis raamat 1835. aastal ja kujutabki Pariisi elu nii ülem-kui alamkihi inimeste seas eelmise sajandi algul.
Aine kajastab enamasti Pariisi kõrgseltskonna elu. Seda võrreldakse väga huvitavalt tavalise lihtinimese eluga. Mõlemate kihtide probleemid, mured, kuidas edu saavutada ja mis peamine, kuidas elada õnnelikult. Näitab ka seda, et tegelikult ei erine ülem-ja alamkihi inimene üldjoontes üldse. Vahe on ainult selles, millises keskkonnas elatakse. Viimane põhjustabki kõik niinimetatud erinevused, näiteks kombed, käitumine, kõneviis jne. Ei saa määratleda sellist ühtset ja kindlat teemat. Kõigepealt tundub, nagu keerleks kõik isa Goriot perekonna traagika üle, kui suur on tema isaarmastus , tütarde suhtumine temasse, tema piinad ja valud . Samas hakkab kõrvalt jooksma noore üliõpilase Rastignaci elu. Tema püüded sulada sisse Pariisi kõrgklassi, mängida kaasa selle seltskonnaga, et saavutada edu oma edaspidises elus. Need kaks hakkavadki kõrvuti ja tihedalt põimitult kogu raamatu jooksul arenema ja lahenevad lõpuks samuti tihedalt seotult. Probleemideks ongi raha ja eetika , kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda, kuidas vastu pidada. Samuti tuuakse väga hästi välja ülem-ja alamkihi elukombed, erinevused. Ülemkihtide paremaks mõistmiseks on kirjeldatud Pariisi salonge ja kohe samas kirjeldatud alamkihi elukohti, näiteks Vaqueri pansioni. Käsitletakse ka isaarmastuse olemust- Kas see eksisteerib? Kuhu viib sellega liialdamine? Ühe peategelase Rastignaci kaudu tahetakse näidata tavalise lihtinimese tungimist kõrgkihti. Näidatakse, et see on võimalik, kui olla õigel ajal õiges kohas ja omada ka piisavalt nutikust, et ennast sinna sisse suruda ja mitte alla anda, enne kui eesmärk on saavutatud. Sündmustiku koht on Pariisis ja seal toimubki kogu tegevus. Vaheldumisi Pariisi salongides ja väga viletsas ja vaeses kohas ühe vanaproua Vaqueri pansionis, kuhu on elama asunud väga erinevate iseloomudega inimesed, kes ei suuda endale mujal paremat elamiskohta leida. Neid kohti kirjeldatakse ülitäpselt ja väga detailselt, mis kohati on väga tüütu. Raamat räägibki üliõpilase Rastignaci raskest elust ja tema püüetest saavutada edu, samas ka Isa Goriot mõttemaailmast ja tema kohutavalt tugevast kiindumusest oma kahe tütre vastu. Süzeeliine võib põhimõtteliselt eristada viis. Neist kaks peamist: Rastignaci käitumine ja Goriot saatus ning kolm natuke udusemat ja mitte nii konkreetset liini:Vautrini saatus, Goriot tütarde elu ja ühe vaese tüdruku Victorine väga närvesööv ja ebaõiglane elu. Peategelasteks on üliõpilane Rastignac ja isa Goriot. Tähtsamateks kõrvaltegelasteks on Goriot tütred Delphine ja Anastasie ning Vautrin. Rastignac on noor üliõpilane, kes elab Vaqueri pansionis ja kelle eesmärgiks on saavutada tõelist edu ja garanteerida endale kindel tulevik. Selleks peab ta aga hakkama tihedalt läbi käima kõrgseltskonnaga ja õppima nende elustiili. Ta armub ühte Goriot tütresse Delphine`i, kes elab väga luksuslikult. Nende õnneliku elu takistab aga Delphine`i hukatusse viiv abikaasa. Kui Goriot saab teada, et ta tütar ja Rastignac suhtlevad väga tihedalt, hakkab ta viimasega üha enam sõbrunema ja tunneb ta vastu ääretut austust . Rastignac muutub teose jooksul päris palju. Alguses ta lihtsalt õpib nagu iga tavaline üliõpilane, hiljem ta mõistab, et niimoodi ta edu ei saavuta ja hakkab tundides ainult ennast korraks näitamas käima. Ta hakkab järjest tihedamalt suhtlema ülemkihiga. Mida rohkem teda nähakse koos Delphinega, seda enam hakatakse teda väärtustama ja hindama . Ta saavutab mängides hasartmänge ka mõningast edu, suudab isegi oma perele natukene raha saata, kuid lõpuks jõuab ta peaaegu samasse punkti tagasi, kust alustas. Pärast Goriot surma saab ta aga uuesti jõudu ja julgust ning asub tõelisse ja tõsisesse võitlustulle. Goriot on vana mees, kes elab samuti Vaqueri pansionis. Ta on kunagine väga edukas nuudlikaupmees. Ta teenis palju ning saavutas kuulsuse ja rikkuse. Tema armastus oma tütarde vastu on aga nii suur, et ta on nende jaoks valmis tegema ükskõik mida. Niisiis pärandab ta oma hella ja hea südamega kõik oma raha tütardele. Need on aga ahned ja luksusejanulised ja kasutavad isa ära. Goriot elab aga nagu tütarde elu. Kui nemad on õnnelikud, on seda ka Goriot jne. Tema isaarmastus on nii suur, et ta annab tütardele andeks kõik halva, mis need talle teinud on ja tegelikult petab ennast ning kujutab ette, et tütred temast veel hoolivad. Lõpuks, kui Goriot on juba suremas, saavad ka tütred muidugi aru, mida kõike see vaene mees pidi läbi elama. Kuid lõpp on ikkagi hoolimata tütarde rikkusest väga nutune, sest nad ei suuda oma isale isegi korralikke matuseid korraldada. Vautrin- elab samuti pansionis. Ta jätab kuidagi väga omapärase, salapärase ja maagilise mulje. Ta elab täielkult oma mõttemaailmas ja vaatab elu oma teistele imelikuna tunduva vaatenurga alt. Rastignacile on ta alguses vastumeelne, kuid pärast saab ta aru, et Vautrin tahab talle ainult head. Vautrin käitub küll inimestega ebaviisakalt ja sõjakalt, aga ta näeb kohe, et Rastignacis on midagi erilist. Niisiis jagab ta oma tarkusi ja õpetusi noorele õpilasele igasuguste vihjete kaudu. Goriot tütred- Anastasie ja Delphine. Nemad saaavad oma päranduse kätte, abielluvad ja tunnevad ennast üleõnnelikena. Alguses nad on oma isaga viisakad ja lahked, et ainult raha saada, pärast nad põlgavad ja häbenevad teda. Tegelikult lõpuks tuleb ka see välja, et nad ei olnud loomulikult õnnelikud. Nende abikaasad võmutsevad ja kasutavad neid lõbuobjektidena, neil on häbi, mida nad on oma isaga teinud. Kõige parandamiseks on aga juba liiga hilja . Teose väljenduslaad on igapäevane, kasutatud on väga palju kirjeldusi, mis on väga täpsed. Kirjeldused hakivad teksti kohati liiga laiali-valguvaks ja natuke arusaamatuks. Raamat üldjoontes mulle meeldis. Tõi häid võrdlusi kõrg-ja alamkihi elust ning oli väga õpetlikke lauseid. Tähtsus selle kirjutamise ajal oli kindlasti see, et ta näitaski seda elu rahvale nii, nagu see tegelikult on. Tänapäeval annab jällegi kaasaegsele rahvale ettekujutuse tolleaegsetest eluviisidest ja realismi tunnustest.
Honore de Balzac "Isa Goriot"
*Tähtsamad tegelased: isa Goriot- endine nuudlikaupmees Eugene de Rastignac- vaesunud aadlipere võsuja üliõpilane. Vautrin- põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilmaa hadega mehkeldab. Delphine de Nucigen- isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Anastasie de Restaud- isa Goriot" tütar. *Vähemtähtsad tegelased:Proua Vauquer- pansioni omanik. Sylvie- köögitüdruk. Proua Couture - lesk jaVictorine hooldaja. Victorine Taillefer- tüdruk, keda rikas isa keeldub omaks tunnistamast. Poiret- endine ametnik. Preili Michonneau- vanatüdruk. Christophe - jooksupoiss. Proua de Beauseant - Rastignaci nõbu ja toetaja.
Isa Goriot on endine nuudlikaupmees, kes läheb tütarde abikaasade survel pensionile. Ta on nimelt prantsuse vabariigi ajal saanud rikkaks. Ta on oma tütred suure kaasavara abil pannud mehele aadlikele. Kuna kuningriik on vahepeal taastatud, siis ei soovi väimehed enam, et ta oleks avalikkuse ees, kus inimesed teda nendega siduda saaksid. Seetõttu läheb ta pensionile. Isa Goriot on alguses üsna rikas ja elab pansioni parimas toas ja kannab häid riideid . Võlakirjad tagavad sissetuleku. Tema tütred on harjunud saama kõike, mida iganes soovivad. Kuid mehed keelduvad neile kõigeks raha andmast. Seetõttu tulevad tütred isalt raha küsima. Kuna Goriot armastab tütreid üle kõige, siis teeb ta kõik, et neile raha muretseda. Ta müüb oma võlakirju, väärisesemeid ja parimaid riideid. Lõpuks kolib ta pansionaadi kõige viletsamasse tuppa . Ta ei pane seda pahaks, kuna o» ise väga õnnelik, nähes tütarde õnne. Tema tütreid hakatakse pidama tema armukesteks, kuna keegi ei usu, et sellisel mehel võiksid olla nii suursugused tütred. Hakatakse arvama, et ta on kulutanud kogu raha armukestele ja ta muutub naerualuseks. Rastignac on vaesunud aadliperekoona liige, kelle pere pingutab kõigest väest, et Rastignac saaks Pariisis ülikoolis käia (talle saadetakse raha). Esimesel aastal Rastignac pingutab õppides, kuna loodab oma hariduse abil pere vaesusest päästa. Kuid talle saab varsti selgeks, et eduks on vaja ka sidemeid ja tutvusi kõrgetel kohtadel. Ta küsib oma vanaemalt , kellega oleks tal kõige parem sidemeid luua. Saanud teada, et see on proua de Beauseant, asub Rastignac trügima kõrgseltskonda. Ta üritab oma positsiooni parandada naiste kaudu. Ühel peol kohtub ta ühega isa Goriot' tütardest, Anastasie de Restaud. Talle hakkab Anastasie meeldima. Ta külastab teda, kuid teeb ennast lolliks ja ütleb lisaks isa Goriot" nime. Rohkem teda enam Anastasie juures vastu ei võeta. Rastignac saab kõhe aru, et on teinud suure vea ja läheb proua de Beauseanti juurde, et küsida kuidas selliseid vigu vältida ja palub, et proua de Beauseant teda aitaks. Proua de Beauseant seletab, mida ta valesti tegi ja nõustub teda aitama. Ta õpetab, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt, neid nagu posthobuseid ara käsutades. Ta juhatab Rastignaci Goriot" teise tütre Delphine juurde, kes on ka aadlik , kuid madalamal astmel kui ta õde. Proua de Beauseant lubab Rastignacil Delphine oma seltskonda tuua, millega ta võidaks Delphine toetuse. Proua de Beauseant viib Rastignaci teatrisse, kus ta tutvub Delphinega. Rastignac vajab raha, et osta riideid. Ta küsib seda oma õdedelt ja emalt, kes annavad talle kõik oma säästud. Rastignac hakkab ka isa Goriot kaitsma, kuna teb nüüd, miks viimane selles olukorras on. Rastignac hakkab elama aktiivset seltskonnaelu. Et oma elu rahastada mängib ta õnnemänge, kus tal algul veab. Ta suudab isegi koju raha saata.Rastignac hakkab meeldima Victorinele. Kord lõunalauas tekib Rastignacil Vautrinigaväike tüli. Viimane viib ta aeda ja teeb talle ettepaneku, kuidas kiiresti rikkaks saada.Ta on märganud, et Rastignaci ja Victorine vahel on kerge säde. Ta teab, et Victorineisa on väga rikas. Ta pakub, et Rastignac võiks Victorinega abielluda. Siis laseksVautrin ühel oma tuttaval Victorine venna tappa ja ta isa võtaks Victorine endajuurde, kui pärija. Rastignac keeldub.Rastignac suhtleb järjest rohkem Delphinega. Ta saab ka isa Gorioga paremini läbija räägib oma kuhtumistest tema tütrega. Kuna tema positsioon seltskonnas paraneb võetakse teda ka de Restaude juures vastu. Ta ei osale enam ülikooli loengutes, käib ainult oma nime kirja panemas.Rastignac satub aga oma seltskonnaelu tõttu võlgadesse ja hakkab kaaluma Vautrini plaani. Ta lähene isegi Victorienile. Vautrin arvab, et Rastignac on kindlalt otsustanud ja annab käsu V. vend tappa. Rastignac pole sellega aga nõus ja tahab minna V. Venda hoiatama. Vautrin joodab aga Rastignaci uinutit sisaldava veiniga ja kui Rastignac viimaks ärkab on juba hilja. Rastignac ei soovi pärast seda enam Victoriniga suhelda. Victorine kolib isa juurde.Isa Goriot ja Delphine ostavad Rastignacile korteri, et Delphine saaks temaga seal olla. Isa Goriot plaanib ise Rastignaci korteri peale kolida.Vahepeal on politsei jõudnud jälile Vautrinile. Nad pakuvad raha preili Michonneaule, et too uinutaks Vautrini ja kontrolliks, kas tema kehal on märk, mis kinnitab tema isikut (põgenenud sunnitööline Surma- narritaja). Preili Michonneau jääb nõusse. Teda aitab teine pansionaadi elanik Poiret. Vautrin osutubki põgenenud kurjategijaks ja ta võetakse kinni. Michonneau sattub pansionaadi elanike põlguse alla, kuna on salakuulaja. Ta lahkub pansionaadist ja Poiret läheb koos temaga. Vahepeal on Anastasie müünud oma mehe perekonna juveele, et aidata oma võlgade sarmukest. Ta tuleb isa käest raha küsima, kuid tollel pole anda, sest ta on toetanud Rastignaci korteri ostmist. Nähes oma tütre õnnetust on ta kurvastus nii sügav, et ta saab mingisuguse rabanduse. Delphine läheb aga koos Rastignaciga proua de Beauseante ballile ja Delphine on sellest vaimustuses. Siis süveneb isa Goriot" haigus ja ta hakkab surema. Rastignac ja tema tudengist sõber, kes arstiks õpib, hoolitsevad tema eest. Isa G. tahab, et tema tütred teda enne surma vaatama tuleksid, kuid mõlemad leiavad mingi põhjuse mitte tulla (Delphine tunneb ennast halvasti ja Anastasie tülitseb mehega). Isa G. nõuab tungivalt oma tütreid näha, öeldes, et kui muidu ei tule, siis tooge sandarmitega. Kuid miski ei aita. Tütred ei tule. Isa G. taipab, et on tütreid liiga palju helltanud ja vastupidiselt tema algsele arvamusele tütred teda tegelikult ei armasta. Ta on muutunud neile lihtsalt masinaks ,mis pumpab raha. Ja kui raha enam pole pole ka isaga tegelemiseks põhjust. Taibanud kurba tõde G. sureb. Rastignac ja tema sõber maksavad kinni matused. Tütred ei tule ka matustele saates vaid oma vapiga tõllad. Matustel viibivad ainult Rastignac ja jooksupois Cristophe.Rastignac ütleb: "Nüüd alaku võitlus!" ning ta läheb delphine juurde, et hakata täitma proua de Beauseante õpetust (jõua maailmas edasi teisi ara käsutades).