Honoré de Balzac „Isa Goriot“ (0)

Honoré de Balzac „Isa Goriot “
1. Teose sisu lühikokkuvõte
Proua Vauquer ’i pansionaadis, mis ei ole kõige luksuslikum, elavad inimesed, kes on elus põletada saanud. Teiste seas elab siin Eugene , vaene üliõpilane, kes tahab saada advokaadiks ning soetada sidemeid kõrgseltskonnas; isa Goriot, kes armastab oma tütreid üle kõige maailmas, kuid ta paremal elujärjel tütred häbenevad teda; isapoolt hüljatud noor naine Victorine; põgenenud vang Vautrin ( Collin ) ning pansionaadi omanik Vauquer, kelle kogu eluks on see pansionaat .
Eugene saab teada hr Goriot kurva eluloo ning asub teda kaitsma pansionis taga kiusamise eest. Tänu oma nõole hakkab ta soojemalt läbi saama Delphine de Nucingeniga, Goriot noorema tütrega. Eugene eirab Vautrin’i soovitust abielluda Victorine’iga, kes peagi tänu Vautrin’ile saab suure kaasavara . Hr Goriot hakkab Eugene’i suhtuma kui oma poega . Kui Delphine peab tähtsamaks balli kui oma haige isa juurde minekut, avastab Eugene, et kõrgseltskond on südametu. Teine tütar Anastasia jõuab oma isa juurde liiga hilja . Eugene ja ta sõber matavad Goriot ning ta tütred ei tule matustele. 
2. Teoses esilekerkinud probleemid
a)      Milline inimene hülgab oma lapse ja vastupidi kes on nii tänamatu, et hüljata oma vanemad? (Probleemi näen inimestes, kes on sellise kohutava teo korda saatnud.)
b)     Raha või perekond? Kas raha teeb õnnelikuks? (Probleemi näen ühiskonnas, mis sisendab inimestele, et raha teeb õnnelikuks.)
c)      Miks noored kunagi endast vanemate inimeste nõu ei taha kuulata? (Süüdi on noorte inimeste naiivsus ning see et enne kui pole kõrvetada saanud mängitakse ikka tulega.) 
d)     Miks naerdakse inimeste üle? (Inimloomust, kuidagi peab ennast lõbustama ja teiste arvelt on seda lihtne teha.)
e)      Kõik inimesed on erinevad, kuid siiski miks mõned peavad rohkem kannatama kui teised? (Inimest ennast)
3. Teose peategelas(t)e iseloomustus
Eugene de Rastignac – vaene üliõpilane
Eugene de Rastignac nägi välimuselt välja nagu lõunamaalane – tal oli valge näonahk, mustad lokkis juuksed ja sinised silmad. Ta riietus oli talle väga tähtis – kuigi ta kandis äripäevadel eelmise aasta ülikondi, võis ta vahest välja näha nagu elegantne noormees . Harilikult kandis ta vana kuube, kulunud vesti, üliõpilastele omast musta koltunud kaelasidet ning tallutatud saapaid. Tänu oma ilusale välimusele oli tal naiste seas menu .  
Eugene ei tahtnud sõltuda oma perekonnast vaid elatada ennast ning oma peret oma sissetulekust . Sel ajal kui ta perekond hoidis iga väiksema asja pealt (näiteks perekond valmistas endale juua pressitud viinamarjade jäänustest) kokku, suurenes Eugene’i soov teha karjääri ning tal tal ärkas ka janu kuulsuse järgi.
Eugene’il oli hea süda. Hr Goriot viimastel päevadel ei olnud ta tütred ta surivoodil vaid Eugene, kes hoolitses ka selle eest, et hr Goriot maetuks saaks.  Ka ta ema kirjutas talle, et “Kui Sina tunned oma kohustusi, siis tean mina, kuivõrd puhas on Sinu süda, kuivõrd head on Sinu kavatsused.” Kui Eugene jälgis kuidas hr Goriot tütred temalt raha nõuavad tundis ta end süüdi, et ka tema oli nii toiminud , paludes raha oma niigi vaeselt perekonnalt, et endale uusi rõivaid soetada. Lõpuks loobus Eugene rikkusest ning kogu ta raha läks haigestunud Goriot ravimisele.
Eugene oli üliõpilane, kes jättis hooletusse oma juuraõpingud, kui ta otsustas hakata sidemeid looma kõrgseltskonnas. Ta otsustas, et ilmub loengutesse ainult algul, et ta nimi kirja saaks ning lahkus sealt peale oma nime väljahüüdmist. Bakalaureuse kraadi sooritas Eugene eneselegi märkamatult kiirelt. Õppimisega otsustas ta tegeleda enne eksameid nagu paljud teisedki üliõpilased. 
Eugene’i hoiak ja maneerid vihjasid sellele, et ta oli aadliku perekonna järglane. Ta oli pärit Angoulème’i ümbrusest ning tal oli suur perekond – isa, ema, kaks venda, kaks õde ja tädi. Kuigi ta perekond elas väikeses mõisas ning nad omasid viinamarjakasvatust, ei olnud nad rikkad, perekond nägi palju vaeva, et Eugene’ile saata 1200 franki aastas. Nende mõisa aastane tulu tõusis kolme tuhande frangini. Kuna nende suurel perekonnal oli ebakindel tulevik, laskus suur kohustus Eugene’il.  
Ta võttis endale sihiks tundma õppida üksteisel laskuvaid inimkihte. Peagi avastas ta, et naistel on suur mõju seltskonnaelus. Auahne Eugene märkas, et seltskondliku edu eeldused on peaaegu sama tähtsad kui need, mis ta oli õppinud õigusteaduskonnas. Eugene’i tädi, proua de Marcillac, keda oli kunagi esitletud kuningakojas, tundis tähtsamaid aristokraate. Pr de Marcillac otsustas, et parim tema vennapoega aitama oleks proua vikontess Claire de Beauséant, kes kuulus Pariisi aristokraatliku maailma koorekihi tippu.
Eugene ei teadnud paljusid kombeid ega etikette Pariisis. Ta ei teadnud, et ei tohi iialgi kellegi juurde minna, enne kui ollakse lastud majasõpradel jutustada külastavate inimeste kohta. Eugene võitis vikontessi poolehoiu. Pr de Beauseant õpetas Eugene’i kuidas edu saavutada julmas maailmas. Ta õpetas talle, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt, “Lööge pihta kaastundeta, siis kardetakse teid. Vaadake meestele ja naistele nagu posthobustele, keda lasete kärvata igal vahetusel, nõnda jõuta oma soovide tipule.”. Lisaks on see Claire’i mõte, et Eugene leiaks endale noore, rikka, elegantse naise, kes tunneks mehe vastu huvi.
Eugene’i ema armastas teda väga ning suutis talle saata suure summa raha, tema isa teadmata. “Ma ei taha varjata Sinu eest seda valulist muljet, mis Sinu kiri mulle valmistas.” Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane. Ema kirjutas, “Kas tõesti on Su elu, Su õnn seotud sellega, et näida, kes Sa ei ole, käia seltskonnas, kus sa ei saa liikuda rahakuluta, mis ei ole Sinu tasku järgi, kaotades oma kallist õppimisaega?”
Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama, ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. “Isa Goriot on ülev!” oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot’ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus.   
Härra Goriot – ennekõike isa
Härra Goriot oli umbes 69 aastane vanamees . Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua Vauquer’i juurde oli ta veel küllaltki rikas ning see väljendus ka ta garderoobis. Siis veel ta harilikult riietus rukkilillesinisesse kuube, vahetas igapäev pikeevesti ja kandis rasket kuldketti. 
Hr Goriot oli olnud väga rikas – mõlemad ta tütred olid kaasavaraks saanud viis- või kuussada tuhat franki. Kuid isa Goriot’i rikkusest ei säilinud tema jaoks peaaegu midagi, ta ei suutnud maksta üle 45 frangi kuus toidu ning toa eest. 
Härra Goriot oli väga kokkuhoidlik enda suhtes. Ta vahetas oma uhke korteri halvema vastu. Talvel oli sunnitud olema nii kokkuhoidlik, et ta ei kütnud oma korterit . Ta oli väga vähenõudlik oma söögi ja joogi suhtes. Kuid oma laste peale võis ta piiramatut kulutada.
Ta oli ennastohverduslik, ta loobus oma tütardega vahetust suhtlemisest, et mitte kahjustada nende suhteid nende abikaasadega. Ta arvas , et ta oli talitanud õigesti, sest ta tütred olid rahul. Ta oli lootnud, et ta tütred jäävad tema tütardeks ka pärast abiellumist, et ta on loonud endale kaks kodu, kus ta on alati oodatud ning kus teda armastatakse. Ta eksis, kahe aasta jooksul olid väimehed ta oma seltskonnast välja tõrjunud.
Isana oli Goriot hooliv ja pühendunud oma tütardele, kuid just see, et ta hoolis oma tütardest liiga palju, viiski ta tütred temast eemale. See, et ta täitis kõik oma tütarde soovid, sellega võttis ta tütardelt ära võimaluse omandada elus tähtis teadmine – et kõike ei saa mida tahetakse. Aga Delphine ja Anastasie ei harjunud sellega ning kui nende mehed keelasid neile ühte või teist asja, naasid tütred isa juurde, kes ei suutnud neile midagi keelata. Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta.
Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, “Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde,”
Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie’st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli kiindunud ühte kausikesega alustassi, mille kaanel olid kaks suudlevat tuvi, mille oli talle kinkinud ta naine esimesel pulmapäeval. Ta tõotas sellest mitte kunagi loobuda.
Härra Jean-Joachim Goriot oli olnud nuudliärimees, kes oli olnud revolutsiooni ajal oma sektsiooni esimees. Ta pani aluse oma varandusele kui ta müüs “kuulsa nälja” ajal jahu kümme korda kallimalt kui tootmine talle maksis. 
Goriot tegelaskuju “Isa Goriot’is” on kindlasti romantiliselt liialdatud tegelane. Ta jumaldas oma tütreid, nägi ainult nende häid külgi ning kummardas maad millel nad kõndisid. Ei Anastasie ega Delphine ei kannatanud kunagi puudust, vastupidi Goriot oli õpetanud neid lubama endale kõike mida nad vaid soovivad. Lastena olid neil kõige paremad õpetajad, nad käisid ratsutamas ning neil oli oma sõiduk. Hr Goriot oli olnud see, kes oli upitanud vanema tütre Anastasie de Restaud majja ning noorema Delphine’i Nucingerile. Goriot’il oli juustega täidetud medaljon, mille ühele küljele oli graveeritud Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head.
Väimehed ei suhtunud hr Goriot’i hästi. Algul, kui veel Buonaparte’d valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi.  
Kui härra Goriot kolis proua Vauquer’i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot’i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama.   
Peale oma tütarde sai härra Goriot veel ühe inimesega hästi läbi – inimesega, kellesse ta hakkas suhtuma kui poega – Eugene de Rasignac. Eugene kiindus ning austas härra Goriot rohkem kui ta tütred kunagi suutelised oleksid olnud.
4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus
Valisin proua vikontess Claire de Beauséant’i pikema kirjelduse siin, sest aristokraatlik maailm, moodustas suure osa selles teoses.
Claire on see, kes saab Eugene’i abistajaks kõrgseltskonnas. Mitte ainult tema abile, ei saa Eugene lähemalt tuttavaks pr Delphine de Nucingeniga vaid ta ka hoiatab Eugene’i selle hurmava maailma pahupoole eest, “Kui kunagi peaksite armastama, hoidke hästi oma saladust!”. Ta valgustab Eugene’i, et menu on Pariisis võimu võti ja, et kui naised leiavad temas vaimukust ning talenti siis usuvad seda ka mehed. Oli märgata, et vikontess on nii mõndagi elus kogenud, ka ta ise ütles “Kuigi olen küllaltki lugenud selle maailma raamatut, leidus seal siiski mulle tundmatuid lehekülgi.”.
Ta jagas ka tarkust armuasjades, kuigi ta ise oma nõu kuulda ei võtnud . Ta hoiatas südamlikult Eugene’i, “Kuis aga teis pesitseb tõsine tundmus, varjake seda nagu aaret; ärge laske kunagi aimata selle olemasolu, muidu olete kadunud.” Kuigi Claire oli abielus Vikont de Beauséant’iga, oli tal süütu vahekord härra d’Ajuda-Pintoga. Claire oli olnud juba kolm aastat seotud ühe rikkaima ning kuulsaima portugali aadlikuga, markii d’Ajuda-Pintoga. Vikont de Beauséant oli tahes või tahtmata leppinud selle suhtega. Kuigi kogu kõrgem seltskond teadis, et markii on otsustanud abielluda, oli ainult üks inimene, kes keeldus seda uskumast, kes arvas, et see on ainult kuulujutt – Claire. 
  
Claire oli elukogenenud ning tundis aristokraatlikku maailma väga hästi. Äkki selle pärast, et ta kõike teadis ning oli osanud oma teadmisi rakendada, kuulus ta aristokraatide koorekihti. Ta oli peaaegu kuningliku Burgundia soo viimane tütar. Ta oli sündinud siia aristokraatlikku maailma. Kuna ta oli vikontess ei saanud ta päevasel ajal külalistele sulgeda ust, kuid ta kasutas kavalust ning käitus inimeste vastu väga külmalt. Nii et inimesed said aru, et kui nad külastavad vikontessi peale kella kahte ja enne kella nelja, oleksid nad soovimatud külalised. 
Claire oskas varjata oma tundeid nagu ta seisusele vajalik. Kui pr de Langeais mainis seda, et härra d’Ajuda-Pinto oli läinud hr de Rochefide’i poole, suutis Claire edukalt mitte hammustada huult, mitte punastada ning isegi ta pilk jäi endiseks. Ta enda korraldatud ballil , peale tõe teada saamist d’Ajuda-Pinto kohta, tundus ta kõigile, et ta on üleolev oma valu üle ning ta valitses kogu seltskonda. Peale Balli lahkus Claire Normandiasse, eemale Pariisist ning seltskonnast. Claire’i pisararikas lahkumine tõestas seda, et ka ülevaimadki inimesed tunnevad südamevalu.
Claire’i sõbrannaks oli proua hertsoginna Antoinette de Langeais. Pr de Langeais imetles Claire’i.
Eugene võitis Claire’i südame kavalusega, teda meelitades, “Kuuluda teile sugulussideme kaudu, mis kaob hämarusse, on isegi juba suur õnn.” “Tahtsin küsida teilt nõu, paluda teid mind vastu võtta kui vaeslast, kes tahaks hoida teie kuuehõlmast kinni ja kes oskaks teie eest surra.”. Ta äratas Vikontessis huvi. Eugene näis õilsa, noore ning süütuna selle seltskonna keskel.
6. Teose miljöö
Tegevus toimus 19 sajandil Pariisis, Prantsusmaal. Pideval vihjatakse Louide’le (Kui kogu õukond tormas kokku Suure Mademoiselle’i juurde, kellelt Louis XIV kiskus ära ta armukese). Kui ka sel ajastul nagu teoses, oli kõigi kinnisideeks raha ning seltskonnaelu, siis mõjutas tegelasi raha ning kõrgemaklassi inimeste tegevused. 
Looduskeskkond on asendunud suurlinnakeskkonnaga, kus teiste arvamuse nimel nähakse rohkelt vaeva. Maal elavad inimesed väljendasid oma tundeid vabamalt kui suurlinnadaamid (See väljendus ema kirjas Eugene’ile.). Aristokraatlik eluviis mõjutas Eugene’i märgatavalt. On loodud selge vahe selle vahel kuidas elavad rikkad ja kuidas vaesed. Viis kuidas kirjeldatakse pansioniümbrust  (tänavakivid on kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre) ning pansioni (Miski ei avalda kurblikumat muljet kui see salong sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Pooleldi tuhmunud kuldäärtega kohviserviis, kaunis halbade põrandalaudadega ruumi…). Härra Goriot’i tuba, (urgas, eesriideta aken, seintel lahti löönud ja krussi tõmbunud tapeet, kollane krohv, vilets voodi, mille katteks õhuke vaip ja vateeritud jalatekk, niiske ja tolmune põrand) “Selle toa ilme ajas külmavärina peale, ängistas südant, see sarnanes viletsaima vanglakongiga.”.  See eest vikontessi kodu salong säras rikkustega (isikupärase elegantsi imeväärsused, lai valge rikkalikult lilledega kaunistatud ning punase vaibaga kaetud trepp ). Sel ajal kui aristokraadid muretsesid kleitide pärast, mida nad ilmselt enam kunagi enam ei kandnud, ei vaevanud tavainimesed oma pead selliste asjade üle. 
Tolleaegsed suhted jagunesid kaheks – rikaste aupaklikuks ning ülejäänute vabaks, häbematuks. Pansionaatides ei hoitud keelt hammaste taga vaid räägiti mis keelel oli, hoolimata kellegi tunnete riivamisest. Kõrgseltskonnas oldi viisakamad. Paljud aristokraatlikud abielupaarid harrastasid morganaatilisi ühendusi. Ka ühe tähtsaima abielupaari – pr ja hr de Beauséant’i perekonnas oli üks neist seotud morganaatilise ühendusega ning teine abikaasa oli sunnitud seda respekteerima. Sellega andsid nad eeskuju veelgi teistele morganaatilistele ühendustele (mis kui ma õigesti olen aru saanud tähendab seda, et abikaasa sallib teise abikaasa armukest).
Lapsepõlv mõjutas tegelasi palju: Eugene’i oli ilmselt noorest peale harjutatud mõttega, et perekonna tulevik sõltub temast; Anastasie ja Delphine õppisid oma lapsepõlvest seda, et midagi ei ole kättesaadamatu, see mõjutas neid kogu nende elu jooksul. Rikkust peeti suurimaks väärtuseks, isegi hr Goriot ütles, et “Raha on elu,”, kuigi ta arvamus lõpuks muutus. Ilma kaasavarata ning uhkete riieteta oli noorel naisel raske mehele saada.     
Tähtsamad tegelased: isa Goriot- endine nuudlikaupmees
Eugene de Rastignac- vaesunud aadlipere võsuja üliõpilane.
Vautrin- põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilma
rahadega mehkeldab.
Delphine de Nucigen- isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke
Anastasie de Restaud- isa Goriot" tütar.
Vähemtähtsad tegelased:
Proua Vauquer- pansioni omanik. Sylvie - köögitüdruk. Proua Couture- lesk ja
Victorine hooldaja . Victorine Taillefer - tüdruk, keda rikas isa keeldub omaks tunnistamast.
Poiret - endine ametnik. Preili Michonneau- vanatüdruk. Christophe- jooksupoiss.
Proua de Beauseant- Rastignaci nõbu ja toetaja.
Isa Goriot on endine nuudlikaupmees, kes läheb tütarde abikaasade survel pensionile. Ta on nimelt prantsuse vabariigi ajal saanud rikkaks. Ta on oma tütred suure kaasavara abil pannud mehele aadlikele. Kuna kuningriik on vahepeal taastatud, siis ei soovi väimehed enam, et ta oleks avalikkuse ees, kus inimesed teda nendega siduda saaksid. Seetõttu läheb ta pensionile. Isa Goriot on alguses üsna rikas ja elab pansioni parimas toas ja kannab häid riideid . Võlakirjad tagavad sissetuleku. Tema tütred on harjunud saama kõike, mida iganes soovivad. Kuid mehed keelduvad neile kõigeks raha andmast. Seetõttu tulevad tütred isalt raha küsima . Kuna Goriot armastab tütreid üle kõige, siis teeb ta kõik, et neile raha muretseda. Ta müüb oma võlakirju, väärisesemeid ja parimaid riideid. Lõpuks kolib ta pansionaadi kõige viletsamasse tuppa. Ta ei pane seda pahaks, kuna on ise väga õnnelik, nähes tütarde õnne. Tema tütreid hakatakse pidama tema armukesteks, kuna keegi ei usu, et sellisel mehel võiksid olla nii suursugused tütred. Hakatakse arvama, et ta on kulutanud kogu raha armukestele ja ta muutub naerualuseks. Rastignac on vaesunud aadliperekoona liige, kelle pere pingutab kõigest väest, et Rastignac saaks Pariisis ülikoolis käia (talle saadetakse raha). Esimesel aastal Rastignac pingutab õppides, kuna loodab oma hariduse abil pere vaesusest päästa. Kuid talle saab varsti selgeks, et eduks on vaja ka sidemeid ja tutvusi kõrgetel kohtadel. Ta küsib oma vanaemalt , kellega oleks tal kõige parem sidemeid luua. Saanud teada, et see on proua de Beauseant, asub Rastignac trügima kõrgseltskonda. Ta üritab oma positsiooni parandada naiste kaudu. Ühel peol kohtub ta ühega isa Goriot' tütardest, Anastasie de Restaud. Talle hakkab Anastasie meeldima. Ta külastab teda, kuid teeb ennast lolliks ja ütleb lisaks isa Goriot" nime. Rohkem teda enam Anastasie juures vastu ei võeta. Rastignac saab kõhe aru, et on teinud suure vea ja läheb proua de Beauseanti juurde, et küsida kuidas selliseid vigu vältida ja palub, et proua de Beauseant teda aitaks. Proua de Beauseant seletab, mida ta valesti tegi ja nõustub teda aitama. Ta õpetab, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt, neid nagu posthobuseid ara käsutades. Ta juhatab Rastignaci Goriot" teise tütre Delphine juurde, kes on ka aadlik , kuid madalamal astmel kui ta õde. Proua de Beauseant lubab Rastignacil Delphine oma seltskonda tuua, millega ta võidaks Delphine toetuse. Proua de Beauseant viib Rastignaci teatrisse, kus ta tutvub Delphinega. Rastignac vajab raha, et osta riideid. Ta küsib seda oma õdedelt ja emalt, kes annavad talle kõik oma säästud . Rastignac hakkab ka isa Goriot kaitsma, kuna teb nüüd, miks viimane selles olukorras on. Rastignac hakkab elama aktiivset seltskonnaelu. Et oma elu rahastada mängib taõnnemänge, kus tal algul veab. Ta suudab isegi koju raha saata. Rastignac hakkab meeldima Victorinele. Kord lõunalauas tekib Rastignacil Vautriniga väike tüli. Viimane viib ta aeda ja teeb talle ettepaneku, kuidas kiiresti rikkaks saada. Ta on märganud, et Rastignaci ja Victorine vahel on kerge säde. Ta teab, et Victorine isa on väga rikas. Ta pakub, et Rastignac võiks Victorinega abielluda. Siis laseks Vautrin ühel oma tuttaval Victorine venna tappa ja ta isa võtaks Victorine enda juurde, kui pärija. Rastignac keeldub. Rastignac suhtleb järjest rohkem Delphinega. Ta saab ka isa Gorioga paremini läbi ja räägib oma kuhtumistest tema tütrega. Kuna tema positsioon seltskonnas paraneb võetakse teda ka de Restaude juures vastu. Ta ei osale enam ülikooli loengutes, käib ainult oma nime kirja panemas. Rastignac satub aga oma seltskonnaelu tõttu võlgadesse ja hakkab kaaluma Vautrini plaani. Ta lähene isegi Victorienile. Vautrin arvab, et Rastignac on kindlalt otsustanud ja annab käsu V. vend tappa. Rastignac pole sellega aga nõus ja tahab minna V. venda hoiatama . Vautrin joodab aga Rastignaci uinutit sisaldava veiniga ja kui Rastignac viimaks ärkab on juba hilja. Rastignac ei soovi pärast seda enam Victoriniga suhelda. Victorine kolib isa juurde. Isa Goriot ja Delphine ostavad Rastignacile korteri, et Delphine saaks temaga seal olla. Isa Goriot plaanib ise Rastignaci korteri peale kolida. Vahepeal on politsei jõudnud jälile Vautrinile. Nad pakuvad raha preili Michonneaule, et too uinutaks Vautrini ja kontrolliks, kas tema kehal on märk, mis kinnitab tema isikut (põgenenud sunnitööline Surma-narritaja). Preili Michonneau jääb nõusse. Teda aitab teine pansionaadi elanik Poiret. Vautrin osutubki põgenenud kurjategijaks ja ta võetakse kinni. Michonneau sattub pansionaadi elanike põlguse alla, kuna on salakuulaja. Ta lahkub pansionaadist ja Poiret läheb koos temaga. Vahepeal on Anastasie müünud oma mehe perekonna juveele, et aidata oma võlgades armukest. Ta tuleb isa käest raha küsima, kuid tollel pole anda, sest ta on toetanud Rastignaci korteri ostmist. Nähes oma tütre õnnetust on ta kurvastus nii sügav, et ta saab mingisuguse rabanduse. Delphine läheb aga koos Rastignaciga proua de Beauseante ballile ja Delphine on sellest vaimustuses. Siis süveneb isa Goriot" haigus ja ta hakkab surema. Rastignac ja tema tudengist sõber, kes arstiks õpib, hoolitsevad tema eest. Isa G. tahab, et tema tütred teda enne surma vaatama tuleksid, kuid mõlemad leiavad mingi põhjuse mitte tulla (Delphine tunneb ennast halvasti ja Anastasie tülitseb mehega). Isa G. nõuab tungivalt oma tütreid näha, öeldes, et kui muidu ei tule, siis tooge sandarmitega. Kuid miski ei aita. Tütred ei tule. Isa G. taipab, et on tütreid liiga palju helltanud ja vastupidiselt tema algsele arvamusele tütred teda tegelikult ei armasta. Ta on muutunud neile lihtsalt masinaks , mis pumpab raha. Ja kui raha enam pole pole ka isaga tegelemiseks põhjust. Taibanud kurba tõde G. sureb . Rastignac ja tema sõber maksavad kinni matused. Tütred ei tule ka matustele saates vaid oma vapiga tõllad. Matustel viibivad ainult Rastignac ja jooksupois Cristophe, lisaks viibivad seal ka mõlema tütre toatüdrukud. Rastignac ütleb: "Nüüd alaku võitlus!" ning ta läheb delphine juurde, et hakata täitma proua de Beauseante õpetust (jõuda maailmas edasi teisi ara kasutades).