"Isa goriot" - kokkuvõte (52)

Aine kajastab enamasti Pariisi kõrgseltskonna elu. Seda võrreldakse väga huvitavalt tavalise lihtinimese eluga. Mõlemate kihtide probleemid, mured, kuidas edu saavutada ja mis peamine, kuidas elada õnnelikult. Näitab ka seda, et tegelikult ei erine ülem-ja alamkihi inimene üldjoontes üldse. Vahe on ainult selles, millises keskkonnas elatakse. Viimane põhjustabki kõik niinimetatud erinevused, näiteks kombed, käitumine, kõneviis jne. Ei saa määratleda sellist ühtset ja kindlat teemat. Kõigepealt tundub, nagu keerleks kõik isa Goriot perekonna traagika üle, kui suur on tema isaarmastus , tütarde suhtumine temasse, tema piinad ja valud . Samas hakkab kõrvalt jooksma noore üliõpilase Rastignaci elu. Tema püüded sulada sisse Pariisi kõrgklassi, mängida kaasa selle seltskonnaga, et saavutada edu oma edaspidises elus. Need kaks hakkavadki kõrvuti ja tihedalt põimitult kogu raamatu jooksul arenema ja lahenevad lõpuks samuti tihedalt seotult. Probleemideks ongi raha ja eetika , kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda, kuidas vastu pidada. Samuti tuuakse väga hästi välja ülem-ja alamkihi elukombed, erinevused.
Ülemkihtide paremaks mõistmiseks on kirjeldatud Pariisi salonge ja kohe samas kirjeldatud alamkihi elukohti, näiteks Vaqueri pansioni . Käsitletakse ka isaarmastuse olemust- Kas see eksisteerib? Kuhu viib sellega liialdamine? Ühe peategelase Rastignaci kaudu tahetakse näidata tavalise lihtinimese tungimist kõrgkihti. Näidatakse, et see on võimalik, kui olla õigel ajal õiges kohas ja omada ka piisavalt nutikust, et ennast sinna sisse suruda ja mitte alla anda, enne kui eesmärk on saavutatud.
Sündmustiku koht on Pariisis ja seal toimubki kogu tegevus. Vaheldumisi Pariisi salongides ja väga viletsas ja vaeses kohas ühe vanaproua Vaqueri pansionis , kuhu on elama asunud väga erinevate iseloomudega inimesed, kes ei suuda endale mujal paremat elamiskohta leida. Neid kohti kirjeldatakse ülitäpselt ja väga detailselt, mis kohati on väga tüütu. Raamat räägibki üliõpilase Rastignaci raskest elust ja tema püüetest saavutada edu, samas ka Isa Goriot mõttemaailmast ja tema kohutavalt tugevast kiindumusest oma kahe tütre vastu. Süzeeliine võib põhimõtteliselt eristada viis. Neist kaks peamist: Rastignaci käitumine ja Goriot saatus ning kolm natuke udusemat ja mitte nii konkreetset liini: Vautrini saatus, Goriot tütarde elu ja ühe vaese tüdruku Victorine väga närvesööv ja ebaõiglane elu. Peategelasteks on üliõpilane Rastignac ja isa Goriot. Tähtsamateks kõrvaltegelasteks on Goriot tütred Delphine ja Anastasie ning Vautrin .Rastignac on noor üliõpilane, kes elab Vaqueri pansionis ja kelle eesmärgiks on saavutada tõelist edu ja garanteerida endale kindel tulevik. Selleks peab ta aga hakkama tihedalt läbi käima kõrgseltskonnaga ja õppima nende elustiili. Ta armub ühte Goriot tütresse Delphine`i, kes elab väga luksuslikult. Nende õnneliku elu takistab aga Delphine`i hukatusse viiv abikaasa. Kui Goriot saab teada, et ta tütar ja Rastignac suhtlevad väga tihedalt, hakkab ta viimasega üha enam sõbrunema ja tunneb ta vastu ääretut austust . Rastignac muutub teose jooksul päris palju. Alguses ta lihtsalt õpib nagu iga tavaline üliõpilane, hiljem ta mõistab, et niimoodi ta edu ei saavuta ja hakkab tundides ainult ennast korraks näitamas käima. Ta hakkab järjest tihedamalt suhtlema ülemkihiga. Mida rohkem teda nähakse koos Delphinega, seda enam hakatakse teda väärtustama ja hindama . Ta saavutab mängides hasartmänge ka mõningast edu, suudab isegi oma perele natukene raha saata, kuid lõpuks jõuab ta peaaegu samasse punkti tagasi, kust alustas. Pärast Goriot surma saab ta aga uuesti jõudu ja julgust ning asub tõelisse ja tõsisesse võitlustulle.
Goriot on vana mees, kes elab samuti Vaqueri pansionis. Ta on kunagine väga edukas nuudlikaupmees. Ta teenis palju ning saavutas kuulsuse ja rikkuse. Tema armastus oma tütarde vastu on aga nii suur, et ta on nende jaoks valmis tegema ükskõik mida. Niisiis pärandab ta oma hella ja hea südamega kõik oma raha tütardele. Need on aga ahned ja luksusejanulised ja kasutavad isa ära. Goriot elab aga nagu tütarde elu. Kui nemad on õnnelikud, on seda ka Goriot jne. Tema isaarmastus on nii suur, et ta annab tütardele andeks kõik halva, mis need talle teinud on ja tegelikult petab ennast ning kujutab ette, et tütred temast veel hoolivad. Lõpuks, kui Goriot on juba suremas, saavad ka tütred muidugi aru, mida kõike see vaene mees pidi läbi elama. Kuid lõpp on ikkagi hoolimata tütarde rikkusest väga nutune, sest nad ei suuda oma isale isegi korralikke matuseid korraldada.Vautrin- elab samuti pansionis. Ta jätab kuidagi väga omapärase, salapärase ja maagilise mulje. Ta elab täielkult oma mõttemaailmas ja vaatab elu oma teistele imelikuna tunduva vaatenurga alt. Rastignacile on ta alguses vastumeelne, kuid pärast saab ta aru, et Vautrin tahab talle ainult head. Vautrin käitub küll inimestega ebaviisakalt ja sõjakalt, aga ta näeb kohe, et Rastignacis on midagi erilist. Niisiis jagab ta oma tarkusi ja õpetusi noorele õpilasele igasuguste vihjete kaudu. Goriot tütred- Anastasie ja Delphine. Nemad saaavad oma päranduse kätte, abielluvad ja tunnevad ennast üleõnnelikena. Alguses nad on oma isaga viisakad ja lahked, et ainult raha saada, pärast nad põlgavad ja häbenevad teda. Tegelikult lõpuks tuleb ka see välja, et nad ei olnud loomulikult õnnelikud. Nende abikaasad võmutsevad ja kasutavad neid lõbuobjektidena, neil on häbi, mida nad on oma isaga teinud. Kõige parandamiseks on aga juba liiga hilja .
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua
Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda
Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”.
Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab.
Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest.
Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng
Cristophe - pansionaadi toapoiss
Sylvie - pansionaadi toatüdruk
Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees , kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
Krahvinna Anastasie de Restaud - isa Goriot´ tütar
Paruniproua Delphine de Nucingen - isa Goriot´ tütar, Eugene´i armastatu
Vikontess de Bauséant - Eugene´i sugulane, kes avas talle tee Pariisi seltskondadesse.
Vauqueri lesel on plaan Goriot´ga abielluda , kuna arvab , et viimane on rahakas mees, kuid loobub sellest plaanist, avastades, et mees polegi nii jõukas.
Räägitakse Isa Goriot´i külastavatest noortest naisterahvastest, kes osutuvad tema tütardeks. Eugene ihaldab saada osa Pariisi ahvatlevast seltskonnaelust ja palub oma tädi proua de Marcillacil ära kasutada oma kunagisi sidemeid õukonnaga ja kirjutada ühele nende väga kaugele sugulasele, proua vikontess de Beauseantile kiri palvega Eugene oma tiiva ala võtta. De Bauseant saadab pärast kohtumist Eugene´iga kutse ballile, kus viimane armub Goriot´ tütresse, Anastasiesse.
Anastasie kutsub Rastignac´i endale külla. Victorine valmistub minema oma isa juurde, et tema südant pehmendada. Ta teeb seda igal aastal, aga tulutult. Ka see kord saadetakse ta tagasi, ilma, et ta oleks oma isa näinudki. Eugene läheb külla proua de Restaud´le, kus leiab eest viimase armukese Maxime´i ja abikaasa. Teda võetakse väga külmalt vastu ja tema oskamatu käitumise tõttu palub härra de Restaud teenritel teda teinekord enam sisse mitte lasta. Eugene läheb oma sugulase Bauseant´i juurde, kust leiab eest vikontessi koos viimase armukese markii d´Ajuda-Pintoga (viimane on peagi abiellumas, millest vikontess veel midagi ei tea). Vikontess räägib Eugene´ile seltskonda pürgimise saladustest ja ka sellest, kuidas tütred isa Goriot´i hülgasid. Eugene palus oma perekonnal saata talle oma viimased säästud, et ta saaks seltskonnale vastav välja näha. Vautrin pakub Eugene´ile järmist plaani: Eugene võlub ära Victorine, siis Vautrini üks sõber tapab ära Victorine´i venna ja Victorine´i isa pärandab oma varanduse ainsale alles jäänud lapsele. Kui Eugene abiellub Victorinega, siis ta annab Vautrinile märkimisväärse summa tüdruku kaasavarast. Eugene keeldub sellest plaanist. Eugene külastab taas vikontessi ja viimane kutsub ta õhtustama. Õhtusöögi käigus kutsub ta Eugene´i endaga teatrisse, kus soovitab Rastignac´il meelitada ära Delphine, Goriot´ teine tütar. Teatris markii d´Ajuda tutvustabki Eugene´ile Delphine´i ja noormees võidabki kohe paruniproua poolehoiu. Isa Goriot´hakkab Eugene´i armastama nagu oma poega , sest noormees on võitnud tema tütre poolehoiu. Iga kord kui üliõpilane kohtab Goriot´tütart, siis ta pärast räägib sellest kohtumisest isa Goriot´le, kes saab sellest uut jõudu. Eugene mängib palju raha peale ja tema õpinugud jäävad suhteliselt soiku. Kui tal on käes päris suur kitsikuse hetk, siis tuletab Vautrin talle meelde oma plaani ja Eugene hetkeks isegi läheb sellega kaasa, võrgutades Viktorine (enne seda laenab Vautrin Eugene´ile märkimisväärse summa raha, et oma plaani veelgi kinnitada). Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorine´i venna, aga Eugene ei taha sellest enam midagi teada ja plaan jääb katki. Salapolitsei inspektor, kes on juba aastaid taga ajanud Vautrinit ehk “surmanarritaja” Collinit, räägib augu pähe preili Michonneau´le, et vanatüdruk Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot´ valmistavad Eugene´ile ette esmaklassilise poissmehekorteri, kuhu noormees koos Goriot´ga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrinile korraldatakse varitsus ja ta võetakse vahi alla. Isa Goriot jääb murest väga haigeks , sest ta tütardel on palju probleeme oma abikaasade ja varaga. Rastignac viib Delphine`i ballile ja on väga nördinud sellest, et Goriot´ tütardele isa haigus sugugi korda ei lähe. Isa Goriot sureb, nägemata enne surma kumbagi oma tütardest. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja neab neid sonides koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “ Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.