Ta oli väga muutliku iseloomuga, tema eesmärgid ja arusaamad erinevatest maailmaasjadest muutusid tihti. Olenemata segadusest, mis toimus nooremehe sees, võib siiski öelda, et ta oli sümpaatne ja hea inimene. Eugene läks Pariisi eelkõige sooviga õppida, saada hea töökoht ning teenida hästi raha. Ta oli pärit vaesunud aadliperest, seega olid kogu pere lootused tema peal. Ema ja õed armastasid ning hoidsid Rastignaci väga. Ema andis oma viimasegi raha, et poeg saaks ülikoolis õppida. Kuna raha tal palju polnud, suunduski vaene tudeng proua Vauquer´ pansionisse. Seal suhtuti alguses temasse hästi ja lugupidamisega, kuid hijem hakati arvama temast teisiti, kuna ta astus välja Goriot' eest. Eugene teadis, mis on vaesus ja viletsus, ta oli seda ise omal nahal tundnud. Tutvudes Pariisi
lõplikult ühele poole. Eugene põetas isa Goriot' koos tudengiga, kes õpib arstiks. Isa Goriot ei taha muud kui näha oma tütreid, kuid need on omavahel tülis ning kumbki ei jõua isani, enne kui ta on surnud. Eugene korraldas matused omal kulul ning ta maeti väga tagasihoidlikult, ainult Rastignac, jooksupoiss Cristophe ja mõlema tütre toatüdrukud olid kohal. Lausega ,,Nüüd alaku võitlus" otsustab Eugene jõuda maailmas edasi teisi ära kasutades. Eugene Rastignaci esimene suurem pööre, mille ta tegi oli ülikooli pooleli jätmine. Ta oli otsustanud jätta mitmeaastased õpingud tahaplaanile, kuna leidis et ta ei teeniks niimodi piisavalt isegi kui ta kunagi saaks mõnele tähtsale ametikohale. Ta leidis, et just Pariisi kõrgseltskond on see, mille poole peab ta püüdlema. Ta saab teada, milline peab olema, et edasi jõuda Pariisis ning see on kohati vastuoluline tema endaga, sest Eugene mõtleb liiga palju teiste peale
Eugene de Rastignac elas perekonnas, mis vaevles rahapuuduse käes. Ta nägi eeldusi õigusteaduskonnas ning asus õppima juristiks, sel ajal elas ta pansionaadis. Kuna pere oli vaene, hakkas poiss end võrdlema rikastega. Joobunud pariisi seltskonnast, üritas Eugene leida sugulussidemeid läbi tädi rikkamas ühiskonnakihis. Kuigi tema auahnuse rahuldamist piiras vaesus, soovis ta siiski karjääri teha, selle tagajärjel jäid isegi õpingud unarusse. Rastignaci elufilosoofia käskis olla mõistev. Õigusteadust õppiva poisi põhimõtted ei lubanud inimesi taunida ning ta suhtus neisse võrdselt. Ta suutis mõista ka Surmanarritajana tuntud Vautrini, kelle teod ja kavatsused olid kurjad, kuid Rastignaci arvates siiski teatud tõetera sisaldavad, aga ta keeldub sellega kaasa minemast. Eugene kohta võime öelda, et ta oli vaatamata oma noorele eale väga hea inimestetundja ning see tagaski talle edu.
19. sajandi alguses toimus Balzaci sõnutsi võimas ajalooline murrang: raha võim muutus absoluutseks ja universaalseks. Algas "rahasajand". Isa Goriot' saatus on kodanliku ajastu inimese tragöödia, ebaõnnestunud rahapaigutamise tragöödia. Pansionis arenev peamine draama ei ole seotud ei petetud isa kannatuste ega ka Vautrin'i ja Gobsecki vandenõude ning intriigidega. Vaese üliõpilase Rastignaci võitlus Pariisiga, tõus mööda karjääriredelit ja tema hinge mandumine pakub autori sõnade järgi "kõige dramaatilisemat teemat meie moodsast tsivilisatsioonist". Saitanov, I. 2006. Maailmakirjandus 19.sajand · romantism · kirjandus. Avita 8.2. Minu nägemus teosest Kuigi tavaliselt mulle pikad kirjeldused ei meeldi siis "Isa Goriot'is" ei olnud mul nende vastu midagi
Selline isaarmastus on küll muljet avaldav, kuid mõtlematu. Teenida tütarte lugupidamist neile palukeste poetamisega ning ühes sellega kinnistada nende materiaalset iha ning vääraid prioriteete. Isa Goriot ei suutnud ning ega tahtnudki endale tunnistada, et perekondlik idüll on vaid ühepoolne- isa Goriot üksinda. Kuid ega saagi näha tõde, kui lapsevanemlik armastus pimestab. Eks igale memmele ning taadile ole omad lapsed need kõige kallimad, siiramad, korralikumad, targemad. Ka Rastignaci perekond pidas oma poega kohusetundlikult ülal. Vanemad polnud küll rikkad, kudi siiski leiti alati raha, et tasuda tema ülikooliarveid või soetada uus kuub kõrgseltskonna tarvis. Lapsevanemlikust armastusest tingituna ei suudetud oma võsukest tühjade taskutega jätta. Rastignaci vanemad armastasid oma poega tingimusteta nagu ka isa Goriot oma tütreid. Ei saaks öelda, et lapsed kuigi palju end süüdi tunnevad, küsides isalt, emalt raha.
Goriot muutub mingis mõttes teiste naerualuseks, kuna tütreid peetakse tema armukesteks, ning kuna Isa Goriot annab kõik oma vara tütardele, peab ta ise kahjuks pansionaadi kõige koledamasse tuppa kolima. Isa lahkus lõppeb sellega, et ta sureb puruvaeselt ja tema matuste eest hoolitseb Rastignac. Tollele ajastule väga kohane tegevus oli armukeste pidamine, selles ei nähtud mitte midagi imelikku ja seda tegid nii mehed, kui ka naised. Raamatus saab Gorioti tütrest Delphineist Rastignaci armuke, kuid neile on takistuseks Delphinei mees. Isa Goriot on sellest väga vaimustuses, mida rohkem Rastignaci Gorioti tütrega koos nähakse, seda rohkem hakatakse temast lugu pidama. Rastignaci kujutatakse inimesena , kelles on nii head , kui ka halba, mis on samas väga inimlik. Balzac kasutab tohutus koguses andmeid, mis pärinevad reaalsest elust. Näiteks mainib Vautrin, et on läbi lugenud Benvenuto Cellini memuaarid. Cellini eksisteeris päriselt. Taolisi
Ühel peol kohtub ta Anastasie de Restaud, talle hakkab Anastasie meeldima. Ta külastab teda, kuid teeb ennast lolliks ja ütleb lisaks isa Goriot nime. Rohkem teda enam Anastasie juures vastu ei võeta. Rastignac saab kohe aru, et on teinud suure vea ja läheb proua de Beauseanti juurde paludes, et proua de Beauseant teda aitaks, proua nõustub teda aitama. Ta õpetab, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt, neid nagu posthobuseid ara käsutades. Ta juhatab Rastignaci Goriot" teise tütre Delphine juurde, kes on ka aadlik, kuid madalamal astmel kui ta õde. Proua de B. lubab Rastignacil Delphine oma seltskonda tuua, millega ta võidaks Delphine toetuse. Proua de B. viib Rastignaci teatrisse, kus ta tutvub Delphinega. Rastignac vajab raha, et osta riideid- küsib seda oma õdedelt ja emalt, kes annavad talle kõik oma säästud. Rastignac hakkab ka isa Goriot kaitsma, kuna teb nüüd, miks viimane selles olukorras on. Rastignac hakkab elama
Kätlin Ilves 11 B Armastus õnn ja õnnetus? Armastus on sellel kaks poolt? Kas armastus saab olla nii õnn kui õnnetus? Isa Gorioti ja Eugene de Rastignaci jaoks küll. Isa Goriot'i jaoks tähendas armastus ainult tema tütreid, kelle heaolu jaoks ta kõike oli nõus tegema. Eugene de Rastignac armastas oma perekonda ja armastas ka Goriot'i tütart Delphine'i, kuid nendest rohkem armastas ta kõrgseltskonda, kuhu pääsemiseks oli valmis peaaegu kõigeks. Isa Goriot armastas oma tütreid jäägitult. Ta ostis neile kõik, pani nad rikastele ja võimukatele meestele mehele, andis kaasa suure kaasavara, oli nõus lahkuma ja elama
juures käis. Ta sai teada, et too on isa Goriot'i tütar. Nõbu rääkis, et isa Goriot oli andnud kõik oma raha tütardele, kuid viimased olid temast võõrdunud, sellele aitasid kaasa tütarde abikaasad. Nõbu õpetas Rastignacile kõrgklassi käitumismaneere. · Ta läks tagasi pansioni ja rääkis juhtunust. Ta ütles : ,,Kes narrib isa Goriot'd, sellel on tänasest peale tegemist minuga! Ta on rohkem väärt, kui meie kõik!" · Rastignaci eesmärk oli pääseda kõrgemasse seltskonda, selleks küsis ta oma emalt ja õdedelt raha ja ütles, et vajab seda väga. · Rastignac uuris isa Goriot'i mineviku kohta: Isa Goriot alustas nuudlitöölisena, ostis siis peremeheõiguse, oli parim Pariisis, edukas, ta oli rumal, kuid heasüdamlik. Ta andis kõik oma tütardele. Peagi hakkas neil ja nende meestel häbi, et Goriot oli nuudlikaupmees ja Goriot lahkus töölt ja läks Vauqueri pansioni.
Raamatu analüüs Honoré de Balzac "Isa Goriot" 1) Teose andmed: Autor: Honoré de Balzac Pealkiri: Isa Goriot 2) Teose tegelased: Isa Goriot - endine nuudlikaupmees Eugene de Rastignac - vaesunud aadlipere võsu ja üliõpilane. Vautrin - põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilma rahadega mehkeldab. Delphine de Nucigen - isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Anastasie de Restaud - isa Goriot" tütar. Proua Vauquer - pansioni omanik. Sylvie - köögitüdruk. Proua Couture - lesk ja Victorine hooldaja. Victorine Taillefer - tüdruk, keda rikas isa keeldub omaks tunnistamast. Poiret - endine ametnik. Preili Michonneau - vanatüdruk. Christophe - jooksupoiss. Proua de Beauseant - Rastignaci nõbu ja toetaja. 3) Tegevuse aeg ja koht: 19.sajandi I pool, Pariis.
Näitab ka seda, et tegelikult ei erine ülem-ja alamkihi inimene üldjoontes üldse. Vahe on ainult selles, millises keskkonnas elatakse. Viimane põhjustabki kõik niinimetatud erinevused, näiteks kombed, käitumine, kõneviis jne. Ei saa määratleda sellist ühtset ja kindlat teemat. Kõigepealt tundub, nagu keerleks kõik isa Goriot perekonna traagika üle, kui suur on tema isaarmastus, tütarde suhtumine temasse, tema piinad ja valud. Samas hakkab kõrvalt jooksma noore üliõpilase Rastignaci elu. Tema püüded sulada sisse Pariisi kõrgklassi, mängida kaasa selle seltskonnaga, et saavutada edu oma edaspidises elus. Need kaks hakkavadki kõrvuti ja tihedalt põimitult kogu raamatu jooksul arenema ja lahenevad lõpuks samuti tihedalt seotult. Probleemideks ongi raha ja eetika, kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda, kuidas vastu pidada. Samuti tuuakse väga hästi välja ülem-ja alamkihi elukombed, erinevused.
ka informatsioon tema hilisema elukäigu kohta on otsekui kogum teda tundnud inimeste muljetest: neid ei esitata nõnda, kuid jutustaja laseb meil näha ainult seda, mida Goriofga kohtunud inimesed oleksid võinud näha. Balzac on ka näitekirjanik ning see, et ta juba romaani esimesel leheküljel draamast kõneleb, ei ole juhuslik. Balzacile meeldib teatraalsus ning ,,Isa Goriofs" leidub palju dramaatilisi episoode. Mõni neist on pooleldi koomiline. Selline on näiteks Rastignaci külaskäik krahvinna de Restaud' ja proua de Beauseanfi juurde, kus Rastignac satub omamoodi seltskondliku näitemängu pealtvaatajaks ning kistakse sellesse kaasa, ehkki ta ei tunne käitumis- ja kõne-lemisreegleid ning teeb esialgu ettevaatamatuid rumalusi. On ka lausa heroilisi stseene, näiteks Vautrini arreteerimise vaatemäng, mille juures tasub tähele panna, kuidas Vautrin kõigepealt üksinda ,,lavale" jääb, kuidas kogu tähelepanu talle koondub ning
Kas ta ei oleks saanud neid natuke vähem hellitada? Võibolla küll, kuid ta ei suutnud. Kõike, mida ta tütre tahtsid, andis ta neile. Isegi suureks saades nõudsid tütred talt midagi. Üks tütar tahtis uut kleiti, teine tahtis jälle uusi kingi. Isa Goriot muidugi lubas neile need. Peale oma tütarde hoidis ta ka üleval tütarde abikaasasid.Tema armastus tütarde vastu oli niivõrd suur, et see tappis ta. Teiseks armastuse väljenduseks tuleb sellest teosest Rastignaci armastus Delphinei vastu. Ta armus Delphinei esimesest silmapilgust. Kuid Delphine ei olnud tema esimene armastus. Enne teda oli Rastignacil suur kiindumus isa Goriout teise tütre, Anastasie vastu. Temast ta loobus, sest Anastasie oli liiga sõltuv oma abikaasast ja talle ei meeldinud Rastignac. Ta ei armastanud Rastignaci. Rastignaci armastus Delphinei vastu oli väga suur. Ta kulutas tema peale palju raha, et olla koos temaga kõrges seltskonnas. Kord pidi ta tegema Delphineile teene
Balzac "Isa Goriot" Tegelased: Isa Goriot-endine nuudlikaupmees, Eugene de Rastignac(vaesunud aadlipere võsuja, üliõpilane), Vautrin(põgenenud sunnitööline, varjab end Vauqueri pansionaadis), Delphine de Restaud(isa Goriot' tütar, Rastignaci armuke), Anastasie de Restaud(isa Goriot' tütar), proua Vauquer(pansionaadi omanik), Sylvie(köögitüdruk), proua Couture (lesk ja Victorine hooldaja), Poiret(endine ametnik), Christophe (jooksupoiss), preili Michonneau(vanatüdruk), proua de Peauseant(Rastignaci nõbu ja toetaja). Tegevuskoht: Pariisis proua Vauquer' pansionis Sündmustik: Isa Goriot, endine nuudlikaupmees, on pensionile läinud. Alguses on ta väga rikas ning elab pansioni parimas toas
väga , heatahtlik raha oma tütardele , sest siis hakkasid tütred temast hoolima ainult raha pärast Vautrin Ta oli abivalmis, vastutulelik Ta käitus inimestega ebaviisakalt II ( Rastignaci suhted Isa Goriotiga,- Vautriniga,- Delphine De Nuchingen,- Vikontess ?) Rastignac - Isa Goriot ( Rastignac sai Isa Goriotiga hästi läbi, kui Goriot sai teda et Rastignac käib tema tütrega Rastignac-Vautrin ( alguses saab Rastignac Vautriniga hästi läbi, kuid hiljem ei sallinud teda eriti Rastignac- Delphine De Nucingen ( Rastignaac armus temasse ja armastas teda kogu ülejäänud raamatu jooksul )
nood ei ilmunud ja isa pidi surema õnnetult. Oma elu viimased aastad veetis Goriot pansionis. Algul, olles üsna rikas, elas ta parimas toas ja kandis häid, kalleid riideid, kuid et tütarde mehed neile kõige ihaldatu jaoks raha ei andnud, kulutas ta suure osa oma sissetulekust nende soovide täitmiseks. Ta müüs oma võlakirjad, parimad riided ja kolis lõpuks ka pansioni kõige kehvemasse odavamasse tuppa. Samuti keeldus ta aitamast kõiki teisi, hoolis ainult tütardest. Rastignaci jaoks oli ilmselt peamine seisus ja jõukus. Ta üritas kõiki võimalusi kasutades pääseda kõrgklassi hulka ja saavutada varalist heaolu. Tol ajal oli elus edu saavutamiseks kaks võimalust- tuli sündida mõjuvõimsasse, tähtsasse perekonda, või end kaugete, kõrgemast soost sugulaste abil üles töötada. Rastignaci puhul tuli kõnealla ainult teine variant ja seega palus ta abi oma sugulaselt, kes viis ta kokku erinevate aristrokraatidega ja tutvustas teda
14. Miks kaotas proua suurema osa oma pansionäridest? Kuhu nad läksid= 15. Millisele järeldusele jõuab Goriot enne surma? Vastused ( II- rühm) 1. 1819 2. 30 franki kuus 3. Jack Collin aka. Vautrin oli sunnitööline keda ajasid politsei agendid taga. teda tunti ka surma narritaja nime all 4. Vaquer hakkas härra Goriot' isaks kutsuma siis, kui tema plaanid Goriot'le mehele minna kukkusid läbi ja Goriot' jäi vaeseks 5. vikontess oli Eugene de Rastignaci sugulane, ma täpselt ei tea kuidas, aga seal oli juttu küll. Mingi ema poolne tädi vms. 6. .Goriot' oli rikkaks saanud nuudlivabrikandina. Ta teadis kõike kõigest mis oli nuudlitega seotud ja ta suutis ka vajadusel konkurendi äris välja süüa. 7. Õdede vahel oli rivaali tunne, kuna üks õde sai kõrgemast seisusest mehele ja teine madalamast seisusest mehele. Sellest tulenes ka nende rahaline majanduslik seis
Tema hoolis vaid tütarde õnnest. Isa Goriot´oli liigagi südamlik ning andis oma tütardele kõik liiga kergekäeliselt kätte, laskmata neil raha välja teenida või andmata neile karmimaid õppetunde oma isast hoolimise teemal. See on ka tänapäeval levinud, et vanemad justkui peakski kogu raha ja võimu siin maailmas lastele ette kandma, et nood siis kuulikiirusel minekut saaks teha ning kord enne surma veel vaatama tulla. 2. Rastignaci positiivsed ja negatiivsed omadused Positiivne oli Rastignaci juures see (heasüdamlik), et ta üritas Goriot´aidata ja kaitses teda, et heal mehel natukenegi parem ning lihtsam elada oleks. Ta uuris välja, miks Goriot nii vaene ja hädas on, et teda siis paremini aidata saaks ja ta sai teada, et tegemist on äärmiselt hea mehega, kelle eest tasuks seista. Ka Goriot´ surivoodil oli Rastignac see, kes tema eest hoolitses, tema tervise pärast
Kuid peagi taipab, et haridus teda ei aita vaid ta peab looma suhteid kõrgematest peredest olevate inimestega. Ta asus trügima kõrgseltskonda. Ühel peol kohtus ta isa Gorioti tütrega Anastasiega. Talle hakkas Anastasie meeldima ja ta käis tal tihti külas. Kuid siiski suutis ta ennast lolliks teha ja ütles Gorioti nime. Saades aru veast küsis ta nõu proua de Beauseantilt kes ütles et inimestega peab käituma külmavereliselt. Beauseantil juhatab Rastignaci kokku Gorioti teise tütrega Delphinega. Rastignac hakkab vajama raha, et osta riideid. Ta küsis raha oma vanematelt, kes andsid talle viimased säästud. Rastignac hakkab Gorioti toetama, kuna saab aru miks ta sellises olukorras on. Rastignac hakkab meeldima Victorinele. Vautrin märkab seda ja tahab et nad abielluksid, siis laseks ta Victoriene venna tappa ja Victorienest saaks isa pärija. Rastignac keeldub. Ta tahtis minna Victoriene venda hoiatama kuid jäi hiljaks sest
Rastignac kohtus abi vajamise tõttu oma nõo vikontess de Beauséantiga. Tema läbi tutvus noormees krahvinna Anastasie de Restaud`ga. Ta käis uhketel ballidel koos aadlitega. Rastignac oli aga vaesest perest ja ei meeldinud niivõrd krahvinnale. Krahvinna oli abielus. Tal käis külas Jean-Joachim Goriot. Kui Rastignac temalt selle kohta päris, muutus krahvuinna tema vastu külmaks. Rastignac sai vikontessilt teada, et krahvinna oli Isa Goriot tütar. Rastignaci ei lastud enam krahvinna juurde sisse. Vikontess soovitas Rastignacil hakata suhtlema Goriot teise tüte Delphine de Nucingeniga ja tema läbi rikkaks saada. Tütred häbenesid Isa Goriot`d, sest nende mehed põlgasid teda. Beauséant´ilt oli Rastignac teada saanud, miks isa Goriot sellises õnnetus olukorras oli ning hakkas teda kaitsema. Eugène palus emalt ja vanemalt õelt raha saata. Tema õde Laure oli 18, Agathe 17, vend Henri 15 ja Gabriel 10. aastane
Näitab ka seda, et tegelikult ei erine ülem-ja alamkihi inimene üldjoontes üldse. Vahe on ainult selles, millises keskkonnas elatakse. Viimane põhjustabki kõik niinimetatud erinevused, näiteks kombed, käitumine, kõneviis jne. Ei saa määratleda sellist ühtset ja kindlat teemat. Kõigepealt tundub, nagu keerleks kõik isa Goriot perekonna traagika üle, kui suur on tema isaarmastus, tütarde suhtumine temasse, tema piinad ja valud. Samas hakkab kõrvalt jooksma noore üliõpilase Rastignaci elu. Tema püüded sulada sisse Pariisi kõrgklassi, mängida kaasa selle seltskonnaga, et saavutada edu oma edaspidises elus. Need kaks hakkavadki kõrvuti ja tihedalt põimitult kogu raamatu jooksul arenema ja lahenevad lõpuks samuti tihedalt seotult. Probleemideks ongi raha ja eetika, kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda, kuidas vastu pidada. Samuti tuuakse väga hästi välja ülem-ja alamkihi elukombed, erinevused.
Rikkust peeti suurimaks väärtuseks, isegi hr Goriot ütles, et “Raha on elu,”, kuigi ta arvamus lõpuks muutus. Ilma kaasavarata ning uhkete riieteta oli noorel naisel raske mehele saada. Tähtsamad tegelased: isa Goriot- endine nuudlikaupmees Eugene de Rastignac- vaesunud aadlipere võsuja üliõpilane. Vautrin- põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilma rahadega mehkeldab. Delphine de Nucigen- isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Anastasie de Restaud- isa Goriot" tütar. Vähemtähtsad tegelased: Proua Vauquer- pansioni omanik. Sylvie- köögitüdruk. Proua Couture- lesk ja Victorine hooldaja. Victorine Taillefer- tüdruk, keda rikas isa keeldub omaks tunnistamast. Poiret- endine ametnik. Preili Michonneau- vanatüdruk. Christophe- jooksupoiss. Proua de Beauseant- Rastignaci nõbu ja toetaja. Isa Goriot on endine nuudlikaupmees, kes läheb tütarde abikaasade survel pensionile. Ta on
nimelt koorekihti kuulumine, hea maine saavutamine ja mõjuvõimu võitmine. Rastignaci võib pidada suhteliselt tüüpiliseks noormeheks, kelles möllavad mitmed tungid ja tormid ja kes on kistud mitme maailma vahele. Ühest küljest saab ta aru, kui kõlvatu on Pariisi koorekihi elu,
Proua Courure Sõjaväeleitnandi lesk. Proua Vauquer Pansionaadi omanikust leskproua. Isa Goriot Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast. Victorine Taillefer Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega. Delphine de Nucigen- isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Preili Michonneau Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini. Eugene de Rastignac Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma. Horace Biancon Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber. Cristophe Pansionaadi toapoiss. Sylvie Pansionaadi toatüdruk. Paruniproua Delphine de Nucingen Isa Goriot'i tütar. To kes Eugene'i armub. Krahvinna Anastasie de Restaud Isa Goriot'i teine tütar.
,,Isa Goriot" Vasta küsimustele. Võid kasutada teost. 1. Miks arvasid kostilised pr Vanquer' vaesemate kilda? 2. Mille põhjal otsustasid pr Vanquer ja köögitüdruk Sylvile, et härra Goriot peab nelja- viit armukest? 3. Miks suleti Rastignaci ees Restaudide uks, kuigi tutvus Anastasiega algas noormehe arvates paljutõtavalt? 4. Miks oli Goriot' kahe tütre vahel tekkinud rivaalitunne? 5. Kuidas õnnestus Rastignacilil hankida raha (rätsepalt ei loe välja seda sõna) frakkide ja tänavaülikonna tellimiseks? 6. Miks läks Rastignac mängupõrgusse ning millin oli ta mänguõnn? 7. Mille ostis Goriot Rastigncile ja kuidas olid seejuures mängus ta enda huvid? 8
Isa on üksik. Ta oli ennem jõukas ja tähtis ettevõtja. Ta teenis raha tänu sellele et tal oli oma tehas kuhu ta pani inimesi tööle. Ehk siis teised teenisid temale raha oma raske tööga. Lõpuks oma raha tütardele andes kaotas ta kõik, seetõttu oli ka üksik. Ta poleks üksik kui oleks andnud raha peale oma surma tütardele, kuid tema jaoks oli tütarde heaolu palju tähtsam kui ta ise. Tütred ei tulnud isegi isa surivoodile kuigi isa oli nende heaks nii palju teinud. Rastignaci jaoks oli peamine raha ja jõukus. Ta üritas kõiki võimalusi kasutades pääseda kõrgklassi hulka ja saavutada varalist heaolu. Samuti oli ta inimene kes hoolis ka teistest. Ta üritas kõigest väest viia tütred Gorioti surivoodile. Isegi oma vara mis ta oli nii raskelt kätte saanud , andis ta lõpuks Gorioti matuste jaoks. Rastignac oli ainuke kes käis Gorioti matustel ja leinas teda.
Üheks elanikuks oli ka preili Victorine Taillefer, kes oli häbeliku ja nukra hoiakuga, kuid ilus ning nõtke. Ta isa ei tunnistanud teda enda tütreks, eelistas talle oma poega, kes pidi kogu ta päranduse saama ja tütar pidi elama viletsuses. Vaese neiu eest hoolitses nagu oma lapse eest proua Couture, kes tahtis orvust kasvatada jumalakartlikku tütarlast, viis ta igal pühapäeval missale ning iga viieteistkümne päeva järel pihile. Noor naine oli armunud noorde Eugene de Rastignaci, kes oli näo poolest täielik lõunamaalane: valge näonahk, mustad juuksed ja sinised silmad. Tema kuju, maneerid ja hoiak tähistasid aadliku perekonna võsu. Ta käis elegantselt riides ning käitus kombekalt. Pariisi oli tulnud õppima advokaadiks, unistas saada rikkaks ja mõista Pariisi naiste armastust. Raamatu sündmustik algab sellega, et proua Vauquer külastab nn rikas krahvinna, kes lubab majaperenaisele heldelt külalislahkuse eest tasuda. Proua poputab teda igati, katab laua
Rahast ja armastusest pärast ,,Isa Goriot'" lugemist ,,Isa Goriot'" lugemine näitas, et on väga erinevate eluväärtustega inimesi. See raamat ei muutnud küll minu väärtushinnanguid, aga pani mind nende üle mõtlema küll. Kumb on ikkagi olulisem? Kas see, et inimesel on palju raha või see, et ta tunneb suurt armastust? Öeldakse, et kirg ja armumine kestab umbes kaks aastat, edasi peab säilima kahe inimese vahel üksteise austamine ja armastus. Ka Rastignaci puhul oli selge, et kui ta ka oli Delphine'i mingil määral armunud, siis polnud see tunne nii tugev, et oleks välja andnud armastuse mõõdu. Tegemist oli vaid kirega. Teineteist armastava noorpaari nägemine pole ime, aga teineteist armastava vanapaari nägemine on kõige kaunim pilt (William Makepeace Thackeray). Samas on isa Goriot'd vaadates näha, et kehtib kreeka vanasõna, mis ütleb, et armastav süda on igavesti noor
inimene, kuid neil tuli pettuda. Isa Goriot suri oma tütarde süü läbi. Ta andis nende eest kaudselt oma elu. Goriot oli noorena halvem kui vanana. Ta oleks olnud ka vanana halb, kuid tütred murdsid ta südame. 3. Kõige sümpaatsem tegelane oli üliõpilane. Ta püüdis kõigiga hea olla, kuid alati pole see võimalik. Ta oli vaene ning püüdis saada kõrgemasse seltskonda. Selleks tuli tema emal talle tuua väga suuri ohvreid rahas. See jäigi Rastignaci ainukeseks halvaks küljeks. Kuid selle korvas ta sellega, et parandas suhteid Gorioti ja tema tütarde vahel. Ta armastas Goriot nagu oma lihast isa ning tegi tema heaks kõike. 4. Balzac võib tunduda tänapäeva lugejale võibolla veidi igav. Muidugi oleneb ka raamatust. Ühe romaani põhjal on raske midagi otsustada. Eks midagi sain ma ikka selle raamatu lugemisest ning küllap saavad ka teisedki. Ainult vähem võiks olla kirjeldusi. Probleemid on
muutub raha inimeste kõrval tegelaseks ning kõneleb lugejatega. Igal teose tegelasel on omad väärtused ning pea kõigi tegelaste elus omab raha kõrget positsiooni. Kõigil raamatutegelastel on raha suhtes omad ootused ja lootused. Rastignac loodab rahaga jõuda arisokraatia tippu. ,,Et rikkuseni jõuda, otsustas Rastignac rajada kaks paralleelset jooksukraavi, toetuda teadusele ning armastusele, saada ühtaegu õpetatud meheks ja salongilõviks." Kirjanik ise peab Rastignaci käitumist lapsikuks ning teab, et need kaks teed ei puutu iialgi kokku. Raha oli tema elus väga tähtis ning ta oli valmis kõike tegema, et rikkaks saada. Isegi oma vaeselt perekonnalt raha küsimine ei olnud tema jaoks probleem. ,,Kallis ema, müü ära mõned oma vanaaegsed ehted, ostan Sulle peagi uued asemele. Ära näe mu palves appihüüdu," palub Rastignac kirjas oma emale. Isa Goriot' ootused raha suhtes on teised: ta loodab rahaga osta oma tütarde armastust
soovitud külaline või mitte. Sellest kõigest hoolimata neelab Pariisi kõrgseltskond endasse ning kui on maitstud seltskonna vilju, on võimatu end sealt välja rebida. Väiksemgi edu kõrgemas seltskonnas kasvatab auahnust ja paneb ihaldama suuremat menu. Inimesed unustavad oma tõekspidamised ja põhimõtted ning loovad endale uued, kust on kadunud kõik endised väärtused. Balzac kirjutab: "Tema [Rastignaci] lapsepõlve illusioonid, tema provintslikud ideed olid kadunud." Selleks, et üleüldse mõista Pariisi ühiskonda, tuleb hoolikalt süveneda ühiskonnakihtide omavahelistesse suhetesse. "Järk-järgult üha enam asjasse pühendunud, laiendab inimene oma elu horisonti ning jõuab viimaks nende üksteisel lasuvate inimkihtide mõistmiseni, mis moodustavad ühiskonna." Kuid tegelikult puudub vahe inimeste iseloomudes alamkihis kui ka ülemkihis. Vaid vähesed
vara, ärge sellest kuidagi märku andke, muidu olete kadunud; inimestega tuleb käituda külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades. külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades. Romaani lugedes saame aru, et armastati ilusamaid, jõukamaid, tuntumaid. Sellised inimesed käisid riides uhkelt ning stiilselt. Ei puudunud päevased ülikonnad ja õhtused ülikonnad. Rikkamad suhtlesid rikastega ja vaesemad vaestega. Selliselt jaotus tollane ühiskond. Romaani tegelase, Eugene de Rastignaci, kohta võime öelda, et tema suhtles naistega ainult kasusaamise eesmärgil. Ta lasin vikontess de Beauseant'il end tutvustada Anastasie de Restaud'le ja Delphin de Nucingenile, et tänu nendele rikastuda ja kuulsaks saada. Ta oli valmis oma vaesunud vanematel küsima isegi raha selle nimel, et osta endale viisakad riided, millega kõrgseltskonnas läbi lüüa saaks. Nähes, milliste sihtidega on Rastignac, pakkus Vautrin talle välja plaani, tänu millele nad rikastuda saaksid
Tal olid väikesed lihavad käed, vanaldane rasvane nägu, nokataoline nina, klaasine silm ning süütu ilme. Ta arnaneb kõigi naistega, kel on elus olnud õnnetusi. Vaquer oli kohati isekas ning ebaviisakas. Südamepõhjas oli ta aga hea naine. Pansioni sai ta oma lahkunud mehelt. Pansionis elas isa Goriot, kellega proua abielluda soovis, kuna inimesed austasid Goriot'i ning peale selle nägi ta rikas välja. Hiljem Vaquer'i sümpaatia tema vastu kadus. 2.Kirjuta lähemalt Rastignaci eneseteostusest (päritolu, püüdlused, võimalused). Millised asjaolud ja tegelased teda kõige rohkem mõjustasid? Too näiteid tekstist. Eugen de Rastignac oli väga omapärane isiksus. Ta oli muutliku iseloomuga, tema eesmärgid, arusaamad ning maailmavaated muutusid tihti. Olenemata segadusest, mis noormehes toimus, võib öelda, et ta oli kõigele vaatamata sümpaatne ja hea inimene, kuigi auahne. Tema eesmärgiks oli saada rikkaks ning kuuluda kõrgklassi seltskonda.
Rastignac oli maapiirkonna madalamast aadliperekonnast pärit nooruk, kellel olid suured tulevikulootused. Ta uskus inimeste voorusesse ja lootis ülikooli minna,et oma riiki teenida, kuid ta koges oma madala positsiooni tõttu mitmeid alandusi. Ta vahetas oma põhimõtted raha ja positsiooni vastu. Ta lõpetas loengutel käimise ja hakkas uurima viise kuidas kõrgseltskonda pääseda. Talle õpetati, et tuleb olla isekas, egoistlik ja teisi ülevalt alla vaadata. Rastignaci muutuste taga olid ka ühiskonna ideaalid, mis rõhutasid rikkuse ja aadlitiitli omamist. Rastignac tegi kõik selle nimel ja heitis kõrvale oma inimlikkuse ja tunded. Rastignac oli valinud vale tee. Inimene peab jääma iseendaks. Kui ta teeb ainult teiste õpetuste järgi, siis kaotab ta oma isiksuse, mis teda teistest eraldab. Tuleb jääda iseendaks ja õppida vahest ka oma vigadest, mis annab kogemusi ja tarkust juurde.
Seda võrreldakse väga huvitavalt tavalise lihtinimese eluga. Mõlemate kihtide probleemid, mured, kuidas edu saavutada ja mis peamine, kuidas elada õnnelikult. Näitab ka seda, et tegelikult ei erine ülem-ja alamkihi inimene üldjoontes üldse. Vahe on ainult selles, millises keskkonnas elatakse. Viimane põhjustabki kõik niinimetatud erinevused, näiteks kombed, käitumine, kõneviis jne. 6.Tee kokkuvõte teose põhiprobleemidest? Raamat räägibki üliõpilase Rastignaci raskest elust ja tema püüetest saavutada edu, samas ka Isa Goriot mõttemaailmast ja tema kohutavalt tugevast kiindumusest oma kahe tütre vastu. Süzeeliine või 7.Missugune on su lemmiks karakter , miks ? Kes on ebameeldivam tegelane , miks ? Minu lemmiks karakter oli Isa Goriot, sest ta oli vanake , kes oli oma elu pühendanud kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad.
Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" juuratudeng Rodion Romanovits Raskolnikov Honore de Balzac "Isa Goriot" Tähtsamad tegelased: isa Goriot- endine nuudlikaupmees Eugene de Rastignac- vaesunud aadlipere võsuja üliõpilane. Vautrin- põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilma rahadega mehkeldab. Delphine de Nucigen- isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Anastasie de Restaud- isa Goriot" tütar. Knut Hamsun Maa õnnistus Iisak Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" 19-aastane sõdur Paul Bäumer Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb" Jake Barnes ja ta sõbrad-tuttavad, kelle elu möödub lõbutsedes, juues ja pidutsedes, kuid mis on ometi kantud sügavast isiklikust traagikast. Romaan
Salapolitsei inspektor, kes on kaua taga ajanud Vautrinit, räägib preili Michonneauile, et ta Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot valmistavad Eugenile ette ilusa korteri, kuhu noormees koos Goriotiga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrini võetakse kinni. Isa Goriot jääb murest väga haigeks, sest ta tütardel on palju probleeme oma abikaasade ja varaga. Gorioti tütardele see aga korda ei lähe. Rastignaci jaoks on see ennekuulmatu. Isa Goriot sureb, nägemata enne surma kumbagi oma tütardest. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja räägib sellest sonides. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Gorioti oma rahade eest. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: " Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud ´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul".
Tõenäoliselt taipas isa Goriot, et ta on liiga vana, et ise kuhugi jõuda, elada, temas kustus primitiivne unelm enda ihad täide viia, ta suunas need oma tütardele võrdlustas enda õnne tütarde omadega. See ei olnud aga tõeline armastus, see oli lootusetus, mille ainus ülejääk väike lootus oli suunatud tütardele, kellest ta kujundas enda mõjutajad, iseenda jumalused. Isa Gorioti isaarmastus avaldub ka Rastignaci suhtes. Varem mainitud sugutungi põhiidee on igavesti elada ja selleks ei ole paremat võimalust, kui oma poeg, kes sinu seemet ,,edasi kannab". Goriotil ei olnud poega, ei olnud pärijat. Goriot nägi võimalust end siia maailma veel panustada. Osati oli Rastignac Goriotile meelepärane pelgalt sellepärast, et too Dephine meele rõõmsamaks teeb, osalt aga seepärast, et tal oli võimalus mängida isarolli, anda enda panus maailma. Rikkus kadus, aeg tuli
6. Isa Gorio ja Eugene vahelised suhted. Isa Gorio oli panisonaadis pilkealune. Alguses suhtus ka Eugene Goriosse pilkavalt ja ka Gorio Eugene külmalt. Peale seda, kui Eugene oli võitnud Delphine südame paranesid ka ise Gorio ja Eugene vahelised suhted. Eugene mõistis isa Goriod ja isa Gorio hakkab suhtume Eugene soojusega. Peale iga Eugene kohtumist Delphinega jutustab ta kohtumisest ise Goriole, kes ammutab sellest endale uut jõudu. 7. Iseloomusta Vautrini, Rastignaci, proua Vauqueri, Isa Gorioti. Vautrin- Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Rastignac- noor tudeng, kes juba õrnas eas taipas, et on oma vanemate ainuke lootus. Ta oli pärit Angouleme'i kandist. Tema suur perekond suutis teda kõige rängemate loobumiste hinnaga rahaliselt toetada. Tema kõnepruuk, kombed ja loomupärane hoiak reetsid peene perekonna võsu
probleemidega, millele lahenduse peab inimene ise leidma. Sarnaseid olukordi võib näha ka Honore de Balzac'i ,,Isa Goriot" ning Eesti ilmselt ühe kõige kuulsama kirjaniku A.H. Tammsaare ,,Tõde ja Õigus III" romaanist. Nii Indrek kui ka Rastignac olid vaesed üliõpilased, kes üritasid oma eluga suurlinnas toime tulla ning loomulikult ei puudunud ka suuremad sekeldused. Indreku sattumine revolutsiooni mellu ning Rastignaci ponnistused maitsta õukonnaelu võlusid oli nende romaanide peasündmusteks. Mõlema puhul oli selgelt näha, et tegelikult otsiti seda mida me kõik loodame elus leida õnne. Siiski ei ole võimalik elus saavutada midagi ilma tagasilöökideta. Kristi enesetapp, Mari surm läbi piinade, pettumine revolutsioonis kõik see oli Indrekule õnne leidmises vaid üks käänulise tee nurgelisi kurve. Seega noorus on vaid üks väike osa õnne otsimise teekonnast.
Mõnedest sünonüümidest ja väljenditest võib välja tuua: rahakoti ürask, kõverate kõnedega seltskonnalõvi, Saint-Cloud' võrkudes hulpima. Keelekasutus oli omapärane. Raamatus oli erinevaid huvitavaid väljendeid. 4. Valige üks mõjukas kõrvaltegelane ja iseloomustage teda. Eugene de Rastignac- Rastignac käib Pariisi ülikoolis ning pingutab esimesel aastal väga oma õppimisega, et aidata oma pere vaesusest välja. Tema pere üritab maksta Rastignaci ülikooli eest. Lõpuks mõistan Rastignac, et ainult õppimisest ei piisa vaid on vaja ka tutvusi. Ta hakkab trügima kõrgseltskonda, et tutvuda proua de Beauseant'iga. Rasignac saab seltskonnaelus kõvaks käpaks ja hakkab mängima õnnemänge. Algul tal isegi veab kuid õnn pöördub ja ta jääb võlgadesse. Ta maksab ka isa Gorioti matuste eest ja on üks, kes ka matustel viibib. Sellest teost võib oletada, et ta on hea mees. 5. Kirjutage loetud teose põhjal põhjendatud oma arvamus.
Minu jaoks on see ideaalne näide edukusest, inimesed on oma eluga rahul ning saavutanud kõik elus soovitu perekonna, kodu ning rahuldavad töökohad. Eks kõigil inimestel on erinev arusaam edukusest ning aja möödudes on kindlasti selle mõiste ka muutunud. Näiteks raamatus ,,Isa Goriot", mis on kirjutatud 19. sajandil, mõisteti edukuse all aga hoopis kõrgseltskonda kuulumist. Paljude maalt linna tulevate, suurte unistuste ja prioriteetidega inimeste, nii nagu ka üliõpilase Rastignaci, põhieesmärgiks oli pääseda linna kõrgkihti. Ta soovis kogu hingest sinna kuuluda, olla kogukonna ning teiste kõrgete daamide jaoks olemas, et teda teataks ja tuntaks. Tänapäeval aga ei oma kuulsus minu arvates pooltki nii suur tähtsust, see on pigem kõrvaline. Kindlasti on inimesi, kelle elu eesmärk ongi kuulsaks saada ning nad on selle nimel kõigeks valmis, vahendeid valimata, kuid arvan, et neid inimesi pole just väga palju
Elu: · Sündis Pariisis kunstnike Novelli tunnused: perekonnas · eksootiline ainestik · Töötas · dramaatilised peasündmused muinsuskaitseinspektorina. · lakooniline kirjeldusviis. · 1844. aastast Prantsuse Akadeemia liige. · Teise keisririigi ajal senaator. PROSPER MERIMEE 1803-1870 Novellid: · ,,Matteo Falcone" Näidendid: Romaanid: · ,,Federigo" ,,Jacquerie" ,,Charles IX valitsusaja · ,,Carmen" ...
rahast rohkem eemale hoidma ning ka ise oma suhtumist rahasse muutma. Alles enda surivoodil taipas Goriot, kui rängalt ta oli eksinud armastades ja hellitades oma tütreid liialt palju. Ka tänapäeval on see probleem väga akuutne. Isegi enda tuttavate hulgast oskaksin ma nimetada nii mõndagi inimest, kelle elu keerleb vaid materiaalsete asjade ümber. Tuleks rohkem mõelda tuleviku peale, mida selline äraostmine endaga kaasa toob. Teise peategelase Eugene de Rastignaci eesmärgiks oli tõusta kõrgseltskonda ja leida endale hea sissetulek selleks, et oma perekonnast mitte sõltuda. Tema teel rikkuseni oli nii tõuse kui ka mõõnasid. Teekonda alustas noor üliõpilane väga suure pühendumusega, abi sai ta enda sugulase vikontessi de Bauséant'i käest. Viimane oli väga suursugune ja heade kommetega vanaproua, kes jagas õpetussõnu noorukile. Ta toonitas suhtlemises kõrgklassiga külmust ja teiste ära kasutamist, kuid Rastignac
Eugene'i tundis kaasa sellele mehele, kes oli nii kiindunud tütardesse ja oli nende nimel nõus vaesuma. Eugene'i tundis et peab seda meest aitama nii kuidas suudab. Rastignacil oli sümpaatsus tema vastu ning see näitas Eugene'i heast küljest.Rastignac ütles: ,,Isa Goriot on ülev". Eugene kohtus Delphine de Nucingeniga, Goriot'i noorema tütrega ning nad hakkavad hästi läbi saama.Samal ajal Vautrinil oli plaan kuidas rikastuda ja selleks tahtis ta ära kasutada Rastignaci ja Victorine'i. Eugene eiras Vautrin'i soovitust abielluda Victorine'iga, kuna selle taga oli ainult Vautrini soov rikastuda ning tappa inimene. Hr Goriot hakkas Eugene'i suhtuma kui oma poega. Teose lõpus, kui Delphine pidas tähtsamaks balli, kui oma haige isa juurde minekut, avastas Eugene, et kõrgseltskond on südametu. Kuid vaatamata südametule kõrgseltskonnale tahtis ta täita Gorioti'i viimase soovi, et tema tütred tuleksid teda vaatama
,, Isa Goriot" Honore de Balzac Proua Vauquer on vana naine, kes peab Pariisis juba nelikümmend aastat kodust pansioni, mis asub Neuve-Sainte-Genevieve tänava lõpus. Sinna on elama asunud nii noori kui vanu. Lahkudes oma nuudlivabriku ärist, oli isa Goriot, umbes 69 aastane vanamees, asunud 1813. aastal elama proua Vauquer juurde. Isa Goriot oli rikas, kuid väga kokkuhoidlik ja tagasihoidlik. Ta laskis ennast ninapidi vedada, oli pühendunud oma perekondlikesse esemetesse. Imetledes Gorioti välimust ja rikkust soovis Vauquer saada proua Goriotiks. Proua sõbranna krahvinna aga laitis meest niivõrd, et proua ei huvitunud enam temast ning tahtis, et Goriot välja heidetakse. Kuid Goriot maksis oma oansioni eest. Isa Gorioti hakkasid külastama kaks ilusat neidu, keda peeti tema armukesteks, kuid tegelikult olid neiud Gorioti tütred. See oli 1819. aasta novembrikuu lõpul, ajal, mil see ...
Kuna ta tegi vale otsuse, siis ei näinudki ta oma isa surma. Eugene ja Delphine said omavahel lähedasemaks ja isa goriot ostis neile ka korteri. 4. Pr. Beauseant – hoolimata sellest, et pr.oli aadlik, aga rastignac mitte kutsus ta mehe ikka uuesti omale külla ja võttis alati lahkesti vastu ning abistas ja andis nõu ka mida eugene tegema peab, et delphine endale võita.Ta õpetas, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt. Ta viib Rastignaci teatrisse, kus ta tutvub delphinega. Rastignav vajab raha, et osta riideid ja seda küsib ta oma õdedelt ja emalt, kes talle selle ka annavad. Proua Beauseant lubas ka delphine oma seltskonda tuua, et rastignav võidaks tema usalduse. 5. Pr. Vauquer – pansioni omanik. Suhtus isa Gorioti hästi, sest käis paremini riides kui teised ja maksis rohkem üüri ka. Hiljem hakkas talle isa Goriot meeldima ja tahtis teda endale saada, kuna arvas, et isa Goriot on rikas
Sinna kolides oli ta rikka välimusega meesterahvas. Isa Goriot pühendas kogu oma elu kahele tütrele, Anastasie de Restand ja Delphine de Nucinger. Kuid tütred ei hoolinud oma isast, nad soovisid vaid tema varandust, mis eksisteeris seni kaua kui seda oli. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast. Paruniproua Delphine de Nucinger- isa Gorioti noorem tütar, kes kadestas vanema õe rikkust. Ta oli Eugene de Rastignaci südamedaam. Krahvinna Anastasie de Restaud- isa Gorioti vanem tütar, kes tahtis alati välja näha kõige parem ja edevam. Ta hoolis vaid rikkusest ja käis väljas tihti raha peale mängimas. Vikontess de Bauseant- Eugene tädi, kes aitas tal pürgida kõrgklassi. Proua de Marcillac- Eugéne tädi Laure ja Agathe- Eugene õed Henri ja Gabriel- Eugene vennad Eugene de Rastignac- lõunamaalase välimusega noormees, kellel oli valge näonahk, mustad lokkis juuksed ja sinised silmad
b) järkjärguline allakäik Jäi nuudlikaupmeheks. Tütred ja väimehed tundisd ta pärast häbi ja käisid peale, et ta ärist lahkuks. Lõpuks Goriot lahkuski müügisumma ja kasumiga. Goriot oli meeleheitel ja asus elama Vauquer'i pansioni, sest tütred keeldusid teda enda juurde võtmast. Esimesel aastal lõunastas ta paar korda nädalas väljas, lõpuks paar korda kuus. Ta oli teiste tujude märklaud, teda nöögiti või öeldi solvavalt. c) Rastignaci suhtumine Goriot'sse Pidas Goriot' hulluks. Eugene nägi, kuidas Goriot käänas lauahõbedast hõbekangi, et seda müüa, ja arvas, et Goriot on varas ja teeskleb, et ajada oma äri. 4. Eugene de Rastignac Oli pärit aadliperekonnast, mis oli vaesunud. "Tema kuju, maneerid ja hoiak tähistasid aadliku perekonna võsu, kus algkasvatus hõlmab vaid hea maitse traditsioone." Ta pere armastas teda väga ja saatis raha, et poeg saaks ülikoolis käia. Eugene'I eesmärk oli
Nad said kõik mis nad tahtsid. Abielus olles piirasid aga nende abikaasad nende kulutusi ja nõnda pöördusid nad tagasi oma isa juurde. Goriot loobus tervest oma varandusest, et olla oma tütarde meele järgi. Kui aga tuli aeg, mil temal oli oma tütreid vaja, siis neid ei olnud. Nad olid kasuahned ja Goriot teadis seda, sest ta oli ise nad selliseks kasvatanud. Kuni oma surmatunnini lootis ta, et ta tütred tulevad ning kui üks neist lõpuks tuligi, oli juba hilja. Ühe peategelase Rastignaci kaudu tahetakse näidata tavalise lihtinimese tungimist kõrgkihti. Näidatakse, et see on võimalik, kui olla õigel ajal õiges kohas ja omada ka piisavalt nutikust, et ennast sinna sisse suruda ja mitte alla anda, enne kui eesmärk on saavutatud. Üliõpilane palus abi oma emalt ja õelt, teades et neilgi ei ole raha. Ta sai raha, mille eest muretses endale uhkemad riided, et sulanduda seltskonda. Käies mitmetel vastuvõttudel ja ooperis sai ta tuttavaks kõrgklassi inimestega
annaabi.ee 
