Inkvisitsioon ja Inkvisitsiooniline protsess (2)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS
INKVISITSIOON JA INKVISITSIOONILINE PROTSESS
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2011
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
INKVISITSIOONI ALGUS 4
1.1Hereesia ja selle tähendus 4
1.2 Inkvisitsiooni teooriad 5
1.2.1 Aadama ja Eeva teooria 5
1.2.2 Erinevaid seisukohti inkvisitsiooni alguse kohta 6
INKVISITSIOONILINE PROTSESS 7
2.1 Kohtunikud 7
2.2 Süüdistus 8
2.2.1 Juurdlus 9
2.2.2 Ülekuulamine ja piinamine 9
2.2.3 Kohtuotsus 10
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD MATERJALID 12

SISSE JUHATUS

Valisin teema „ Inkvisitsioon ja inkvisitsiooniline protsess”, et täpsemalt mõista ja aru saada inkvisitsioonist kui sellisest ja selle tagamõtetest. Mõista kiriku põhjuseid sellise kohtuvormi loomisel ja samuti jõuda lähemale ketserite mõttemaailmale. Antud referaat keskendub inkvisitsiooni ja inkvistsioonilse protsessi kirjeldamisele. Uurin lähemalt erinevaid seisukohti inkvisitsiooni alguse ja tekkimise kohta. Samuti on referaadis kirjeldatud inkvisitsioonilise protsessi erinevaid etappe , mõistmaks, milliseid katsumusi pidid läbi tegema eksiusulised ja kui julmad ja usupimedad olid nendega inkvisiitorid.
Referaadis pidasin oluliseks kirjeldada, kust on tulnud kreeka keelne sõna hairesis, mis keskajal nii negatiivse tähenduse omandab. Kuna inkvisitsiooni kohta on nii palju erinevaid arvamusi , siis pidasin vajalikuks kirjeldada ka mõnda teooriat inkvisitsiooni tekkimise kohta, sest ma usun, et millegi mõistmiseks on vaja aru saada, kust see alguse on saanud.
Põhilise allikana kasutasin J.Grigulevitš „Inkvisitsioon”, kuna ma leian ,et tema teoses olid väga hästi ära märgitud erinevate autorite seisukohad, tal oli palju viiteid erinevatele allikatele ja üleüldiselt oli teos väga informatiivne.

INKVISITSIOONI ALGUS

1.1 Hereesia ja selle tähendus
„Hereesia“ kui kreeka keelne sõna (hairesis) tähendab „õpetus“ või „koolkond“. Seda rakendati erinevatele filosoofiakoolkondadele, näiteks stoikutele, pütagoorlastele ja teistele. Antud mõistet, kasutatakse ka Uues Testamendis algselt samalaadselt: „parteid“, „kildkonnad“, näiteks kristlased olid juutide hairesis (Ap 24:5, 24:14, 28:22). 1 Kristluseelsel ajal oli hairesis algne tähendus „valik“ või „valitud asi, mida kasutati teatava filosoofiakoolkonna tõekspidamiste pooldamise kohta. Nagu näha ei olnud kreeka keelne sõna veel oma hilisemat negatiivset tähendust omandanud .
Negatiivset tähendust hakkab sõna hairesis omandama Pauluse kirjades. Pauluse kirjas Titusele esineb sõna hairetikos, mis on hairesise sugulassõna, mis võib tähendada nii „lõhestavat inimest“ kui ka „separatisti“. Mõlemad tähendused annavad mõneti tähendust ketserile kui teisitimõtlejale. Olid ju nemadki lõhestunud Kirikust ja separatismi pooldajad . Samuti seostatakse ka Apostlite tegude raamatus hereesiat lahkarvamuste ja kildkonnavaimuga (1Kr 1:19) ja antakse mõista, et eksiõpetus tekitas sündivas Kirikus lõhesid. Siinkohal tuleks mainida, et hereesia ei tähendanud veel teoloogilist eksimust, aga sai sellise sisu üsna varsti. Hereesiat meile teadaolevas tähenduses käsitleb Peetruse teine kiri. „Rahva seas aga sigines ka valeprohveteid, nõnda nagu teiegi sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi“( 2 Pt 2:1).2
Hereesia kui eksiõpetus vastandus täielikult ortodoksiale, mille alge pärineb jällegi kreeka keelsest sõnast orthôs, mis tähendab „õige“. Ortodoksia on sellel juhul siis „õige jumalateenistus“ ja seda edasi arendades – õige õpetus ja õige usk. 3 Kirik sai siinkohal jumalikul ilmutusel põhineva ortodoksi hoidjaks ning kirjeldab hereesiat kahel moel. Esimese mõtte kohaselt on hereesia närbuv oks katoliikluse tüve küljes, mida võib tõlgendada erinevalt. Feodaalajastu Euroopas võidi seda tõlgenda nö. „noa selgalöömisena“ või reetmisena. Selle seisukoha järgi tekkis hereesia Kristuse ihus, aga kui närbunud oks ära lõigata on õigeusklikkuse puu taas terve ja elujõuline. Hereesia oleks justkui haigus, mis on õigeusku tabanud. Teine seisukoht kirjeldabki hereesiat kui nakkust - katku, millest tuleb vabaneda . Sedasorti vaenlane tuleb ristirahva seest välja juurida, et taei nakataks ka teisi oma eksiõpetustega.4

1.2 Inkvisitsiooni teooriad

1.2.1 Aadama ja Eeva teooria
Väga raske on täpselt määratleda inkvistsiooni algust. Seda sellel põhjusel, et on mitmeid erinevaid allikaid , mis kirjeldavad sündmusi ja tegusid , mida võiks lugeda inkvisitsiooni alguseks. Kui mõista inkvisitsiooni all teisitimõtlejate süüdimõistmist ja hukkamõistu kiriku poolt, siis tuleks lugeda inkvisitsiooni alguseks ristiusu kiriku tekkimist, kuna juba varakristluse aegadust on piiskopid mõistnud hukka teisitimõtlejaid ja lahutanud neid kirikust. Samas kui käsitleda inkvisitsiooni märksa „kitsamas“ tähenduses, tuleks lugeda inkvisitsiooni alguseks katoliku kiriku eritribunalide tegevust.5
Hispaanlane Luiz Paramo, Sitsiilia inkvisiitor, oli esimene, kes sõnastas inkvisitsiooni ajaloo „avara“ tähenduse. Tema oli nimelt arvamusel, et kõige esimene inkvisiitor oli issand jumal ise, kes lõi Aadama ja Eeva ja tembeldas nad teisitimõtlejateks. Paramo sõnul käituvad inkvisiitorid täpselt samamoodi nagu jumal oli käitunud Aadama ja Eevaga, kui ta nad paradiisist välja heitis. Enne paradiisist välja heitmist oli jumal korraldanud neile salajase ülekuulamise ja kohtu ning rõivad, millega Aadam ja Eeva oma alastust varjasid, olid olnud esimesed „sambenitod“, häbihõlstid, mida inkvisitsiooni ohvrid pidid kandma. Paradiisist väljakihutamisel toimus ka esimene konfiskeerimine, konfiskeeriti „ igavene õndsus“. See on järjekordne põhjendus hilisematele märksa materiaalsematele konfiskeerimistele.6
Kindlasti õigustavad inkvisiitorid oma tegusid ja karistusi ka sellega, et ka jumal oli julm ja halastamatu nende vastu, kes olid eksinud tema käskude vastu. Seda iseloomustab eelkõige see,et ta uputas terve inimsoo , päästes ainult Noa ja tema laeva; hävitas 14 700 inimest,kes tõstsid käe Moosese vastu, kui Iisraeli lapsed olid rännanud läbi kõrbe; kas ei saatnud tema mitte mürgiseid madusid nende kallale, kes teekonnal näitasid üles kindla meele puudumist.7 Need olid vaid väga väike osa jumala karistustest, mis annab näitab inkvisiitoritele, et ka nemad peavad olema julmad ja halastamatud, et eksiusulistest vabaneda. Vanas Testamendis on jumala õpetussõnad sellised: „ Kui su vend, su ema poeg, ehk su poeg ehk su tütar ehk su naine, kes su süles, ehk su sõber, kes kui su hing, salaja sind kihutab ja ütleb: läheme ja teenime teisi jumalaid, mis ei sina ega su vanemad ei tundnud; ei pea sa mitte tema nõu võtma ega teda võtma kuulda, ja su silm ei pea mitte ta peale halastama , ega armu andma, ega teda varjul hoidma; vaid sa pead teda tapma , su käsi peab kõige esite tema peal olema teda tapmas, ja pärast kõige rahva käsi“.8 Paramo seisukohad olid ideaalsed inkvisiitoritele oma tegevuse põhjendamiseks, tegutsesid ju nemad selle ühe ja ainsa usu huvides ja ka teisitimõtlejate huvides vabastades neid valearvamustest.
1.2.2 Erinevaid seisukohti inkvisitsiooni alguse kohta
Paramo seisukohad olid küll veenvad, aga need polnud kindlasti ainukesed, mis kirjeldasid inkvisitsiooni algust. Lääne-Prantsusmaal tegutsenud kroonik Adhémar Chabannes’ist räägib, kuidas 1022 .aastal süüdistati kümmet Orléans’i katedraali kanoonikut, et nad olid paistnud silma teistest „ jumalakartlikumatena”, maniluses. Tollene Prantsusmaa kuningas Robert II oli käskinud neil katoliikluse rüppe tagasi pöörduda, keeldumise korral nad vaimulikust seisusest tagandada, kirikust välja heita ja tuleriidale saata.9
[ Jeesus ütles] ”Kes ei jää minu külge, visatakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad korjatakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.”( Johannese evangeelium 15:6)
Pärslane Mani , kes lõi dualistliku sulami Iraani zoroasrtismist, budismist, judaismist ja kristlusest , arvas , et on kaks loojat : hea Jumal, kes valitseb enda loodud vaimumaailma ja Saatan või Kurat, kes on mateeria , sealhulgas maakera looja ning ajaliku maailma asukate peremees . Kümmet Orléans’i katedraali kanoonikut süüdistati just maniluse järgmises. 1022. Aastast on pärit esimene ketserite põletamise juhtum, see toimus nimelt Orléns’i kirkukogu juhtimisel ja kus mõisteti surma vähemalt need kümme kanoonikut. Ka seda ei saa kindlalt pidada inkvisitsiooni alguseks. On veel mitmeid erinevaid seisukohti ja tõendeid inkvisitsiooni alguse kohta.
Jean Guiraud arvab , et inkvisitsiooni tekkeajaks tuleb pidada aastaid 1227-1229, mil Toulouse ’i krahvi valdused läksid Prantsuse krooni kätte ja „hakkas kehtima kiriku ning ilmalike võimude koostöö ketserite otsimisel ja karistamisel”10
Ameeriklane Shannon leiab, et inkvisitsiooni algusajaks tuleks lugeda 1231.aastat, mil Gregorius XI edikti alusel heideti kirikust välja kõik usutaganejad, Roomas aga määrati ametisse inkvisiitorid, kellel oli õigus nii ketserite süüasju uurida kui ka nende üle kohut mõista.11 Siit järeldub, et üht ja õigest kuupäeva inkvisitsiooni alguseks tuua ei saa. Aratavasti polegi see vajalik, pealegi on see suuresti kinni ka tõlgenduses. Milist teguviisi keegi inkvisitsioonilise käitumise alguseks peab.
INKVISITSIOONILINE PROTSESS
2.1 Kohtunikud
On avaldatud mitmeid teoseid, mis kirjeldavad inkvisiitorite teguviise, salatsemisi, piinamisi, pettuseid jm, aga siiski leidub ka palju inkvisitisooni advokaate, kes nagu silmaklappidega hobused raiuvad inkvisitsiooni õigsust ja vajalikkust . Seetõttu oleks vajalik anda ülevaade protsessist, mida ketserid olid sunnitud läbi tegema. Ketserid, kellel polnud võimalust ennast kaitsta, sest iga vale liigutus või sõna võis saata neid tuleriidale. Kõik, kes jagasid ketserite usku tunnistati roojaseks ja neilt võeti õigus tegeleda avalikes või valitavates ametites, samuti ei või nad esineda tunnistajana ja nad heideti kirikust välja. Ka neid, kes puutusid ketseritega kokku või aitasid neid, tabas sama saatus, mis ketsereidki. Nende üle mõisteti kohut ja nad heideti kirikust välja.
Inkvisiitoritele, kes ketsereid igapäevaselt taga otsisid, hakati XVI sajandil määrama erilis abilisi – kvalifikaatoreid ehk juriseksperte, kelle ülesandeks oli süüdistuste ja kohtuotsuste selline formuleerimine, et need poleks vastuolus kehtiva seadusandlusega . Kvalifikaatorid olid määratud ainult seetõttu,et varjata inkvisitsiooni rikkumisi. Kvalifikaatorid ei saanud tutvuda süüdistatava toimikuga, nad said näha ainult süüdistava ja tunnistajate lühikest resümeed, kust sageli puudusid nimed. See pidi soodustama kvalifikaatorite objektiivset hinnangut . Tegelikult soovis inkvisitsioon varjata endi kuritegusid , salakaebajate nimesid jms. Isegi kui kvalifikaatorid oleksid tahtnud mõnda olukorda objektiivselt hinnata, ei oleks ka see olnud võimalik, kuna nad allusid inkvisiitorile ja said oma palga inkvisiitorilt.12
Inkvisiitoreid on nende tegevuses palju süüdistatud tunnistajate ja arreteeritute tunnistuste võltsimises. Selleks puhuks olid paavstil varuks uued nipid, kuidas antud süüdistust tagasi lükata. Paavst tõi süsteemi sisse notari, kes kinnitas oma allkirjaga süüdistavate ja tunnistajate ütlusi, sedasama tegid ka manukad, kes olid samuti paavsti poolt süsteemi sisse toodi. Notar ja manukad pidid muutma süsteemi erapooletumaks, aga ka siinkohal oli see vale, kuna mõlemad allusid paavstile ja said oma palga inkvisiitoritelt. Inkvisitsiooniliseprotsessi juurde kuulusid veel arst ja timukas ja prokurör. Prokurör, kes oli sellesama dominikaani ordu munk, esines süüdistajana. Arsti ülesanne oli jälgida, et süüdistatav piinamiste käigus hinge ei heidaks. Inkvisitsioonitribunali hulka kuulusid veel nö. inkvisitsiooni „sugulased”, kes moodustati salajastest kaastöölistest, koputajatest, spioonidest jne, nad kõik värvati väga erinevatest ühiskonnakihtidest. Nende ülesanne oli eksiusuliste meelitamine patukahetsusele ja kirikuga leppimisele.13
2.2 Süüdistus
Ketserite tabamiseks ja kinnivõtmiseks oli vajalik ka põhjendus, miks seda tehakse. Põhjenduseks sobis väga hästi kellegi teise poolt öeldud süüdistus. Sobisid igasugused vihjed – üks inimene süüdistas teist ketserluses, ketserite abistamises, ketseritele kaasatundmisel kas või tühipaljas ketseriga korra ühes ruumis viibimine võis olla piisav süüdistus. Inkvisiitori linna saabumisel korraldati talle pidulik vastuvõtt, kuhu ta palus korraldada ka pidulik jumalateenistus. Inkvisiitor pöördus jumalateenistusel rahva poole ja seletas oma kohaloleku põhjuseid ja ütles, et kõik, kes teavad midagi ketserite kohta, peavad sellest talle ette kandma 6-10 päeva jooksul. Igaüht, kes ketsereid varjas või abistas , ootas karistus .
Hirm, mis süvenes inimestes seoses karistusega, tõi ilmale palju pealekaebajaid, mille enamiku aluseks olid väljamõeldised või juhmid ning naeruväärsed kahtlustused. Inimesed läksid „pihtima”, et päästa ennast ketserluse süüdistusest päästa. Eriti innukad olid need pealekaebajad, kes kasutasid juhust ja kaebasid oma konkurentide, vastaste ja võistlejate peale, et nendega arveid klaarida ja kätte maksta. Oli ka neid pealekaebajaid, kes tegutsesid omakasupüüdlikel ajenditel, et ketserite väljaandmise eest saada endale kasvõi osake nende varandusest.14
Inkvisiitorid olid eriti õnnelikud just siis, kui nad tabasid teisitimõtleja mitte kolmanda isiku abiga, vaid kui ta ise ennast üles andis. Inkvisiitor esines oma jutluses pöördumisega kogudese poole, kutsudes selle liikmeid saatma kaebusi usutaganejate peale, kuulutas ühtaegu välja „armuaja” viimastele. Armuaja jooksul, mis kestis 15-30 päeva, pidi ketser ennast ise välja andma ja oma irdõpetustest lahti ütlema ning katoliku kirikut tunnistama. Seda tehes võis ketser päästa oma elu ja ka oma vara.15 H. CH. Lea kirjutab:” On kerge kujutleda, milline õud haaras kogukonda , kui ootamatult ilmus kohale inkvisiitor ja esines oma üleskutsega. Mitte keegi ei võinud teada, millised jutud ja arvamused on tema kohta liikvel; keegi ei
võinud teada, kui kaugele lähevad isiklik vaen ja fanatism , et teda inkvisiitori silmis kompromiteerida.”16
2.2.1 Juurdlus
Juurdluse algatamiseks oli vaja süüdistust ehk siis salakaebust, mida ei olnud selle hirmu ja terrori keskel raske inimestelt välja pressida. Juurdluse ajaks pandi süüdistatav inkvisitsiooni salavanglasse, kus teda koheldi väga halvasti. Ta oli täielikult isoleeritud välismaailmast, kong oli niiske ja külm ning arreteeritu oli tihti jalaraudades ja keti otsas. Juurdlust ei peatanud mitte miski, isegi mitte arreteeritava surm või mõistusekaotus.
Inkvisitsioon pidas kõiki, keda ta kahtlustas või kelle kohta ta vihjeid oli saanud, süüdlaseks. Sellegipoolest, oli ta sunnitud oma süüdistust põhjendama. Seda oli vaja teha, et veenda süüdistavat ennast süüdi tunnistama ja pattu kahetsema. Võib ka öelda, et koguti süüdlaste vastu tõendeid,et ta hinge päästa. Teiseks olid süütõendid tarvilikud selleks, et kas või ainult väliselt, puhtformaalselt järgida dekoorumit ning võtta süüdistavalt igasugune lootus pääseda mingil muul viisil peal puhtsüdamliku kahetsuse ja kirikuga leppimise.
Juurdluse kestvusel ei olnud tähtaegu, inkvisiitorid võisid süüdistatavat pidada vanglas enne otsuse langetamist aasta, kaks aastat või isegi terve elu. Vanglas pidamise eest maksis süüdlane ise, nii et see olenes ka paljuski vara suurusest kaua inkvisiitorid süüdlast vangis said hoida. Kui arreteeritu ei pakkunud inkvisiitoritele erilist huvi või ta polnud eriti varakas, siis langetati otsust tema kohta kiiremini.17
2.2.2 Ülekuulamine ja piinamine
Inkvisitsiooniprotseduuri üheks osaks oli ülekuulamine, kus taheti saavutada süüdistatava ülestunnistus, järelikult ka tema loobumine ketserlusest ja leppimine kirikuga. Ülestunnistuse kättesaamine süüdistavatelt oli inkvisitsiooniprotsessi põhiülesanne. Aragoonia inkvisiitor Nicolás Eymeric õpetab: „ Kuigi ilmalikes asjades ei pruugi süüdistatav enese vastu tunnistusi anda, samuti võib ta jätta avalikuks toomata faktid, mis võiksid tõendada tema süüd, siis ketserluse asjades selline kohustus eksisteerib”18
Inkvisiitor valmistas ennast ülekuulamisest väga hästi ette, tutvudes tema elulooga ja otsis sealt välja lõike, mida saaks süüdistatava vastu ära kasutada. Selliseid lõike, millega ohvrit murda ja panna teda ketserlust üles tunnistama. Muidugi kinnitasid enamus ketserluses süüdistatavad, et on süütud ja katolikule kirikule ustavad. Sellesse suhtusid inkvisiitorid skeptiliselt, nende eesmärk oli siiski saada ketserilt kätte ülestunnists ja patukahetsus.” Konks ” seisnes aga selles, et inkvisiitoritele tõestada, et süüdistatav tõesti kahetseb oma ketserlust, pidi ta välja andma ka oma usukaaslased, nende sõbrad ja kaasosalised.19
Ülekuulamine kui protsess algas sellega, et süüdistatav pidi vandega kinnitama ,et ta kohustub alluma kirikule, andma inkvisiitorile õigeid vastuseid, rääkima kõik, mis ta teab ketseritest ja nende õpetustest ning täitma kõik temale antavad käsud. Antud vanne andis inkvisiitorile õiguse süüdistada süüdistatavat valetunnistuse andmises, kui talle antud tunnistus ei meeldinud. Inkvisiitori parimaks omaduseks loeti ülekuulamise oskuslikku läbiviimist, tulemusega süüdistatava ülestunnise saamine. Selle saavutamiseks küsis inkvisiitor süüaluse käest mitmeid küsimusi, mis võisid olla täiesti erivaldkondadest, seda tehti põhjusega. Nimelt prooviti süüalusest segadusse ajada, et see siis vea teeks ja süü üles tunnistaks.20
Ülestunnistuse saamiseks kasutasid inkvisiitorid ka väga ebainimlikke võtteid – piinamist. Ohvrile näidati piinamisriistu, et hirmutada teda sellega, mis teda ees ootab, kui ta ülestunnistust ei anna. Piinakambrisse kuulusid peksu- ja venituspink, nuudid. Piinati ka vee, nälja ja januga. Pärast piinamist raviti ohvri haavad jälle terveks, kuna tuleriidale minnes pidi süüalune terve olema.
2.2.3 Kohtuotsus
Lõplik otsus tehti tavaliselt teatavaks pidulikul üritusel- autodafee . Üks või kaks päeva enne tseremooniat loete süüalusele veel ta süüdistused ette, et tal oleks veel viimane võimalus oma süü üles tunnistada. Tavaliselt seda aga ei juhtunud, sest see, kes oli kogu protsessi läbinud, aga ikka midagi polnud öelnud, seda tavaliselt ei teinudki. Üks õhtu enne tseremooniat öeldi süüalusele kus ja millal ta olema peab.
Autodafee koidikul valmistati süüalused ette – neil aeti habet, lõigati juukseid, anti rohkelt süüa ja mõnikord ka veini toidu kõrvale. Autodafee algas rongkäiguga, pärast mida hakkas leinamissa , millele järgnes inkvisiitori ähvarduskõne, mis lõppes kohtuotsuste kuulutamisega. Esimesena tulid lihtsamad karistused ja kõige viimaseks jäi kõige raskem karistus- tuleriidal põletamine. Pärast põletamist oli väga oluline tuhk kokku korjata ja merre visata , et teised eksiusulised seda kummardama ei hakkaks .21
KOKKUVÕTE
Inkvisitsiooni algusaastaid on väga raske täpselt kindlaks määrata, aga selge on see, et kirik on teistimõtlejaid alati halva pilguga vaadanud ja nad kirikust väljaheitnud. Inkvisitsioon kui katoliku kiriku juures olnud kohus on oma tegutsemisaegade jooksul nõudnud väga paljusid inimelusid, nii süüdlaste kui ka süütute inimeste omasid. Kahjuks on inkvisitsiooni austajad leidnud alati nippe, kuidas inkvisitsiooni teguviise välja vabandada ja ka heaks kiita. Seda on kirjeldatud isegi kui abinõud eksiusulisele, õnnistust, mis langeb eksinu peale ja ta eksiusust vabastab. „Õnnistus”, mis saavutati läbi kavaluste, pettuste ja piinamiste, aga siiski ei suutnud inkvisitsioon ketserlust täielikult välja juurida.
Oma sajanditepikkuse ajaloo kestel on inkvisitsioon elanud üle tõuse ja langusi, muutnud korduvalt oma terrori vorme ja objekte. Kuid tema tegevus eesmärk on ikka olnud üks ja sama: surudes maha teistimõtlejaid, kiriku ja kiriku poolt soositava õiglusetu sotsiaalse korra reaalseid või ka väljamõeldud vaenlasi , tugevdada kiriku ja valitsevate ekspluateerivate klasside positsioone.
KASUTATUD MATERJALID

Blötzer, J. "Inquisition." The Catholic Encyclopedia. Vol. 8. New York : Robert Appleton Company, 1910 . – Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.newadvent.org/cathen/08026a.ht m , 3.november.2011

Edwads, J. Inkvisitsioon. Olion, 2006

Eymeric, N. Le Manuel del Inquisiteurs à l’usage des Inquisitions d’Espagne et de Portugal . On abrigé de l’ouvrage intitulé: Directorium inquisitorium, composé vers 1358 par Nicolás Etmeric. Lisbonne, 1762 ( viidatud : Grigulevitš, J. Inkvisitsioon. Eesti Raamat, 1981, lk. 119-120)

Grigulevitš, J. Inkvisitsioon, Eesti Raamat, 1981

Guiraud, J. Histoire de l’Inquisition au moyen age, vol. I. Origenes de l’Inquisition dans le midi de la France . Cathares et vaudois. Paris, 1935, lk. 149.(viidatud:Grigulevitš, J. Inkvisitsioon. Eesti Raamat, 1981, lk. 34)

Lea, H. Ch, The Inquisition in the Spanish Dependencies. New York, 1908 ( viidatud: Grigulevitš, J. Inkvisitsioon. Eesti Raamat, 1981, lk. 114)

Piibel : Vana ja Uus Testament , Eesti Piibliselts, Tallinn, 2009

Riistan , A. Hereesia. Karisma . Piibli väljendid eesti keeles. – Teekäija, 2009 – Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eps.ee/Piibli_valjendid_vale.pdf , 3.november.2011

Shannon, A.C The Popes and Herecy in the thirtheenth century . Villanova, Penn, 1949, lk. 60-61. (viidatud: Grigulevitš, J. Inkvisitsioon. Eesti Raamat, 1981, lk. 34)
1 A.Riistan. Hereesia. Karisma. Piibli väljendid eesti keeles. – Teekäija, 2009 - http://www.eps.ee/Piibli_valjendid_vale.pdf , 3.november.2011
2 J.Edwars. Inkvisitsioon. Olion, 2006, lk. 10-11
3 A.Riistan. Op.cit.
4 J.Edwars. Op.cit. lk.12-13
5 J.Grigulevitš. Inkvisitsioon. Eesti Raamat, 1981, lk. 25-26
6 Ibid , lk. 26-27
7 Neljas Moosese raamat, 21. Ptk., 4. ja 6. salm
8 Viies Moosese raamat, 13. Ptk., 7., 9. ja 10.salm
9 J.Edwards. Op.cit. lk. 14-15
10 J.Guiraud. Histoire de l’Inquisition au moyen age, vol. I. Origenes de l’Inquisition dans le midi de la France. Cathares et vaudois. Paris, 1935, lk. 149.
11 A.C Shannon. The Popes and Herecy in the thirtheenth century. Villanova, Penn, 1949, lk. 60-61.
12 J.Grigulevitš. Op.cit. lk.107-108.
13 Ibid, lk. 109-110
14 Ibid, lk. 111-112
15 Ibid, lk 114
16 H. Ch. Lea. The Inquisition in the Spanish Dependencies. New York, 1908
17 J.Grigulevitš. Op.cit. lk. 117-119
18 N.Eymeric. Le Manuel del Inquisiteurs à l’usage des Inquisitions d’Espagne et de Portugal. On abrigé de l’ouvrage intitulé: Directorium inquisitorium, composé vers 1358 par Nicolás Etmeric. Lisbonne, 1762, lk. 34
19 J.Grigulevitš. Op.cit. 119-120
20 Ibid. lk 121
21 J.Blötzer. "Inquisition." The Catholic Encyclopedia. Vol. 8. New York: Robert Appleton Company, 1910.
http://www.newadvent.org/cathen/08026a.ht m , 3.november,2011
12