Referaat teemal "Marginalid" - Katarid, abilased (0)

Narva Eesti Gümnaaasium
10. klass
Ajaloo Referaat Marginalide kohta
Teine kursus, keskaeg – marginalid ( katarid , albilased)
Ilmar Meldre
Juhendaja : Õpetaja Tanel Mazur
Narva 2010
Sisukord
Tutvustus.................................................................................... lk 5
Nimetus...................................................................................... lk 5
Päritolu....................................................................................... lk 6
Täiuslikud ja usklikud...........................................................lk 6 - 7
Reaktsioon katarlusele...........................................................lk 7 -8
Oletused katarite kohta............................................................... lk 8
Kiriku võitlus ketseritega (kataritega e. albilastega)……. lk 9 - 10
Inkvisitsioon ja ketserite piinamismeetodid ......................lk 10 – 11
Kasutatud allikad................................................................lk 12
Tutvustus
Katarid olid 10.–11. sajandil Lõuna-Prantsusmaal tekkinud ning katoliku kiriku poolt ketserlikuks kuulutatud usulise liikumise katarluse pooldajad . 13. sajandil tegutsenud kristlikud ketserid , kelle usundis on lisaks kristlusele leitud ka tugevat paganlikku, täpsemalt päikesekummardamise elementi. Väga oluline on katarite puhul Neitsi Maarja või ka lihtsalt Neitsi, Daami, Naise kultus, mida peetakse paganliku Emajumalapälvingu jäänukiks. Muuseas , enamik trubaduure olid usutunnistuselt katarid, seega on suurem osa keskaegsest armastusluulest tegelikult religioosne luule, kus laulikud avaldavad austust oma taevasele, ideaalsele daamile . Tugev on katareil dualistlik, gnostiline element. Maist keha põlatakse, hing on see, mis tegelikult austust väärib. Et aga katarid said suurepäraselt aru inimese liha nõrkusest, juhtus tihti, et tõsine "pühendumine" toimus alles surivoodil. Enne seda elati elu, mis kristlike mõõdupuude kohaselt, oli mõnevõrra kõlvatu. Enamik katareid sai inkvisitsiooni tuleriitadel otsa. Viimased 205 katarit põletati pärast Montseguri kindluse langemist 15. märtsil 1244 aastal. Enne tuleriidale saatmist anti katareile võimalus oma usust katoliikluse kasuks loobuda, loobujaid oli vaid paar. Katarid kasutasid religioosseil talitustel kummalist , äraväänatud ladina keelt. Vihjeid katareile ja nende ladina keelele leiame üsna palju Umberto Eco vaieldamatult kuulsaimast romaanist "Roosi nimi".

Nimetus

Nimetuse päritolu kohta on erinevaid arvamusi . Tõenäoliselt tuleneb see kreeka sõnast καθαροί 'puhtad'. Üks esimesi teadaolevaid sõna kasutusjuhte pärineb Eckbert von Schönault, kes 1181 kirjutas Kölni ketserite kohta: "Hos nostra germania catharos appellat." Katarite nimest on pärit ka eesti keelde jõudnud sõna "ketser". " Ketserlus " kerkinud Euroopas üheteistkümnendal sajandil juurdunud peamiselt Cathar Riik (provansi) samuti Rheinland -ja Põhja-Itaalia piirkondades, mis ulatub vahel haritud kihtides. Nagu näeme, Lõuna-Prantsusmaal (provansi), "hereetikute" kutsuti Katarid, samuti Dalmatia ja Itaalias kutsuti Patrinos ja Saksamaa (peamiselt arenenud piirkonnas Rein ) Ketzer.
Alates 12. sajandist nimetati katareid või osa nendest ka albilasteks. See nimetus esineb kroonik Geoffroy du Breuil of Vigeois'l (1181). Nimi viitab Albi linnale (antiikaegne Albiga). See nimetus ei ole päris asjakohane , sest albilaste keskus oli pigem Toulouse .

5

Päritolu

Katarite uskumused on alguse saanud Ida-Euroopast ning levinud lääne poole kaubateede kaudu. Albilasi on nimetatud ka "bulgaarlasteks" (Bougres). Neil säilis side Traakia bogomiilidega.
Esimesed Prantsusmaa katarid ilmusid Limousinis aastate 1012 ja 1020 vahel. Mitmeid katareid avastati ja hukati Toulouse'is 1022. Kasvava sekti mõistsid hukka Charooux' (Vienne'i) sinod (1028) ja Toulouse'i sinod (1056). 12. sajandi alguses kutsuti Agenais'sse ja Toulousaini preestreid katarite õpetusega võitlema. Ent katarid kinnitasid Lõuna-Prantsusmaal kanda tänu Akvitaania hertsogi Guillaume 'i ning Lõuna-Prantsusmaa aadli suure osa kaitsele. Inimestele avaldasid muljet "head inimesed" ning Bruisi Pierre 'i ja Lausanne'i Henri preestritevastased jutlused Périgords.
Katarite õpetusel on palju gnostitsismi sugemeid, mis sarnanevad bogomiilide ja paulikiaanide õpetusega.
Katarite õpetus pole täpselt teada, sest peaaegu kõik andmed selle kohta pärinevad nende vastastelt. Katarite endi vähestest säilinud tekstidest (Rituel Cathare de Lyon ja Nouveau Testament en Provencal) on nende uskumuste ja praktika kohta väga vähe informatsiooni.
On kindlalt teada, et katarid olid katoliku kirikuga opositsioonis ning omistasid selle vaimulikele rikutust, mille vastu nad pidevalt protesteerisid.

"Täiuslikud" ja "usklikud"

Katarite teoloogid, keda nende katoliiklastest kohtunikud nimetasid Cathari või perfecti 'täiuslikud, kandsid katarite seas nimesid bons hommes 'head inimesed ja bons chrétiens 'head kristlased '. Neid oli vähe. Lihtusklikud (credentes) ei olnud õpetusse pühendatud. Väidetavalt olid nad vabastatud kõikidest moraalikeeldudest ja usulistest kohustustest tingimusel, et nad tõotasid aktiga, mida nimetati convenenza, võtta enne surma vastu Vaimu ristimine (consolamentum). Viimast nimetasid katoliiklased "heretiseerimiseks".
Maailma pidasid nad olemuselt paheliseks. Maailma loojat, Vana Testamendi Jumalat samastasid nad kurja jumaluse Demiurgi ehk Saatanaga . Katarid ei tunnistanud kiriku õpetust pühast kolmainsusest ning kaldusid uskuma, et Jeesus oli vaimolend , kes tuli inimesi juhtima jumala poole. Jeesuse inimlikku olemust nad ei uskunud, sest nende õpetuse järgi on kõik materiaalsed objektid patu kütkeis.
Katarid uskusid hingede taassündi; pääsemise teeks pidasid nad vaga ja kasinat elu ning pattudest hoidumist. Katarite juhid, kes püüdsid elada läbinisti puhast elu, nimetasid end täiuslikeks, headeks inimesteks või headeks kristlasteks; koguduse lihtliikmetelt nõuti kuulekust, kuid doktriini sügavama olemusega neid ei tutvustatud .
6
Arvati, et nende pääsemiseks taevariiki on piisav täiuslike poolt läbi viidav puhastus pattudest ja sidemest maise ilmaga. Seda puhastust ehk lohutust (consolamentum) toimetati tavaliselt vahetult enne inimese surma ja see oli katarite ainus sakrament . Katarid keeldusid abielust ning püüdsid hoiduda laste saamisest. Seadustamata armuvahekord oli nende silmis oma ebapüsiva loomu tõttu eelistatum kui abielu. Nad hoidusid toidust, mille allikaks oli suguline paljunemine (liha-, piima- ja munatoidud ), levinud olid pikad ja ranged paastud.
Soov pääseda kurja maise maailma kütkest ajendas katarite seas enesetappe, tihti enda surnuks näljutamise teel. Naisi peeti meestega võrdseiks, sest maisel vormil polnud tähtsust ning hing oli nagunii sootu. Patuseks peeti vandeid ja tõotusi, mis katarite uskumuste järgi sidusid inimest maailmaga , kuid mis keskajal enne kirjaoskuse laia levikut olid kaubanduslike ja poliitiliste kokkulepete lahutamatu osa. Samuti mõistsid nad hukka sõjad ja surmanuhtluse .

Reaktsioon katarlusele

Katarite ideed tekitasid paljudes kiriklikes ja ilmalikes juhtides muret, sest need destabiliseerisid ühiskondlikku korda ja õõnestasid kiriku õpetust ja mõjuvõimu.
Mitmed kirikukogud mõistsid katarluse hukka, kuid katarlust toetas suur osa Lõuna-Prantsusmaa aadlist. Aastal 1198 paavstitroonile asunud Innocentius III otsustas katarluse välja juurida. Kui esialgsed rahumeelsed missioonid nurjusid, alustas paavst 1208 katarite vastu ristisõda, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud , kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad . Sõda lõppes 1229 lõuna vürstide allutamisega, kuid katarlust ei õnnestunud nende seas läbi viidud massilisele veresaunale vaatamata lõplikult maa pealt pühkida.
Pärast ristisõja lõppu, kui enamik täiuslikke oli tapetud , ei kadunud katarlus ometi, vaid jäi talupoegade seas püsima, küll aga mugandasid talupojad seda oma äranägemise järgi. Hiliskatarluses näiteks loobuti mõttest, et kogu maailm on saatanast, ja väideti, et maailma on loonud Jumal ja Saatan koos, kusjuures head asjad lõi Jumal. Hiliskatarlust enam aadel ei toetanud, sest ka hiliskatarluses oli tähtsal kohal kasina elu nõue, ent sel ajal võisid aadlikud endale hakata lubama luksuslikumat elu kui talupojad. Katarlastest talupoegade hävitamiseks korraldati veel ristisõdu.
7
Katarluse likvideerimiseks asutati 1229 inkvisitsioon. Aastal 1244 hukati hulk katarite olulisi juhte ning põletati tuleriidal. Nende toetajaid ähvardati karmide karistustega, nad pidid põgenema ja laialipillutatutena end varjama. Pärast 1330 . aastat katarite tegevuse kohta teateid praktiliselt pole, kuid on võimalik, et üksikud rühmad püsisid kuni 15. sajandini. Siiski on katarlus mõjutanud tugevalt Lõuna-Prantsusmaa rahvapärimust.

Oletused katarite kohta

Ilukirjanduslikes ja populaarteaduslikes teostes on käsitletud oletust, et katarid võisid olla kristlikus mütoloogias tuntud Püha Graali valdajad.
Katarlus on mõne autori arvates saanud alguse 1. sajandil, kui Jeesus Kristuse väidetav abikaasa Maarja Magdaleena põgenes pärast Jeesuse ristilöömist Lõuna-Prantsusmaale ja rajas seal Jeesuse vereliinil põhineva dünastia. On ka väidetud, et Jeesuse asemel löödi risti tema vend või keegi õpilastest ning Jeesus pani ise sellele dünastiale aluse. Samas on pakutud ka, et dünastiale aluse panijaks oli Jeeuse vend Joosep . Sellest teooriast lähtudes olid katarid sellest vereliinist teadlikud ning konflikt katoliku kirikuga tekkis arvamusest, et kirik oli eemaldunud algsest Jeesuse õpetusest. Selle vereliini kandjateks on nimetatud nii Suurbritannia kuningakoda kui ka Romanovite dünastiat. Usuti , et katarite valduses on lisaks Pühale Graalile muidki kirikule olulisi reliikviaid. Kui pärast katarite viimase kantsi vallutamist sealt midagi ei leitud, organiseeriti inkvisitsioon nende leidmiseks.
Lõpuks olevat inkvisitsioon jõudnud templirüütliteni, kes olevat olnud seotud kataritega, kuna mitmed Templirüütlite Ordu asutajad olid pärit piirkondadest, kus katarlusel oli suur mõju. Sellel põhjusel on oletatud, et templirüütlid kandsid varjatult edasi katarite pärimust. Selle tõenduseks on osutatud asjaolule, et templirüütlitele esitatud süüdistused olid sarnased kataritele esitatutega.
8
Kiriku võitlus ketseritega (kataritega e. albilastega)
Esialgu ei andnud paavstide katsed hävitada albilaste liikumist tulemusi. Kirikule ohtlik liikumine levis. 1209. a kuulutas Innocentius III albilastele ristisõja. See verine sõda, mille käigus hukkus üle miljoni inimese, kestis 20 aastat. Paljud ketserite külad ja linnad tehti maatasa, kuid siiski jätkus vastupanu. Alles seejärel, kui võitlusse sekkus Prantsuse kuningas Louis VIII, olid abilased sunnitud loobuma relvastatud vastupanust. Osa abilasi põgenes Alpidesse, kus nad jätkasid oma õpetuse kuulutamist. Paavst Innocentius III võttis võitluse ketserluse vastu oma südameajaks. Ta kutsus 1215 . a. Rooma kokku keskaja kõige suurema ja esinduslikuma kirikukogu . Sellest võtttis osa 71 peapiiskoppi, enam kui 800 abti ja priorit kloostritest, kokku üle 2000 kõrgvaimuliku. Kirikukogu arutas ketserite vastu peetava võitluse tõhustamist ja otsustas, et iga katoliiklane peab käima vähemalt kord aastas armulaual ja pihil. Kes seda ei teinud, kuulutati ketseriks ja tema surunkeha ei tohtinud kiriklikult matta. Pihil kuuldu abil loodeti ketseritele saada jälile ja nad hävitada. Et ketserid õigustasid oma vaateid piibli abil, keelas paavst 1231. a. ilmikutele piibli lugemise, mis jäi üksnes vaimulike eesõiguseks. Piibli tõlkimist ravhuskeeltesse ei lubatud „pühakirja“ võis lugeda üksnes ladina või kreeka keeles. Kõige laialdasem ketserlik liikumine levis XV sajandi algul Tšehhimaal, kus seda juhtis Praha ülikooli professor Jan Hus. Hus nõudis rahvakeelseid jumalateenistusi ja armulaual usklikele mitte üksnes leiva, vaid ka veini jagamist. Armulaua sakramendist osasaamiseks ei olnud Husi arvates ültse vaja preestrit kui vahendajat inimese ja jumala vahel. Taoline väide kõigutas juba usu aluseid. Kui sellele lisandusid veel Husi üleskutsed kiriku vara ja maade võõrandamiseks ning indulgentsidega* äritsemise avalik hukkamõistmine, siis oli Jan Husi saatus otsustatud. Ta pandi kirikuvande alla ja kutsuti Lõuna-Saksamaal Konstanzi linnas võimuvali kirikukogule. Kuigi Saksa keiser andis Husile kaitsekirja, võeti kardetav ketser kinni ja heideti vanglasse. Kuna Hus ei loobunud ka vanglas oma vaadetest, mõistis kirikukogu ta surma. 1415. a. suvel põletati Jan Hus tuleriidal. Husi reeturlik vangistamine ja hukkamine kutsusid tšehhide hulgas esile laialdase rahutuse. Mõne aja pärast puhkes Tšehhimaal üldrahvalik ülestõus. See muutus 15 aastat kestvaks vabadusvõitluseks-talurahvasüjaks katoliku kiriku ja feodaalkorra vastu. Feodaalisandatel tuli pingutada kogu jõudu, enne kui neil läks korda see laialdane rahvaliikumine maha suruda. Esialgu deklareerisid ketserid oma vaateid avalikult ja julgelt. Pärast mitme liikumise hävitamist ning ketserite massilisi hukkamisi hakkasid ketserid oma seisukohti varjama ning tegutsema salaja . Et saada salajastele ketseritele jälile, paani paavstivõo, XII sajandi lõpul ja XIII sajandi algul aluse katoliku kiriku uuele organisatsioonile inkvisitsioonile*.
9
*Indulgents on patukustutuskiri, mida müüdi paavsti nimel raha või kirikule osutatud teenete eest.
*Inkvisitsioon oli kohtuvorm keskaegses Euroopas. See ladinakeelne sõna tähendab uurimist , juurdlemist. Keskajal mõisteti selle all katoliku kiriku politsei- ja kohtuorganisatsiooni, mida juhtis paavst isiklikult.
Inkvisitsioon ja ketserite piinamismeetodid
Rikides, kus ilmalikud võimud andis ikvisitsioonile vabad käed, tundsid inimesed selle salandusliku organisatsiooni ees lausa paanilist hirmu. Inkvisitsioon näis olevat kõikvõmas, teadvat kõike ja ohustavat igaüht. Kui ka inkvisitsiooni kätte saanud inimese „süüd“ ei suudetud kindlaks teha, ei pääsenud kaebealune kahtluse alt ja elas alalises hirmus . Inkvisitsiooni tegevus antud linna või maakohas algas inkvisiitori saabumisega. Sellest oli kohalikule piiskopile varakult ette teatatud, et inkvisiitorile oleks tagatud väärikas vastuvõtt, korralik eluase ja ustavad abilised. Pidulikul jumalateenistusel tutvustas piiskop kirikliku juurdlusorgani esindajat kogudusele. Ikvisiitor omakorda nõudis, et kõik kes teavad midagi kohalikest ketseritest, annaksid sellest paari lähema päeva jooksul märku. Ketserite varjamise või abistamise eest ähvardati kirikuvandeg, pealekaebajaile aga lubati tasuda indulgentsidega, kusjuures nende nimed hoitakse saladuses. Samas tutvustati kogudusliikmetele, milliste tundemärkide alusel saab eraldada ketsereid ja nõidu õigetest katoliiklastest. Saades ketseri kätte, inkvisiitorid kinnitasid, et nende tegevus tulevat inimestele ainult kasuks, kuna viib ketseri ülestunnistuse ja patukahetsuse ning karistuse kaudu tagasi kiriku rüppe, avades nii patuse hingele lootuse pääseda taevariiki. Kui kaebealune ei võtnud süüd omaks, ähvardas teda tuleriidale sattumine . Seepärast soovitati puhtsüdamlikult üles tunnistada ja oma mõttekaaslased välja anda ja määratud karistus vaidlemisteta vastu võtta. Tõrksate ketserite mõjutamiseks kasutati piinamist. Piinakambris toimunu pidi jääma täielikuks saladuseks –ei piinatav ega piinajad tohtinud selles hiljem sõnakestiki lausuda. Kehalisele piinamisele eelnes psüühiline rünnak.Ohvrile näidati piinariistu ja selgitati nende toimet. Kui sellest ei aidanud , asus timukas oma abilistega tegevusse. Inkvisiitor ise ei pannud kätt piinatava külge – tema ülesanne oli küsimusi esitades juurdlust teostada. Veel viibisid piinamise juures sekretär, kes protokollis kogu protseduuri koos küsimuste ja neile antud vastustega, ning arst, kes jälgis, et ohver piinamise käigus ei sureks ära. Tavaliselt saavutas inkvisiitor, et piinatav võttis ka kõige mõttetumad süüdistused omaks. Järgmisel päeval kirjutas ta alla ametlikule protokollile, kinnitades, et oli kõike tunnistanud vabatahtlikult, ilma mingite ähvarduste ja vägivallata. Ketseri varandus konfiskeeriti ja jaotati paavsti, inkvisitsiooni ja kuninga vahel. Lisaks võidi karistusena määrata kiriklik patukahetsus, mis seisnes kümnete tuhandete palvete lugemises, pikale pälverännakule või ristisõtta saatmises ja pikaajalises paastumises. Hispaanias karistati veel häbimärkide sundusliku kandmisega.
10
Pattu kahetsev isik pidi panema selga käisteta kollase särgi, mida kaunistasid punased kuradid ning tuleleegid. Pähe pandi talle koonusekujuline kõrge narrimüts. Sellist riietus tuli kanda pikka aega igal pühapäeval, olles „ausate katoliiklaste“ pilgete ja irvitamise märklauaks. Veelgi raskem karistus oli vööni paljastatud ketseri avalik piitsutamine kas kirikus või kirikuesisel väljakul enne või pärast jumalateenistust või mõne usupüha ajal. Mõnikord piitsutati süüdlast igal pühapäeval aasta või paari vältel. Kuna katoliku kiriku põhimõtted ei lubanud valada inimeste verd, siis toimus hukkamine elusalt põletamise teel. Vahest ka kägistati enne keha põletamist. Tuleriidale saadeti need ketserid, kes keeldusid kahetsemast ega pöördunud tagasi kiriku rüppe, ei võtnud süüd omaks või olid pärast patukahetsust jälle õigelt teelt kõrvale kaldunud, ja need, kes olid tagaselja süüdi mõistetud ja hiljem tabatud. Formaalselt võetuna ei hukanud kirik, vaid ilmalik võim, kellele inkvisitsioon oma ohvri karistamiseks üle andis. Nii jagas inkvisitsioon oma kuritegusid riigivõimuga. Samuti kasutati ka palju teisi piinamis meetodeid alates kergete piinamistega lõpetades piinakambriga. Ketserite elu oli raske tol ajal, kuna nad pidid seda ära kannatama või oma uskumuse nimel ära surema.
11
Kasutatud allikad:
http://wiki.zzz.ee/index.php/Katarid
http://et.wikipedia.org/wiki/Katarid
http://milucha.org/et/archive/index.php/t-489.html
http://translate.google.ee/translate?hl=et&langpair=en|et&u=http://en.wikipedia.org/wiki/Catharis m
H. Palamets „Keskaja kultuurist ja olustikust” (lk 46-50)
12