Inkvisitsioon (4)

Inkvisitsioon
Inkvisitsioon oli kohtuvorm keskaegses Euroopas. Inkvisitsioon tekkis 1232.aastal ning see kestis umbes 4 sajandit, mille jooksul hukati umbes 150 000 inimest ( neist Hispaanias 5 000). Täielikult kaotati inkvisitsioon 19 sajandil. Inkvisitsiooni on erinevate autorite poolt nii kaitstud, kui ka laidetud.
Inkvisitsioon loodi ketserluse ( ketseriks loeti usklikku, kes tundis küll katoliiklikku õpetust, ent sellegipoolest seda eitas) jälitamiseks ja väljajuurimiseks vägivalla, mitte veenmisega.
Tuhanded mitte milleski süüdi olevad inimesed langesid inkvisiatsiooni ohvriks tänu pealekaebamisele või siis inkvisiitorite himust saada enesele nende varandus.
Inkvisitsiooni kõrgeim juht oli Rooma paavst . Üldiselt andsid paavstid inkvisaatoritele piiramatu võimu tegutseda ja see tõigi kaasa süütute inimest huku. Oli ka riike kus inkvisitsioon sõltus vahetult kuningavõimust (Hispaania, Portugal ).
Kes olid inkvisiitorid ja mida nad enesest kujutasid inimestena ning kirikutegelastena?
Inkvisiitorite peamiseks oli dominikaani ja frantsiskaani ordu, kuid leidus esindajaid ka teistest mungaordudest, vaimulike seast ja isegi selliseid mehi, kellel puudus vaimulik seisus.
Tavaliselt olid inkvisiitorid energilised, salakavalad, julmad, halastamatud, auahned ja maistele mõnudele maiad fanaatikud ja kerjused. Päritolult oli neid igasuguseid. Üks kõige julmemaid kiriku timukatest oli Tomas da Torquemada, kes oma 18 aastat kestnud ameti (1480- 1498 ) kestel põletas elusalt üle saja tuhande inimese. Inkvisiitoritel olid piiramatud õigused. Töödealaste kuridegude eest ei saanud neid keegi kirikust välja heita peale paavsti enese. See kõik asetas inkvisiitorid peajagu kõrgemale piiskoppidest, kuigi ka viimaste seas leidus hulgaliselt ketserite tagakiusajaid. Piiskopi poole pöördudes nimetas paavst teda „mu vend”, inkvisaatori poole pöördudes „mu poeg”.
Inkvisitsiooniaparaadis olid tähtsad veel prokurör, arst ja timukas. Prokurör, inkvisitsiooni teenistuses olev ordu munk esines süüdistajana. Arst jälgis, et süüdistatav piinamise käigus enneaegu hinge ei heidaks. Timuka roll oli piinata ja tappa. Lisaks nendele kuulus inkvisiatsioonitribunali hulk veel teenindavat personali: vangivalvurid, teenrid.
Inkvisitasiooni loeti kõrgeimaks riigiorganiks, temale pidi kuuletuma kõik ilmalikud ja kristlikud võimuorganid. Inkvisiatsiooni või tema tegevusele vastuhakkamine võis süüdlase õige kähku tuleriidale viia.
SÜÜDISTUS
Selleks, et kedagi vastutusele võtta. oli loomulikult vaja teatavaid põhjendusi. Usuküsimustes kõlbal niisuguse põhjendusena see, kui üks inimene süüdistas teist ketserluses, ketserlusele kaasatundmises või ketserite abistamises. Inkvisitsiooni jube kuulsus lõi elanike hulgas hirmu ja terrorit, mis omakorda sünnitas hulgaliselt pealekaebusi, mille enamiku aluseks olid väljamõeldud või juhmid ning naeruväärsed kahtlused.
Inkvisitsioon jaotas pealekaebajad kahte liiki: need, kes esitasid konkreetseid süüdistusi ketserluses ja need, kes viitasid ketserluses kahtlustatavatele.
Pealekaebajateks kui ka süüdistajateks võisid noorukid olla alates neljateiskümnendast eluaasatst ja tütarlapesd alates kaheteistkümnendast eluaastast. Tavaliselt konfiskeeriti süüaluste vara kohe peale süüdistust.
JUURDLUS
Seega oli juurdluse alustamiseks vaja salakaebust või mõne juurdlusaluse ütlust kolmanda isiku kohta. Nendel alustel algatas inkvisiitor eeluurimuse, kutsudes välja tunnistajad, kes võisid süüdistust kinnitada. Seejärel esitati kogutud materjalid kvalifikaatoritele, kes otsustasid, kas esitada ketserluses kahtlustatavale süüdistus või mitte. Tavaliselt esitati süüdistus ja paigutati kahtlustatav inkvisitsiooni salavangalsse, kus teda peeti välismaailmast täielikult isoleerituna niiskes ja pimedas kasematis. Tihti pandi vangid veel jalaraudadesse või seoti otsekui koerad keti otsa. Süüdistatava surm, samuti nagu tema mõistusekaotus ei peatanud juurdlust.
Kust hangiti süütõendeid? Lisaks salakaebajatele esitasid neid valetunnistajad – inkvisiatsiooni teenistuses olevad kaastöölised ja igat masti kriminaalkurjategijad: tapjad, vargad jne. Ka süüdistatava naise, laste, vendade, õdede, isa, ema ja teiste sugulaste, samuti teenijate tunnistused kehtisid, kui need olid tema vastu.
Juurdlust ei piiranud mingid tähtajad. Kui inkvisiitorid soovisid, võisid nad süüdistatavat pidada vanglas enne otsuse langetamist kas aasta, kaks, kümme või isegi kogu elu. Kuna vangistatu pidi oma vangisoleku aja kinni maksma, siis hukati vaesemad inimesed kiiremeni, sest nad ei jõudnud maksta.
Sellest tuleb välja, et kes kord kohtu alla läks selles pääsemislootust ei olnud. Kohus oli väga julma ja ebaõiglane.
ÜLEKUULAMINE
Inkvisitsiooniprotestuuri järgmiseks etapiks oli ülekuulamine, mille põhieesmärk seisnes selles, et saavutada süüdiststava ülestunnistus. Ülestunnistuse väljapressimine oli inkvisitsiooni kohtu protsetuuri põhiline lüli.
Inkvisiitor valmistas end arreteeritu ülekuulamiseks väga suure hoolega ette. Kõigepealt tutvus ta tema elulooga, otsides eleest välja kõigud, millistest kinni haarates ta lootis oma ohvri murda.
PIINAMINE
Kui inkvisiitorid jõutsid järeldusele, et veenmise , ähvarduse ja kavaluse abil ei ole võimalik murda süüdistatava tahet, siis lasti käiku vägivald ja piinamine.
Piinakambri riistastik oli üpris kesine: peksu- ja venituspink, nuudid. Sagli piinati vee ja näljaga. Pärast piinamist ravis arst haavad jällegi terveks, sest tuleriidal pidi ketser olema vigastusteta.
KOHTUOTSUS
Inkvisiitorid kas võitsid või jäid kaotajaks. esimesel juhul oli süüdistatav andnud neile vajalikud vastused, tunnistanud ennast süüdi, taganenud oma vastakatest vaadetset, leppinud kirikuga. Teisel juhul oli süüditatav jäänud kindlaks oma süütusele. Tegelikult ei mõistnud inkivsitsioon oma ohvreid õigeks. Parimal juhul määrati kohtuotsuses, et süüdistus pole tõendatud. See aga tähendas, et seda võidakse tõendada kunagi tulevikus.
Enamus juhtudel saadeti inimene tuleriidale.
Üks kuulasmaid inkvisitsiooni ohvreid oli Jeanne d`Arc. Ta oli prantsuse rahvuskangelanna, kes inkvisitsioonitribunlai poolt surma mõistetuna hukkus tuleriidal 30.mail 1431. aastal. Ta põletati elusalt. Hukkamispäeval oli ta vaevalt üheksateiskümne-aasatne. Ta oli süüdi mõistetud nõiduses ja ketserluses, tegelikult tähendas tema hukkamine aga arveteõiendust patrioodiga, kelle ainus süü seisnes selle, et ta oli viinud prantsuse rahva võitlusse oma kodumaa kaitseks inglaste vastu.
INKVISITSIOONIST AMEERIKAS
Kolumbus avastas Uue Ilma 1492. aastal, mil invisitaiooni terror oli Hispaanias saavutanud oma õitsengu. Peale Ameerika avasatmist hakati sinna staatma inkvisiitoreid, kelle ülesandeks oli indiaanlaste ristimine. Kui nähti, et see rahumeelselt ei taha õnnestuda hakati nende vastu vägivalda kasutama. Nii vähenes pärismaalaste arv üsna kiiresti.
KOKKUVÕTTEKS
Inkvisitsiooni mõju hakkas vähenema renesanssiajastu algusega. Inkvisitsiooni mõju vähendas ka see, et inimeste maailmavaade muutus järjest ilmalikumaks. 19 sajandil inkvisiatsioone enam eriti ei eksisteerinud. Tänapäeval enam inkvisitsioonikohtuid ei eksisteeri, mille üle tunneme sügavat rõõmu.