Iidsete aegade lood 1 (4)

IIDSETE AEGADE LOOD I  (lk 5-38)
 
 
MAAILMA SÜND
 
     See on lugu, mille sarnast sa ei ole iialgi kuulnud . Algab see igiammusest ajast, kaugemast minevikust kui ükski iganes jutustatud lugu. Et alustada meie pajatust päris otsast peale, peame ajas tagasi minema loendamatu hulk sajandeid ning rohkemgi veel, leidmaks algust – aja olematut algust.
    Sellel iidsel ajal elas, nagu ta alati oli elanud, jumal nimega Kaos . Ta oli ihuüksi ja tema ümber polnud midagi peale täieliku tühjuse. Tol ajal ei olnud päikest ega valgust, maad ega taevast. Polnud midagi peale lõpmatusse ulatuva vormitu tühjuse ja pilkase pimeduse.
    Niiviisi veeres mööda lugematu hulk sajandeid, kuni Kaos viimaks tüdis üksi elamisest. Siis tuligi talle esimest korda pähe mõte luua maailm.
    Kõigepealt lõi ta jumalanna Maa. See oli sõnulseletamatult kaunis, täis jõudu ja elu; ta kasvas ja suurenes ning ta käte vahel olid mõõtmatud avarused. Temale rajati meie maailm.
     Siis lõi Kaos hirmsa Tartarose ja musta Öö ning kohe ka särava Päeva.
     Tartarose riik oli kujuteldamatult sügav ja pime; see ulatus sama palju maa alla kui Kaos maapinnast ülespoole. Kui sellesse tühjusesse oleks lastud kukkuda raudalasi, oleks see järjepanu langenud üheksa päeva ja üheksa ööd ning alles kümnenda päeva koidikul jõudnud maapinnale. Ja kui ta oleks maapinnalt edasi langenud Tartarose poole, oleks kukkumine kestnud veel üheksa päeva ja üheksa ööd, ning alles kümnenda päeva hommikul oleks alasi jõudnud sügaviku lõppu. Nii sügaval maa sees asus Tartaros ja sellepärast ongi seal pimedus nii tihe ja pilkane. Ja Tartarosel pole piire . Kui sinna siseneksid, võiksid sa lõputult edasi liikuda , lükatuna ja tõugatuna raevustest tuulekeeristest, ja isegi aasta pärast ei jõuaks sa allilma teise otsa.
       Selle koleda paiga südames, mida isegi surematud jumalad kardavad, kõrgub igavesti mustadesse pilvedesse mähituna Öö tume eluase . Kogu päeva istub Öö siin, ja kui hämarus laskub, laotub ta üle maa.
      Nüüd, kus Kaos oli oma osa täitnud, oli jumalanna Maa kord maailma loomisele kaasa aidata. Ta soovis alustada millegi ilusaga ja nõnda sünnitaski ka armastusjumalanna, kes tõi maailma elu kauniduse. Seejärel sünnitas ta piiritu sinise Taeva, Mäed ja Mered . Kõik nad olid vägevad jumalad, kuid suurim neist oli Taevas, Uranos . Jumalanna Maa,kõigi ema, ehtis ja kaunistas maailma ning tundis oma loomingust rõõmu.
     Maailma kõuge vägevam jumal oli siis Uranos, kes mähkis maa oma sinisesse rüüsse ja kattis selle äärest ääreni. Ta istus oma suursugusel kuldsel troonil, mida kandsid värviküllased pilved , ning sealt valitses ta kogu maailma ja kõiki jumalaid.
      Uranos võttis naiseks jumalanna Maa ja see sünnitas talle paju surematuid lapsi. Nende seas oli 12 titaani, 6 meessoost ja 6 naissoost . Titaanid olid tohutu suured ning hirmuäratava jõuga jumalad. Üks neist, Okeanos , oli isegi nii suur, et laotus üle kogu maa. Ta oli loendamatute järeltulijate isa: kõik jõed maa peal olid tema lapsed ja tal oli kolm tütart, okeaniidi, kes olid allikate ja ojade haldjad .
       Üks teine titaan , Hyperion, ja tema naine, titaanitar Thea , andsid maailmale veel 3 jumalikust soost olendit: särava Päikese, roosisõrmise Koidu ja hõbedase Kuu.
      Noorim titaanide seas oli kaval ning auahne Kronos; natuke hiljem tuleb meil temast pikemalt juttu .
     Uranose ja Maa lapsed olid ka kurjad kükloobid – hiiglaslikud jumalad, kel üksainus silm keset laupa. Kükloobid valitsesid tuld ning käsutasid kõue ja välku. Nad elasid kõrgel mägedes ja ühel mäetipul hoidsid nad tuld, mis igavesti põles, - see oli hiigeltulemägi, kus kükloobid sepistasid sõjariistu ja soomusrüüsid. Kükloobid olid hirmuäratava jõuga olendid, ja kui nad mägede vahel kõndisid, vapustasid maad välgulöögid ja kõuekärgatused ning kogu maailm värises nende sammudest.
     Kuid kõigist Uranose lastest suurimad ja hirmsaimad olid kolm sajakäelist hiiglast – olendid, kelle jõud oli nii suur, et nad võisid pilduda mäesuurusi kaljurahne ja panna kogu maailma vappuma.
      Jumalaid oli nüüd juba palju, kuid Uranos valitses maailma edasi ja hoidis korda. Tema võim oli tohutu, iga tema soov oli seadus ja kõik kuulasid ta sõna. Uranose valitsemisaeg oli õnnelik, sest noil päevil polnud surma, kurjust ega vihkamist.
      Ent kõigele tuleb kord lõpp.
      Ühel päeval vihastus Uranos oma laste, titaanide ja sajakäeliste hiiglaste peale. Nad polnud tema vastu küllalt aupaklikud ja seepärast otsustas ta neid karmilt karistada . Maa, nähes Uranose raevu, langes tema ette põlvili ja palus , et ta neile andestaks.
     „Mu isand ,“ hüüdis ta, „kogu maailma isand ! Ma palun sind, anna meie lastele andeks ja ära kutsu õnnetust kogu jumalatesoo peale!“
Kuid Uranose viha oli hirmus vaadata.    „Jumalate ema,“ vastas ta, „kui lapsed ei austa enam oma isa, ei pea nad ka päevavalgust nägema. Kui ma jätan nad karistamata, võivad nad taas minu vastu astuda ja mind isegi jumalate aujärjelt tõugata.“
     Nõnda lausudes avas ta maapõue ning paiskas titaanid ja sajakäelised hiiglased Tartarose pimedasse sügavikku, kus pole päevavalgust ega ka mitte öö hämarat varju, vaid tihe, pilkane, lõputu pimedus.
      Uranose naine oli masendatud teadmisest, et titaanid on maa sisemuses vangis , - eks olnud nad ju tema lapsed. Ta otsustas titaanidega rääkida ja õhutada neid vastuhakule. „Oh häda,“ ütles ta, kui oli oma lapsed üles leidnud. „Kuidas saan ma elada igavesti, teades, et mu lapsed on kottpimedasse Tartarosse suletud? Kes teist julgeb uueks jumalate valitsejaks hakata? Teie isa on juba küllalt kaua valitsenud. Nüüd on kellegi teise kord.“
      Titaanid lasid pea norgu, samuti ka sajakäelised hiiglased. Uranose vägevus oli hirmuäratav, ja sada korda hirmsam oli see siis, kui ta oli raevunud. Kuid siiski mitte kõik titaanid ei kartnud. Ühe silmad lõid särama. See oli Kronos, kes oli alati igatsenud saada ise maailma valitsejaks. Ta teadis, et isa ei olnud neid ilmaaegu Tartarosse heitnud. Nüüd aga oli tema aeg tulnud.
     Ema abiga põgenes Kronos oma pimedast vanglast päevavalgesse maailma. Tema valgusega harjumata silmad olid sedavõrd pimestatud, et ei näinud ees laiuvast säravast maailmast esialgu midagi. Kuid varsti harjusid silmad valgusega ja siis nägi Kronos kaunist maad kõrgete mägede, laiade siniste merede ja ääretu valgusküllase taevaga, ning päikesesoojus langes ta kehale nagu õrn hellitus.
     „Maa-ema!“ hüüdis ta. „Tänan sind, et sa lasid mul jälle näha seda imelist maailma, seda maailma, mille ma teen enda omaks. Hüvasti nüüd! Ma tean, mis töö mul ees seisab!“
    Ja kohe kaduski Kronos ema silmist. Ta meisterdas suure sirbi , mähkis end pilve sisse ja lendas kõrgele taevasse ning jäi ootama võimalust endast märku anda. See võimalus tuligi, nagu ta oli tahtnud. Ta leidis Uranose magavat, hiilis salamisi tema juurde, ning sedamaid oli julm tegu tehtud. Ta lõi oma isa, haavas teda jubedalt ja muutis ta võimetuks niihästi maailma valitsema kui ka ühelegi lapsele veel isaks saama.
     „Kahekordne kordaminek!“ lausus Kronos endamisi. „Nüüd pole mul Uranoselt enam midagi karta .“ Ent vaevalt oli see mõte ta peast läbi vilksatanud, kui kõlas isa raske needus , mis kaikus nagu metslooma möire ja millest kogu loodus pimenes ning välgud ja kõuekõmin vapustasid maailma.
      „Tulgu mu needus sinu peale, vilets värdjas! Tehku sinu lapsed sulle sedasama , mida sina oled oma isale teinud!“
      Sellest oleks võinud veri soontes tarduda, kuid Kronose jättis see täiesti külmaks. Ta oli oma kordaminekust nii vaimustatud, et tema peas polnud muremõtetele ruumi. Ta vabastas ka teised titaanid Tartarosest ning see andis talle veel suurema julgustunde, sest nende abiga võis ta oma võimu rohkem kindlustada. Sajakäelised hiiglased jättis ta siiski vangipõlve, sest kartis nende vägevust, titaane aga tundis ta hästi ja võis neid alati enda huvides kasutada. Ainult üks titaan keeldus Kronost abistamast. See oli Okeanos, kes pidas seda, et poeg oma isa vigastas ja tema trooni haaras, niivõrd koletuks teoks, et ta ei soovinud olla Kronose plaanides kaasosaline. Seetõttu tõmbus ta maailma kaugemaisse paika ja elas seal rahus , tahtmata osa saada oma võimuhaarajast venna valitsejapõlvest.
       Kronose valitsemine, mis rajanes säärasel kuritööl, tõi maailmale kaela terve hulga hädasid. Et Kronost karistada, sünnitas jumalanna Öö trobikonna hirmuäratavaid jumalusi, nagu Surm ja Pettus, Luupainajad ja Riid, kättemaksuhimuline Nemesis ning hulk muid. Oma isa troonilt valitses Kronos nüüd maailma, mis oli täidetud hirmu, pettuse, vihkamise, ahastuse, kättemaksu ja sõjaga. Sellest ajast peale peavad nii jumalad kui inimesed Kronose patu pärast vastutust kandma.
       Kõikvõimas Kronos oli ka ise suurest hirmust haaratud. Ta polnud enam kindel, kas tema võim kestab igavesti. Hirmuga meenus talle nüüd isa needus ja ta hakkas kartma , et ta enda lapsed tõusevad tema vastu üles, nii nagu tema oli Uranose vastu mässu tõstnud.
      Ja siis tegi ta hirmsa otsuse: ta käskis oma naist Rhead, et see tooks kõik lapsed, kes sünnivad, tema kätte, ja iga kord, kui naine oli käsu täitnud, neelas Kronos lapse otsemaid alla. Niiviisi neelas ta viis lapsukest, kelle Rhea talle sünnitas: Hera , Demeteri, Hestia , Hadese ja Poseidoni.
       Rhea oli taas käima peal ja teda murdis mure. Ta ei osanud oma lapsukese päästmiseks midagi ette võtta. Sestap läks ta oma vanemate, Uranose ja Maa-ema juurde, ja need andsid talle nõu tuua laps ilmale Kreeta saarel, Dikte mäel ühes koopas , mis oli metsa sees hästi varjul . Selles pühas koopas sünnitaski Rhea lapse ja usaldas ta metsanümide hoolde, kes teda mahasaamisel olid abistanud. Seejärel läks ta salaja Kronose paleesse tagasi ja hakkas kõvasti karjuma , et sünnitusvalud on alanud.
        Kohutav Kronos uskus, et naisel on tõesti käes aeg maha saada ning ta ei jätnud uuesti kordamata oma karmi käsku: „Tee aga kähku, naine! Ma ei talu su kisendamist; ja kui laps on ilmale tulnud, too ta sedamaid mulle.“ Nende südametute sõndaega lahkus ta Rhea juurest.
       Niipea kui ta oli läinud, võttis Rhea kivi, mähkis selle riidesse, nii et seda näha polnud, ja natuke hiljem andis kivi lapse asemel oma abikaasa kätte. Kronos ei aimanud midagi ja neelas kivi rahulolevana alla.
       Laps, kes ellu jäi, oli Zeus .
 
 
ZEUS
 
        Neil raskeil aastail, mil Kronose valitsemise tõttu pääses maailma kõiksugu kurjust, näis Zeusi sünd lootuse sünnina, ja tema ellujäämine paistis olevat parema maailma eest võitlemise algus.
      Kõik Kreeta jumalikud olendid tõttasid kohale, et olla toeks lapsukesele, kes nägi päevavalgust koopas Dikte mäel. Miski oleks neile nagu öelnud, et tema käed on need, mis vabastavad maailma ahelaist.
      Nümfid ja metsade drüaadid hellitasid vastsündinud jumalat erilise õrnusega. Nad panid lapsukese kuldsesse hälli ja äiutasid ta hellalt magama. Ja kui ta ärkas, kummardusid nad hälli kohale ning laulsid kauneid laule.
      Karta tuli ainult üht – et Kronos võib kuulda lapse nuttu. Seepärast alati, kui pisike nutma hakkas, lõid ühed sõdalased, kureeedid, oma mõõku vastu kilpe ja tegid nii palju kolinat, et see mattis enda alla lapsukese nutuhääle ega lasknud südametul Kronosel seda kuulda.
     Ka metsaasukad armastasid väikest jumalat ja olid talle kõikvõimalikul kombel abiks. Koguni mesilased näitasid oma armastust tillukese Zeusi vastu, tuues talle iga päev oma imemagusat mett.
      Kuid loom, kes noorele jumalale kõige rohkem kasu tõi, oli püha kits Amaltheia. Ta armastas väikest Zeusi nagu oma tallekest, andis temale oma piima ning ümbritses teda hella emaliku hoolega. Püha kits valvas, kui laps mängis, ja ei lahkunud tema kõrvalt kunagi.
      Kuidas küll Zeus Amaltheiat armastas! Miski ei teinud teda õnnelikumaks kui kitsega mängimine ja tema selga ronimine ; ja Amaltheia, pikameelne ning heasüdamlik loom, nagu ta oli, talus kannatlikult kõiki ta mänge.
      Ühel päeval aga haaras noor Zeus mänguhoos kitse sarvest kinni ning tema jõud oli nii suur, et sarv murdus lahti ja jäi talle pihku. Vaene Amaltheia oli sügavalt õnnetu ja vaatas Zeusi etteheitvalt. Noor jumal kahetses südamest oma ennatut tegu, palus Amatheialt andeks ning lubas, et äramurtud sarvest peab saama Küllussarv: et selle seest tuleb kõike, mida süda iganes võib ihaldada. Ja nii ka sündis; iga kord kui Amaltheia sarve kummuli pööras, valgus sellest välja kuhjade viisi mahlakaid puuvilju: viigimarju, viinamarju, õunu ja kõike muud, mida hing himustas.
       Kõik metsa loomad mängisid Zeusiga ning nümfid ja drüaadid tõid talle kauneid kingitusi. Nümf Adrasteia kinkis talle kuldsetest võrudest põimitud imelise palli; kui noor jumal seda viskas , jättis pall särava jälje nagu langev täht. Selle toreda kingiga mängides läks väike Zeus rõõmust lausa pööraseks.
     Oli veel ka tark kotkas, kes väikest jumalat südamest armastas. Ta tõi poisile meretagustest maadest nektarit joogiks ning paelus Zeusi sageli oma jutustustega kaugetest paikadest, mida ta oli külastanud. Noor Zeus kuulas kotkast , silmad pärani, ja sai lõpuks teada nii palju asju, et nümfid ja drüaadid panid tema teadmisi imeks.
      Zeus kasvas nägusaks, tugevaks ja vapraks. Vapruses ja tarkuses ei olnud kedagi temaga võrdset. Siis ühel päeval rääkis kotkas talle Kronosest. „Sa oled Kronose poeg,“ ütles ta. „Su isa neelas su vennad alla, kartes, et nad võivad temalt trooni ära võtta.“
     Kui kartmatu Zeus kuulis neist hirmsatest tegudest ja sellest, et tema isa kuningiigis valitseb ikka veel kurjus ja õigusetus, otsustas ta sedamaid: Kronos tuleb tõugata jumalate aujärjelt.
      Teades, et on tarvis tegutseda, lahkus Zeus kohe Kreetalt. Ühe jõe ääres kohtas ta titaan Okeanost. Niipea kui titaan noort jumalat silmas, taipas ta, kes tema ees seisab ja mida ta tahab. „Ma aitan sind,“ ütles Okeanos, „aga kõigepealt tuleb sul vabastada oma vennad, kes on veel su isa kõhus vangis.“
      Seejärel kutsus ta oma tütre Metise, targa okeaniidi, kes tundis kõiki maa peal kasvavaid rohtusid. Okeanos ütles tütrele, et tal on vaja jooki, mis paneks Kronose allaneelatud lapsi välja oksendama . Tarvilike rohtude leidmine ja vajamineva joomaaja kokkusegamine ei võtnud Metisel kaua aega.
      Zeus valas joogi kuldkruusi, ja laskmata aimata, kes ta on, läks tal korda seda Kronosele pakkuda kui valatud veini. Ainsast sõõmust oli küllalt.
      Kronost haarasid otsemaid vägevad valud . Kauem ei suutnud ta lapsi oma kõhus hoida ja hakkas neid välja oksendama. Kõigepealt tuli viimasena neelatud kivi ja siis üksteise järel tema viis armsat last. Niipea kui noored jumalad välja pääsesid, jooksid nad embama venda, kes oli neile vabaduse andnud. Liiga hilja taipas Kronos, et teda oli sisse veetud. Kuid sündmustel polnud määratud nii lihtsalt ja nii kiiresti lõpule jõuda.
      Nähes ennast ähvardavat ohtu, kutsus Kronos oma vägevad vennad, titaanid, endale appi. Zeus aga mõistis, et ta ei saa tegutseda enne, kui ta vennad on täiskasvanuks saanud.
       Kui see aeg viimaks kätte jõudis, tulid nad kokku, et ühendada oma jõud venna abistamiseks , kes oli nad vabastanud. Nad ei olnud ees ootavas kohutavas heitluses üksi. Teised jumalad ühinesid nendega, esimesena vägev Okeanos oma järeltulijate Kratose, Zelose ja Nikega, kes tahtsid korda, tööd ja rahu. Neile lisandus Promethus, titaan Iapetose peog , jumal, kelle armastus inimeste vastu oli piiritu. Zeusile tulid appi ka ühesilmsed hiiglased, kükloobid, kes andsid talle vaenlaste pihta heitmiseks piksenooli. Zeusi viimaseks kaitseks oli mantel tema õlgadel: see oli tehtud püha kitse nahast , kes oli teda Dikte mäel imetanud. See võlurüü, aigis , kaitses igaüht, kes seda kandis , ja niiviisi, täna Amaltheiale , muutus Zeus haavamatuks.
         Kui Kronos nägi Zeusi ettevalmistusi, kogus ta kõik teised titaanid Othrysele, mäele täis tohutuid kaljurahne, mis pakkusid kaitsjatele varjet ja mida need ühtlasi võisid oma tohutu jõuga maast rebida ja vastasele kaela paisata.
      Zeus ja tema jumalad olid aga laagris kõrgel Olümposel. Nüüdsest peale sai sellest nende kants ja hiljem ehitasid nad sinna oma kuldses lossid.
      Enne lahingu algust kogunesid Olümpose jumalad kükloopide ehitatud altari ümber ja tõotasid võidelda parema ning õiglasema maailma eest. Selle eesmärgi nimel olid nad valmis andma oma viimase veretilga ja oma viimase jõuraasu, kuni võit on käes.
      Siis viibutasid nad odasid , ja tuues kuuldavale vägeva võitlushüüu, mis pani Olümpose värisema, tormasid nad titaanide kallale. Niiviisi algas suurim sõda, mida maailm on kunagi näinud, - hirmus heitlus titaanidega, mis pidi kestma kümme pikka aastat ja tooma kogu maailmale hirmast hävingut.
        Peatselt katsid mustad pilved päikese, päev läks pimedaks ja tuul paisus maruks, ulgudes nagu tuhat kuradit. Pilved kihutasid üle taeva ja põrkasid kokku, nagu sõdiksid ka nemad omavahel. Järsku raputasid ...
___________________lk 21  puudu ____________________________
... loomad. Sõdijate vahel valitses niisugune vaen, et kumbki pool ei ilmutanud selles metsikus tapluses halastust . Maa vappus, metsad süttisid põlema, meri kees ja kõrvetavas õhus tuprus must suits.
       Lahingukära oli kohutav. Iga piksenoole sisinale järgnes otsemaid kärgatav kõuemürin, ja sõjariistade tärinaga segunes ähvardav kõmin maa alt; sõdijate metsikud karjed tungisid läbi tuule pöörase ulgumise nii valjusti,  et summutasid kõige valjemadki kõuekärgatused. Vaenuväed leidsid end võitluse käigus kord Othryse mäel, kord mererannal, kord laiali mööda Tessaalia tasandikku. Kord lahingu ajal lasid titaanid oma vastaste peale lämmatava aurupilve ja suutsid nad Olümpose mäele tagasi tõrjuda. Kuid mitte kauaks . Oma jõude ümber korraldades tormasid Olümpose jumalad oma mäelt taas alla. Nõnda käis võitlus edasi – tagasi ning maast, merest ja teavast sai üksainus suur põrgu. Kumbki pool ei suutnud aga teisest üle olla.
     Lahingu käigus õnnestus Zeusil vabastada sajakäelised hiiglased maasügavustest, kuhu Kronos nende vägevat jõudu kartes oli nad jätnud. Nüüd sööstsid need mäekõrgused hiiglased võitlusse. Titaanid kaitsesid end metsiku ägedusega ja maa vappus nii tugevasti, et vahetevahel maapind lõhenes ja lasi paista Tartarose enda sügavikke. Hävitustöö jõudis aga haripunkti siis, kui titaanid Olümpose jumalate ja hiiglastega käsitsi kokku läksid. Kohutav maavärin loopis kõik segamini: mäed varisesid merre, meri voogas üle maa, Zeusi piksenooled lõhestasid suuri mägesid ning kahjutuli põles nii kõrgelt, et tulekeeled .limpsasid juba päikestki. Võitlus oli nii hitmus, et paistis, nagu vajuks maa Tartarosse ja langeks taevas maa peale.
     Tervelt 9 aastat möllas see kole sõda titaanide ja Olümpose jumalate vahel. 10 aasta alguseks aga hakkas titaanide jõud raugema, ning siis algas nende hirmus tagaajamine üle maa ja merede. Kurnatud ning löödud titaanid põgenesid, et päästa end vaenlase paisuva viha eest. Jumalad järgnesid neile ookeani kõige kaugemate ...
  ______________ tekst puudu lk 22______________________________
 
(lk 23) Aheldanud titaanid kükloopide sepistatud raskete kettidega, heitsid Olümpose jumalad nad Tartarose pilkasse sügavikku ning sulgesid selle hirmsa vangla vägevate raudustega, mille ette jäid vahti pidama tohutud hiiglased.
      Ja loendamatuid sajandeid on titaanid seal lamanud, igatsedes päevavalguse järele.
      Võitjad suunudsid tagasi Olümpose päikeselistele nõlvadele. Nad olid oma suure võidu üle uhked , ent kui nad alla maa peale vaatasid, tuid neil pisarad silma. Maad oli võimatu ära tunda. Purustavas heitluses ei olnud miski puutumata jäänud. Jumalatel seisis ees raske ülesanne – muuta maa taas kauniks.
        Kuid olümplased ei saanud veel hakata oma võitu nautima, kui nad leidsid end vastamisi uue kohutava vaenlasega.
       Maa-ema oli maruvihane, et Zeus ja teised jumalad tema lapsi, titaane, nii karmilt olid kohelnud. Sestap siis heitis ta ühte Tartarosega ja tõi ilmale Typhoni, hirmuäratava koletise , hiigellohe, kes oli suurem ka kõige kõrgematest mägedest. Tema sajas peas olid mustade keeltega suud ja tema silmist välkus tuld. Tema metsik ulgumine kajas mäekurudes möllava maruna, kõlades kord lõvi möirgena, kord raevunud härja mörisemisena. Tormid, tuulekeerised ja kõikehävitavad orkaanid käisid tema kannul.
      Kui Olümpose jumalad nägid seda õudset koletist enda poole tormavat, põgenes mitu neist kabuhirmus Egiptusesse . Zeus aga viskus kartmatult koletise kallale ja lõi teda halastamatult teemantsirbiga. Valust ulgudes pöördus Typhon põgenema. kuid Zeus jälitas teda ning  jällegi  vapustasid maad maailma isanda piksenooled.
      Kust Typhon iganes läbi läks, seal jäi temast maha hukk ja kadu. Tuulekeerised ja orkaanid ei jätnud midagi terveks. Metsad kisti juurtega üles, kaljurahnud paisati alla orgu ning merelained kerkisid mäekõrguseks ja pühkisid kõik oma teelt minema.
      Viimaks jõudsid Typhon ja Zeus Süüriasse. Seal pöördus kitsikusse aetud koletis ümber ning algas äge võitlus. Sellal kui see käis, läks Typhonil korda Zeus oma haardesse saada ja mao kombel tema ümber põimuda. Koletis kahmas teemantsirbi, lõikas läbi Zeusi käte ja jalgade sooned ning kiskus need keha küljest ära. Jõuetuna vajus vägev jumal maha. Kohe kandis koletis ta ühte koopasse Kiliikias ja jooksis siis otsima kaljurahnu, millega koopasuu sulgeda. Sellal kui Typhon küllalt suurt kivi otsis, tuli aga Zeusi nupukas poeg Hermes oma surematule isale appi. Tal õnnestus Zeusi sooned salamahti tagasi tuua, ja suure kannatlikkuse ja osavusega õmbles ta need jälle isa käte ja jalgade külge. Kui Typhon aru sai, mis on juhtunud, oli juba liiga hilja. Zeus saatis koletisele kaela kõrvetavaid piksenooli ning Typhon vedas end ulgudes pakku , jättes endast  maha hävingu. Jõudnud Traakia mägedesse, pöördus ta veel kord meeleheites ringi, mäetipud värvusid tema haavade verest erepunaseks. Sealtpeale kutsutakse seda paikkonda Veremägedeks.
       Viimaks jõudis tagaaetud koletis Sitsiiliasse, kus Zeus heitis tema pihta sada piksenoolt ja põletas korraga ära kõik ta pead. Koletis langes maha, tema maokeha mattus leekidesse. Kindluse mõttes tõstis Zeus Typhoni peale terve mäe, kui koletist õgiv tuli purskus mäetipust välja ning tekkis vulkaan . Etna on selle nimi ning see suitseb tänapäevani. Isegi sealt, kuhu ta on maetud , võib Typhon ikka veel levitada hirmu ja hukatust.
        Jälle naasis Zeus võidukalt Olümposele. Kõik jumalate vaenlased olid nüüd purustatud ja olümplased võisid rahus maailma valitseda . Kuid kõigepealt tuli purustatud maa uuesti viljakanvaks muuta ning tuua inimeste huultele rahumeelne naeratus. Niisiis , selleks et võimalikult kiiresti kord taastada, jagasid jumalad maailma endi vahel ära. Zeus, vägevam neist kõigist, sai taeva valitsejaks. Poseidonile anti võim merede üle, ja Hades- või Pluton , nagu teda ka veel kutsutakse – sai enda pärisosaks allilma, kuhu viiakse surnute hinged .
     Demeteri valduseks sai maa kõigi oma viljadega,ning Hera oli ühtaegu taeva valitsejanna ja abielu kaitsja, inimestele laste andja. Veel palju jumalaid elas Olümposel, kuid nende kõigi üle oli Zeus, jumalate ja inimeste valitseja.
       Ülal kõrge Olümpose tippudel oi jumalate, titaanide alistajate hiilgav eluase. Olümplaste lossid olid ehedast kullast, seesuguseid ei olnud maailm iial näinud; nad olid uhked ja vägevad nagu jumalad isegi, nad kiirgasid valgust ja sära. Väravate ees seisid hoorid, kolm nägusat aastaaegade jumalannat, kes ajasid pilvi eemale, et pea kohal oleks alati sinine taevas. Päike kallas nende üle ühtejärge oma kuldset valgust ning ükski pilv ei heitnud neile varju. Nois valgusküllastes kodades ei tuntud vihmasadu ja iilagi ei puhunud seal tuul. Kunagi polnud külm ega palav , vaid ikka imeilus ilm.
        Üksnes siis, kui jumalad ära olid, heitsid hoorid losside üle varjava pilveloori. Kui aga surematud naasid, ajasid kolm jumalannat pilved laiali ja taas sätendasid jumalate särvad lossid kuldses hiilguses.
      Kaugel all katsid maad pilved. Seal järgnesid kevadele ja suvele sügis ja karm talv. Rõõmule järgnes mure. Ja jumalaile polnud tundmata kibedad kurbusehetked, kuid jumalate juures pole kurbusel pikka iga ja rõõm ei jää kauaks eemale.
       Elu Olümposel oli ilus. Oma olengutel sõid jumalad ambroosiat ja jõid nektarit ning olid rõõmsad oma igaveses nooruses – sest jumalad ei saa kunagi vanaks . Kaunid graatsiad ja muusad lõbustasid neid tantsude ja lauludega. Kätest kinni hoides tantsisid ja laulsid muusad ja graatsiad ikka nii ilusasti, et jumalad istusid võlutult, lummatud nende kergejalgsusest ning häälte kooskõlast. Alati, kui muusad ja graatsiad lõpetasid tantsu, laulsid nad kiidulaulu vägevaimale jumalale, jumalate ja inimeste isale, kõikvõimasale Zeusile.
        Ja kõik jumalad suhtusid Zeusisse nagu oma isasse, sest tema oli vägevaim kõigist jumalaist ning just tema oli viinud nad kuulsusrikkale võidule Kronose ja titaanide üle, võidule kurjuse ja õigusetuse üle.
        Au sees istus Zeus oma uhkel troonil. Kaunis Hera, taevakuninganna, oli tema kaasa. Ilu- ja suursugususesäras istus ta, kuninglik rüü seljas , kuldsel aujärjel oma mehe paremal käel ja kõik jumalad näitasid tema vastu üles kohast aupaklikkust. Zeusist vasakul seisid veel kaks jumalannat – Eirene, kes vihkas sõda, ja Nike, tiivuline võidujumalanna, kes võitluses kurjuse vastu oli alati Zeusi kõrval.
        Taevasest kuningriigist vaatas Zeus maa peale ja valitses kõike. Ta karistas kurja ning pani maksma korra. Häda rumalale, kes söandas Zeusi kehtestatud seadustest üle astuda: jumalal tarvitses vaid korraks kulmu kortsutada, ja otsemaid varjasid mustad pilved taeva. Kui Zeusi haaras viha, oli tema palet hirmus vaadata ja ta silmadest välkus pimestavaid sädemeid. Tal pruukis ainult käsi tõsta, ning välgunooled ja kõuekärgatused lõhestasid taevast ja vapustasid kogu maailma. Nõnda näitas Zeus oma vägevust, karistades neid, kes rahu rikkusid, ja tuletas inimestele meelde jumalate seadusi.
         Seni kui inimesed aga seadusi austasid ja Zeusi kummardasid, kinkis ta neile eluandvat päikesepaistet ja seemnete idanemiseks vihma, ning inimesed nautisid tema üllameelsuse vilju .
        Selleks et tõesti seadustest kinni peetaks ja kord püsiks, toetasid kõik jumalad Zeusi ja olid kärmed tema käske täitma.
Themis ja Justitia
        Seadusejumalanna Themis viibis alati Zeusi kõrval. Ta kuulas Zeusi käske ja andis need otsekohe surelikele inimestele teada. Niiviisi pandi maailma valitseja antud seadused maa peal kehtima. Teine jumalanna, Justitia, kaitses õigust ja vihkas valskust. Kui ta iganes nägi ülekohut, teatas ta kohe Zeusile ja see mõistis õigust. Häda seaduserikkujale, kelle kohta surematu Zeus oli otsuse langetanud, sest karmimat karistust polnudki võimalik määrata.
        Kui aga eksinu kahetses, kuni polnud liiga hilja, ja andestust palus, andis Zeus oma üllameelsuses alati andeks ja õelad fuuriad jätsid üleastunu piinamise.
         Zeus saatis inimestele ka rõõme ja muresid . Olümpose valitsejakoja ees seisis kaks suurt savianumat. Ühe sisuks oli kõik see, mis hea, teine aga sisaldas kõike maailma halba. Nendest ammutas Zeus nii head kui halba ja läkitas igale inimesele maa peal. Häda surelikule, keda suur Zeus kostitas ainult halvaga täidetud anumast. Õnnetus oli selle inimese pärisosa ja mingil kombel ei saanud ta selle eest pakku minna, sest selline oli jumalate valitseja tahe . Kes sai ande üksnes hüvede anumast, oli õnnega koos. Ent seda juhtus nii harva, et neid inimesi peaaegu ei teatudki. Kes aga sai nii head kui halba võrdselt, võis rahul olla, sest inimese elutee on raske.
         „Inimese osaks on kannatada,“ kuulutas kõikvõimas Zeus, „sest isegi surematud jumalad tunnevad nii rõõmu kui kibedat kurbust.“
        Kui Zeus jagas rõõmu ja kannatusi, siis tema kolm tütart, halastamatud saatusejumalannad, olid need, kes määrasid inimese eluea pikkuse. Zeus ei sekkunud kunagi nende töösse, sest kellelgi pole õigust muuta elu seadusi. Saatusejumalannade käes oli niisiis kohutav võim ja nad olid kurdid mistahes soovidele, palvetele ja ohvriandidele. Nii jumalad kui inimesed pidid alluma kõigele, mis saatusejumalannad otsustasid. Esimene neist, Klotho , ketras iga sureliku elulõnga ja määras, kui kaua keegi elab. Kui lõng katki lõigati, lõppes ka üks elu. Teine saatusejumalanna, Lachesis , võttis kinnisilmi loosi, mis pidi iga sureliku osaks olema. See, hea või halb, oli sureliku saatus.
         Keegi ei saanud saatusejumalannadest määratud elukäiku muuta, sest kolmas õde, Atropos, märkis suurde kirjarulli muutumatute ja kustumatute tähtedega üles kõik, mida teised 2 õde olid juba otsustanud. Ja seda, mis oli kirja pandud, ei saanud ka saatusejumalannad ise maha kustutada.
          Sellised julmad, ranged ja väärikad olid saatusejumalannad.
         Eraldi armutuist saatusejumalannaist elas Olümposel aga ka lahke ja helde jumalanna, kes läkitas inimestele üksnes häid ande. See oli õnne- ja küllusejumalanna ning tema nimi oli Fortuna . Käes hoidis ta Amaltheia sarve – sedasama, mille Zeus oli lapsepõlves mängides püha kitse peast kogemata ära murdnud. Nüüd uitas kergejalgne jumalanna mööda maailma ja puistas inimeste peale rikkalikke kingitusi, mis valgusid välja tema võlusarvest. Ent Fortuna silmad olid alati seotud ja nõnda langesid annid huupi, õnnistades vahel teenete järgi ja vahel teenimatult, mõnikord töökaid ja teinekord laisku. Kelle rada iganes jumalanna omaga ristus, see oli õnneseen, sest kohe pööras Fortuna küllussarve kummuli ja ande voolas sellest ülirikkalikult. Kuid õnne oli siiski vähestel, sest Fortunaga kohtuda on harv juhus , ning päriselt õnnelikke oli veelgi vähem, sest rikkusest üksi veel ei piisa, et inimest õnnelikuks teha.
         Ka Zeus ise aitas inimesi mitmel viisil. Dodonas kasvas tema püha tammepuu, mis kandis magusaid ning mahlaseid tõrusid. Räägitakse, et need tõrud olevatki olnud esimene inimeste söödud puuvili . Kes iganes vajas Zeusi nõuannet, tuli püha tamme juurde, ja kui ta siis jumalale ohvri oli toonud ning alandlikult oma palve esitanud,tõusnud tuulehoog ja tamme lehestikust kostnud sahinat. Siis seletanud preestrid lehesahinat ja kuulutanud Zeusi oraaklit. Seda nõuannet võeti alati arvesse, ükskõik milline see ka oli. Ei teatud inimest, kes oleks Zeusilt nõu küsinud ja selle siis ära põlanud.
         Kuid kuulasim kõigist paigust, kus Zeusi austati, oli Olümpia. Seal seisis kõige vägevam Olümpose Zeusi templitest.
         Iga nelja aasta järel sai terve Kreeka – kuigi see oli paljudeks linnriikideks jagatud – Olümpias sõbralikult kokku, et anda Zeusile au ja võtta osa kuulsatest olümpiamängudest. Pühitsetud heeroldid andsid sellest sündmusest igas maanurgas pasunapuhumisega teada. Isegi siis, kui oli käimas sõda, peeti vahet ja kõigi mõtted pöördusid teistsugustele võitudele olümpiastaadionil. Väledad noormehed võistlesid seal jooksmises, hüppamises, kettaheites, maadluses ja muudel aladel. Ainsaks autasuks neile oli õlipuuokstest pärg ja nende ainsaks sooviks oli võita ausas võistluses kuulsust endale ja linnadele, mis võisid selliste toredate noorte meeste üle uhked olla.
        Olümposel elas palju jumalaid, kuid tähtsamaid oli nende seas arvult 12. Kõige ülem nende hulgas oli muidugi välkudekandja Zeus, kes käsutas pikset jakõue, valitses taevast ja maad ning oli jumalate ja inimeste isa. Järgmine oli suursugune Hera, Zeusi naine, kuldne peaehe laubal . Ka tema valitses taevast ning oli abielu ja naiste kaitsja. Järgnesid teised jumalikud olendid: sinisilmne Athena oma oda ja kiivriga – tarkuse , kaunite kunstide ja õiglaste sõdade jumalanna; kuldjuukseline Apollon oma lüüraga – valguse ja muusika jumal; maad vapustav merejumal Poseidon kolmhargiga; range Artemis vibuga – kuuvalgete ööde, metsade ja jahi jumalanna; kaunis ilu- ja armastusejumalanna Aphrodite oma tiivulise poja Erosega; lonkur Hephaistos kepiga – tule ja oskustöö jumal; nukrameelne Demeter , laup pärjatud kuldsete viljapeadega, - põllunduse jumalanna; nobejalgne Hermes oma tiivuliste sandaalidega – kaubanduse jumal ning Zeusi käskjalg; verejanuline Ares relvadega – hirmuäratav sõjajumal; ja tagasihoidlik Hestia – kodu ja kustumatu kolde jumalanna.
         Nende ja paljude muude jumalike olenditega koos valitses Zeus Olümposel ja hoidis kogu maailmas rahu ja korda.
        Imepärased müüdid, mis jutustavad 12 Olümpose jumala elust ja tegemistest, on kirja pandud selle raamatu järgmistes osades.
         Oleme pajatanud Zeusist, kuid palju on veel jutustada. Zeusi mainitakse müütides vägagi tihti – on ta ju vägevaim jumalate seas. Seetõttu tuleb järgnevateski lugudes alati midagi öelda ka jumalate ja inimeste valitseja kohta.