Frankide ristiusustamine (0)

Jaanus Tammiste II kursus AU
Tartu Ülikooli
Üldine kirikulugu A
Frankide ristiusustamine
Jaanus Tammiste
II kursus AU
2007 Peetris
Frankide ristiusustamine.
Franke mainitakse esmakordselt rooma allikais III saj. See oli suur hõimuliik kuhu kuulus mitu vanemat germaani hõimu – hamaavidest, bataavidest, sugambritest, kattidest, saalidest. Paiknesid nad Reini kesk- ja alamjooksul .
III – IV saj. ründasid frangid Reini tagant sageli Rooma Galliat, et seal endale uusi elupaiku leida. IV saj. teisel poolel hõivasid nad Toksandria ja asustasid selle Rooma keisririigi liitlastena. V saj. keskel laiendasid saali frangid oma valdusi lõuna ja lääne poole kuni Somme’i jõeni. Repuaari frangid asustasid Maasi ja Reini vahelise maa-ala.
Pärast Lääne-Rooma keisririigi langemist alustas saali frankide juht Chlodovech (481-511) Kirde- Gallia vallutamist, kus valitses rooma suurnik Syagrius, endine Rooma keisri asevalitseja. Chlodovech purustas 486.a. Sygariuse väed Soissons’i lähedal ja vallutas maa kuni Seine’i jõeni, hiljem aga laiendas frankide valdusi kuni Lore ’ini. Frankide vallutusi teostasid algul üksikud hõimud aga kui Chlodovech oli suurema osa Galliast vallutanud kõrvaldas ta teised hõimukuningad – algul saali, hiljem ripuaari frankide ja ühendas kõik frangid oma võimu alla.1
Chlodovechi valitsemise ajalugu on võrdlemisi üksikasjalikult üles märgitud Tours’i piiskop Gregoriuse raamatus „Frankide ajalugu”, mis on kirjutatud veidi hiljem, IV saj. teisel poolel.
Chlodovech püüdis vallutada ka Burgundiat ent ei saanud selle ülesandega hakkama ja leppis oma mõju levitamisega Burgundia kuningakojale, kosides endale naiseks Burgundia kuninga tütre Chlotilde, kes oli kristlane .
Piiskop Gregorius jutustab, et abikaasade vahel olnud sagedasti vaidlusi usuküsimustes. Paganausku kuningas ei saanud eru, kuidas võib tema abikaasa uskuda jumalasse, kes ei suutnud end kaitsta. Seni olid kuninga jumalad talle hiilgavaid võite andnud, kui ta aga hakkaks kristlaseks, siis peaks ta oma võitudest loobuma, sest kristlaste jumal ei näe sugugi sõjakas ja vägev olevat.
Frankide kuninga naabrid olid kristlased. Germaani hõimud said oma teadmised kristlusest idakiriku misjonitöö kaudu. Nikaia kirikukogul (325) oli esindatud ka gootide piiskop Theofilos. Gootide hulgas levitasid kristlust sõjavangid, keda oli toodud Bütsantsist.
Väike- Aasia ariaanlik kirik alustas suurejoonelise misjonitööga, mille eesmärgiks oli gootide abil viia kristlus ka teiste germaani hõimudeni. Läänegootid kristianiseeriti 378.aastal, teiste germaani hõimude pöördumiseni läks intensiivse misjonitöö tulemusel ligi sada aastat. V saj. lõpuks olid kõik germaani hõimud peale frankide vastu võtnud ristiusu.2
Germaanlaste puhul oli tegemist hõimustruktuuriga ja kristlusesse pöördumised olid iseloomult mitte isiklikud, vaid küsimus otsustati hõimukuningate otsustega.
Chlotilde mõjutusel ja oma võimu kindlustamiseks lasi Chlodovech end koos oma malevaga 496.a. ristida .3 Legendi järgi lausus Chlodovechi ristinud Reimsi piiskop Remigus kuningale :” Langeta oma pea! Põleta see, mida oled varem teeninud, teeni seda, mida oled varem põletanud.”4 Ta astus ristiusku ortodokse kiriku rituaali järgi ja erines selle poolest teistest barbaritest, läänegootidest, idagootidest, vandaalidest, burgundidest ning langhobardidest, kes olid ariaand. Arianismi pidas aga valitsev kirik ketserluseks.
See oli osav poliitiline samm, mis kindlustas Chlodovechile Gallia edasisel vallutamisel roomlastest vaimulikkonna toetuse. Rooma vaimulikud kartsid, et ketserlikud ariaanid võivad kiriku rikkusi ohustada . Sõlas läänegootide Toulouse’i kuningriigi vastu toetas Akvitaaria vaimulikkond Chlodovechi. Akvitaaria ühendati frankide kuningriigiga.
Järk-järgult kõrvaldab Chlodovech kõik väikeste frangi hõimude kuningad ja saab frangi rahva ainsaks valitsejaks. Seaduslikul teel püüab ta kindlustada riigi ühtsust: ta laseb koguda ja anda välja frangi rahva kirjutamata seadused ( leges barbarorum), korraldab vahekordi germaanlaste ja roomlaste vahel, ka reorganiseerib sõjaväe. Võidetud maade elanikkude omandiõigust Chlodovech ei rikkunud, vaid andis frankidele niisuguseid maid, millel ei olnud peremeest . Ka andis ta endistele elanikele frankidega ühetaolised õigused, nii et nad uue valitsusega peagi harjusid ja tema poole hoidsid.
Piiskop Gregorius nimetab Chlodovechi tema teenete ülistamisel „ Issanda relvaks, kes hävitas vaenlasi, sest ta oli õiglase südamega ja tegi seda, millest Jumalal on hea meel.”
Chlodovech kutsus 511.aastal Lõuna-Prantsusmaal Orangeisse kokku riikliku kirikukogu , kus otsustati, et kirik järgib oma usus, liturgias ja struktuuris Roomat. Samas säilitasid nad Merovingi-kuningate õiguse juhtida ise kirikuelu , mis tähendas, et kuningas kinnitab vaimulikke ametisse. Lisaks tuli neil maksta maksu kirikumaade eest, abistada kuningat maa valitsemisel ja vajaduse korral teha seda ka relv käes, armees . Kirikust oli niimoodi välja kujundatud frankide oma riigikirik , mis suutis ise ilma välisabita saavutada formaalse võidu germaanipärasest paganlusest. Seitsmendast sajandist hakati riigivõimu tasandil nõudma kõikide sundristimist.
Kuigi võiks arvata, et frankide ristimisest katoliku usku võitsid nii kirik kui frangid, ei toonud see esialgu paavstitoolile mingit kirikupoliitilist võitu. Paavsti primaati formaalselt küll tunnustati, kuid Roomal ei olnud praktiliselt mingit sõnaõigust kiriku elu arengu osas uutes germaani maakirikutes.
Kuid kui ei oleks olnud frankide ristimist, kas oleks läänegootide kuningas Rekkared 587.aastal üle läinud katoliiklusesse ja 589.aastal Toledo kirikukogul Hispaania läänegootid „ariaanlusest” lahti ütelnud.
Kasutatud kirjandus:

Keskaeg . Valgus, Tallinn 1974. lk 78

Saard Riho . Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest tänapäevani. Argo, 2005

Chlodovechi ristimise aja kohta antakse kaks erinevat aastat: Saard Riho. Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest tänapäevani. Argo, 2005. lk 82 pakub välja aasta 496; Keskaeg. Valgus, Tallinn 1974. lk 78 pakub välja aasta 496; Andersen Carl, Ritter Adolf Martin. Kristluse ajalugu. Pakub välja 498/9.

Saard Riho. Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest tänapäevani. Argo, 2005
5