Kristlus (2)

KRISTLUS
Kirik ja Rooma riik
Rooma keisririigi oli tekkinud arusaam keisri jumalikkusest juba Augustuse ajal. Ametlikul kummardati küll keisri kaitsevaimu, ent selline vahetegemine kadus kiiresti. Nii samastus keiser jumalaga . Keisri kultus oli ka patriootiline kohustus, mida kristlased keeldusid täitmast. Seetõttu oli ristiusk poliitiliselt kahtlane ega seisnud seaduse kaitse all. Keiser Traianus andis aastal 112 korralduse, et enda tunnistamine kristlaseks on karistatav surmanuhtlusega. Siiski ei nõutud kristlaste tagaotsimist ega pööratud tähelepanu kaebustele. Süüdistatud võisid vältida karistust loobudes oma usust ja ohverdades paganlikule jumalusele. 3.sajandil jõudis Rooma impeerium kaose ja lagunemise lävele. Sõdurkeisrid püüdsid taastada ühtsust koondades rahva vana riigiusundi ümber. Sellega seondus kristlaste tagakiusamine ( keisrid Decius ja Valerianus). Keiser Deocletianus (285-305) taastas keisririigi ühtsuse. Riigi ideelisekd aluseks pidi olema Vana-Rooma usund . Aasal 303 välja antud ediktis nõudis ta kirikute hävitamist ja pühade raamatute ning esemete loovutamist. Järgmisel aastan nõuti kõigilt vaimulikelt ja teistelt kristlastelt surmanuhtluse , piinamise ja pagendamise ähvardusel ohverdamist paganlikele jumalustele. Repressioonide alla kannatas kõige enam riigi idaosa . Kuna aga kirikut ei suudetud hävitada, tuli tagakiusamine lõpeteda aastal 311. Seda tehti määrusega, millega kristlastel lubati oma usku tunnistda, kui nad ainult palvetaksid impeeriumi hea käekäigu eest. Sellega andis Rooma riik esmakordselt kristlastele samad õigused kui ülejäänud kodanikel. Constantinus Suur asus kristlasi soosima. Constantinus veendus, et kristlaste jumal on „õige jumal”, samuti mõistis ta, et riigil ei tasunud raisata oma jõudu kiriku vastu, oli mõistlikum võtta ta liitlaseks. Aastal 313 lubati kristlastel ametlikult tegutseda- Milano edikt . Aastal 392 keelati paganlik ohverdamine ja jumalateenistus. Ristiusust sai riigiusund ja kirikust riigikirik .
Kiriku elu ja korraldus
Kristliku elu keskmeks oli algusest peale jumalateenistus. Selle juured ulatuvad tagasi nii sünagoogi jumalateenistuseni kui ka Jeesuse seatud õhtusöömaaega. Jumalateenistuse kava ja kord oli algul üsna vahelduv, edasise arengu käigus aga kujunesid välja ühtsed vormid. Kesksed olid pühakirja lugemine ja armulaud , mida kutsuti ka tänusöömaajaks. Esialgu tulid usklikud kokku kodudes, kuid koguduste kasvades sellest eenam ei piisanud . Kolmandast sajandist tuntakse juba kirikuid- need olid algselt eramajad, mille sisustus oli ümberehitatud sobilikuks jumalateenistustele. Constantinuse ajal püstitati uued kirikuhooned, mis olid suured ja mahutasid kogudusse tulevaid rahvahulki. Tee kogudusse kulges ristimise kaudu. Enne seda, tavaliselt paastu ajal, õpetati ristimiseks valmistujale selgeks ristiusu alused. Ristimispäev oli tavaliselt ülestõusmispüha, kuna ristimine tähendas osasaamist nii Jeesuse kannatamisest kui tema ülestõusmisest.
Piiskop oli algselt armulaua-jumalateenistuse juhataja. Kuna armulauale pääsesid ainult püha elu elavad koguduse liikmed, oli loomulik, et piiskop pidi valitsema koguduse vaimset elu. Nii jäi tema hooleks puhta apostelliku õpetuse alalhoidmine ja kaitsmine moonutuste eest. Piiskopi ametist arenes arenes vana-kiriku põhiamet 2.sajandi lõpuks. Et kirik võiks oma ülesandeid täita tekkisid juba 1.sajandil kindlad koguduse ametid. Esialgu olid need mitmel pool erinevad, hiljem koondus võim valitud juhi kätte. Piiskopi abilisteks olid kogudusevanemad ehk presbüterid, samuti diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja vastutasid heategevuse eest. Presbüteri ametist arenes hiljem preestri amel . Varases kirikus tunti ka naiste ametit. Vähehaaval see aga kadus. 4.sajandil hakkas preesterkond arenema omaette seisuseks, keda ametissepühitsemine eraldas rahvast ehk ilmikutest. Kui kirikusse tungisid askeetlikud ideaalid, hakati kõrgematelt vaimulikelt nõudma abiellumatust ehk tsölobaati, hiljem laienes see nõue kõikidele vaimulikele.
Riigikiriku ajal arenes välja kiriklik astmesti ehk kiriku hierarhia. Juba varasemast ajast oli kristlike keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka Konstantinoopoli piiskope hakati kutsuma patriarhideks, neil oli kõrgeim võim oma patriarhaatides. Need omakorda jagunesid kiriku provintsideks, mida juhtis provintsi pealinna piiskop ( idas metropoliit, lääned peapiiskop ). Piiskopid, kes algselt olid koguduste juhid linnades, said oma haldusesse ka ümbritsevad maakonnad . Nii sündinud piiskopkond jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter. Kirikuprovintside piiskopid kaks korda aastas kirikukogule ehk sinodile, et otsustada oma provintsi kirikuasjade üle. Kõrgeim võim kuulus kõikide piiskopide kogule ehk oikumeenilisele kirikukogule. Aegamööda kinnistus arusaam, et sinodite otsused on eksimatud; otsuseid hakati koondama kogumikeks, millest kujunes kirikliku seadusandluse alus.
Kristliku mõtlemise sünd
Ristiusu esimeseks suureks kriisiks oli lahkulöömine judaismist. Vana Testamendi tundmine oli kergendanud evangeeliumi kuulutamist juutidele. Nüüd tekkis küsimus, kuidas seletada sõnumit Kristusest neile, kellel puudus ühtne tagapõhi. Nii tekkis 2.sajandil kristlik teoloogia ehk usuteadus (ristiusku uuriv teadus). Esimesed teoloogid kirjutasid kaitsekõnesid ehk apoloogiaid, kuna tuli tagasi tõrjuda paganlike filosoofide kriitika. Silmapaistvamaid apolooge oli Justinos Märter ( surm. 165):

• ristiusk on ainus õige usund ja ainus õige filosoofia
  
• ristiusk on ajaloosündmustel põhinev usund, mille on arukas käsitlus jumalast ja sünnis jumalateenistus
  
• antiikfilosoofia ja ristiusu vaheline vastuolu on näiline
  

... püüdis ühendada kreeka filosoofiat ja ristiusku, pani aluse traditsioonile.
2.sajandi keskpaigas saavutas õitsengu usulis -filosoofiline suund gnoosis ehk gnostitsism , mis sisaldas ainest ida müsteeriumidest, religioonist, filosoofiast, süsteemidest, judaismist ja ristiusust. See õpetus omandas aja jooksul kristliku ilme, Kristusest tehti kogu õpetuse keskpunkt. Gnostikud, kes sageli olid õppinud inimesed näitasid, et nad on kõrgema astme kristlased.Tavaline gnostikute ühendus oli õpetaja ümber koondunud seltskond. Koosolekud olid enamasti salajased ning nende õpetus tehti teatavaks ainuüksi liikmetele . Koostati evangeeliume ja nende kommentaare. Gnostilise õpetuse aluseks oli duaistlik maailmavaade:

• kõiges valitseb vaimu ja mateeria hea ja kurja vaheline võitlus
  
• inimhing on taevast päritolu, kuid see on sattunud keha köidikutesse, seda on saadetud päästma jumalik olend Kristus, kes juhatab teed jumalikkusesse ning vabastab hinge keha orjusest
  

Praktikas viis gnostikute õpetus askeesini, kuna keha loeti kurjaks, siis tuli selle tahtmised lämmatada. Kirik luges gnostitsismi ohtlikuks, võitluses õpetatud gnostikute vastu oli vaja senisest selgemalt määratleda, mis on kristlik ja mis mitte. Sellega seoses kasvas piiskopideja usutunnistuse tähtsus. Kirik pidi otsustama, millistele raamatutele omistada normatiivne väärtus. Algkiriku pühakiri oli Vana Testament , mida loeti kreekakeelses tõlkes. Evangeelium levis alguses suulise pärimusena, aja jooksul muutusid järjest tähtsamaks kirja pandud evangeeliumiraamatud. Vana Testamendi kõrval hakkas kujunema ristiusu põhiteos- Uus Testament. Selle vanim osa- Pauluse kirjade kogu- saavutas suure autoriteedi . Evangeeliumi raamatud nii nagu enamik teisigi Uude testamenti võetud raamatuist on kirja pandud I sajandi jooksul. Varakristlik kirjandus ei piirdunud vaid Uue Testamendiga. Meile tuntud evangeeliumidele lisaks ringles koguduses hulk teisigi, milles oli valitsev legendaarne aines (nn. Apogrüüfilised evangeeliumid). Umbes aastal 200 oli Uue Testamendi kogumik saanud praeguse koosseisu. Uue Testamendi ülesanne oli anda edasi apostlite pärand, mis oli kiriku õpetuse ja elu alus. Ristiusust sai raamatuusund ja piiblist sai ainus alus kristluse seletamisel ja tõlgendamisel.
Askees ja kloostrid
Pärast ristiusu legaliseerimist Constantinuse ajal toimus ristiusu ilmalikustumine, mille vastandresktsioonina tekkisid kloostrid ja kujunes välja askees. Askeetliku liikumise tõus sai alguse 3.sajandil Egiptuses, kus arvukad kristlased asusid elama kõrbesse. Kuulsaim nendest erakutest oli Püha Antonios, kelle eeskuju tegi eraku elu senisest populaarsemaks. Ilmnes , et askeetlikul liikumisel olid ka omad probleemid: nt see meellitas ligi asotsiaale, maksudest ja sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjaid ning kurjategijaid. Veel Antoniose eluajal tekkisid esimesed kloostrid, kui lähestikku elavad erakud hakkasid kogunema ühistele jumalateenistustele (Claustrum- lad. k – avalikust elust eraldatud paik). Elu puhtuse ja vaesuse kõrvale tõusis kuulekus, kui kloostrielu kolmas põhivoorus. Kuulekust osutati kloostri juhatajale - abtile/abtissile-, samuti kloostrireeglile. Esimese kloostrireegli koostas egiptlane Pachomios umbes aastal 325. Kloostrid levisid kiiresti kogu Egiptuses ja sealt edasi Palestiinasse, Süüriasse ja Väike- Aasiasse . Asutati ka nunnakloostreid. Ida-kloostri- institutsioonile andis lõpliku kuju kirikuisa BasileiosSuur Väike-Aasias. Erinevalt Pachomiosest nõudis ta eluaegset kloostritõotust, mis anti katseaja lõppedes. Jumalateenistuse, palvetamise ja meditatsiooni kõrval tegeldi tema kloostrites õppe- ja uurimistööga. Basileios rõhutas hingehoiu ja heategevuse tähtsust nii kloostris kui ka väljaspool seda. Benediktiinlaste reegel tähendas lääne kristleskonnale sama, mis Basileios Suure reegel ida-kirikule. Sellest sai alus hilisemale lääne- kloostrikorraldusele. Benediktiinide reegli kohaselt on kloostri uksed avatud kõigile soovijatele nitte ainule väljavalitutele. Seetõttu ei nõuta nii ranget askeesi nagu idas vaid rõhutatakse munkade hoolitsemist üksteise eest, samuti mõistetakse inimlikke nõrkusi. Benediktiinlase juhtlause oli: „ Palveta ja tee tööd” ( „Ora et labora”). Seitsme palvetunni sari algas varahommikul ja kestis kolme tunniste vaheaegadega õhtuni. Öösel tõusti eriliseks palvuseks- vigiiliaks. Keskne oli piibli, eriti psalmide, lugemine. Palvuste ajal loeti psalter läbi nädalaga ja terve piibel aastaga. Seal juures ei unustatud ka kehalist tööd.
Kloostritel oli suur tähtsus:

• segaduste aj kultuuri allakäiguajastul säilitati see osa antiikkultuurist, mida peeti säilitamisväärseks (eriti kirjandust)
  
• kopeeriti pühasid raamatuid ja tehti teoloogilist uurimistööd
  
• kloostrid mõjutasid ümbruskonda
  
• kloostri majandust juhiti tõhusalt ja ajakohaselt. Kloostrid said eeskujuks ümbruskonnale
  
• kloostrid pakkusid varjupaika aadli vallalistele tütardele ja leskedele.
  

Juba varasel keskaajal hinnati kloostrielu kristluse kõrgema täiuslikuma vormina, üldine seisukoht oli, et munga - või nunnarüü selgapanek kindlustab pääsu osalusse jumalaga ja igavesse ellu. Kloostrites levisid müstika, askeesiga liituv harras palvetamine ja meditatsioon, mille kaudu püüti saavutada ühtsust jumalaga. Müstikud nägid nägemusi ja kuulsid hääli, sellest lähtuvalt enamik keskaja ärkamisliikumisi on sündinud kloostris.
Augustinus
Keskaja käsitlus kirikust ja ühiskonnast toetus Augustinuse mõtetele. Usupuhastajad tegid omakorda Augustinuse juhatusel oma otsustavad avastused. Augustinusele eelnenud lääne-kristlusel oli juutlik alatoon. Rõhutati laitmatut elu, heategusid ja kirikukorrale alistumist. Augustinus oli oma kogemustest õppinud, ei inimene ei pääse omal jõul patust, sest tema ihu valitsevad kired ja hinge kõrkus. Ainult jumal võib murda patu võimu j aseda ta teeb millal ja kus tahab. Augustinus pöördub tagasi juba kõrvale jäänud Pauluse õpetuse juurde, mille järgi inimene ei saa oma tegudega pääsemist ära teenid, vaid see sõltub jumala armust . Seda õpetust edasi arendades jõudis Augustinus õpetuseni jumalikust predestinatsioonist (ettemääratusest): Kogu inimkond on patu küüsis ja kujutab endast suurt hukkamõistetute massi. Oma headses on jumal siiski teatud osa inimestest valinud õndsuse jaoks. Valitud pääsevad oma teenetest sõltumata otse paevasse, sest jumala arm on vastupandamatu. Aga suurem osa inimestest jääb oma rikutusse ja läheb hukatusse. Tuleb uskuda jumala õiglusesst. Ispireerituna Rooma hävitamisest gootide poolt 410.aastal kirjutas Augustinus apoloogia „De civitate Dei” (tõlkes „Jumala riigis”) →

• paganlikud jumalused pole suutnud tagada impeeriumi edu
  
• ristiusk ei ole tulnud inimesi õnnelikuks tegema vaid neid päästma
  
• maailma ajalugu on hea ja kurja, jumalariigi ja saatanariigi vaheline võitlus. Saatanariigi tundemärgid ilmnevad Rooma impeeriumis, mis on oma vägevuse saavutanud vahendeid valimata. Jumalariigi jõud tulevad esile kirikus.
  
• Maapealne kirik pole puhas vaid kurja võim ulatub sinnagi.