Kr.) raamatus Kuulsate filosoofide elu ja arvamused kolm Epikurosele omistatud kirja, milles esitatakse tema filosoofiliste arusaamade ülevaade. Oluliseks allikaks Epikurose vaadete kohta on ka rooma luuletaja Lucretiuse (I sajand e. Kr.) poeem De rerum natura (Asjade loomusest), mis annab üksikasjaliku, eeldatavasti Epikurose enda tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast. Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis, tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud ( aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe). Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu mõõdupuuga saab kontrollida millegi mõõte
Levitades loodusõiguseõpetust, arvustasid nad enamasti iganenud ühiskondlike vaateid, kuid kaldusid seejuures sageli subjektivismi ja relativismi. Sokrates ja sokraatikud - Sokrates seadis endale esmaseks ülesandeks vabaneda suvalisusest õigeks tunnetuseks vajalike mõistete valdkonnas, sest tunnetuse õigsus oli tema arvates kõlbelise käitumise eeldus. Ta uskus inimese mõistusse ja tõestuse jõusse ning pidas igaüht võimeliseks kõlbeliselt käituma; tema eetika on sügavalt ratsionalistlik. Sokrates ise oli pärit lihtrahva seast, kuid pal jud tema õpilased pooldasid aristokraatiat. Sokraatikute koolkondadest allusid Megara (selle ra- jas Eukleides) ja tõenäoliselt ka Elise-Eretria koolkond veel tugevasti eleaatide ja sofistide mõjule, kuid ka nemad püüdsid ületada relativismi. Tulemusrikkamalt tegutsesid kürenaikud, kellele olid omased hedonism ja ka ateism, ning küünikud, kes
Need kolm on: mõistuslik hingejagu, logistikon, söakas (raevukas) hingejagu, thymos, ihalev hingejagu, epithymetikon. Nii on siin tegemist samuti kolmikjaotusega nagu algete puhul, millest loodi kosmose hing, ning ka nende kolme hingejao vahekord omavahel on analoogiline algete vahekorraga kosmose hinges. Nimelt on mõistus ja ihad kaks vastandlikku hinge poolust, mida vahendab söakas hingejagu kui midagi vahepealset kahe vastandi vahel. Mõistuslik hingejagu on hinge identiteedi kandja. Mõistus püüab mõista asjade olemust. Asjade olemused on Platoni järgi igavesti muutumatud. Nii kujutab ka mõistus endast orienteeritust mõistusliku stabiilsuse, identiteedi saavutamisele. Ihad seevastu soovivad üha midagi. Nad ei tunne ise kunagi küllastust ega lase ka inimesel millegagi lõplikult rahulduda. Ihad on dünaamiline aspekt inimese hinges, mis ajendavad teda püüdlema
Antiikfilosoofia Antiikfilosoofia perioodid: Kujunemisperiood oli 7 sajandil e.m.a. kuni 5 sajandini e.m.a. Tuntumad esindajad olid: Thales, Anaximandros, Anaximenes, Herakleitos, Pythagoras. Klassikaline kreeka filosoofia periood oli 4 sajandil e.m.a. Esindajad: Sokrates, Demokritos, Platon, Aristoteles. Hellenistlik filosoofia ja rooma filosoofia kestis 3.sajandist e.m.a. 2.sajandini e.m.a. Esindajad: küünikud (Antisthenes, Diogenes), epikuurlased (Epikuros), stoikud (Zenon, Seneca, Epiktetos, Marcus Aurelius), skeptikud. Stoikud Stoitsismi üldine definitsioon: hellenistliku ja rooma filosoofia (3. saj eKr 2. saj kp eKr 6. saj pKr) suund, mis pooldas mõistuse järgimist. Kreeka kunst, filosoofia ja usund avaldasid suurt mõju rooma ideoloogiale, kuid omandatavaid kultuuriväärtusi kohandasid roomlased oma vajadustele ja arendasid edasi. Nii juhtus hiljem ka stoitsismiga. Rooma kujunes juba vabariigi lõpul üheks stoitsismi leviku
relatiivsed konkreetse kogemussituatsiooni suhtes, mis väljendub selles, et samade asjade kohta kujuneb välja arvamuste paljusus ja vastandlikkus. Niisuguste inimeste maailmamõistmise suhtes peab paika Protagorase ütlus, et iga asja kohta saab väita kahel vastandlikul viisil. Seevastu konsensuslike väärtusorientatsioonide kujunemine – selle kohta, mis “ühele polis`ele paistab õiglane ja ilus” – on “arvamuste” tasandil alati problemaatiline. Platoni eetika – nagu antiikne eetika üldiselt – on õpetus sellest, kuidas saavutada õnnelikkust, mida iga inimene paratamatult püüdleb. Sokrateselt päritud eetiline intellektualism kujunes Platoni mõtlemises veendumuseks, et too inimese loomulik- paratamatu püüdlus olla õnnelik, saab teostuda üksnes tarkuse, olemustunnetuse alusel selle kohta, mis on inimesele hüveks ja vooruseks. Niisuguseks tunnetuseks ja tarkuseks on aga suuteline vaid väike osa inimestest, intellektuaalne eliit.
Filosoofia 4. sajandi lõpul eKr kujunes selles vallas mitu mõjukat filosoofia koolkonda. Epikuros ja tema järgijad et kuna kõik koosneb omitest ja surm tähendab vaid inimese hing ahela lagune mist, siis pole mõtet teda karta. Surmahirmust üle saades ja mõistlikult elu nautides saavutabki inimene hingerahu. Epikurose usest suure ma populaarsuse saavutas aga teine koo toitsism (see nimetus tuleneb sammaskäiku tähendavast sõnast stoa: stoitsismi rajaja Zenon. tavatses tutvustada oma vaateid Ateena agoraad piirava sammaskäigu all). Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastu hakkamine seega halb ja mõttetu. Tark inimene, ütlesid stoikud, lepib oma saatusega, teades kindlalt, et kõik, mis jumalad sündida lasevad, on hea. Kõigepealt tuli aga oma himudest lahti saada, sest just himud ja soov neid rahuldada
Jõud, mis · Teosed suunab selle nähtuse talle omasele eesmärgile. · Teaduste klassifikatsioon · Tammetõrust ei tule lepp vaid tamm. · Kolm teaduste rühma: · Füüsika · Teoreetilised: filosoofia, matemaatika, füüsika. · On võimalik eristada nelja liikumist: · Praktilised: eetika ja poliitika. · Suurenemine vähenemine · Loomingulised ehk poieetilised: kunst, käsitööharud. · Kvalitatiivne muutumine (muundumine) · Teadused moodustavad hierarhia, mida teoreetilisem · Tekkimine ja hävimine seda kõrgem, mida rakenduslikum seda · Ruumiline ümberpaiknemine vähemväärtuslikum. · Esimesed 3 taanduvad viimasele
2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. muutuvad nad ise seda märkamata ebakompetentseteks. Inimlik mitte-teada-suutmine käibki Sokratese käsitluse kohaselt ilmselt just nende “kõige tähtsamate küsimuste” kohta, millest eelpool toodud tsitaadis juttu oli. Inimese jaoks tähtsaim on küsimus: mis on hüve? Hüve on antiikse eetika üks kesksetest mõistetest ja Sokrates on antiikeetika küsimuseasetuse väljakujundaid. Kuid enne kui selle juurde jõuda, vaatame tema õpetuse epistemoloogilist komponenti lähemalt. Millist rolli mängib see tunnetus – “ma tean, et ei tea” – inimteadmises? Mõistmaks ühte filosoofilist väidet tuleb mõista seda küsimust, millele too väide on vastuseks. Sokratese osutatud seisukohta võiks vaadelda vastusena küsimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Võib
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 7. teema: Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest. Ontoloogia ja epistemoloogia vahekord. Nii nagu varasele kreeka mõtlemisele, nii oli ka Platoni filosoofiale enesestmõistetavaks eelduseks lähtekoht, et teada saab seda, mis on. Olemine ise kas võimaldab teadmist enda kohta või ei võimalda, võimaldab kas täielikku või ebatäielikku teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis peavad neile epistemoloogilisel tasandil vastama ka erinevad tunnetusvormid. Platoni poolt “Politeia”`as (477a-479d) antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt: (epistemoloogiline tasand) teadmatus arvamus teadmine agnoia doxa episteme (ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise Niisiis ranges tähenduses teadmist saavat omada ük
osaks saada äärmine ebaõiglus. Kuid filosoofi elulugu tuleb tema filosoofiast lahus hoida, sellel ei ole enamasti filosoofilist tähendust. Siiski, nagu eelpool viidatud, saab Sokratese-juhtumit üldistada ka universaalseks sotsiaalfilosoofiliseks probleemiks: kuidas on võimalik stabiilne, õiglane ja hüveline ühiskonnaelu? Sellele probleemile vastab Platoni poliitiline õpetus, ja võib ütelda, et tema ontoloogia, epistemoloogia ja eetika on ettevalmistuseks poliitilisele õpetusele. Platon ei rahuldu selles pelgalt ad hoc lahenduste andmisega, vaid kujundab oma poliitilisele õpetusele välja soliidse õigustusaluse. Selle õigustuse fundamentaalkihiks on tema õpetus olevast. Niisugusel taustal saab ka mõistetavaks, miks pole olemise käsitlemine Platoni silmis mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine, vaid valdkond, mida iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta
nagu oleks Protagorase järgi teadmiste allikaks üksnes meeled või peamiselt meeled. Teine fragment, mis temalt pärineb, korrigeerib mõnevõrra seda muljet: Igast asjast on võimalik väita (logoi) kahel vastandlikul viisil. (DK B 6a) Kontekst jällegi puudub, kuid sõna logoi, paistab osutavat arutlusele kui väidete allikale. Seega ei ole relativism Protagorase järgi mitte pelgalt meelelise tunnetuse eripära, vaid laieneb kogu inimtunnetusele. Samas omab sõna logos kreeka keeles jällegi erinevaid tähendusi, mis avavad ka erinevaid tõlgitsusvõimalusi terve lause jaoks; logoi võib tähendada: 1) väitma, lausuma, aga ka 2) argumenteerima. Kui selle teesiga tahetakse lubada seda, et ühe ja selle sama asja kohta on võimalikud kaks vastandlikku tõest väidet, siis tähendaks see seda, et ei kehti põhimõte, mida loogikas nimetatakse vastuolu lubamatuse seaduseks. Vastuolu lubamatuse seadus
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 16. teema: K. R. Popperi kriitiline ratsionalism. Probleemsituatsioon. Karl Raimund Popper (1902-1994) oli kahekümnenda sajandi filosoof, kes mõtestas oma filosoofilises õpetuses just seda maailma, milles inimkond kahekümnendal sajandil elas. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid teadusfilosoofia ja poliitiline filosoofia ning ta püüdis lahendusi leida küsimustele, mis olid ajendatud kahekümnendal sajandil teaduses ja poliitikas toimunud sündmustest. Antud loeng on kirjutatud kommentaarina Popperi artiklile “Teadmised ilma autoriteedita” [Akadeemia 1990, nr. 9]. Selles kirjutises käsitleb Popper näiliselt filosoofia ajalukku puutuvaid teemasid, ehkki tema kui teoreetiku peamine huvi ei olnud üldiselt sugugi suunatud filosoofia ajaloole. Ning ka antud töös arutleb ta tegelikult kaasaegsete probleemide üle, teeb seda aga nii, et kaasab filosoofia ajaloo suurkujud enda vestluspartnereiks. Järelikult on
umbteid. Nimelt on tema argumentatsioon üles ehitatud selliselt, et arutluse alguses eeldatakse vastupidist sellele, mida tõestada tahetakse. Seejärel näidatakse, et niisugune eeldus viib vastuoludesse või absurdsetele järeldustele. Järgnev mõttekäik toetub põhimõttele, et eeldused, mis viivad vastuollu, peavad olema ekslikud eeldused. Järelikult peab tõene olema aluseks võetud eeldusele vastupidine eeldus. Ja see oli just täpselt see, mida Zenon sooviski tõestada. Niisiis peavad Zenoni argumentatsioonid näitama, et Parmenidese õpetusele vastupidised eeldused viivad mõtlemise umbradadele, kohta, kust ei ole läbipääsu. Sel ajal kui Parmenides osutas mõtlemisele tõe tee. Apooriad jagunevad kahte gruppi: 1) apooriad olevate paljususe vastu, ja 2) apooriad liikumise vastu. 1) Eeldatakse niisiis olevate paljususe olemasolu. Siit võib Zenoni järgi tuletada järgmise vastuolu:
Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. 1. teema: Filosoofia sünd Antiik-Kreekas. Maailmamõistmine ja selle kandjad. Selleks, et kõnelda filosoofia ajaloost, tuleks eelnevalt juba omada ligikaudset ettekujutust sellest, mis on filosoofia. Küsimusele, mis on filosoofia, ei ole aga tänapäeval enam niisama lihtne vastata. Viimaste sajandite filosoofiat iseloomustab nimelt sedavõrd suur voolude ja vaadete paljusus, et nende kõikide jaoks ühist ning seejuures olemust- avavat määratlust on arvatavasti võimatu anda. Vaadete mitmekesisus on siin nii laialdane, et õigem olekski kõnelda mitte filosoofiast, vaid filosoofiatest. Nimelt erinevad mõned kaasaegsed filosoofiasuunad üksteisest mitte üksnes selle poolest, et nad annavad samadele küsimustele vastandlikke vastuseid, vaid koguni sellega, et neil puuduvad isekeskis üldse sellised küsimuseasetused, mida ühiselt mõtet-omavateks tunnistataks. Üheks vähestest asjaoludest, mis ehk õigustab sed
Oli üksildane, masside põlgaja, demokraatia vastane. Oma mõttetööski otsib ta omi, seni veel läbikäimatud teid. Vanaduses elas üksikuna. Säilinud pn 130 fragmenti. ''Ma ei saa kaks korda ühte ja samasse jõkke astuda'', ''Kõik voolab, miski pole püsiv''. Hüüdnimi ''tume'', ''hämar''. Aforismid sisaldavad raskelt mõistvat pildikeelt. Kõik voolab, kuid voolamise enda seadus on muutumatu ja püsiv. See on LOGOS SÕNA. Ürgaineks on tal TULI. Maailmaprotsess on tsükliline. ''Suure aasta'möödudes muutuvad kõik asjade uuesti tuleks. Kosmost juhiv välk. Suur seadus, millele vastavalt ürg-energiast tekib asjade mitmekesidus, on ühtsuse vastandites. ''Jumal on päev ja öö, talv ja suvi, sõda ja rahu, üleküllus ja nälg''. Võitlus on kõige isa. Tsitaat: ''Eeslid eelistavad kullale õlgi''. Demokritos (u 460-370 eKr) õpetaja oli Leukippos. Pärit Abderast Traakia rikaste kaupmeeste kihist.
-ugaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud.Kuid üüluseramastajale meeldib see,mis on loomu poolest nauditav. Kas voorusest piisab õnneks?Platoni ja Aristotelese vastus *Platon:varane-jah, hilisem-ei *Arostoteles-loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täisuliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid -head teod nõuavad vastavat varustust *Aristoteles (Poliitika)-keha hüved ja välised hüved on vajalikud hingele Stoikute vastus: -voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus-õiged arusaamad sellest,mis on hüved -tõeline hüve on see, mis on seesmiselt,loomu poolest hea: #tervis,nauding,ilu,tugevus,rikus,kuulsus ja kõrge sünnipära-väärtus sõltub kasutamisest #voorused(õiglus,mõõdukus,julgus) on seesmiselt head -Õnn tähendab kindlust hõve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel -Järeldus:õnn ja voorus on kattuvad mõisted Epikuurlaste vastus (kreeka filosoof Epikuros järgi)
Kas inimesel ja taimel on midagi ühist? · Inimesel ja taimel ei ole midagi ühist. · Nii taime kui ka inimest iseloomustavad sellised tunnused: kasvamine, toitumine, paljunemine. · Nii taimel kui inimesel on surematu hing ning mõni hing võib pärast inimeses kehastumist kehastuda taimes (nt põldoas) Aristoteles liigitas teadused/teadmised kolmeks: teoreetilised, praktilised ja loomingulised.Millisesse valdkonda kuuluvad metafüüsika, füüsika, eetika ja luulekunst (poeesia)? · Metafüüsika teoreetiline teadmine · füüsika teoreetiline teadmine · eetika praktiline teadmine · luulekunst loominguline teadmine Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Mis on mis? · arvuti ilma tarkvarata kunstlik asi · vaarikamoos kunstlik · arvuti koos tarkvaraga kunstlik
headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud. Platon püüdis täiusliku ideede maailma ja ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahel püsivas olekus. Ideeõpetusele rajas Platon oma tunnetusteooria, eetika, riigiteooria ja natuurfilosoofia. PLATONI ÕPETUS IDEAALSEST RIIGIST Oma "Politeia" arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale demokraatiale. Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada. Sellest tulenebki vajadus riigi ja seaduste järele. Riigi aluseks on töö jaotamine vabade kodanike
on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et ta on 3 küünart pikk või et ta on inimene; aga kui tahame öelda et ta on olemas, siis me ei ütle, et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Stoikute ja skeptikute eetika. Stoikude eetika on saatusele allumise eetika -õnnelik saab olla vaid see, kes suudab kõigesse neutraalsesse ükskõikselt suhtuda. Siit tuleneb, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Kuid vaid tark saab olla vaba, kuna vaid tema tahab seda, mis on mõistlik. Stoikud usuvad, et maailm on mõistuspärane. Skeptikute eetiline hoiak on hoidumine igasugustest dogmaatilistest väljendustest (nt mis on hüve, kuidas saavutada õnnelikkus ANTIIKATOMISTIKA. Demokritos ja Epikuros.Peamine informatsioon atomistika kohta
tekitab loobumine ja tagasitõmbumine, on turvaline ning seetõttu väärt, et selle poole püüelda. Oli selge, et küünikute filosoofia oli kõige ahvatlevam nende inimeste jaoks, kes olid maailmas pettunud ning otsisid seetõttu võimalust sellest eemale tõmbuda. Selliste indiviidide jaoks muutusid subjektiivsed väärtused tähtsamaks kui materiaalsed hüved. Nagu me näeme järgnevatest filosoofilistest vooludest, säilis suur osa künismist stoitsismis; siiski ei tundnud stoikud vajadust tsivilisatsiooni mugavustest loobuda. Küünikud mitte ainult ei süvendanud sotsiaalset eraldatust ja tagasitõmbumist, vaid nad ka ründasid ühiskonda, süüdistades seda silmakirjalikkuses, ahnuses, kadeduses ja vihkamises. Õnn seisnevat vaid selles, kui inimene käitub loomulikult; mitte miski, mis on loomulik, polevat küünikute sõnul halb. Elamine sotsiaalsete konventsioonidega kooskõlas,
1. Mis on filosoofia? Filosoofia distsipliinid. Termini võttis kasutusele Herodotas 6.saj e.m.a. Phileo armastan Sophia tarkus Filosoofid ei pidanud end tarkadeks, vaid tarkuse armastajateks. Ei otsinud tarkust mitte inimestest, vaid kosmosest. Logos (õpetus, seaduspärasus) kuulus kosmosele. Kui kosmost suudeti tabada, siis jõuti arusaamisele. 1.tunnus : filosoofilised mõisted ehk kategooriad kõige üldisemad. Filosoofilisel mõtlemisel kasutatakse kahte vastandkategooriat (mida loogika ei luba). Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend
sisemist tähendust. A. meelest õilsaim kunst mõjutab nii aju kui emotsioone. Kunsti eesmärgiks on tekitada katarsist ehk puhastust: kunsti nautides vabanevad järsku tundmused, mis meis kuhjunud (nt. nutmapuhkemised, läbi raputatuse tunne pärast kunstisündmust ) Elik ,, kunst peab vaatajat puhtamaks tegema, lastes tal end teoses kujutatavaga samastada ja võimaldama tal toimuvat läbi elades vabaneda omaenese afektidest " (A ja O taskuteatmik- Filosoofia lk. 53.) Õnne olemus ja eetika. Mida enam ta noortele õpetust jagas, seda enam ta tundis, et tähtsad pole mitte teaduse üksikküsimused, vaid et kõrgemal kõigist füüsilise maailma küsimustest on küsimus- missugune on parim elu? Missugune on elu ülim hüve (hüve kui see täiuslik, mida elu suudab pakkuda)? Kuidas leiame õnne? Elu eesmärgiks pole tema arvates rikkus, au, kuulsus, arukus, rõõm, armastus, headus vaid õnn. Kõik eelpool nimetatud väärtused on kõigest verstapostid või võimalikud
Kallikles (5 saj e. kr) suunas kriitika rahvavalitsuse ja demokraatia vastu. See kohtlevat kõiki ühesugustena, kuigi inimesed on oma loomult erinevad. Tugeva ja nõrga, õilsa ja kehva, tubli ja laisa võrdsustamine on ebaloomulik. Õige käitumine on allutatud inimese võimetele, tugevusele Inimene on vaba otsustama ja maha raputama kõik paberseadustega kehtestatud ahelad. Vastandades loomuõigust ja positiivset õigust eristasid sofistid kaudselt ka eetika õigusest. õige käitumine ei ole seotud kosmilise korraga vaid tuleneb inimese kriitilisest mõtlemisest, mis on ajas muutuv. Mis on eetiline ühel hetkel ja kirjutatud positiivsesse õigusesse, ei tarvitse seda tulevikus olla. Sokrates (469 –399 e. Kr) - vastandub sofistidele Kodanikud peaksid muutuma kõlbelisteks läbi oma loomuse tundma õppimise. Elu eesmärk ei saa seisneda üksikutes hüvedes.
"kuulaja" (akousts). Parmenidese kohta tavatsetakse öelda, et ta rajas loogika, Russel vädab, et tegelikult rajas ta metefüüsika, mis põhineb loogikal. Xenophanese, Parmenidese, Zenoni ja Melissose sidumisest Elea koolkonna nimega ei tohiks veel julgelt tuletada nende filosoofide ühtset doktriini. Parmenidesest on olnud vahetult mõjutatud veel teisedki filosoofid või filosoofilised koolkonnad (nt. Empedokles, Anaxagoras, Demokritos). Parmenides ja Zenon kuulusid mingil ajal pythagorlaste liitu. Abderiidid Demokritose filosoofia põhineb Leukippose atomistika ja pythagorlaste õpetuste edasiarendamisel. Demokritose omapäraks teiste eelsokraatikutega võrreldes on aga see, et ta arendas välja kõikehõlmava filosoofilise süsteemi, mis käsitles olemisõpetust, kosmoloogiat, kosmogooniat, gnoseoloogiat, loogikat, eetikat poliitikat, pedagoogikat, matemaatikat,
olendid ja sündmused meie elus on objektiivselt olemas, et neil on püsivad omadused, millest me oleme suutelised ettekujutust (kujutlust? arvamust? teadmist?) looma. Niisugused põhjendusteta omaksvõetavad usud moodustavad filosoofias nn naiivrealismi tuuma. Kolmandaks, lapsepõlvest alates sisendatakse inimestesse arusaamu hea ja halva, õige ja väära, ausa, õiglase jms käitumise kohta. Neid mõisteid ja käitumismalle analüüsib süstemaatiliselt ja kriitiliselt moraalifilosoofia ehk eetika. Kas siis tänapäeva kõikvõimas teadus ei suuda kõikidele küsimustele vastuseid anda? Ei suuda, põhimõtteliselt. Neile küsimustele, millele saab vastata kogemuse, sh vaatluse, mõõtmise, eksperimendi, põhjal, vastavadki faktuaalsed, empiirial baseeruvad teadused (nt füüsika, geograafia). Deduktiivsete formaalsete arutlustega seotud küsimustele aitavad vastuseid leida loogika ja matemaatika. Aga Hamleti kuulus küsimus Olla või mitte olla
praktilisus, nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias). Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates, kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon, kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles, kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid. Hellenistliku perioodi hulka kuuluvad: stoikud, kes ülistasid looduspärast e mõistusepärast elulaadi; küünikud, kes pidasid tõelist tunnetust võimatuks, kahtlevad kõiges; epikuurlased, kes soovivad jõuda õnneliku ning häirimatu seisundini, vabastades hinge kannatustest. Uusplatonistliku (nt Plotinos) maailmakäsitlus algab ühest lättest, millest voolavad välja järgmised astmed. Subjekti ning objekti uurimine, kõrvutamine. Nietzsche hakkab vastandama kahte ellusuhtumist: dionüüslik (loomulik, kirgedele ja instinktidele
4 (L2) ANTIIKFILOSOOFIA kujunemine Antiikfilosoofiat võib jagada nelja perioodi: Kosmoloogiline periood (oluline on maailm ja selle tekkelugu; mis on algelement, kuidas see toimib jne) mileetoslased, Herakleitos,atomistid, Elea koolkond. Antropotsentriline periood (oluline on inimene, tema sisemaailm; mis on ilu, tarkus mehine jne) sofistid, Sokrates, küünikud, kürenaikud. Suur süntees (antiikfilosoofia kõrgperiood) Platon, Aristoteles. Hilisperiood stoikud, epikuurlased, skeptikud, uusplatoonikud. Antiikfilosoofias ilmneb kolm mõtlemisjoont: 1. Ratsionalism Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest. Ei usutud mütoloogiat, otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda. 2. Krititsism kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema mõttevabadus, ei saa uskuda kõike mis mütoloogias, asju tuleb vaadelda kriitiliselt. 3. Dünanism mõtte liikuvus
innukam lendlema. Aristoteles (384 322) oli väga laia silmaringiga, suur raamatukogu, tekstid on kirjutatud puht teaduskeeles ja võivad tunduda igavad. Tema koolkonda nimetatakse peripateetikute ehk jalutajatele koolkonnaks. Nüüd esimesena annab ta teaduste klassifikatsiooni: 1) teoreetiliselt füüsika (loodusteadus), matemaatika ja filosoofia; 2) praktilised teadused poliitika õpetab riiki juhtima, eetika õpetab kasvatama vooruslike kodanikke, teda peetakse ka loogika rajajaks, kuid loogikat omaette teaduseks veel ei peetud, see oli teiste teaduste töövahend. Tegeles süllogistikaga ehk järelduste tegemisega. Kui A=B ja B=C, siis A=C. 3) loomingulised teadused luule, muusika, retoorika ehk kõnekunst. Õpetus kategooriates Kategooriad on üldmõisted, mis on kõige üldistavamad ja on omased kõigile nähtustele ja asjadele.
seatakse mõtlemise ette see sisu, millest too võib hakata kujundama objekti tunnetust. Niisiis, lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette- kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel teostatud üldistustega jt. subjekti toimingutega. Ilma selliste “ettekujutamisteta” oleks mõtlemine ilma sisuta, esemetu. Kanti üldine teadvuselementide iseloomustus on järgmine: “Soomõisteks on ettekujutus üldiselt (repraesentatio). Selle alla kuulub teadvustatud ette- kujutus (perceptio). Pertseptsioon, mis seostub üksnes subjektiga kui selle seisundi modifikatsioon, on aisting (sensatio), objektiivne pertseptsioon on aga tunnetus (cognitio). Viimane on kas kaemus või mõiste (intuitus vel conceptus). Esimene neist on esemega vahetus suhtes ja üksik, teine on aga esemega vahendatud suhtes – nende tunnuste vahendusel, mis saavad olla ühised paljudele asjadele” (B376-377).
Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. 1. teema: Immanuel Kanti kriitilise transtsendentaalfilosoofia teoreetiline probleemvaldkond (“Prolegomena …”: Eessõna ja §§ 1-5) Probleemsituatsioon. Peamine väljakutse, mis ajendab Kanti mõtlema järele teoreetilise filosoofia üle, on antud teoses väljendatud küsimuses: “kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik?” (lk. 8). Kui aga selline asi peaks võimalik olema, siis kuidas on see võimalik? 18. sajandiks oli sellel teaduse staatusele pretendeerival distsipliinil juba pikk ajalugu selja taga, kuid uusajal oli see sattunud teravasse konkurentsisituatsiooni teiste teadustega, eel- kõige Newtoni füüsikaga. Ning selles võrdluses jäi metafüüsika üha ebasoodsamasse valgusesse. Vt. “Prolegomena …”, eessõna. Niisugune situatsioon ajendas asetama küsimust, milline on teadusliku teadmise loomus ülepea. Kanti jaoks on teadusliku teadmise peamisteks iseloomulikeks tunnusteks
Maailm= kosmos tõlkes kaunis kord. Kuulus Mileetose koolkonda. Demokritos- Kuulus atomistide hulka. ,, üksi asi ei teki planeeritult, kull aga hädavajalikkusest ka mõttest" väitis et olemas on aatomid ja tühujus. Aatom on jagamatu, tal ei ole osi. Pythagoras- Pythagoras kuulus Pythagorase koolkonda. Tema jaoks ei olnud tähtis matemaatika vaid arvud. Meelelise maailma aluseks on 4 elementi ja igale elemendile vastab geomeetriline keha. Zenon Kitionist oli stoikude koolkonna rajaja. Afektid takistavad tunnetamast tõelisi väärtusi: tabu, iha , mure , hirm. Apaatia-kiretus. Peab tähtsaks õiglust. Epikuros- kuulus epikurlaste koolkonda, Milline on Hea elu? Ta arvas et filosoofia ülesanne on aidata inimestel saada õnnelikuks, vabaneda kannatustest. Oli atomist. Protagoras - oli sofist, kes hakkas ühe esimese filosoofina oma õpetuse eest raha võtma. Teda v'ib pidada esimeseks väitlusõpetajaks
midagi ühist? a. Inimesel ja taimel ei ole midagi ühist. >> b. Nii taime kui ka inimest iseloomustavad sellised tunnused: kasvamine, toitumine, paljunemine. c. Nii taimel kui inimesel on surematu hing ning mõni hing võib pärast inimeses kehastumist kehastuda taimes (nt põldoas) 09th of March 13:41 matis Aristoteles liigitas teadused/teadmised kolmeks: teoreetilised, praktilised ja loomingulised. Millisesse valdkonda kuuluvad metafüüsika, füüsika, eetika ja luulekunst (poeesia)? metafüüsika -- teoreetiline teadmine füüsika -- teoreetiline teadmine eetika -- praktiline teadmine luulekunst -- loominguline teadmine 09th of March 13:42 matis Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Mis on mis? arvuti ilma tarkvarata -- kunstlik asi vaarikamoos -- kunstlik asi arvuti koos tarkvaraga -- kunstlik asi koerakutsikas -- loomulik asi 09th of March 13:54 JJ Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Mis on mis?
hoolitses indiviidi, mitte aga kogu ühiskonna hüvangu eest ja keeldus aktiivsest poliitilisest tegevusest. Epikuurlastele omistatakse lause ,,Ela märkamatult". Epikuurlaste koolkond Epikurose lemmikõpilaseks oli Metrodoros, kuid too suri oma õpetaja eluajal, seega määras Epikuros testamendiga oma ainsaks pärijaks ning kooli juhatajaks Hermarchose. Teised kuulsamad epikuurlased olid veel Kolotes, Apollodoros, Zenon Sidonist, Philodemos, silmapaistvad poeedid ja kirjanikud Horatius Flaccus ja Lucretius Carus. Epikurose enda sooviks oli, et õpilased võimalikult kinni peaksid tema kujundatud vaadetest. Seetõttu ei saa ka epikuurluse hilisemas olemasolus nentida selle koolkonna ei sisulist avardumist ega arenemist. Väidetakse koguni, et tegelikult oligi filosoofia kui niisugune epikuurlastele üksnes kõrvalharrastus, millega vajaduse korral püüti põhjendada ning õigustada nende poolt õigeks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
