Aktiivsus- ja tähelepanuhäiritus (0)

Q: Kuidas valida ATH lapsele õiget spordiala ja hobi?

Vastus leiad õppematerjalist: Aktiivsus- ja tähelepanuhäiritus

Q: Mis on koolilapsel muret?

Vastus leiad õppematerjalist: Aktiivsus- ja tähelepanuhäiritus

Keskkool - Bioloogia - Bioloogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas valida ATH lapsele õiget spordiala ja hobi?
Mis on koolilapsel muret?

Tallinna Prantsuse Lütseum
Britta Noor
ATH
Uurimistöö
Juhendaja: õp Volt
Tallinn 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
1 ATH- MIS SEE ON? 4
1.1 Tekkepõhjused 6
1.2 Diagnoos 7
7
1.3 Ravimid 8
2 PROBLEEMID KOOLIS 9
Kokkuvõte 11

Sissejuhatus

Mõnikord erinevad lapsed oma võimetelt, taustalt ja isiksuseomadustelt sedavõrd, et nende õppimisvajadusi on raske rahuldada harjumuspäraselt ja kergesti kättesaadaval viisil, sealhulgas nii-öelda tavalises õpikeskkonnas. Sellisel viisil avalduvaid erinevusi nimetatakse hariduslikeks erivajadusteks, laiemas kontekstis lühemalt erivajadusteks (Kõrgessaar, 2002:10).
Soodsa arengu tagab lapsele laiaulatuslik isikute, institutsioonide ja muude ressursside võrgustik. On toimunud suured muutused erivajadustega lastega arendamis- ning haridusvõimaluste loomise ja pakkumise osas. Muutunud on võimalused, kättesaadavus, suhtumine ja meetodid. Varajane märkamine ja sekkumine on aluseks edasisele arengupotensiaalile.

ATH- MIS SEE ON?

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiritust on kirjeldatud mitme nimetuse all – hüperkineetiline sündroom, kerge aju düsfunktsioon, minimaalne ajuhäire, tähelepanupuudulikkuse sündroom, lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) jt. ( Mehilane , 1997:64)
Tähelepanu puuduse ja üliaktiivsus häire ei ole kõigil juhtudel avaldumisvormide poolest ühesugune. Mõned neist lastest on peamiselt üliaktiivsed ja impulsiivsed. Teistel on ülekaalus tähelepanuhäired. Mõned on segu nendest kahest vormist - nad on püsimatud ja üliaktiivsed ning samal ajal tähelepanumatud. Paljudel ATH-ga lastel võib seisund ühe päeva jooksul muutuda. (Mehilane, 1997: 64)
ATH tundmaõppimine on ajaliselt läbinud mitu etappi ning analoogset sümptomaatikat on kirjeldatud mitme nime all. Ingliskeelses kirjanduses kohtame järgmisi termineid:
DAMP- tähelepanu, motoorse kontrolli ja taju häire. Motoorse kontrolli häiretest, rahutusest ja laste üliliikuvusest kõneldes on kasutatud termineid hüperaktiivsus, hüperdünaamilisus ja hüperkineetilisus.
ADD- tähelepanu defitsiidi sündroom e. häire; ADHD ; TDHS tähelepanudefitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom.
Ülalnimetatud terminid ei ole sageli üheselt mõistetavad isegi meedikute seas ning tekitavad veelgi arusaamatusi ja küsimusi lastevanematel, õpetajatel, sotsiaaltöötajatel jt erialade spetsialistidel. ( Lausvee , 1999:33)
RHK- 10 eelviimases peatükis (F80-89) on kirjeldatud laste psüühilise arengu spetsiifilised häited, mis on tingitud kesknärvisüsteemi bioloogilise küpsemisega seotud funktsioonide arengu pidurdamisest või kahjustusest. Viimases peatükis (F90-99) käsitletaks lapseeas alanud käitumis ja tundeeluhäireid, sealhulgas hüperkineetilisi häireid, mille alaliigiks on aktiivsus ja tähelepanuhäire e. ATH (F90.0). Tähelepanuhäiret ilma hüperaktiivsuseta klassifitseeritakse kui täpsustamata psüühikahäiret (F99).
Hüperkineetilisi häireid iseloomustab algus varajases lapseeas, halvasti juhitav käitumine kombinatsioonis väljendunud tähelepanuhäirete ja püsimatusega ning sellise käitumisviisi ajaline püsivus ja sõltumatus situatsioonides .
Hüperkineetiliste häiretega võib kaasneda ka muid häireid. Hüperkineetiline laps on tavaliselt hoolimatu ja impulsiivne , temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib ta kergesti distsipliininõuete vastu. Suhetes täiskasvanuga on see laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega; teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal kognitiivsete protsesside kahjustusi, laste üldpopulatsioonist sagedamini täheldatakse ka motoorse ja kõne arengu pidurdust.
Puudulik tähelepanuvõime avaldub läbematuses ülesannete täitmisel ja tegevuse lõpetamatuses. Laps lähebkorduvalt üle ühelt tegevuselt teisele. Üliaktiivsuse mõiste hõlmab ülemäärast püsimatust, eriti suhtelist rahulikkust nõudvates situatsioonides. See võib, sõltuvalt situatsioonist, avalduda kas liigse ringijooksmisena, hüplemisena, toolilt püstitõusmisega, kui oleks vaja istuda, ülemäärase jutukuse ja käratsemisena võ pideva nihelemise ja väänlemisena. Lapse liikuvuse ja aktiivsuse normi hindaminse aluseks on aktiivsuse vastavus situatsioonile , eaperioodil iseloomulikule käitumisele ja IQ-le (RHK-10).
Kõigil inimestel esineb ajuti “täidesaatva frustratsiooni häireid”. Me ei suuda neid kolme asja teha, kui oleme magamata, söömata, ärritatud, raevunud, paanikas või purjus . ATH-ga laps ei suuda neid kolme asja vanematele ja õpetajatele vastuvõetaval tasemel teha enamikust ajast – tal on “täidesaatva funktsiooni arenguhäire” – ning selleks, et seda üldse teha suudaks, peavad piisavalt paljud asjaolud kokku langema. Siiski pole see puue ega arengupeetus, vaid temperamendi tüüp või arengutempo eripära, sest häire bioloogiline pool jõuab teiste lastega samale arengutasemele enamasti murdeeas. Sageli on ATH- lapsed intellektuaalselt väga võimekad ja andekad ning neid huvitavates tegevusvaldkondades erakordselt loovad. (Rääk, 2002)

Tekkepõhjused

Hüperkineetilised häired tekivad alati lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Nende põhilisteks tunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses; püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neid lõpetamata; desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljude indiviididel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja motoorse aktiivsuse olulist paranemist. (RHK- 10, 1995:225)
ATH põhjused on tingitud virgatsainete (noradreliin, serotoniin , dopamiin) puudulikkusest ajus, või kui üks nendest ainetest mingil põhjusel ei täida oma funktsiooni. Ajusiseste biokeemiline analüüs näitab, et ATH-lapse ajus on tunduvalt vähem dopamiimi. See aine määrab otsustavat rolli närviimpulsside ühelt närvirakult teisele ülekandumist, mis viib otseselt enesekontrolli ja püsivuse puudumisel (Rääk, 2002).
Kaasaegsete uurimismeetoditega on ATH puhul leitud enam närvisüsteemi talituslikke kui ehituslikke kõrvalekaldeid. ATH prognoos sõltub keskkonnast, ka perekondlikest teguritest. Pärilikkus on oluline 30-50%-l ning keskkonnafaktorite osatähtsus kuni 30%-l juhtudest. ATH esineb 55-% ühemunakaksikutest ja 35% kahemunakaksikutest. Sama häiret on täheldatud 20-32%-l hüperaktiivsete laste vanematest ja õdedest-vendadest. Välised faktorid : sünnikahjustused, alkoholi- ja tubakatarbimine raseduse ajal, mõjutavad seejuures vähem kui 10% ATH juhtumitest. ATH-ga laste vanematel on üldpopulatsioonist sagedamini psühhiaatrilisi haigusi, mille põhjused võivad olla nii geneetilised kui ka mittegeneetilised, sh sotsiaalsed suhted peres. ATH esinemissagedus on eri autorite andmeil 3-5% kõigist lastest, poistel esineb seda 3-6 korda sagedamini kui tüdrukutel (Lausvee, 1999:34-35).

Diagnoos

ATH diagnoosimine on keeruline ja vastuoluline kogu maailmas, kindlat määratlust on haigusele raske panna, sest haigus ilmneb sama erinevalt nagu seda on iga inimene. Esimesi tunnuseid võib täheldada juba imikueas. Kuid imikueale omased sündroomidnagu rahutus , unehäired, pidevad nutuhood võivad lapse kasvades muutuda või sootuka kaduda.
ATH võib jääda ka märkamatuks ajani, mil lapsel ei teki probleeme nõudmiste täitmistega. Toimetulek häirega sõltub suuresti nõudmistest mida lapsele esitatakse erinevates elusituatsioonides. Sellest tulenevalt ilmnevadki tõelised sümptomid alles koolieas, mil laps peab hakkama enam ja enam pingutama toimetulekuks uute oskuste ja teadmistega.
Diagnoosimine on oluline, sest kui raskused on määratletud, on lapse eest kergem hoolitseda ja alustada õiget ravi. Tekib arusaam, et tegemist ei ole mitte viletsa kasvatusega vaid abivajaja lapsega (Rääk, 2002).

Ravimid

1955a. leiutati ravim nimega ritaliin, millel olid mõned ebatavalised omadused. Täiskasvanutele toimis ritaliin ergutina, umbes nii nagu 10-kordne kofeiiniannus, lastele depressandina – rahustina. Ravimit hakati manustama lastele kellel ilmnesid järgmised sümptomid: ülemäärane kannatamatus ja närvilisus, võimetus istuda vaikselt ükskõik kui lühikese aja jooksul, suutmatus keskenduda isegi mängimisele ja mänguasjadele, unetus , lobisemine, ülemäärane ja pealetükkiv rääkimisviis, pidev vahelesegamine. Lisaks ritaliinile veel ka deksedriin ja Cylert suudavad aidata umbes 70% lastest maha rahuneda ja tegeleda millegagi, mis sarnaneb normaalse lapse tegevusega.
Ravimi kõrvalmõjud on aga isupuudus, kõhuvalu, unisus , elust eraldatuse tunne. Üks õpilastest teatas:” See on nii, nagu oleks nad mu peas midagi välja lülitanud.” Samuti ei ole täielikult selge, milliseid pikaajalisi kõrvaltoimeid võib tugevate aju mõjutavate ravimite varajane manustamine põhjustada (Kropp, 2001:205-206).

PROBLEEMID KOOLIS

ATH-ga kaasnevad depressioon, käitumishäired ja spetsiifilised õpivilumuste häired. Hiljemalt koolis ilmneb ATH üks peamisi sümptomeid- keskendumishäire. Tähelepanu- ja õpiprobleemid koos impulsiivsuse ja rahutusega põjustavad koolis tõsiseid konflikte. Õpilasele langeb tihtipeale palju negatiivset tähelepanu, kuna ta on “raskesti õpetatav”. Tavaliselt kiputakse alahindama ATH-lapse andekust ja võimeid, kuna muresid temaga on niigi palju.
ATH-ga õpilasi ei tohiks tavaklassis üle paari olla, siis ülejäänute rahulik olek veel nakatab nääklejaid ja nad rahunevad. Nende laste koondamine ühte klassi ei ole sobilik, kuna nende agressiivsus, rahutus ja nihelemine häirib ka keskendunud lapsi. ATH-ga laps võib õpetajaga nelja silma all hoopis teisiti käituda, kui klassis teiste õpilaste seas. Sellest on tingitud ka erinevus lärmaka keskkonna ja koduse pingevaba olukorra vehel. Kui ATH on diagnoositud, tuleb sellest ka õpetajat teavitada, et ei jääks lihtsalt muljet kasvatamatust lapsest. (Elstrok, 2003)
Soovitused õpetajale:

tuleks tutvuda ATH olemusega, et probleemi tekkides oskaks last maha rahustada;
koguda kannatlikkust;
laps paigutada esimesse ritta ja kindlasti mitte aknapoolsesse ritta, et ei oleks segavaid ahfaktoreid;
lapsel ei ole vaja ligidusse liigseid esemeid, mis tähelepanu kõrvale juhivad
anda lapsele mingi lihtne üleanne, et ta tunnetaks enese vajalikkust ja eduelamust, et mina saan ka hakkama;
võimalikult tihti luua ülesannete lahendamisel silmside ;
vältida liiga pikki ja keerulisi sõnastusi;
alati lähtuda lihtsamalt raskemale printsiibist;
kunagi pole mõtet edasi minna, kui eelmine ülesanne pole selge;
ergutada pidevalt last, et ta õpiks abi küsima;
eelseisvatest muudatustest teatada lastele varakult, et nad saaksid kohaneda uudse olukorraga;
püüda last mitte karistada ega halvustada;
tööülesanded olgu hästi organiseeritud;
rohkem positiivset tagasisidet. (Elstrok,2003)

Iga ATH-ga lapse abistamine algab kodust, pereliikmeta ja vanemate suhtumisest. Lapse abistamine ja juhtimine võib olla vanemate poolt ebapiisav või väära suunitlusega, kui vanematel puudub asjakohane informatsioon või on teadmised liiga napid ning valed.
Vanemad võiksid proovida ATH lapsega paremaks toimetulekuks järgmisi samme :

kindel päevakava – harjumuspärased tegevused peaksid toimuma iga päev kindlatel kellaaegadel – tõusmine hommikul, söömine , õues jalutamine;
lapsed saavad paremini hakkama, kui nende aeg on enam organiseeritud;
lapsele tuleb võimaldada päevast lõunauinakut;
last tuleb teavitada ettetulevatest muudatustest;
eakaaslastega suhtlemine ei tohi muutuda väsitavaks ja pikaajaliseks;
lapsele tuleb kasuks, kui mängida koos rahuliku loomusega lapsega;
isa peaks lapsega tegelama suhteliselt palju;
mõõdukus televiisori vaatamisel ja arvutimängude mängimisel;
vältida stressirohkeid sündmusi ja olukordi ;
harrastada rohkelt käelist ja kehalist tegevust;
kuulata koos rahulikku muusikat;
lapsega tuleb olla järjekindel;
julgustada last üksi mängima – omaette mängimine soodustab süvenemisvõime arengut;
luua kindlustunne;
kasutada aja mahavõtmist karistamise asemel;
oluline on pereliikmete ühesugune arusaamine.

Kokkuvõte

ATH-ga õpilase käitumise suunamisel tuleb rõhuasetus panna järjekindlusele ja püsivusele nii suures ulatuses lapse elus kui võimalik – kodus, koolis vabaaja tegevustes. Last ei tohi karistada tema impulsiivsuse või tähelepanematuse pärast. Karistamise asemel tuleks vanemal muuta oma ootusi ja kasutada kasvatusvahendeid. Lapsele tuleb jätta võimalus uuesti proovida ja edu saavutada, et laps saaks kogeda vanemapoolset kiitust.
Igal ATH lapsel on mingi eriline anne, mis ootab ülesleidmist, seepärast peaksid vanemad ja õpetajad alati otsima neile uudseid tegevusi ja huvialasid. Sellega tuleb olla kannatlik , sest ATH laps kõigub tohutust entusiasmist täieliku huvipuudumiseni mõne sekundi jooksul (Elstrok, 2003; Kartau).
ALLIKAD
Elstrok, T. (2003) Keskendumisraskustega lapsed. Õpetajate leht 28.02.
Kartau, A. K. (2003) Kuidas valida ATH lapsele õiget spordiala ja hobi?
[2004, veebruar, 14]
Lausvee,E. (1999) Laste närvitalituse häired. Artiklite kogumik ”Laps maailmas ja maailm lapses”. TPÜ Sotsiaalteadusteosakond. Tallinn . AS Spin Press. Lk 32-35.
Mehilane,L. (1997) Mis on koolilapsel muret? TÜ Psühhiaatriakliinik. Lk 64-73.
Kropp, P. (2001) Mina olen lapsevanem, sina ole laps. Odamees OÜ.
RHK- 10 (1995) Kliinilised kirjeldused ja diagnostilise juhised. TÜ.
Rääk, M. (2002) ATH- paha lapse diagnoos. [2004, veebruar 14].
12

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 12 allalaadimist

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-05-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

morskaja Õppematerjali autor

Aktiivsushäire tähelepanuhäire

Sarnased õppematerjalid

docx

Hüperaktiivsus

Sissejuhatus Igas koolis, peaaegu igas klassis on lapsi, kes esmapilgul tunduvad raskesti kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu koolikultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Tegelikkuses võib neil esineda lapse- ja noorukieas väga levinud tervisehäire- hüperaktiivsuse ja tähelepanuhäire. 1.Hüperaktiivsus. Mis see on? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tähendab eelkõige iseärasusi e. häireid aktiivsuses ja tähelepanuvõimes. (Susi 2003: 11). Hüperaktiivsus väljendub juba lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Selle põhitunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna üle ühelt tegevuselt teisele ühtegi neist lõpetamata, desoraniseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Aktiivsus- ja

Lastekaitse

odt

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) sümptomitega lapse toetamine kodus, lasteaias ja koolis.

Keele arengu osas on raskusi pikkade lausetest arusaamisega kõne peaks olema lühike ja konkreetne. Käekiri on halb, matemaatikaga on raskusi, ülesandest võib aru saada aga ei oska seletada. HÜPERAKTIIVSUSE PÕHJUSED Peale hüperaktiivsuse on häirel ka teisi nimetusi - hüperkineetiline sündroom, kerge aju düsfunktsioon, minimaalne ajuhäire, tähelepanupuudulikkuse sündroom, lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH). Hüperaktiivsuse põhjusi on otsinud paljud erinevate maade teadlased. Praeguseks on kinnitust leidnud mitmesugused hüperaktiivsust tekitavad või soodustavad tegurid. Lapsi võib võrrelda lumehelvestega- nad kõik on tehtud ühest materjalist, olles samas täiesti erinevad. Hüperaktiivsus võib olla geneetilist päritolu. Kõne alla tulevad eriti meesliini pidi päritud

Pedagoogika

rtf

AKTIIVSUS JA TÄHELEPANUHÄIRE

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool hooldus Hok11, Hop11 AKTIIVSUS JA TÄHELEPANUHÄIRE Referaat Õppejõud: K. Adra Tallinn 2014 SISUKORD SISSEJUHATUS………………………………………………………………. 3 1. MIS ON AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRE (ATH)? ......................... 5 1.1. ATH definitsioon ………………………………………………………. 5 1.2. Ajaloolise käsitlus ………………………………………………………. 5 1.3. Tänapäevane käsitlus ……………………………………………………6 1.4. ATH tüübid …………………………………………………………….. 6 1.5

Aktiviseerivad tegevused

docx

Aktiivusus ja tähelepanuhäired

· Laps kaotab ja unistab sageli oma asju maha ning on igapäevases tegevuses halva mäluga; · Ta jätab kõnetamisel mulje, nagu ta ei kuulekski, et tema poole pöörduti. Hüperaktiivsusega samaaegselt võivad lapsel esineda ka käitumishäires (valetamine, hulkumine), ärevus ja depressioon on, unehäired, kõne ja keele arenguhäired, liigutuste kohmakus ning agressiivsus. Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Inglisekeelses kirjanduses võib kohata lühendeid ADHD (Attention Deficit Hyperactivity Disorder) ning ADD (Attention Deficit Disorder). Kõik nad kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja

Õendus

odt

laagrikasvataja juhataja eksami materjal

• kronoloogiline • intellektuaalne • sotsiaalne • emotsionaalne • kultuuriline-rahvuslik-religioosne • välimus • elukogemused • Bioloogiline (füsioloogiline) • tegelik tase ERIVAJADUSTEGA LAPS Erivajadustega lasteks nimetatakse lapsi, kes erinevad eakaaslastest oma võimetelt, kultuuriliselt- või sotsiaalselt taustalt või isiksuseomadustelt sedavõrd, et vajavad oma arengupotentsiaali realiseerimiseks keskkonna ümberkorraldamist. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) Aktiivsus- ja tähelepanuhäire lühemaks variandiks on eestikeelses kirjandused ATH (Aktiivsus- ja tähelepanuhäire), inglisekeelses kirjanduses ADHD (attention deficit hyperactivity disorder). Viimaste uuringute järgi loetakse häire levimuseks lastel 4-8%, täiskasvanutel 3-5%. Tähelepanu puudulikkus ja raskused oma tegevust analüüsida. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire jaguneb kolmeks: – domineerivalt tähelepanematus – domineerivalt hüperaktiivsus –märts 21 kombineeritud tüüp

Kategoriseerimata

doc

PEDAGOOGILISI LÄHENEMISVIISE HÜPERAKTIIVSETE LASTE ÕPETAMISEL

17). Spetsiifilised õpiraskused võivad kaasneda hüperaktiivsusega, kuid ei pruugi. Sellekohased uurimused näitavad et enamusel on siiski spetsiifilised õpiraskused ja aktiivus- ja tähelepanuhäire. Näiteks, Halperin, Gittelman, Klein ja Ruddell (1984) leidsid, et 9 % lastest omavad spetsiifilisi õpiraskusi. Silver (1980) leidis, et antud probleem ilmneb 92 % lastest. Samuti väitis uurimus, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire esineb 19 % ja 26 % laste vahel (Wong 1995: 69, 73). Täiendamiseks üldistele strateegiatele, (tunni tutvustamine, tunni läbiviimine, tunni lõpetamine) peavad õpetajad individualiseerima õppimismeetodeid vastavuses erinevate akadeemiliste ainetega ja õpilase vajadustega iga ala piires. (http://www.addresources.org/article_strategies_classroom.php). 2. Käitumuslik sekkumine 7

Eripedagoogika

doc

Aktiivsus- ja tähelepanuhäired

Hüpperaktiivsuse avaldumine 5 Kuidas üliaktiivse lapsega toime tulla? 6- 7 Hüpperaktiivne laps erinevatel eaperioodidel 8- 10 Kuidas ravida hüpperaktiivsust? 11- 12 Kokkuvõte 13 Kasutatud kirjandus 14 2 SISSEJUHATUS Meie referaadi teemaks on aktiivsus- ja tähelepanuhäired. Referaadi teema valisime sellepärast selle, et oleme ka ise kokku puutunud hüpperaktiivsete lastega ja seda teemat pidasime endale kõige huvi pakkuvamaks. Termin hüperaktiivsus on kreeka-ladina päritolu. Kreeka hyper` on peal, üleval, teisel pool ` on seotud normi ületamisele osutavate sõnadega. Ladina activus tähendab tegutsemist, toimekust. Psühholoogiasõnastikutes on hüperaktiivsust kirjeldatud kui tähelepanematust, impulsiivsust,

Eripedagoogika

pdf

Erivajadustega laste psühholoogia eksamiküsimused

1. Erivajaduste psühholoogia aines ja ülesanded. Seosed naaberteadustega, eriti arengupsühholoogiaga. Hariduslike erivajaduste määratlus. Erivajaduste psühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib hälbinud arenguga laste, noorukite ja täiskasvanute psüühikat. Hälbima kõrvale kalduma keskmisest eakohasest arengust, võib olla ka positiivne. Mida väiksemad lapsed, seda suuremad muutused arengus. Teooriast saab üldised teadmised, kuid tuleb olla valmis praktikas ümber häälestuda. EV psühholoogia ülesanded: o Õppida orienteeruma erinevate arenguhälvete olemuses (lapse peas toimuv, peidetud), nende põhjustes ja ilmingutes (väliselt näha); o Õppida jälgima EV laste psüühika arengut töötamaks välja võtteid selle soodustamiseks, oluline on mõista mis arengu käigus muutub; o Õppida nägema muutusi hälbinud arengus seoses vanuse ja (pedagoogilise) sekkumisega. NB! Oluline on mõista eakohast tavaarengut, siis saab otsus

Eripedagoogika

Rohkem sarnaseid