PEDAGOOGILISI LÄHENEMISVIISE HÜPERAKTIIVSETE LASTE ÕPETAMISEL (0)

1. Akadeemiline juhendamine

Tunni tutvustamine

• Tuleks kindlustada organisatoorset edu. Valmistada õpilast tunniks ette, resümeerida erinevaid etteplaneerituid tegevusi. Näiteks, tuleks selgitada, et eelmise tunni kordamine on alustalaks uue informatsiooni õppimisel ning eeldab õppimist nii grupis kui ka individuaalselt.
  
• Võiks selgitada oodatavat õppimise ja käitumise tulemust. Näiteks, tuleks selgitada lapsele, et nad võivad vaikselt naabriga oma töö tegemist arutada; või nad võivad tõsta kätt, kui vajavad abi.
  
• Soovitav on ennetada vajaminev materjal. Määratleda kõik materjalid, mis on tunni jooksul vajalikud. Selgitada ka lisavahendid (Näiteks näidata täiendavaid lehekülgi õpikutest) ( http://www.addresources.org/article_strategies_classroom.php ).
  

Tunni läbiviimine

• Otstarbekas oleks tundi alustada huvitavast küsimusest või probleemist (samas: 57).
  

• Oluline on toetada õpilase osavõttu tunnis.
  
• Kasutada audiovisuaalseid materjale. Näiteks projektorit. Taolised lapsed suudavad sellisel juhul oma tähelepanu rohkem koondada.
  

• Ülesanded tuleks jagada väiksemateks osadeks . Rõhk peab olema keeruliselt lihtsamale ja selguse maksimiseerimiseni, et nii laps kui ka õpetaja teaksid üheselt millist tulemust oodatakse. Samas tööjuhendid tuleks anda lihtsate sõnadega. Iga kord isemoodi antud seletused ajavad lapse segadusse ( Cooper , Ideus 1996: 52).
  
• Oluline oleks vältida korduvaid ülesandeid. Kuna üldine päeva kord peab olema lihtne ja laialt prognoositav, hariduslik sisu peab olema nii mitmekesine ja stimuleeriv kui võimalik. Kui ülesanne ei stimuleeri last, võib ta tähelepanu kergesti hajuda (samas: 52).
  
• Hüperaktiivsed lapsed töötavad produktiivsemalt paaristöös, kui grupis. Grupis on liiga palju erinevaid võimalikke kõrvale juhitavaid asjaolusid. Suureks pingutuseks on juba niigi lapse piiritletud sotsiaalsehoiaku tasakaalus hoidmine (samas: 53).
  
• Võiks lubada õpilastel kasutada õppetundide salvestamist. Talle tuleks rohkem aega jätta kirjalike ülesannete ja tekstide jaoks; kasutada lihtsustatuid käsiraamatuid ( Mehilane 1997: 70).
  
• Võimaluse korral võiks kohandada ATHga lapse jaoks koduseid ülesandeid nii, et võetakse arvesse tema individuaalseid iseärasusi.
  
• Soovitav oleks vältida puudulike hinnete panemist, mis on põhjustatud ATHst, näit. Halb käekiri, suutmatus võimlemistundides eakaaslastega koos joosta , palli püüda jmt; (Mehilane 1997: 70)
  
• Antud lapsed on tavaliselt liikuvad, siiski ei tule nad tõenäoliselt keerulisemate üldmotoorsete liigutuste sooritamisega toime. Soovitav oleks varuda kannatust vajaliku täpsuse saavutamiseks! (Rander 1999: 184)
  
• Antud lastele oleks suureks toeks erinevate meelte põhjalikum välja arendamine.
  
• Olge abiks tema tegevuse eesmärgistamisel. Last tundes püüdke juhtnööre lapse võimete piires hoida. Olge väga järjepidev! (Rander 1999: 184)
  

Tunni lõpetamine

• Tuleb kindlustada õigeagne etteteatamine.
  
• Esialgne järgmise tunni vaatlus. Õpilastele tuleb öelda, mida ta vajab järgmiseks tunniks.
  
• Kindlasti tuleb kontrollida ülesannete täitmist.
  

2. Käitumuslik sekkumine

• Kiitmist ja tunnustamist tuleb kasutada kui laps on saavutanud soovitut tulemust. Väike ja otsene autasu on effektiivsem kui viivitatud või suur autasu (Cooper, Ideus 1996: 52).
  

• Negatiivsed tagajärjed, nagu mõõdukas karistus , mõnikord võib olla effektiivne . Neid tuleb kasutada ökonoomselt ning karistus peab olema väga täpselt määratud (Cooper, Ideus 1996: 52).
  
• Valikuliselt tuleb ignoreerida sobimatut käitumist.
  

• Antud laps vajab liikumisvõimalusi, mis peaksid mõistagi olema alati sihipärased. Kui selleks on võimalusi, võiks anda talle väikeseid ülesandeid, mis peavad aga alati olema otstarbekad. (Neuhaus 2001: 140).
  
• “Lapse poole pöördumine lühikese pilkkontakti või põgusa kehakontaktiga, s.t. puudutusega, tagab selle, et laps suudab tähelepanu paremini õpetajatele suunata“ (Neuhaus 2001: 142.). “Samas tuleb märkida, et füüsilist kontakti ei soovi kõik lapsed, mõned armastavad samas väga hellitusi“(Nõmme 2005: 37).
  
• “Aeg maha“ (Time out). Metoodika, mis võimaldab pidevas liikumises, impulsiivset last panna tekkinud olukorra ning oma käitumise üle järele mõtlema. Hüperaktiivne laps viiakse sel puhul teise tuppa , pannakse hetkeks toolile istuma ning jäetakse soovitavalt hetkeks üksinda. Samuti öeldakse lapsele alati, millise käitumise peab ta lõpetama ja milline oleks kohane käitumine (Roomeldi 2003: 60).
  
• Ignoreerimine - reeglid - kiitus. Seda tehnikat kasutades, õpetaja ignoreerib lapse käitumist, kes rikub reegleid ja kiidab teist last, kes allub reeglitele, sellisel kujul, et see oleks mõistetav segaja jaoks. Kindlasti peab olema selge reeglite sõnastus. Samuti, ignoreerimine on efektiivne ainult juhul kui persoon , kelle käitumist ignoreeritakse, on saanud minevikus kiita enda käitumise eest.
  
• Käitumuslik kokkulepe. Võib moodustada kokkulepe õpetaja ja lapse vahel (samuti võib kaasata vanemaid), mis kinnitavad selgeid oodatuid tulemusi käitumises. Sõnastage täpselt, millistel juhtudel saab laps tunnustatud.
  
• Märgi tasumise süsteem. See süsteem kujutab endast märgi väljaandmist (märgi, kleebikute või muu vääringu laadil) autasu kujul hea käitumise, reeglite jälgimise eest. Pärast need märgid vahetatakse konkreetse autasu vastu (nagu eelistatud tegevus või materiaalne autasu) (Cooper, Ideus 1996: 53, 54).
  

3. Klassiruumi kohandamine

• Võimaluse korral peaks töökoht klassiruumis olema võimalikult sellises klassinurgas, kus õpetaja saab sageli kohal olla, selleks et laps tal alati vaateväljas oleks (Neuhaus 2001: 140).
  
• Istuma tuleks panna eeskujuliku rollimudeli lähedale. Seal näeb hüperaktiivne õpilane tahes- tahtmata korrektse õpilase käitumist ning seeläbi suureneb ka võimalus, et ta püüab samamoodi käituda (Roomeldi 2003: 73).
  
• Otstarbekas oleks suurendada laudade vahet. Laps peab istuma võimalikult kaugel teistest endasarnastest. Et nad üksteist ei segaks ja hüperaktiivset käitumist ei võimaldaks. Samuti on õpetajal kergem eraldiasuvaid lapsi juhendada ja nende käitumist korrigeerida (samas: 73).
  
• Kokkulepitud märgusõna nagu “Stop!“, “Hei!“ jne., mis seisavad tahvlinurgas ja millele õpetaja rääkides toetub , on abiks suuremate õpilaste juures. Need märguanded tuleb enne õppetööd kokku leppida, selgelt esile tuues , mis järgneb neist kinnipidamisele ja mis mittekinnipidamisele (Neuhaus 2001: 143).
  
• Taimeri kasutamine. Suunake lapse tähelepanu ajale, millal tund algab ja millal lõppeb ( http://www.addresources.org/article_strategies_classroom.php ).
  
• Vältige kõrvale juhitavaid stiimuleid. Ärge pange ATHga õpilasi kliimaseadme juurde, samuti mitte ka radiaatori ega ukse juurde (Sousa 2001: 56).
  
• Võib kasutatada muusikat, et juhida lapse tähelepanu sellele, et klass on liiga lärmakas ( http://www.addresources.org/article_strategies_classroom.php ).
  

KOKKUVÕTE

ALLIKAD