Lehed ovaalsed/äraspidimunajad. Serv peenogaline. Sügised punased. 2) Berberis thunbergii Thunbergi kukerpuu Lehed äraspidimunajad/mõlajad. Serv on terve. Kergelt teravdunud tipuga. Sügisel korall-punased. 3) Philadelphus coronarius harilik ebajasmiin Lehed elliptilised/munajad. Serv jämesaagjas. Terava tipuga. Paljas va. Lehelaba allküljel roodude nurkades (karvane). Sügisel kolletuvad. 4) Ribes rubrum punane sõstar Lehed hõlmised. Serv ebaühtlaselt saagjas. Karvane. Sirge alusega. 5) Ribes nigrum must sõstar Lehed kolmehõlmised. Serv jämesaagjas. Allküljel kollased näärmetäpid. Südaja alusega. 6) Ribes alpinum mage sõstar Lehed kolmehõlmised. Serv ripsmeline, sügavtäkiline. Pikkus sageli suurem laiusest. 7) Physocarpus opulifolius harilik põisenelas (sarnane lodjapuuga!) Lehe alus kergelt südajas. Karvad lehelaba allküljel roodudel. Suurus varieeruv.
Tihe, lai, silinderjas või laiuv. Noorelt kooniline. Koor Koor Tüvekoor hallikaspruun, eraldub plaadikestena, peenerõmeline. Tüvekoor hallikasmust, sügavarõmelise korbaga. Harilik tamm ( Ta ) Punane tamm ( ) Lehe iseloomustus Lehe iseloomustus Vahelduvad hõlmised lihtlehed, Vahelduvad hõlmised lihtlehed kuni 12 cm pikad, äraspidimunajad, ümardunud Kuni 20 cm pikad, sügavate väljalõigetega, hõlmad tipuga, 5-7 ümarate tippudega hõlmapaari. Lehed teravatipulised. Pealt tumerohelised, läikivad, alt on nahkjad, pealt tumerohelised, alt heledamad. heledamad, nõrgalt hallikarvased. Leheroots kuni 5 cm pikk. Võrse ja punga iseloomustus
Vasaku vatsakese seinad on mitu korda paksemad kui paremal vatsakesel ja seeläbi vatsakese jõudlus samavõrra suurem. See on oluline, kuna vasak vatsake peab hapnikurikka vere pumpama kogu kehasse laiali, parem vatsake aga süsihappegaasirikka vere lähedal paiknevatesse kopsudesse. Südameklapid Südameklapid kindlustavad vere ühesuunalise liikumise südame kodadest vatsakestesse ja vatsakestest edasi veresoontesse Kodade ja vatsakeste vahel asuvad koja-vatsakese ehk hõlmised klapid peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes. Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid omakorda väldivad vere tagasivalgumist neist suurtest veresoontest vatsakeste lõõgastudes.
- ovaalne ümar - tilluke (väike), punakas hall või hall roheline (tillukesed kollakas beezid lehed) Hortensialised * Philadelphus Coronarius - Harilik ebajasmiin - jäme saagja servaga (kergelt) - terava tipuga (suhteliselt ilus, suuremapoolsed lehed, alt serv sile) Sõstralised * Ribes nigrum Must sõstar - lehe alus südajas - enamasti 3 hõlmaline - lehe rootsul kollased näärmed (alt rootsu juurest suur sisselõige, hõlmine, tuhm) * Ribes rubrum Punane sõstar - lehed hõlmised 3-5 - servad ebaühtlaselt saagjas - lehe alus täiesti sirge! - alt võib karvane olla (kortsune, tumeroheline) * Ribes alpinum Mage sõstar - lehed hõlmised (tavaliselt 3) - pealt leht tumeroheline, alt valkjas - lehe peal ümarad karvad (liibuvad) - leht suht väike - ripsmelised servad (suht väike leheke, alt suht sile, rood pealt välja ulatuv) Roosõielised * Physocarpus opulifolius Harilik põisenelas - enamasti kolme hõlmaline
Vasak vatsake on vasaku kojaga ühendatud analoogselt parema poolega. Vatsakesest viib aordisuue aorti. Aordisuudmeservadel paiknevad poolkuuklapid. (Vasaku vatsakese seinad on mitu korda paksemad kui paremal vatsakesel ja seeläbi vatsakese jõudlus samavõrra suurem. See on oluline, kuna vasak vatsake peab hapnikurikka vere pumpama kogu kehasse laiali, parem vatsake aga süsihappegaasirikka vere lähedal paiknevatesse kopsudesse.) Kodade ja vatsakeste vahel asuvad koja-vatsakese ehk hõlmised klapid peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes. Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid omakorda väldivad vere tagasivalgumist neist suurtest veresoontest vatsakeste lõõgastudes. Südametsükkel algab kodade kokkutõmbe ehk süstoliga. Selle käigus paisatakse lõõgastuse ehk diastoli käigus pooleldi verega täitunud vatsakestesse täiendav kogus verd (lõpuks on seda kummaski vatsakeses umbes 150 ml)
Vastavat kogust nimetatakse südame löögimahuks. 1 minuti jooksul ringesse paisatud vere hulka nimetatakse südame minutimahuks. See on keskmiselt 5 liitrit minutis ja võib tõusta tugeva pingutuse korral kuni 35 l/min. Ööpäevas pumpab süda keskmiselt 7056 l ja keskmise inimese eluea jooksul (70 aastat) ligikaudu 180 miljonit liitrit (0,18 kuupkilomeetrit) verd. Kodade ja vatsakeste vahel asuvad koja-vatsakese ehk hõlmised klapid peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes. Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid omakorda väldivad vere tagasivalgumist neist suurtest veresoontest vatsakeste lõõgastudes. Südameklappide puuduliku sulgumise korral voolab osa verd tagasi vatsakestest kodadesse (hõlmiste klappide rike) või aordist ja kopsuarterist vatsakestesse (poolkuuklappide rike). Tänapäeval on võimalik inimesele siirata kunstlikud
on küll palju kuid enamikest perekondadest on Eestis haljasuses kasutusel vaid 1-2 liiki. Lähemalt tutvustan mailase perekonda ja veel kolme mulle huvi pakkuvat perekonda kilpkonnalill, pärdiklill ja vägihein. Tabel 1.1. Sugukonda kuuluvate perekondade määramistunnused. [1, 10, 11, 13] Perekond Lehed Õied Vili Taimetüüp Cymbalaria Ümarsüdajad ja Väikesed, valged, Kerajas kupar. Roomav hõlmised. lillad või roosad, rohttaim paiknevad lehekaenaldes. Õiekroon kahehuuleline.. Mimulus Lehed vastakuti Maski meenutavad Õmblustest Rohttaim, õited, lehterjad, avanev kupar poolpõõsas.
Üldiselt on punatamme puitu kerge töödelda nii käsitsi kui ka masinatega. Punane tamm on väga kõrgelt hinnatud puit. Seda saab liimida, peitsida, poleerida ning viimistleda. Punatamme kasutatakse peamiselt mööbli, uste, akende, parketi, põrandate, sõidukite puitosade ning ehituskonstruktsioonide tegemiseks. See kuivab aeglaselt ning vajab kuivatamisel hoolikat jälgimist. 1. 2. 3. 4. 1.Punane tamm üldvaates ; 2.Hõlmised lehed ; 3.Võrse ; 4.Kahevärviline pung Urson Urson on okaslaste sugukonda kuuluv näriline ning ühtlasi ka oma perekonna ainus liik. Ta asustab USA põhja- ja lääneosa okas- ja segametsi. Urson on ainus USA-s elav okaslane. Ta on suhteliselt suur, ta pikkus on 64-86 cm ja tüse saba ulatub kuni 30cm-ni. Pea on väike ning jalad on lühikesed. Hambaid on 20 ja keha katavad kollakasvalged musta või pruuni tipuga okkad. Neid võib igal loomal olla kuni 30 tuhat
Õied kännasjas, kobarjas või või valkjaspruun, vanemas eas tekib saagjasservased lihtlehed või saagja Ameerikas; ka pöörisjas õisikus, kollakasrohelised, tumedam väärlülipuit, tugev, kõva, libe, servaga hõlmised kuni jagused lihtlehed Euroopas ja Põhja- valkjaskollase, kollased, harva hästi lõhestatav, tihedus 0,63-0,70 või liitlehed. Sügisel punakad-oranzikad. Aafrikas.
Pirnipuu Eliisabet Ojar Juhendaja:Marju Pulk Räpina 2014 Harilik pirnipuu (Pyrus communis) pirnipuu (Pyrus), heitlehiste puittaimede perekond roosõieliste sugukonnast; umbes 20 liiki Lõuna- Euroopas, Aasias ja Loode-Aafrikas. Vilja puuna on pirnipuu vana kultuurtaim, kelle kasvuala ulatub kaugemale põhja poole kui looduslikel liikidel. Võrsed on asteldega või ilma, lehed terved või hõlmised, valged õied kännastena. Pirnipuu vili – kerajas või piklik, harilikult tipust jämedam pirn – sisaldab 80–85% vett, 6–14% sahhariide, 0,1–0,6% happeid, ka mineraalaineid ja vita miine, paljude sortide viljalihas leidub kivisrakke. Kasvunõuded Pirnipuu on valgust armastav taim ja nõuab väga päikesepaistelist asukohta, kus õhk vabalt vahetub.Pirnipuu juurekava ei talu niiskuse üleküllust: vesi tõrjub mullast õhu välja
Kasvukoha suhtes vähenõudlik. Lehed ümarad või laiad, täkilise servaga, tumerohelised ja läikivad 0,5-1,5cm pikad. Ühesugulised õied urbades, õitseb mais. Kasutatakse dekoratiivsete sügisvärvuses lehtede tõttu iluaianduses, kiviktaimlates. Eristamise tunnused: Kõrgus, leht. 29. Perekond lepp ja perekond valgepöök Perekond lepp: Lepa perekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlevad heitlehised puud ja põõsad. Lehed elliptilised või munajad, kahelisaagja servaga või madalalt hõlmised lihtlehed. Sügisel rohelised, tõstavad mullaviljakust. Isasõied mitmekaupa rippuvates urbades. Emasõied moodustavad käbikujulisi urbasid, kus moodustuvad kahe tiivaga, üheseemneline pähklike. Õitseb aprillis-mais. Juurestikus õhulämmastikku siduvad mügarpakterid. Puit roosakasvalge kuni punakaspruun, pehme, kerge, kergesti töödeldav. Liike 30 (hall, sanglepp). Levinud Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas. Puitu kasutatakse mööblitööstuses,
tume-, alt sinakas-kollakas-rohelised, paljad, 9...16 cm pikad, 10...20 cm laiad. Acer ginnala– ginnala vaher Lehed kolmehõlmalised (viljuvatel okstel nõrgemalt, steriilsetel peaaegu jagused lehed), keksmine hõlm teistest pikem, keskmisel hõlmal võivad olla omakorda väikesed hõlmad, külgmised vahel peaaegu risti keskmisega. Saagjad või kahelisaagjad. Acer tataricum – tatari vaher Lehed munajad või piklikmunajad, kahelisaagjad, vahel nõrgalt hõlmised, nõrgalt südaja alusega, lühidalt terava tipuga, alt roodude kohalt karvased, 5...10 cm pikad, 3...7 cm laiad. Acer negundo – saarvaher Lehed paaritusulgjad, lehekesi 3...7, need on sageli ebasümeetriliselt munajad üksikute suuremate tömpjate hammastega, sageli ebasümmeetrilised, suurte hammaste, sisselõigete ja lisalehekestega, kollakasrohelised. Lehekesed 5...13 cm pikad, 3...7 cm laiad. Leheroots vahel härmatisega. Aesculus hippocastanum – harilik hobukastan
Tuultolmleja. Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Vili Pikkus kuni 1,8 cm. Valmivad augusti lõpul või septembris, kuni 5-kaupa kobaras. Seemneaastad 3...5 a. järel. Äraspidimunajad või peaaegu ümarad, südaja alusega, sulgroodsed lihtlehed, tipuosas Leht veidi hõlmised. Lehetipp terav, serv kahelisaagjas. Tumerohelised, pealt läiketa, noorelt on kogu leht karvane, hiljem vaid roodude ümbert. Pruunikashall, sile vars. Noored võrsed on pruunid, karvased. Tüveharude läbimõõt kuni Vars 25 cm. Pungad sageli rohekad, harvem punakad, servas ripsmeliste karvadega, veidi lapikud. Maa-alune osa Juurestik on hästi arenenud nii sügavuti kui laiuti.
Haljastusväärtus- Oma liigirohkusetõttu üks armastatumaid haljastuspõõsaid Puu võra- Lehed- vahelduvad, lihtlehed Õied- väikesed, viietised, kännased, pöörised või sarikad; Punased Viljad- kogukukkurivili, seemneid palju, väikesed PÄRGENELAS Stephanandra' Mullastik- neutraalsel kuni veidi happelisel mullal , ei talu aluselisi muldi Niiskus- parasniiskel Valgus- Haljastusväärtus- haljastatakse nõlvu või madalaid müüre Puu võra- laiuv Lehed- kaherealised või hõlmised; helerohelised 4 Õied- pöörises, valkjad kuni rohekad Viljad- kukkurvili MAHOONIA Mahonia Mullastik- mullaviljakuse suhtes leplikud Niiskus- Valgus- poolvarju või ka päikesepaisteline aga siis peab kaitsma kevadpäikese eest Haljastusväärtus- Puu võra- põõsad või madalad puud Lehed- saagja servaga, paaritusulgjad liitlehed Õied- kollased, püstistes kobarates või pööristes
Teravsaagjad Alt hallikasrohelised, hõrekarvased 4... cm pikad · Punane leeder · Sambucus racemosa Paaritusulgjad liitlehed 5-12 cm pikad Saagja servaga Hõõrumisel ebameeldiva lõhnaga. Lehed laiemad kui punasel leedril Piklik munajad Lühirootsulised · Must leeder · Sambucus nigra Lehed ovaalsed kuni laimunajad, terveservased või ebakorrapäraste sisselõigetega Harva ka hõlmised, paljad, alt hallikasrohelised, 3...5 cm pikad ja kuni 5 cm laiad, leheroots lühike · Harilik lumimari · Symphoricarpos albus Kolmnurksed või rombjad Pika terava tipuga Kahelisaagjas Karvu pole Roodudel valged täpid · Arukask · Betula pendula Lai-munajad Südaja alusega Lihtsaagja servaga Karvased · Sookask · Betula pubescens Munajad või ovaalsed, Lehe pikkus
See asjaolu välistab südame kramplikud kokkutõmbed ja tagab südame töö sobiva rütmilisuse. Südametegevusega kaasnevaid elektrinähtusi (elektrilise potentsiaali kõikumist) on võimalik mõõta keha pinnalt elektrokardiogrammi (EKG) abil. Selle sakkide kõrgust ja intervalli uurides saadakse infot südame töö erinevate etappide kestuse ja kvaliteedi ning seeläbi südamelihase seisundi kohta. Südamekapid Kodade ja vatsakeste vahel asuvad koja-vatsakese ehk hõlmised klapid peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes. Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid omakorda väldivad vere tagasivalgumist neist suurtest veresoontest vatsakeste lõõgastudes. Südameklappide puuduliku sulgumise korral voolab osa verd tagasi vatsakestest kodadesse (hõlmiste klappide rike) või aordist ja kopsuarterist vatsakestesse (poolkuuklappide rike)
tõstab vererõhku jne. 3)Adrenaliin eritub näiteks hirmu, ehmatuse, viha ning positiivsete emotsioonide korral. Sugunäärmed Naise munasarjad ja mehe munandid toodavad sootunnuste kujunemiseks vajalikke hormoone (vastavalt soole). Kõhunääre 1)Toodab insuliin. 2)Soodustab glükoosi tungimist rakku ning glükogeeni sünteesi maksas. Süda on jaotatud paremaks ja vasakuks pooleks Kumbki pool jaguneb kaheks kambriks: kojaks (üleval) ja vatsakeseks (all). Kodade ja vatsakeste vahel asuvad hõlmised klapid. peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes. Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid Südametsükkel algab kodade kokkutõmbe Sellele järgneb kodade lõõgastumine leiab aset kodade-vatsakeste vaheliste klappide sulgumine avanevad aordi ja kopsuarteri poolkuuklapid Hõlmiste klappide avanedes algab vatsakeste verega täitumine ja poolkuuklapid sulguvad
Vastavat kogust nimetatakse südame löögimahuks. 1 minuti jooksul ringesse paisatud vere hulka nimetatakse südame minutimahuks. See on keskmiselt 5 liitrit minutis ja võib tõusta tugeva pingutuse korral kuni 35 l/min. Ööpäevas pumpab süda keskmiselt 7056 l ja keskmise inimese eluea jooksul (70 aastat) ligikaudu 180 miljonit liitrit (0,18 kuupkilomeetrit) verd. Südameklapid Kodade ja vatsakeste vahel asuvad koja-vatsakese ehk hõlmised klapid peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes. Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid omakorda väldivad vere tagasivalgumist neist suurtest veresoontest vatsakeste lõõgastudes. Südameklappide puuduliku sulgumise korral voolab osa verd tagasi vatsakestest kodadesse (hõlmiste klappide rike) või aordist ja kopsuarterist vatsakestesse (poolkuuklappide rike).
Levinud haljastuses, kasutatakse mitmeid kultuurvorme. Kasvatamine levinud ilupuu, kasvatakse mitmeid vorme. Eestis: Pildid 1. 2. 3. 1 - heledate lõvedega punakaspruun võrse; 2 - punga alumised kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid; 3 - pealt erkrohelised, alt sinakasvalged, sügavate väljalõigetega hõlmised lehed Põldvaher (Acer campestre) Noorelt munaja, vanemas eas ümarama võraga ja noorelt pikirõmelise, vanemas eas ristkülikukujuliselt lõheneva ja kergelt korgistuva tüvekoorega kuni 25 m kõrgune puu, areaali ebasobivates osades ka põõsasjas. Kasvab tamme- valgepöögi segametsades, samuti segus teiste lehtpuudega. Eluiga 150...200 aastat. Võrsed kollakaspruunid, koorelõvedega. Pungad väikesed, kuni 4 mm pikad, tipupung ja
tuleb seda hoida kuivas ja jahedas ruumis. Arheoloogilised kaevamised Egiptuses (surnukambrites oli mitu vaasi meega) on näidanud, et õigel hoidmisel säilitab mesi oma lõhna ja maitseomadused ka tuhandete aastate jooksul. PIRN Pirnipuu kuulub heitleheliste lehtpuude ja -põõsaste perekonda ning roosõieliste sugukonda. Maailmas leidub umbes 5000 pirnisorti, millest umbes 30 liiki kasvab Euraasias ja Loode-Aafrikas. Võrsed on asteldega või ilma, lehed terved või hõlmised. Lehed on peaaegu ümmargused või ovaalsed, teritunud või ümardunud tipuga ja ümardunud alusega. Leheserv on terve või peensaagjas. Pealt on lehed läikivrohelised, alt heledamad ja kuivades muutuvad mustaks. Lumivalged õied paiknevad kännastena 6-9 kaupa kobaras. Õitseb mais ja on väga dekoratiivne. Pirnipuu viljaks on õunvili pirn, mis on 2,5-8 cm läbimõõduga. Harilikult kollakasroheline, harvemini kollane või isegi punane. Vili on kujult kerajas või piklik,
.......................57 1.1 Kortsleht (Alchemilla) Konkreetne liik: Harilik kortsleht (Alchemilla vulgaris) Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus 1045 (60) cm. Taime välislaadi kirjeldus: Kortslehe tunneb ära kortsuliste lehtede järgi. Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis
ebaselge positsiooniga seltsid: Myrtales mürdilaadsed, Geraniales kurerehalaadsed (APG III järgi kuuluvad malviidide hulka) ja sug. Vitaceae viinapuulised (APG III järgi selts Vitales ) Selts Geraniales - kurerehalaadsed Sug. Geraniaceae kurerehalased o eluvormilt rohttaimed, poolpõõsad või põõsad, sageli aromaatseid õlisid sisaldavate näärmekarvadega Lehed tavaliselt hõlmised või lõhised, enamasti abilehtedega Õied hüpogüünsed (sigimik ülemine), tsümoossetes (ebasarikjates) õisikutes Õiekate viietine või neljatine Kroon lahklehine, aktinomorfne või sügomorfne (ühe sümmeetriatasapinnaga) Tolmukaid 10 või mõnikord 15; kui 10, siis välimine ring kroonlehtedega vahelduvalt; Viljalehti 5 Sigimik sünkarpne (liitviljalehine) ühe emakakaelaga
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Õpimapp Õpimapp aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2013 1. PÜSILILLED 1.1 Kortsleht (Alchemilla) Konkreetne liik: punaraag-kortsleht (Alchemilla erythropoda) (joon. 1, joon.2) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-15 cm, läbimõõt 30-40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiutav pinda kattev madal puhmas. Lehed: hõlmised, siidjad. Värvuselt hallikas- kuni sinakasrohelised, lehevarred punakad. Õied või õisikud: värvuselt kollakas-rohelised. Õitsemise aeg on mai-juuli. Liigi eritunnused: vastupidav ja vähenõudlik. Vihma- ja kastepiisad kogunevad lehe keskele. Kasvukoha nõuded: poolvari või päike, parasniiske kasvukoht. Sobib hästi ka kuivemapoolse lahjema mullastikuga pindade katmiseks. Kasutamine haljastuses: pinnakatteks, kiviktaimlates, alpiaedades, madalate
Ta kasvab paiguti Lääne-Eestis, Saaremaal on isegi tavaline. Kasvatatakse üldiselt ilupuuna, kuid on võimeline ka metsistuma. (Leht 1999: 163) Mullastiku suhtes on küllaltki vähenõudlik ning juurestik on maapinnalähedane (Pooppuu ... 2009). Pooppuu tüvekoor on hallikas ja püsib kaua sile. Noored võrsed on rohekaspruunid, valkjate karvadega. Pungad on munajaskoonilised, kusjuures ladvapung on külgpungadest suurem. Pooppuul on vahelduvad hõlmised lihtlehed, mis on piklikud või munajasovaalsed ning ümarate hõlmadega. Värvuseks on neil pealpool tumeroheline, all 6 hallviltjas. Pooppuu õitseb juunis. Õied on seejuures väikesed ja valged ning koondunud suurtesse tihedatesse kännasõisikutesse. Vili on marjataoline õunvili, mis on valminult oranzpunane (valmib septembris-oktoobris). Tegu on külmakindla taimega, mis talub
Lehtedest valmistati Hiinas musta värvi. Acer tataricum - Enamasti kõrgem põõsas, või madalam kuni 10 (12) m kõrgune tumehalli kuni mustja tüvekoorega puu, kasvades looduslikult Lõuna-Euroopas, Balkanimaadel, Kaukaasias, Krimmis jm. Eestis küllalt rohkesti kultuuris. Liik on põua- ja külmakindel. Talub varju ja pügamist. Noorelt aeglasekasvuline, hiljem kasvukiirus suureneb. · Lehed munajad või piklikmunajad, kahelisaagjad, vahel nõrgalt hõlmised, nõrgalt südaja alusega, lühidalt terava tipuga, alt roodude kohalt karvased, 5...10 cm pikad, 3...7 cm laiad. · valmistatakse muusikariistu, mööblit, taarat jm 26. Saarvaher (Acer negundo) Põhja-Ameerika ida- ja keskosa. Eestis võrdlemisi sage haljastuses. Kõrgus alla 25 m. Pioneerliik ja väga vastupidav nii linnatingimustele, kuivusele, kuid talub ka üleujutusi jne. Eriliselt kiirekasvuline noorelt, annab kiirelt haljastusefekti. Vanemas eas kipub tüvi
Elliptiline n harilik toomingas, laukapuu Lehekujud Munajas n harilik sirel Äraspidimunajas n must lepp, harilik kikkapuu Ümar n harilik haab Kolmnurkne n kanada pappel Südajas n pärn Mõlajas n harilik näsiniin Lehekujud Ovaalne n lodjapuu, pukspuu Talbjas n harilik ja Thunbergi kukerpuu Rombjas n arukask Hõlmine n harilik luuderohi Kilpjas n kilplehik Neerjas, nooljas, odajas esinevad soojalembeste liikidel Lõhestunud lehtede jaotus Hõlmised lehed- väljalõiked ei ületa veerandit lehelaba laiusest n harilik tamm Lõhised lehed- väljalõiked ulatuvad veerandist kuni peaaegu pooleni lehelaba laiusest n punane tamm Jagused lehed väljalõiked ulatuvad kuni keskrooni n viirpuud Lehtede asetus e leheseis Vahelduv e spiraalne- igasse sõlmekohta kinnitub üks leht n kask, tamm, pärn Vastak- igasse sõlmekohta kinnitub kaks vastakut lehte sirel, vaher, saar Männaseline- sõlmekohta kinnitub kolm või
Leviala: peaaegu kogu Euroopa, Väike-Aasia. 2. Suurus: 30-50 m, tüve läbimõõt kuni 2 m. 3. Tüvi, võrsed, oksad: Võra laikuhikjas, tugevate pikkade okstega, puistus hästi laasuv, vabalt kasvades võra peaaegu maani. Tüvekoor noores eas sile, oliivpruun, hiljem hallikaspruun, mustjas, paksu lõhelise korbaga. Noored võrsed punakaspruunid, heledate lõvedega. 4. Lehed ja pungad: Pungad munajad, pruunid, ladvapung ümbritsetud rohkete külgpungadega. Lehed vahelduvad hõlmised lihtlehed, kuni 12 cm pikad, äraspidimunajad, ümardunud tipuga, 5-7 ümarate tippudega hõlmapaari. Lehed on nahkjad, pealt tumerohelised, alt heledamad. Sügisel lehed pruunistuvad ja püsivad kaua puul. 5. Õied ja viljad: õitseb lehtimise ajal mai lõpul - juuni algul. Isasõied rippuvates kollakasrohelistes kuni 6 cm pikkustes urbades, mis paiknevad 2-3 kaupa eelmise aasta võrsete tippudes. Emasõied noortel võrsetel 2-3 kaupa lehtede kaenlas. Õitseb rohkesti, kuid
Rakusein: (x) puudub; () tselluloosist; () amofsetest polüsahhariididest; () sporopolleniinist; () ränist; () moodustunud heksagonaalsetest plaatidest 4 Esineb klorofüll: (x) a; () b; (x) c Ehitustüüp: (x) dorsoventraalse ehitusega; () kerajad; () niitjad; () hulkraksed; (x) monaadsed; () kokkoidsed Kloroplastid on: () koondunud raku keskosasse; () arvult 1-2 ja need on suured ja hõlmised; (x) palju ja need on raku perifeerias; () koondunud viburi lähedusse Bacillariophyceae e diatomeed e ränivtikad Vegetatiivsete rakkude ehitustüüp: () hulkraksed; (x) kokkoidsed; () niitjad; (x) koloonialised; () heterokontsed monaadid Viburiga vormid esinevad: () ainult mageveeliikidel; () ainult mereliikidel (x) ketasränivetikate sugurakkudel; () sulgränivetikate zoospooridel; () ainult planktilistel vormdel
kollane Sordid väga levinud haljastuses, kuna talub saastunud õhku Märkused KARVANE VIIRPUU PõhjaAmeerika kirdeosa Päritolu 5-8 m Kõrgus tihe, munajas Kasvukuju võrsed rohekad, hallikarvased, hiljem punakaspruunid, heledate lõvedega, sageli siksakjad Võrsed pungad punased, ümarad Pungad vahelduvad hõlmised lihtlehed, 5-13m pikad, 9-11 hõlmaga, laimunajad, ümardunud laikiilja või sirge alusega. Lehed pealt kollakasrohelised, alt heledamad, mõlemalt küljelt karvased. Leheroots 2-5 cm pikk, karvane, Lehed näärmetäppidega. Sügisel lehed purpurpunased õied valged, 2-2,5 cm läbimõõdus, valkjaskollaste tolmukatega, 10-15 kaupa hõredates kännasõisikutes. Õisiku- ja Õied õieraod karvased.
Kõrge rohkesti hargnev põõsas või 7-8 m puu. Koor sile, mustjas, paljude heledate lõvedega. Lehed äraspidimunajad vahelduvad, lihtlehed, tumerohelised, läikivad. Õied valkjad, 36-kaupa lehtede kaenlas. Õitseb mais, sageli teistkordselt aug.-sept. Vili lihakas must, kahe luuseemnega. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik – levinud paljudes metsades alusmetsana. Mage sõstar Ribes alpinum Kuni 1,5 m kõrge rohkesti hargnevate võrsetega põõsas. Lehed 3(5)-hõlmised 1,5-4 cm pikad. Õied ühesugulised, väikesed, rohekad, püstistes kobarates. Kahekojaline, õitseb mais, viljad punased marjad. Külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik mullastiku suhtes. Talub hästi kärpimist - sobiv hekkideks. Paljundatakse seemnest ja pistokstest. Harilik sarapuu Corylus avellana 5-8 m kõrgune põõsas, hargnev, tüveharude läbimõõt kuni 25 cm. Lehed südaja alusega, tipuosas nõrgalt hõlmised, alt rood karvased, külgroodusid 8-10 paari. Õitseb märtsis-aprillis
Perekond sarapuu (Corylus L.) [kórülus] Corylus oli sarapuu nimetuseks Vergiliusel, kreeka k. korus kiiver, iseloomustamaks sarapuupähkli kesta kuju ja tugevust. Perekonnas on ühekojalised, ühesuguliste õitega ja suvehaljaste vahelduvate lihtlehtedega kõrgemad põõsad, harvem kuni 40 m. (C. chinensis) kõrgused hallika sileda kuni rõmelise tüvekoorega puud. Lehed tihti ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga kuni nõrgalt hõlmised ja üsna suured, abilehed väikesed, varisevad varakult. Isasõied moodustuvad juba sügisel rippuvate urbadena, emasõied tipmistes või külgmistes pungataolistes õisikutes, õitsedes on nähtav vaid väike punane emakasuue, õitsevad varakult enne lehtimist. Vili on pähkel, milline on kas osaliselt või täielikult ümbritsetud lehetaolise, kaussja või toruja moodustisega (kuupulaga). Pähkel peidab eneses lihakate idulehtedega seemet, milline on
ee/est/ouetaimed/pusikud/haruline- lursslill-pink-spike) 18 Joonis 15. Haruline lursslill 19 Kilpleht (Darmera) Konkreetne liik: kilpjas kilpleht (Darmera peltata syn. Peltiphyllum peltatum) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 60 - 150 cm, lõpplaius 50 - 100 cm Taime välislaadi kirjeldus: jõuline, massiivne Lehed: vihmavarju meenutavad kilpjad lehed, suured ümarad, veidi hõlmised hambulise servaga pikarootsulised kuni 50...60 cm läbimõõduga Õied või õisikud: roosakasvalge poolkerajas õisik Õitsemine: mais, enne lehti Liigi eritunnused: sügisel omandavad lehed punaka värvuse, talvekindel Kasvukoha nõuded: päike/poolvari, huumusrikas muld, vajab suurt kasvukohta, ei talu kuivust Kasutamine haljastuses: veekogude ääres, kuid sobib ka varjuaeda ja lillepeenardele Joonis 16. Kilpjas kilpleht (http://www
tarade, ilupuude ja põõsaste ette. Kaunid lõikelilledena. Madalakasvulisi leeklilli kasutatakse kiviktaimlas, kuivmüüridel, püsilillepeenra eesäärel. Kenad koos teiste padjanditega: ibeeriste, jänesekäppade, kivirikkude, hanerohtude, kadakkaerte, kevadike, kääbus-iiristega ja sarvkannikestega. 19. Magun Üheaastaste või püsikrohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast. Umbes 100 liiki, peamiselt Euraasia parasvöötmes ja lähistroopikas. Enamik liike on harjaskarvased; lehed hõlmised või jagused, õienupud longus. Harilikult nelja kroon- ja kahe tuppelehega õied on lahklehised, üksikud, vili hulgaseemneline kupar. Piimmahl (harilikult valge) sisaldab uinutava toimega alkaloide. Moonid (magunad) vajavad päikeselist kasvukohta ja sügavapõhjalist mulda. Magunad on vähenõudlikud talvekindlad püsikud. Nad vajavad päikesepaistelist kasvukohta ning vett läbilaskvat aiamulda. Liigniiskuse suhtes tundlikud.
Mulla suhtes nõudlik ei ole, kuid happelisi muldi ei armasta. Edeneb hästi vaid hea drenaaþiga aladel. Vastupidav põuale. LÕHISLEHINE PÄEVAKÜBAR - RUDBECKIA LACINIATA • Kõrgus: kuni 250 cm • Korvõisikud: keelõied kollased, laiuvad; putkõied • rohekaspruunid; õisikud paiknevad varrel üksikult • Korvõisiku läbimõõt: kuni 10 cm • Õitsemise aeg: august – september • Lehed: sulgjalt lõhestunud, tumerohelised, suured, • rootsuga; alumised 5-7-hõlmised, ülemised 3-5- • hõlmised, enamasti paljad • Kasvukuju: puhmikjas, püstine • Valgus: päikeseline, poolvarjuline • Muld: huumusrikas, parasniiske, tavaline aiamuld HARILIK KUKEHARI - SEDUM ACRE • Peenest juurest kasvab välja palju harunevaid varsi, mis on kaetud ruljate tipust ahenevate lihakate lehtedega. Kollased õied on peaaegu raota, moodustades tiheda õisiku. • Eelistab kasvada kuivadel hõreda taimestikuga päikeselistel, liivastel või
osaliselt võõrliikideks. Eesti omad võõrlinnuliigid on: kanada lagle, kodutuvi ja faasan. Imetajatest võiks välja tuua mingi ehk ameerika naaritsa, kährikkoera, ondatra ning rotid ja koduhiired. (Kangur jt 2005) Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowsky) (joonis 1) kuulub sarikaliste sugukonda, on mitmeaastased taimed, kes surevad pärast esimest õitsemist ja viljakandmist (Kangur jt 2005:8). Perekonnas on umbes 60 liiki, kellest kaheksa kasvab Euroopas. Karuputke lehed on lihtsad, hõlmised, sulgjad, kahelisulgjad või kolmetiselt lõhestunud. Vars on paljas või hõrekarvane ning kuni 10 cm läbimõõduga (Kaur jt 2010:95). Õitsemise ajal on taime kõrguseks 1,5-4 meetrit, ühel taimel võib olla kuni 160 000 õit ning neist võib valmida kuni 100 000 seemet. Seemnete idanemisvõime mullas püsib seitse kuni kümme aastat, seemened levivad kergesti tuule ja vooluveega. (Kangur jt 2005:8-9) 6 Joonis 1
Lehelabal võib näha leheroodusid. Need moodustuvad lehe põhikoes kulgevatest juhtkimpudest. Tavaliselt on rood paremini nähtavad lehe alumisel pinnal. Otse piki lehte kulgeb pearood, millest väljuvad külgrood. Roodumise järgi eristatakse peamiselt sulgroodseid, sõrmroodseid, rööproodseid ja kaarroodseid lehti. Lehelaba võib olla terve või väljalõigetega. Sõltuvalt väljalõike suurusest eristatakse 3 tüüpi lehti: hõlmised (väljalõiked ulatuvad 1/3-ni lehelaba laiusest), lõhised (väljalõiked on kuni 2/3 lehelabast) ja jagused (väljalõiked kuni pearooni). Viimast tüüpi lehed võivad sarnaneda pealiskaudsel vaatamisel liitlehtedega. Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga
29. Perekond sarapuu ja harilik sarapuu Perekond sarapuu (Corylus L.) Corylus oli sarapuu nimetuseks Vergiliusel, kreeka k. korus kiiver, iseloomustamaks sarapuupähkli kesta kuju ja tugevust. Perekonnas on ühekojalised, ühesuguliste õitega ja suvehaljaste vahelduvate lihtlehtedega kõrgemad põõsad, harvem kuni 40 m. (C. chinensis) kõrgused hallika sileda kuni rõmelise tüvekoorega puud. Lehed tihti ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga kuni nõrgalt hõlmised ja üsna suured, abilehed väikesed, varisevad varakult. Isasõied moodustuvad juba sügisel rippuvate urbadena, emasõied tipmistes või külgmistes pungataolistes õisikutes, õitsedes on nähtav vaid väike punane emakasuue, õitsevad varakult enne lehtimist. Vili on pähkel, milline on kas osaliselt või täielikult ümbritsetud lehetaolise, kaussja või toruja moodustisega (kuupulaga). Pähkel peidab eneses lihakate idulehtedega seemet, milline on rasvarikas (60-70 %), samuti
Harilik türnpuu Rhamnus catharticus Rohkesti hargnev asteldega põõsas. Lehed ovaalsed, lühivõrsele kinnituvad kimpudena. Õied kollakasrohelised, lehtede hõlmas kimpudena. Puit kollane, kõva, ilusa tekstuuriga. Harilik paakspuu Frangula alnus Koor sile, mustjas, paljude heledate lõvedega. Lehed äraspidimunajad vahelduvad, lihtlehed, tumerohelised, läikivad. Õied valkjad, 36-kaupa lehtede kaenlas. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Mage sõstar Ribes alpinum Lehed 3(5)-hõlmised. Õied ühesugulised, väikesed, rohekad, püstistes kobarates. Viljad punased marjad. Külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik mullastiku suhtes. Talub hästi kärpimist. Harilik sarapuu Corylus avellana Põõsas. Lehed südaja alusega, alt rood karvased. Pähklid ümmargused-piklikud. Küllalt varjutaluv. Juurestik hästi arenenud. Külmakindel tavalistel talvedel. Koor sisaldab tanniini, värvaineid. Pähklites rasvu ja valke. Näsiniin Daphne mezereum
Emasõied Isasõied Harilik astelpaju Hippophae rhamnoides Üheemakane viirpuu Crataegus monogyna AREAAL Kesk-Euroopa mägedes. SUURUS kuni 10 m. VÕRA kõrge põõsas või madal puu, vanemad oksad vahel rippuvad. KOOR, VÕRSED Tüvekoor pruunikas, vanas eas kestendav, noored võrsed rohelised, hiljem punakad. Okstel peened kuni 1,5 cm astlad. LEHED Vahelduvad hõlmised või lõhised liitlehed, munajad või rombjad, kuni 3,5 cm pikkused. 3 või 5 hõlmaga, hõlmad peaaegu terveservalised, tumerohelised, alumisel küljel roodude nurkades karvatutid. Leheroots 2-3 cm pikk. ÕIED, VILJAD Õitseb juunis, õied valged, punaste tolmukatega, hõredates sarikõisikutes. Vili on õunvili, ellipsoidne või kerajas, valminult punane, 0,6-0,8 cm pikkune, roheka viljalihaga, 1 luuseemnega.
Järvistu ümbruseni ja Apalatsid) niisketes orgudes poolvarjus. Kuigi Eestis kohtab kanada tsuugat harva on ta meil teistest perekonna liikidest sagedaseim. Suuremad puud kasvavad Järvseljal, Luual ja Olustveres (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes Pärnumaal, Läänemaal jm. S u g uko n d Fa g a c e a e p ö ö g i l i s e d Sugukonna esindajad on heitlehised, harva igihaljad, ühekojalised puud, harvem põõsad. Lehed vahelduvad lihtlehed kuni hõlmised lehed, abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, tuultolmlejad. Isasõied urbade või peadena. Emasõied üksikult või pähikuis. Emasõisi ümbritsevad õiekattelehed, millised viljade valmides kasvavad kokku, puituvad ja moodustavad kuupula(lüdi), milline ümbritseb vilja kas osaliselt või täielikult. Viljaks on üheseemneline puitunud kestaga pähkel, milline valmib õitsemisega samal või järgneval aastal
Vili: kaun. N: harilik nõiahammas, hulgalehine lupiin, harilik lutsern, valge mesikas, roosa ristik, mägiristik, kahkjaspunane ristik, kassiristik, kuldristik, aas-seahernes, mets-seahernes, kevadine seahernes, harilik koldrohi, aas-hundihammas, haisev jooksjarohi. Sk. Pöögilised - Õiekate lihtne, neljatine kuni kuuetine, sigimik kolmepesaline, igas pesas kujuneb tavaliselt üks pähkel, pähklit ümbritseb lüdi, mis on kaetud soomusjate v. ogajate väljakasvetega. Lehed terved v. hõlmised, igihaljad v. suvehaljad. N: harilik pöök, harilik tamm. Sk. Kaselised - Õiekate lihtne, vähemärgatav, neljatine v. kahetine, õied ühesugulised. Vili: üheseemneline pähkel v. tuulega leviv kahetiivaline pähklike. N: sookask, arukask, madal kask, vaevakask, sanglepp, hall lepp, harilik sarapuu, harilik valgepöök. Taimestik Pärast jää taandumist 14 000 kuni 12 000 aastat tagasi algas taimkatte pealetung, eriti Kagu -Eestis
tanniinid puuduvad, on kujunenud mingi muu keemiline kaitse Seltsid moodustavad mitu monofüleetilist rühma: Pärisrosiidid I koondab seltsid, mis seovad lämmastikku – roosilaadsed, oalaadsed, kõrvitsalaadsed ja pöögilaadsed- ja veel kolm seltsi Pärisrosiidid II on moodustunud molekulaartunnuste alusel, morfoloogfiliselt raske iseloomustada ) SELTSID: Selts kurerehalaadsed - Geraniales Sugukond kurerehalised - Geraniaceae Lehed vahelduvad või vastakud, lõhised või hõlmised, abilehtedega Õied viietised, kroonlehed vabad K5 C5 A5+5 G(5), ebasarikjates õisikutes Viljalehed kasvavad kokku õiepõhjast moodustunud sambaga Vili on jaguvili, mis jaguneb nokaga osaviljadeks Rohttaimed, poolpõõsad või põõsad Sageli aromaatseid õlisid sisaldavate Näärmekarvadega Selts mürdilaadsed – Myrtales Kaks suurt troopika sugukonda – mürdilised ja roodlehelised, mõlemas 4000- 5000 liiki ja mõned väiksemad – kukesabalised ja pajulillelised
Õied valkjad, 36-kaupa lehtede kaenlas. Õitseb mais, sageli teistkordselt aug.-sept. Vili lihakas must, kahe luuseemnega. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik – levinud paljudes metsades alusmetsana. Mage sõstar (Ribes alpinum) Sõstra perekonda kuulub umbes 200 liiki, mis on levinud Euroopas, Aasias, P-Aafrikas, Ameerikas. Kuni 1,5 m kõrge rohkesti hargnevate võrsetega põõsas. Lehed 3(5)-hõlmised 1,5-4 cm pikad. Õied ühesugulised, väikesed, rohekad, püstistes kobarates. Kahekojaline, õitseb mais, viljad punased marjad. Eestis kasvab looduslikult saartel ja P-Eesti rähkmuldadel, sageli koos männi ja kadakaga. Külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik mullastiku suhtes. Talub hästi kärpimist - sobiv hekkideks. Paljundatakse seemnest ja pistokstest. Harilik sarapuu (Corylus avellana)
emakakaelad olemas endosperm rakulise ehitusega Enamik viietiste aktinomorfsete lahklehiste õitega, eluvormilt väga mitmekesised Peamised sugukonnad: kivirikulised – Saxifragaceae paksulehelised – Crassulaceae sõstralised – Grossulariaceae nõiapuulised – Hamamelidaceae pojengilised – Paeoniaceae 40. Rosiidid – seltsid, sugukonnad Selts kurerehalaadsed Geraniales Sugukond kurerehalised Geraniaceae Lehed vahelduvad või vastakud, lõhised või hõlmised, abilehtedega Õied viietised, kroonlehed vabad K5 C5 A5+5 G(5), ebasarikjates õisikutes Viljalehed kasvavad kokku õiepõhjast moodustunud sambaga Vili on jaguvili, mis jaguneb nokaga osaviljadeks Rohttaimed, poolpõõsad või põõsad. Sageli aromaatseid õlisid sisaldavate Näärmekarvadega Selts mürdilaadsed – Myrtales Kaks suurt troopika sugukonda – mürdilised ja roodlehelised, mõlemas 4000-5000 liiki ja mõned väiksemad – k ukesabalised ja pajulillelised
külge. Variseb osadena – algul lehekesed, hiljem roots. Lihtlehed – terved lehed Lehelaba kuju järgi: munajad, ümmargused, süstjad, elliptilised, talbjad, piklikud, lineaalsed Lehetipu kuju järgi: tömbid, teravad, teritunud, ogatipuga, pügaldunud Lehelaba aluse kuju järgi: südajad, ümardunud, kiiljad, nooljad, odajad Leheserva kuju järgi: teravaservalised, saagjad, kahelisaagjad, hambulised, täkilised Lihtlehed – lõhestunud lehed Väljalõigete sügavuse järgi: ◦ Hõlmised – väljalõiked kuni veerandini poole lehelaba laiusest ◦ Lõhised – väljalõiked vähemalt kolmandikuni poole lehelaba laiusest ◦ Jagused – väljalõiked ulatuvad keskrooni Väljalõigete asetuse järgi: ◦ Kolmetised ◦ Sõrmjad ◦ Sulgjad Liitlehed Lehekeste asetuse järgi rootsul: ◦ Sõrmjad – lehekesed rootsu ülemises otsas, ühel tasandil, lahknevad radiaalselt ◦ Sulgjad – lehekesed paiknevad piki rootsu, rootsu tipus üks (paaritusulgjas) või kaks
sagedamini omapärase tume-hallikaspruuni kestendava koorega dauuria kaske (B.davurica) ning väga tugeva puidu ning paberjalt kestendava kollakasvalge tüvegakivikaske (B. ermanii). 85. Perekond lepp Lepa (Alnus) perekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlevad heitlehisted puud ja põõsad. Perekonnas on u. 30 liiki, mis levinud põhjapoolkera arktikast troopikani,lõunapoolkeral Andides. Peamiselt elliptilised või munajad kahelisaagja servaga või madalalt hõlmised lihtlehed asuvad vahelduvalt võrsel ning sügisel rohelistena (lehtedes klorofüll ei lagune) ja toitainerikastena varisedes ning kiiresti maapinnal kõdunedes tõstavad kasvukoha mullaviljakust. Õitsevad tavaliselt varakevadel.Isasõied asuvad mitmekaupa rippuvates urbades võrse tipuosas, isasõitest allpool asuvad emasõied moodustavad aga peajaid või käbikujulisi urbasid. Kahe külgmise kitsa puitunud tiivaga vili
Harilik lumimari (ladina k. Symphoricarpos albus) on madalakasvuline, kuni 1,5 m kõrgune peenikeste okstega tihe põõsas, mis pärineb Põhja-Ameerikast (Sarapuu 2000). Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja väikesed lehed on varieeruva kujuga: õitsevatel okstel on ovaalsed terveservalised ja tugevatel pikkvõrsetel ebakorrapäraselt hõlmised. Õitseb juunist septembrini. Väikesed roosad kellukjad õied asuvad tipmistes ja külgmistes peajates õisikutes. Sügisel valmivad valged kerajad marjataolised kaheseemnelised viljad, mis püsivad kaua põõsal isegi pärast lehtede langemist. Viljad on veidi mürgised. Karmimatel talvedel võib esineda külmakahjustusi, kuid taastub hästi (Hiie 2008). Lumimari on oma väikeste lehtede, peenikeste okste ja tiheduse tõttu hea hekipõõsas korrapäraseks
taim igavene. Pärast 4.ndat kasvuaastat soovitatakse igal aastal lõigata põõsas tagasi kuni 25- 30 cm-ni maapinnalt (Seemnemaailm 2013). 4.19. Symphoricarpos albus Harilik lumimari 4.19.1. Kirjeldus Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) kasvab 1-2 meetri kõrguseks ning on levinud haljastuses kuna talub hästi saastust. Lehed on lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased. Õitsemisaeg on lumimarjal juunist septembrini. Õied on kellukjad, roosakad ja 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas. Viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged ja mürgised. Viljad valmivad oktoobris-novembris ja püsivad põõsal poole talveni. Lumimari talub mõningast varju, on külmakindel ja praktiliselt haigustevaba (Hariduskeskus). Joonis 19. Harilik lumimari (Symphoricarpos albus)
Lähimad sugulased on kuslapuud. Eestisse on toodud 3 liiki, tavalisim on harilik lumimari. Harilik lumimari on madalakasvuline, kuni 1,5 m kõrgune peenikeste okstega tihe põõsas, mis pärineb Põhja-Ameerikast. Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja väikesed lehed on varieeruva kujuga: õitsevatel okstel on ovaalsed terveservalised ja tugevatel pikkvõrsetel ebakorrapäraselt hõlmised. Õitseb juunist septembrini. Väikesed roosad kellukjad õied asuvad tipmistes ja külgmistes peajates õisikutes. Sügisel valmivad valged kerajad marjataolised kaheseemnelised viljad, mis püsivad kaua põõsal isegi pärast lehtede langemist. Viljad on veidi mürgised. Karmimatel talvedel võib esineda külmakahjustusi, kuid taastub hästi. Lumimari on oma väikeste lehtede, peenikeste okste ja tiheduse tõttu hea hekipõõsas
annaabi.ee 
