Pihlakas (0)

PIHLAKAS
Referaat
SISSEJUHATUS 3
1. ERINEVAD PIHLAKAD 4
1.1 Harilik pihlakas 4
1.2 Tuhkpihlakas 6
1.3 Pooppuu 6
1.4 Pihlakate võrdlus 7
2. PIHLAKATE ERILISUS 9
2.1 Väike- Saadu pihlakas 9
2.2 Pihlakate rakendusvõimalused 9
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUHATUS

Antud referaadi teemaks on valitud pihlakas. Kuna see on Eesti aladel võrdlemisi sagedane lehtpuu , siis tasub selle kohta kahtlemata ka mõningaid teadmisi omada.
Referaat on jagatud kaheks suuremaks osaks. Esimene peatükk vaatleb erinevaid pihlakatüüpe. Käsitletakse nii harilikku, vahtralehelist kui ka tuhkpihlakat ning antakse nende omavaheline võrdlus. Viimases peatükis keskendutakse aga erilistele pihlakatele, mis tähendab, et ühest küljest vaadatakse pihlaka üldisi praktilisi rakendusi ning teisest küljest konkreetseid pihlakataimi, mis inimestele muljet on avaldanud.
Kuigi pihlaka kohta ei ole eesti keeles eraldi teatmikku välja antud, saab selle kohta kõige enam informatsiooni erinevatest puid ja taimi käsitlevatest käsiraamatutest ja kogumikest. Lisainformatsiooni leiab üha rohkem ka internetist.

1. ERINEVAD PIHLAKAD

Pihlakad võib võtta kokku perekonnanimega pihlakas, mida ladina keeles tähistatakse mõistega Sorbus L (Leht 1999: 163). Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakat. Kõige tuntum ja levinum on harilik pihlakas. Lisaks kasvavad veel tuhkpihlakas ja pooppuu. Kuigi lehtede järgi ei pruugi eelmainitud puude puhul sarnasusi leida, siis tegelikult hinnatakse taimeriigis sugulust pigem õite ja viljade järgi. Viljad on nendel puudel aga tõepoolest sarnase välimusega. (Läänelaid 2000: 05.05.09) Kolme eelmainitud pihlakat on ka siinse töö puhul lähemalt käsitletud.
Pihlaka perekonda kuulub tegelikult 85 liiki. Euraasias kasvab nii sulgjate liitlehtede kui ka tervete ja hõlmiste lihtlehtedega liike. Põhja-Ameerikas kasvavad seevastu looduslikult üksnes liitlehtedega pihlakad. Näiteks tervete lihtlehtedega pihlakaliike kasvab looduslikult nii Euroopas, Himaalajas kui ka Jaapanis . Sulgjate lehtedega pihlakatest on meie jaoks kõige tuntum eelpool mainitud harilik pihlakas. Levinud on ka huvitavate pool-liht ja pool-liitlehtedega puud, millede puhul lehtede alaosa koosneb sulglehekestest, keskosa on hõlmine ja lehetipp vaid saagjaservine. ( ibid .)

1.1 Harilik pihlakas

Hariliku pihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus aucuparia. Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis . Eestis esineb teda sageli. Kasvukohtadeks võib lugeda montaanset ja subalpiinset astet. Tasandikel kasvab kultiveerituna. Harilikku pihlakat leiab ka hõredates kuuse-, lehtpuu- ja seedermännimetsades, väludel, rohelise lepa ja mägimänni-põõsastikes, kaljustel küngastel, metsaservadel mõõdukalt kuivadel kuni niiskeil huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. (Godet 2000: 68) Lisaks kasvab ta raiesmikel (Leht 1999: 163)
Eluvormina on pihlakas mitmeaastane heitlehine lehtpuu, Vahel kasvab ka põõsana. Harilik pihlakas on ühekojaline taim. Keskmiseks kõrguseksloetakse puul 10-15 (20) m. ja keskmiseks tüve läbimõõduks on kuni 30¼40 (50) cm. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Hariliku pihlaka tüvi on nooremalt kooniline ja hiljem laiuv. Tüvekoor on sile ja hallikas, vanemas eas tekib pikipragudega korp . Noored võrdsed on alguses karvased ja hallikaspruunid, hiljem paljad. Võrsete pungad on pihlakale iseloomulikult kaetud siidjate karvakestega. Lehed on paaritusulgjad, 11¼15 lehekesega liitlehed . Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad , noorelt karvased. Lehekese pikkus 3¼8 cm ja laius 1¼2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Harilik pihlakas õitseb mais ja juunis, kusjuures õied on väikesed, valged ja koondunud suurtesse tihedatesse kännasõisikutesse lühivõrsete tippus. Õisiku läbimõõt 510 cm. Õie läbimõõt 0,81,5 cm. Harilik pihlakas on putuktolmleja . Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud . Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest. Vili on marjataoline õunvili, mille värvus on punane või oranž ning mis valmib septembris. Harilik pihlakas on külmakindel, küllaltki valgusnõudlik, kuid mullastiku suhtes vähenõudev. Ta on küllaltki levinud alusmetsa liik. Kuna harilikul pihlakal on õunapuudega ühilduvad haigused ja kahjurid, siis ei soovitata taime kasvatada õunapuuaias. Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest. (Harilik pihlakas ... 2009)
1. 2. 3. 4.
1.võrsed, 2. õitsev võrse, 3.pihlakakobar, 4. lehed

1.2 Tuhkpihlakas

Tuhkpihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus rupicola. Eestis on see puu võrdlemisi haruldane ning esineb üksnes Saaremaa lääneosas. (Leht 1999: 163) Peamiselt kasvab soojemates kohtades, eriti lõunapoolsetel nõlvadel, hõredates lehtpuu ja lehtpuu-segametsades kuivadel kobedatel õhukestel muldadel. Üldiselt on valgus- kuni poolvarjulembene taim. (Godet 2000: 214)
Tuhkpihlakad ei kasva meie tingimustes nii suureks kui näiteks pooppuud. Nende kõrgus jääb kümmekonna meetri juurde. Tuhkpihlaka lehed on täiesti lõhestumata ja ainult serv on ebakorrapäraselt hambuline. Lehtede alumise poole värvus on tuhkpihlakas hõbevalge, mis on talle ka nime andnud. (Reitalu 2000: 05.05.09) Tuhkpihlaka võra on püramiidjas või munajas, koor helepruun või punakaspruun ning sile. Noored võrsed on kaetud valge eemaldatava vilditaolise kihiga, kuid vanemad võrsed on paljad. Õite värvuseks on valge, viljad on ümarovaalsed ja punakad või oranžkollased. Karmidel talvedel kipub kannatama külmakahjustuste tõttu. (Tuhkpihlakas ... 2009)

1.3 Pooppuu

Pooppuu ladina keelne nimi on Sorbus intermedia. Ta kasvab paiguti Lääne-Eestis, Saaremaal on isegi tavaline. Kasvatatakse üldiselt ilupuuna, kuid on võimeline ka metsistuma. (Leht 1999: 163) Mullastiku suhtes on küllaltki vähenõudlik ning juurestik on maapinnalähedane (Pooppuu ... 2009).
Pooppuu tüvekoor on hallikas ja püsib kaua sile. Noored võrsed on rohekaspruunid, valkjate karvadega. Pungad on munajaskoonilised, kusjuures ladvapung on külgpungadest suurem. Pooppuul on vahelduvad hõlmised lihtlehed , mis on piklikud või munajasovaalsed ning ümarate hõlmadega. Värvuseks on neil pealpool tumeroheline, all hallviltjas. Pooppuu õitseb juunis. Õied on seejuures väikesed ja valged ning koondunud suurtesse tihedatesse kännasõisikutesse. Vili on marjataoline õunvili, mis on valminult oranžpunane (valmib septembris- oktoobris ). Tegu on külmakindla taimega, mis talub varju küll noorelt, aga hiljem muutub valgusnõudlikuks. (ibid.)

1.4 Pihlakate võrdlus

Joonisel 1 on toodud tabelisse erinevaid külgi, mida pihlakatel võrrelda. Vaatluse alla on võetud taime kõrgus, leviala Eestis, lehe pikkus, lehe värvus pealt ja alt, kännasõisiku suurus, õite värvus, viljade värvus ning vilja läbimõõt.
Joonis 1. Pihlakate võrdlustabel.
Liik
Harilik pihlakas
Tuhkpihlakas
Pooppuu
Kõrgus
10-20 m
>10 m
10-15 m
Leviala Eestis
Kõikjal
Saaremaa lääneosas
Lääne-Eestis, Saaremaal
Lehe pikkus
>20 cm
>10 cm
7-12 cm
Lehe värvus pealt
Tumeroheline
Roheline
Tumeroheline
Lehe värvus alt
Hallikas
Valgeviltjas
Rohekashall
Kännasõisiku suurus
10 cm
5-8 cm
10 cm
Õite värvus
Valge
Valge
Valge
Viljade värvus
Punane või oranž
Punakad või oranžkollased
Oranžpunane
Vilja läbimõõt
1-1,5 cm
1 cm
1 cm
Allikad: Pooppuu ... 2009; Harilik pihlakas ... 2009; Tuhkpihlakas ... 2009.
Nagu näha üldisematest andmetest, on võrdluses toodud puudest kõige väiksema-mõõtmelisem tuhkpihlakas. Tema pikkus küündib harva üle kümne meetri, samas kui harilik pihlakas võib kasvada ka 20 meetri kõrguseks. Tuhkpihlaka lehe pikkus on võrreldav pooppuu omaga , kuid jällegi ei ulatu see enamasti üle 10 cm. Ka kännasõisik on võrreldes teistega väiksem – kui harilikul pihlakal ja pooppuul ulatub see 10 cm-ni,
siis tuhkpihlakal jääb kännasõisiku suurus enamasti 5-8 cm vahele. Viljade suuruses nii suuri erinevusi pole – enamasti on kõik umbes 1 sentimeetrise läbimõõduga, kuigi hariliku pihlaka viljad võivad mõnevõrra suuremad olla. Siiski on kolme pihlaka vahel ka sarnasusi. Nii näiteks on kõikide ühiseks tunnuseks see, et nende lehepooled on erinevat värvi. Kõikide puude viljadel esineb punast varjundit ning puude õied on valged.

2. PIHLAKATE ERILISUS

Pihlapuud võivad olla erilised väga mitmes mõttes. Ühest küljest on nad väga kaunid puud, mida kasutatakse iluaianduseski, teisest küljest on juba vanadest aegadest saadik leitud pihlakale ka praktilisi rakendusi. Järgnevalt ongi neid kahte aspekti veidi lähemalt vaadatud.

2.1 Väike-Saadu pihlakas

Väike-Saadu pihlakas kasvab Paistu vallas Savikülas endise Väike-Saadu talu maal. Puu kõrguseks oli 1999. aastal 15 meetrit ja tüve ümbermõõduks 2,13 meetrit. Sellised omadused teevad sellest pihlakast ühe jämedaima Eestimaal. Kuid peamine, miks seda pihlakat tähelepanuväärseks peetakse, on tema ilu. Kui kasutada autori sõnu, siis võttes arvesse „puu kõrgust, jämedust ja ilu kokku, ei leidu Väike-Saadu pihlakale Eestis kindlasti võistlejat”. (Relve 2003: 214)
Võib tõepoolest uskuda , et pihlakad on kaunid taimed, sest lehtede erivärvilisus ja marjade kontrastsus annavad kauni üldmulje. Tavaliselt on pihlakad võrdlemisi haprad puud ning seega võib suur ja jäme pihlakas tõepoolest endast jätta suursuguse, kauni ja kustumatu mulje.

2.2 Pihlakate rakendusvõimalused

Pihlaka oksi on kasutatud musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu kauni punaka läikega mööbli tegemisel. Tema puidust on tehtud ka tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Pihlaka marjad on eelkõige hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Kui väikelaps pihlakamarju liiga palju sööb, võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest tehakse veel keediseid, mahlasid, veine ja likööre. (Harilik pihlakas – liigikirjeldus ... 2009) Pihlakas o palju beetakarotiini, C-vitamiini, P-vitamiini, K-vitamiini, orgaanilisi happeid, suhkruid, eeterlikke õlisid jne. Mikroelementidest sisaldab pihlakas mangaani, rauda, vaske, fosforit ja räni. Pihlakamarja seemned sisaldavad kiiritus - ja röntgenikahjustuste vastu toimeainet – amügdaliini. Marjad sisaldavad aineid, mis on mikroobide ja bakterivastase toimega. (Pihlakas on meie koduhaldjas ... 2009)
Pihlakat rakendatakse ka haljastuses ja iluaianduses. Tema kaunis välimus annab aiale kindlasti palju positiivset juurde. Mainimata ei saa jätta ka tumeroheliste lehtede ning punaste marjade kontrastsuse sobivust. Nii kasutatakse neid kaunistustena erinevates vaasides, aga ka näiteks objektidena kaartidel.

KOKKUVÕTE

Maailmas esineb kokku 85 eri liiki pihlakat. Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakat (kuigi mitte ühesuguse levialaga): harilik pihlakas, tuhkpihlakas ning pooppuu. Kõige väiksem nendest on tuhkpihlakas, mille puhul ainult viljade läbimõõt küündib teiste pihlakate omani. Samas on kõigile kolmele pihlakaliigile omane lehtede kahevärvilisus ja õite valge ning viljade punaka varjundiga värvus.
Üks kaunimaid pihlakaid Eestis asub Paistu vallas Savikülas. Lisaks ilule on see pihlakas üks Eesti jämedamaid. Pihlakaid rakendataksegi väga palju haljastuses ja iluaianduses. Kasutust leiab ta veel ka näiteks mööblitööstuses. Lisaks välisele ilule omab pihlakas ka muid rakendusi. Nii sisaldavad tema erinevad osad pajusid vitamiine ja kasulikke aineid ning marjadest tehakse näiteks keediseid ja mahlasid. Pihlakal on ka mitmeid erinevaid raviomadusi. Kõik eelnev näitab, et pihlakas on äärmiselt mitmekülgne ja erinevat moodi rakendatav taim.

KASUTATUD KIRJANDUS

Godet, J.-D. Puude ja põõsaste määraja. Tallinn: Koolibri, 2000.

Harilik pihlakas – liigikirjeldus. [ http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak.ht m] Viimati kuvatud 04.05.09.

Harilik pihlakas. Puud ja põõsad. [ http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_pihlakas.html ] Viimati kuvatud 04.05.09.

Leht, M. Sugukond roosõielised. – Eesti taimede määraja. / Toim. Leht, M. Tartu: EMPÜ ZBI, 1999, lk 145-181.

Läänelaid, A. Selle aasta puu on pihlakas. 2000. [ http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0001/pihlakas.html ] Viimati kuvatud 04.05.09.

Pihlakas on meie koduhaldjas. – Terviseleht . [ http://www.terviseleht.ee/200038/38_pihlakas.php ] Viimati kuvatud 05.05.09.

Pooppuu. Puud ja põõsad. [ http://www.tihemetsa.ee/dendro/pooppuu.html ] Viimati kuvatud 04.05.09.

Reitalu, M. Mitme pihlaka maa on Eesti? 2000. [ http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0006/pihlakas.html ] Viimati kuvatud 04.05.09.

Relve, H. Põlispuud. Tallinn: Koolibri, 2003.

Tuhkpihlakas. [ http://www.ut.ee/biodida/KOOLID/Sirel/Tuhkpihlakas.ht m] Viimati kuvatud 04.05.09.
2