Keskkonnakaitse (5)

Keskkonnakaitse
1. Keskonnakaitse põhieesmärgid:

• keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine
  
• inimese tervise kaitsmine
  
• loodusressursside kaalutletud ja mõistlik kasutamine
  
• meetmete edendamine rahvusvahelisel tasandil, et tegelda piirkondlike ja ülemaailsete keskkonnaprobleemidega
  

2. Globaalsed keskkonnaprobleemid.
Loodus on oma tasakaalu kaotanud tänu paljude inimeste egoistlikule tegevusele (ehk "raha eest saab kõike osta" või siis "võtame kõik mis võtta annab - elame ju vaid üks kord"). Pillav ja saastav eluviis viib inimesed olukorrani, mil inimkonnal muutub Maal normaalne eksisteerimine võimatuks.
Niisiis kaevame me sõna otseses mõttes iseendile ja oma lastele "hauda" - loodus suudab alati ellu jääda, sest meie ümbritsev keskkond on alati olnud pidevas muutumises. Tekib ainult üks "väike" küsimus - kas ka inimesed suudavad uues keskkonnas ellu jääda ja elada nii nagu on harjutud elama?
Globaalsed keskkonnaprobleemid on inimtegevuse toimel tekkinud märkimisväärse negatiivse ja laiaulatusliku haardega keskkonnamõjud. Globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamata jätmine võib väga kiiresti avaldada mõju kogu planeedi elule.
Industraliseerumisprotsesside tulemusena hakkas inimkond järjest enam loodusvarasid tarbima ning heitmeid loodusesse paiskama. Algselt olid keskkonnaprobleemid lokaalsed , kuid need on, seoses maailma rahvaarvu ja asustustiheduse kasvu ja tööstuse arenguga, kogu maailmas viimase paari sajandi jooksul globaalseteks muutunud.
Globaalsed keskkonnaprobleemid on põhjustanud õhu saastumise ja vee reostumise , loodusvarade liigse tarbimise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise. Õhu saastumisega kaasnenud globaalsed keskkonnaprobleemid on osoonikihi kahanemine ja kliima soojenemine. Vee saastumisega on kaasnenud maailma puhta joogivee varude vähenemine. Veekogude eutrofeerumine ja happevihmad on põhjustanud veekogude ökosüsteemi muutusi. Bioloogiline mitmekesisuse vähenemisega muutub ökosüsteemide tasakaal, hävinevad elupaigad ja liigid vähendades lõppkokkuvõttes inimese kui liigi püsimajäämise võimalusi.
Kasvuhooneefekt ja kliima soojenemine
Kasvuhooneefekt on algupäraselt looduslik nähtus, mis on hädavajalik maakera elustikule. Kui soojus kiirgaks maapinnalt takistuseta tagasi, siis ulatuks maakera keskmine temperatuur -18ºC, praeguse +15º asemel. Kogu maakera oleks sel juhuhul kaetud jääga ja elu siin oleks võimatu. Teadlased on välja arvutanud, et viimase sajandi jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,3-0,7ºC. Globaalne soojenemine on praegusel hetkel viimase 10 000 aasta kiireim ning 10 soojema aasta rekordit on olnud viimase kahe kümnendi jooksul.
Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taimed ja loomad ei suuda sellega kohastuda, seetõttu muutuvad paljude liikide levialad ja kliimamuutused ohustavad bioloogilist mitmekesisust ning ökosüsteeme. Liike, mis küllalt kiiresti ei levi (näiteks puud), võib sel juhul tabada väljasuremine. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra ja taigametsade pindalad , ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed. Temperatuuri tõusuga võivad kaasned suured üleujutused, tormid ja teised looduskatastroofid , samuti probleemid põllumajanduses. Liustike ja polaarmütside sulamise tagajärjel tõuseks lisaks maailmamere pind. Kõrbed ning teised kuivad või poolkuivad ökosüsteemid muutuvad veelgi elukõlbmatuteks. Tõenäolislt muutuvad kõrbed kuumemaks, kuid sademete kasvu ei ennustata. Tulevikus muutuvad ilmselt tornaadod , üleujutused, põuad ja nakkushaigused järjest sagedamaks.
Paljud inimesed kannatavad maailmas kliimamuutuste all. Mitmeid suurlinnu, nagu Chicago, Ateena ja New Delhi , on tabanud kuumalaineid, teatud väljaarnemata maailma piirkondi ähvardab toidunappus ning joogiveepuudus.
Kliimasoojenemine ja merevee taseme tõus mõjutavad maailma veevarusid, toidu tootmist, kalandust ja riikide rannikualasid üleüldse. Eelmise sajandi jooksul on üldine maailma merepind tõusnud umbes 15 cm ning globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb aastaks 2030 veelgi 18 cm. Tulemuseks on üleujutatud alad saartel ning rannikualadel.
Veekriis .
Ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, kuid vaid vähem kui 1% on sellest kõlbulik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Samal ajal kasvab vee tarbimine kiiremini kui rahvastik . Seejuures on maailma veeressursid jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt: mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal teevad muret üleujutused.
Kasutatav magevesi saadakse peamiselt pinna- (järved, jõed) või põhjaveevarudest. Suur osa veevarudest on kas tugevasti saastunud, sügaval maa sees või muul viisil kättesaamatu. Vastavalt elatustaseme tõusule kasvab ka igapäevane veekasutus : nii näiteks kulub tööstusriikides inimese kohta 220 liitrit vett ööpäevas, arengumaades on see näitaja vaid 3 liitrit. Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses ka antisanitaarsed elamistingimused ning veereostus.
Magevee varudest uuenevad kõige aeglasemalt põhjaveed, nende tsükkel kestab keskmiselt 1400 aastat, järvedes ja jõgedes toimub veevahetus umbes 16 aastaga. Pinnavee kasutamist pidurdab see, et pinnavesi on tundlik igasugusele saastusele ja vajab kindlasti eelnevat töötlust, enne kui seda joogiveena kasutada annab. Põhjavee kvaliteet on enamasti nii hea, et seda saab koheselt tarbida. Kuigi põhjavesi on oma asukoha tõttu saastumise eest paremini kaitstud, on selle saastumine siiski pikaajaline protsess, mille tagajärgi on raske heastada.
Suurimad veekasutajad on põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine. Veehoidlate vee-energia abil toodetakse 20% maailma elektrist. Kui arenenud tööstusmaades on vee kasutamine juba ammu nii tehniliselt kui ka majanduslikult (vee hinna kaudu) korraldatud, siis paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi. Koos heitveega satuvad veekogudesse mitmesugused saasteained , s.t. ained, mis pole veekogudele omased . Põllumajanduslikud kemikaalid , reovesi, tööstuslik ja kanalisatsiooni heitvesi võivad sisaldada orgaanilisi ühendeid, lämmastikku ja/või fosforit , mis kõik annavad oma panuse eutrofeerumisele. Eutrofeerumine on toitainete üleküllus veekogus, mis sageli põhjustab vee kvaliteedi halvenemist.
Veeprobleemide lahenduseks oleks vee säästmine, mis üheltpoolt tähendab selle kokkuhoidu ja korduvkasutust, teiselt aga abinõusid vee reostumise vastu.
Rahvastikuprobleemid
Peamiste probleemiks võiks lugeda demograafilist plahvatust ehk inimkonna kiiret juurdekasvu ja inimeste majanduslikku ebavõrdsust. Demograafilise plahvatusega kaasneb Maa ressursside pidev vähenemine ja looduse tagasitõrjumine inimeste vajaduste rahuldamiseks. Mõningate teadlaste väitel suudaks Maa lahedalt ära toita umbes 2 miljardit inimest, praegu aga elab Maal juba 6 miljardit inimest ja rahvaarv suureneb umbes 90 miljoni inimese võrra aastas.
Kui inimkond rahvastiku plahvatuslikku kasv kiiresti ei pidurdu, suureneb see lähima 50-60 aasta jooksul kahekordseks. Selleks ajaks kannataks alatoitluse ja haiguste all juba iga kolmas inimene Maal.
Üheks demograafiliseks probleemiks on ka suhteliselt uus ja vähetuntud probleem- rahvastiku vananemine. See probleem esineb reeglina ainult arenenud riikides, sest arengumaades on sündimus endiselt nii kõrge, et rahvastikust moodustavad enamuse noored. Arenenud riikides on aga suremus üha madalam ja sündimus näitab samuti vähenemistendentsi. Nii tekib varsti terav probleem pensioni maksmisega, kuna riigile makse maksva elanikkonna osa võib jääda väiksemaks kui nende maksude arvelt elavate inimsete hulk.
Demograafiliste protsesside üheks osaks on ka linnastumine . Linnastumine on tööstuse arenedes loomulik protsess, mis toimub enamuses maailma riikides. Maailma linnastumisaste on kasvanud 1950. aasta 29 protsendilt 1990. aasta 43 protsendile. Aastal 2000 elas maailmas 50% elanikest linnades, neist 26-s elab enam kui 10 miljoni inimest, sealjuures pooled ülisuurtest linnadest asuvad Aasias. Linnastumisega kaasnevad kindlasti ka õhu ja vee saastatus . Praegusel ajal on ainult 40% arenguriikide linnakodudest ühendatud kanalisatsiooniga ja umbes 90% heitveest jääb puhastamata.
Hapestumine
Õhuniiskusega ühinedes moodustavad väävli- ja lämmastikühendid happeid , mis
langevad tagasi maapinnale happesademetena. Happesademed kahjustavad metsi,
veekogude elustikku , kultuuriväärtusi jpm.
Kõige esimesena täheldasid hapestumise märke rootslased oma maa lõunapiirkonnas.
Täna peavad rootslased hapestumist üheks oma tõsisemaks keskkonnaprobleemiks.
Leevendust on püütud leida koguni veekogude lupjamisest.
Eestis ei ole happesademed siiski kõige põletavam keskkonnaprobleem, meie metsade
elu on päästnud happesust tasakaalustav paene aluskivim . Probleemi on täheldatud
Lõuna-Eestis.
Oluline õhukvaliteediga seonduv probleem on lubatust kõrgem tolmusisaldus
linnades, mis on seotud üha kasvava transpordiga.
4. Agenda 21
1992 aastal Rio de Janeiros toimus ÜRO keskkonna- ja arengukonverents, kus 173 riigi, sealhulgas Eesti, esindajad võtsid vastu otsuse suunata riikide ja ka kohalike omavalitsuste arengut säästva arengu põhimõtete kohaselt. See tähendab arengu suunamist vastavalt ühiselu reeglitele, mis oleks kooskõlas tasakaaluka ja alalhoidliku keskkonnasõbraliku elulaadiga.
Agenda 21 on ulatuslik ülemaailmne tegevusprogramm, mille eesmärgiks on 21. sajandil saavutada keskkonnasõbralikum majanduslik ja sotsiaalne areng. Samas avatakse ka säästva arengu mõiste. Rõhutatakse, et nii looduskeskkond , inimese majanduslik tegevus kui ka ühiskonna sotsiaalne areng on omavahel lahutamatult seotud ning mõjutavad üksteist läbi keerukate protsesside.
Tänases majandustegevuses tuleb üha enam arvestada järeltulevate põlvede vajaduste ning ressursibaasiga: tänapäevane majandustegevus , loodusvarade kasutamine ning tehnoloogiline areng ei tohi ohtu seada järeltulijate võimalusi.
Kõikidele riikidele seatakse ülesandeks alustada rahvuslike säästva arengu tegevuskavade koostamisega. Oluliseks peetakse siin avalikkuse kaasamist, omavalitsuse, üksikisikute koostööd jms.
Dokumendis käsitletavate teemade ring on üsna lai, alustades sotsiaalsetest ja majanduslikest vastuoludest kuni hoiakute ja igapäevaste käitumisharjumusteni; Samas pakutakse võimalikke lahendusteid, esitatakse põhimõtteid,, mida riigid on kohustatud säästva arengu huvides ellu viima.
Pikaajalises arenguperspektiivis vaadatuna on Agenda 21 olulisim dokument, mis käsitleb ühiskonna ees seisvaid probleeme ning avab säästva arengu idee.
Selgesõnaliselt väljendatakse põhimõtet, et järeltulevate põlvede vajaduste ning ressursibaasiga tuleb arvestada senisest hoopis enam ja tänapäeva majanduslik tegevus, loodusvarade kasutamine ning tehnoloogiline areng ei tohi ohtu seada järeltulijate võimalusi arenguks ning oma vajaduste rahuldamiseks.
Agenda 21 käsitletakse väga laia teemaderingi alates "Põhi- Lõuna" vastuoludest (arenenud riigid contra endised lõunapoolsed koloniaalalad) kuni inimeste suhtumiste, hoiakute ja igapäevaste käitumisharjumusteni.
Püütakse välja tuua võimalikud lahendusteed nii liigilise mitmekesisuse säilitamiseks, metsade kaitseks kui maa degradeerumise, õhu ja vee saastumise ärahoidmiseks. Tähelepanu alla võetakse ka inimeste hariduse ja terviseprobleemid ning tarbimisharjumuste keskkonnasõbralikumaks muutmisega seotud küsimused.
Agenda 21 koosneb neljast sektsioonist ja neljakümnest peatükist, mis kokku moodustavad tegevusprogrammi säästva arengu saavutamiseks.
Agenda 21s on sektsioonidena välja toodud:
Sotsiaalne ja majanduslik mõõde - käsitletakse rahvusvahelise koostöö arendamise vajadust, võitlust vaesusega, tarbimisharjumuste muutmist, rahvastiku dünaamikat, tervisekaitse parandamist, säästvate majapidamiste toetamist ning keskkonna- ja arengu küsimuste lülitamist otsustamisprotsessi.
Ressursside kaitse ja majandamine - käsitleb atmosfäärikaitset, maakasutuse korraldamist, metsade säilitamise vajadust, haavatavate ökosüsteemide majandamist, säästliku põllumajanduse toetamist, bioloogilise mitmekesisuse kaitset, keskkonnasõbralikku biotehnoloogiat, ookeanide ja merede ning nende elustiku kaitset, mageveevarude kvaliteedi säilitamist ja kaitset, mürgiste, ohtlike ja radioaktiivsete jäätmete keskkonnasõbralikku majandamist.
Peamiste gruppide rolli tugevdamine - naiste, laste, noorte ja põliselanike osa säästva arengu saavutamisel, erinevate ühenduste ergutamine ja toetamine , kohalike omavalitsuste osa Agenda 21 tegevuskava koostamisel, erinevate valdkondade (tööstus, äriringkonnad, teadus, põllumajandus) tegevuse õhutamine ja kaasatõmbamine.
Rakendamise vahendid - rahastamine, keskkonnasõbralikud tehnoloogiad , teaduse, hariduse, avalikkuse kaasamine, rahvusvahelise koostöö arendamine, otsustamisprotsessi käik.
Iga sektsioon sisaldab vastava valdkonna kirjeldust ja selle spetsiifikast tulenevaid küsimusi ja ülesandeid. Kuna maailma riikide majanduslik tase, keskkonnaseisund ning valupunktid on äärmiselt erinevad, siis ei pruugi paljudes peatükkides käsitlemist leidvad probleemid maailma erinevates piirkondades võrdselt aktuaalsed olla. Sellest tulenevalt pole ka võimalik koostada kogu maailma kohta kehtivat ühtset tegevuskava säästva arengu saavutamiseks, vaid arvestada tuleb kohalike omapäradega.
Eesmärgi saavutamiseks seatakse kõikidele riikidele ülesandeks rahvuslike säästva arengu tegevuskavade koostamine ning säästliku arengu printsiipide rakendamine kohalike omavalitsuste arengukavades. Selleks on välja töötatud ühised strateegilised lähtekohad:

• majandusliku kasvu ergutamine ja selle kvaliteedi muutmine;
  
• inimkonna elukvaliteedi parandamine ning põhiliste vajaduste rahuldamine (tööhõive ja tervishoiu võimaluste tagamine, varustamine toidu, energia ja veega);
  
• rahvastiku stabiilse arvukuse tagamine, inimeste hoiakute ja harjumuste muutumine;
  
• ressursibaasi kindlustamine ja säilitamine, keskkonna taluvuspiiridega arvestades;
  
• jäätmete ja saasteainete hulga vähendamine.
  

NATURA 2000

Natura 2000 on üle-euroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse.
Euroopa Liidu liikmesmaana peab Eesti  korraldama Natura 2000 aladel loodusväärtuste säilimise. Iga liikmesriik võib Natura 2000 alade kaitse korraldamiseks valida endale sobivad meetmed (kaitsealade moodustamine, lepingute sõlmimine, planeeringud vms). Oluline on, et valitud kaitsemeetmed tagaks nende elupaigatüüpide ja liikide säilimise, mille kaitseks alad on valitud. Tegevused, mis ei ohusta olulisel määral ala kaitseväärtusi, on lubatud.
Eestis jäävad kaitsealad kaitsealadeks; praeguste kaitsealade kaitse-eeskirjad tagavad alade piisava kaitstuse ja enamasti jääb nende režiim muutmata. Nendel kaitsealadel, kus kaitse-eeskiri veel puudub, tähendab võrgustikku arvamine sundust kiirendada oma töid.
Natura-aladel esinevate loodusväärtuste säilimisnõudega tuleb arvestada ka siis, kui kavandatakse olulise keskkonnamõjuga tegevust väljaspool kaitse- ja hoiuala piire . Selgi juhul peab planeeritud tegevusele eelnema keskkonnamõjude hindamine, mille käigus selgitatakse välja, ega plaanitava tegevuse mõju ei ohusta kaitse- või hoiualasse jäävaid loodusväärtusi.
Seega pole tegevusloa andmisel vahet, kas konkreetne maaüksus jääb Natura-ala piiresse või asub selle naabruses — tõsist keskkonnaohtu põhjustatavateks tegevusteks ei anta luba kummalgi juhul. Kui maaüksus jääb aga Natura-alasse, on võimalik tulevikus saada toetusi EL-st loodusväärtuste säilimiseks vajaminevate hooldustööde tegemiseks või ka kompensatsioone millegi tegemata jätmise eest.
Eesti on taotlenud erandit EL-s kaitse all oleva hundi, karu, kopra ja ilvese kohtlemisel. Vastavalt läbirääkimistel saavutatule ei pea Eesti karu, ilvese, hundi ja kopra kaitseks loodushoiualasid määrama, samuti võib endiselt jätkata hundi ja kopra küttimist. Läbirääkimised karu- ja ilvesejahi osas jätkuvad.
Vastavalt Eesti Natura 2000 programmile valmisid Natura-alade nimekiri, andmebaas ja kaardid EL-ga liitumise hetkeks. 2000-2004 on toimunud kõikide andmete (sh. mitmesugused välitööandmed) koondamisel koostatud andmebaaside põhjal Natura-alade valik.
Eesti Natura-alade nimekiri on kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt ja saadetud  koos andmebaasi ja kaartidega Euroopa Komisjonile.
2004.a.-st jätkub töö Natura-alade kaitse korraldamisel, tagamaks nende liikide ja elupaigatüüpide säilimise, mille kaitseks alad on valitud.
Millistel alustel ja kes on valinud alad Natura 2000 võrgustikku?
Euroopas leidub palju haruldasi linnu-, looma-, taime- ja samblaliike ning ohustatud elupaiku. Natura 2000 on üle-euroopaline hoiualade võrgustik, mille eesmärk ongi neid liike ja elupaiku kaitsta. Natura 2000 võrgustiku moodustamise kriteeriumid tulenevad otseselt Euroopa Liidu linnu- ja loodusdirektiivist. Loodusdirektiivi alusel määratletavate Natura 2000 alade valiku aluseks on nimetatud direktiivi I ja II lisas toodud elupaigatüüpide ja liikide esinemisalad. Euroopalise tähtsusega alade määratlemise kriteeriumid on loetletud loodusdirektiivi III lisas. Konkreetsed kriteeriumid linnuhoiualade valimiseks Eestis on välja töötatud koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga Hollandi riigi poolt finantseeritud projekti raames.
Kõige olulisemaks kriteeriumiks alade valikul on olnud alade ökoloogiline väärtus – kooslusele iseloomulik bioloogiline mitmekesisuse ja looduslik seisund. Samuti arvestatakse elupaiga struktuuri  säilimist ning selle elupaiga taastamise võimalusi. Eelise saavad need alad, kus on koos mitu erinevat elupaika. Jälgida tuleb ka seda, et alasid iga elupaigatüübi ja liigi kaitseks on välja pakutud kõikidest piirkondadest, kus seda elupaika või liiki leidub, s.t. et Natura 2000 võrgustik oleks geograafiliselt sidus.
Eelnimetatu hindamiseks on toimunud aastatel 2001-2003 ulatuslikud inventuurid, millesse on kaasatud oma ala parimad eksperdid Tartu Ülikoolist, TPÜ Ökoloogia Instituudist, Eesti Mereinstituudist, Eesti Ornitoloogiaühingust, Pärandkoosluste Kaitse Ühingust, Eesti Loodushoiukeskusest ja paljudest teistest teadusasutustest ja looduskaitseorganisatsioonidest.
LOODUSKAITSESEADUS
21. aprillil 2004.a. võeti vastu Looduskaitseseadus (LKS). Seaduse eesmärk on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega ; kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.
Kaitstavad loodusobjektid on:
1) kaitsealad;
2) hoiualad ;
3) kaitsealused taime-,loomaliigid, kivistised ja mineraalid;
4) püsielupaigad;
5) kaitstavad looduse üksikobjektid;
6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid
EESTI KAITSEALAD
Esimene looduskaitseala loodi 1910 . a Vaika saarte linnustiku kaitseks. Enne II maailmasõda oli 1935. a looduskaitseseaduse alusel asutatud üle viiekümne erineva kaitseala : metsa-, taime-, raba - ja linnukaitsealad, samuti terve rida geoloogilisi ja tervisemuda kaitsealasid. Meie praegune kaitsealade süsteem on suures osas loodud nendel neljal aastakümnel, mil tegutseti 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel.
Eestis on riiklikul tasemel looduskaitse korraldamine keskkonnaministeeriumi pädevuses.
Kaitsealade tüübid
Kaitsealad on:

• Rahvuspargid
  
• Looduskaitsealad
  
• Maastikukaitsealad
  

Kaitsekorra eripära ja rakendatavate piirangute ning kohustuste ulatuse järgi jagatakse iga kaitseala vajaduse korral kolmeks vööndiks: loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.
5. Kohalikud keskkonnaprobleemid.
Suurimad jäätmetekitajad
– Põlevkivi Kaevandamise AS
– Narva Elektrijaamad AS
– AS VKG Oil
– Viru Vesi AS
– Oü Kiviõli Keemiatööstus
– Sillamäe Energia AS
– VKG Energia Põhja SEJ
– Ahtme SEJ
– Silmet AS – haruldaste metallide, muldmetallide ja poleerimispulbrite tootmine
– Velsicol AS – bensoehappe tootmine
– AS Nitrofert – vedela ammoniaagi ja granuleeritud karbamiidi tootmine

• ja paljud teised...
  

Peamised keskkonnaprobleemid
• Igasugusel tegevusel on mõju!
• Kõik keskkonda enim mõjutavad tegurid on Ida-Virumaal ( energeetika , kaevandamine, keemiatööstus, jääkreostus).
• Põlevkivikaevanduste ja jäätmeladestute poolt on „puudutatud” 450 km2 maad, mis moodustab 15% Ida-Virumaa maakonna territooriumist.
• õhu-, pinna- ning põhjaveeprobleemid Kohtla-Järvel ja Kiviõlis.
• Jäätmed.
Jäätmetest tulenevad keskkonnamõjud:
• Põlenud või põlevad aherainemäed. Keskkonnamõju allikaks on
aherainemägedes sisalduv orgaanika (põlevkivi), mis teatud
tingimustel kuumeneb ja süttib. Toimub keskkonna reostamine
PAH-ide, fenoolide ja teiste ühenditega. Aherainemägede põlemine
on tänaseks vaibunud, muutunud väheintensiivseks.
• Põlevkiviõli tootmisega seotud jäätmed. Peamisteks põhja- ja
pinnavett reostavateks aineteks on õli ja selles sisalduvad PAH-id,
BTX-d ja fenoolid . Seda laadi reostus esineb Kohtla-Järvel ja
Kiviõlis ning vähemal määral Eesti Elektrijaamas (Narva õllitehas).
Kohtla-Järve poolkoksi prügilasse ladestati fuusse, poolkoksi
laialiuhtmine toimus reostunud veega.
• Põlevkivituhk. Tuhaväljakute ohtlikkus tuleneb eelkõige siin
kasutatava leeliselise ringlusvee suurest kogusest poolkinnises
ringlussüsteemis, mis võib avariide korral negatiivselt mõjutada
pinnaveekogusid. Põhjavesi tuhaprügilate ümbruses on samuti
reostunud.
• Sillamäe setteväljak. Peamine probleem on olnud rannikumere
reostamine lämmastikuühenditega.
• Olme- ja muude tööstusjäätmete prügilad. Ohtlikkus tuleneb
eelkõige koos olme- ja tööstusjäätmetega ladestatud ohtlikest
jäätmetest.