Teatriajalugu. Antiik- ja keskajal (0)

TEATRIAJALUGU . ANTIIK- JA KESKAJAL
Thespis , Arion, Choirilos, Pratinas, Phrynichos, Aischylos , Sophokles , Euripides , Aristophanes.
Kultuuriga kohanemine. Ekstaatilised elemendid taganesid, omandasid teistsugused tähendused. Omandasid kõlbluse ja eetika mõtestused, hea ja kurja võitluse momendid . Suureliikmeline koor oli oluline tragöödia algpunkt. Kohalike tavade sulanudmine ja muundumine .
Komöödia omandas karnevali jooned.
Tragöödia kirjanikud osalesid võistlustel. Tragöödia pidustused. Draama kuulus tragöödia juurde. Oli tragöödia kroteskne lisandus/vastus.
Dionüüsuse kultust petakse kõige otsesemaks tragöödia rituaalseks ja sakraalseks allikaks. Tavandiga seotud laulud, näiteks pulma või leina laulud. Koori eeslaulja hakkab kooriga „dialoogi“ pidama . See on esimene asi, mida teatri loomiseks on tarvis.
Homerose aeg ja tema looming oli temaatiline alus teatrile. Tema teoseid kanti ette ka ennem. 534 eKr on esimene kultuuristatud kreeka teatri sünd. Ateena poeedid , kelle elemendid viidi hilisemasse teatriloomingusse.
Edaspidi koori roll väheneb, kuid näitleja tähtsus suureneb. Näitlejate arv suureneb. Üksikisiku tähtsus suureneb.
Tegelane omandab üha rohkem psühholoogilisi ja isiksuse omadusi, iseseisev indiviid. Teatri ja kirjanduse alus. Lääne kultuuri oht kaotada side algse lättega. Psühholoogilisus väljendus isegi selles, et erinevad etenduse osatäitjad kasutasid erinevaid murdeid. Olemuselt kujuned ditürambist välja värssdraama . Temaatika poolest on tegemist müüdisündmustega. Eraldub peaosaline, kes satub konflikti. Konflikt on keskne mõiste, mis on aluseks järgnevale dramaturgiale. Kulmineerub katarsisega/puhastumisega hirmu abil.
Klassikalise kreeka tragöödia põhistruktuur:
1) Proloog – koori ilmumisele eelnev osa;
2) Parodos – lavale ilmuva koori esimene laul;
3) Episoodid – dialoogid koorilaulude vahel;
4) Stasimonid – episoode eraldavad koorilaulud;
5) Eksodos – viimane episood .
Surma ja vägivalla stseenid toimusid enamasti lava taga. Sõnumitooja tõi neist teateid. Aja, koha ja tegevuse ühtsus. Antiik tragöödia pidas neist kinni. Hiljem tekkis selles suhtes vabadusi. Hierarhilised suhted esinesid ka kunstis. Teemaks on müüdid või ajalugu; lähtepunkt on teada. Edasiarendamise ja tõlgendamise vabadus. Psühholoogiline ja eetiline aspekt oli tegelase juures kõige olulisem. Väärtustab eeskätt müütost kui lugu. Lugu määrab karakteri.
Draama – tragöödia kaas žanr. Lõbusat sorti vaatemäng. Dionysuse saatjaskond on tegelasteks. Tragöödiaid loodi triloogiatena, üks neist oli enamasti draama. Naeruvääristas neid tragöödia kangelasi koomilises kontekstis. Sellega kaasnes ka vastav butafooria/kujundus. Sisu seotud tragöödiaga, kuid ei tarvitsenud olla. Struktuurilt sarnane. Tavapärane kõnekeel. Lühikesed järellugud tragöödiatele.
Tragöödia keskne mõiste on kannatus. Intellekti põhine. Teatrivastane suund. Platon oli esimene filosoof, kes leidis, et tragöödia ei tohiks kuuluda ideaalriigi kodaniku kasvatusse ning huvisfääri. Kahjulik ratsionaalsele arutlusvõimele. See lõhub ja eksitab inimest. Olulisemad on moraal ja kasvatus. Kirjandus ja teater ei saa selles protsesis osaleda.
Tragöödia kangelane kannab traagilist süüd . Tema õlul on kanda suurem koorem kui lihtsurelikel. Selle süü panevad tema õlule jumalad. Sissekodeeritud kannatus/viga. Seisab silmitsi oma saatusega ning võtab selle vastu (Tänapäeval on ühiskond kõiges süüdi, inimene ei võta seda vastu). Võtab kõik vastu, mida kanda tuleb. Väljateenimata karistused.
Komöödia ei rebi inimese hinge lõhki, nagu tragöödia.
Aristoteles . Kirjandus ja teater kui kunstielamus, iseseisev asi. Väärtustas esteetilist ja tunnetuslikku poolsust. Tegelikkuse ja fiktsionaalse tegevuse eristamine. Kangelane ise peab olema õiglane, eetiline inimene. Moraali ja vastutuse kriteerium. Tragöödial on kuus põhikomponenti: lugu/müütos(kõige olulisem), käitumistavad, sõnastus , mõttekäigud, vaatemänguline külg, laulud. Aristoteles oli sallivam. Nägi fiktsiooni esteetilist siseväärtust ning soosis tunnete osa. Soovis kõiki kategoriseerida, iseloomustab läänelikku suhtumist erivaldkondades.
Teater reageerib aeglaselt? Kõik on nihkes. Kui teater sellega tegeleb, siis hiljem. Selles on nähtud teatri aeglast reageerimist ning seda kritiseeritakse. Teater ei tegelke manifestidega, see pole nende võimuses. Idee realiseerub hiljem või ei realiseeru üldse. Kui manifesti tagasilöögid hakkavad ilmnema, siis teater tegeleb selle manifestiga. Teater tegeleb katkiste inimestega. Teater lapib inimesi kokku. Tegeleb tulemustega, mitte ei reageeri aeglaselt. Huvi tragöödia vastu on tõusmas.
Kangelasele vastuseisev üleisikuline jõud, mis lõppeb kangelase hukuga. Klassikalises tragöödias ei tähenda kangelase hukk meeleheidet ega lootusetust, vaid on aluseks puhastamisele. Tegelane ise on otsuse vastu võtnud , tuleb tasakaal. Katarsis – puhastus on keskne mõiste. Hirmu ja kaastunde mõiste, selle kaudu viiakse läbi puhastus – Aristotelese vaatenurk. Hirm ja kaastunne viiakse äärmuseni, inimene tunneb ennast hiljem vabanenuna.
Tragöödia keskendub jumalikule, kuid maises reaalsuses on inimlik. Mõlema poolsuse ühekülgsus. Positiivne sisu saab toimida teist eitades.
Chopenhaueri käsitlus . Lääne inimese kombel . Nähtumusliku maailma eitamine lootusetuses. Elu olemuslik tragism. Elu juurde kuuluvad vastuolud. Traagilist süüd pole. Inimene on siia maailma loodud kannatama . Tragism on üldine, ületamatu ning paratamatu. Näeme elu halva unenäona.
Nietzsche käsitlus. Rääkis muusikast kui tragöödia alusest. Tollal oli ta veel sõber Wagneriga. Wagneri ooperi uuendamine. Kogu totaalse kunstiteose idee. Hiljem ta pettus Wagneris. Provotseeris tollal levinud antiigi käsitlust. Manduv ja moraliseeriv sõnadevool. Seab vastamisi kaks erinevat loomisprintsiipi, mis üksteist tasakaalustavad: apollooniline luulekunst ning dionüüsiline poolus . Dionüüsiline pool on justkui joobes olek ning apollooniline on justkui unenägu. Taargiline eluhoiak on joobumus.
534 eKr – Thespis. Poolmütoloogiline tegelane. Suurte dionüüsiate ajal oli esimene ilmik, mittepreester. Tuli vankriga, mille äärelaudadest sai moodustada lava. Thespise kunst = näitekunst , Thespise rüü = teatrikostüüm. Teater tänapäevases mõistes tekkis läbi Thespise. Kuigi on arvatud, et laulik Arion andis tragöödiale kuju. Erinevate linnriikide rivaalitsemine on eriarvamuste põhjuseks. Ta astus kooriga dialoogi kangelase või jumala rollis. Esimene pühitsemata inimene, kes võttis omale õiguse jumala kehastamiseks.
Aristophanes – kuulsaim komöödia kirjanik (?)
Choirilos – osav saaturdraamade looja. Maskide ja kostüümide looja.
Pratinas – tegeles samuti saaturdraamaga. Teksti osa domineerib rohkem kui muusikasaade .
Phrynichos – Ateenast pärit. Lisaks klassikalistele teemadele tõi sisse kaasaegsed teemad, mis on seotud sõjaga ning tõi naistegelased. Tema loomingust on säilinud ainult fragmente. Tema näidend keelati ja määrati rahatrahv .
Aischylos - rõhutab üleinimlikke jõude. Tegelastel vähe iseloomujooni. Ühe eesnäitleja asemel on kaks.
Sophokles – tegelaste individuaalsusel on suur rõhk. Vähendas koori osa tunduvalt vähemaks. Vähe visuaalseid effekte. Poeetiline keel. Isiku valikuvabaduse teema.
Euripides – melodraama eelkäija/isa. Psühholoogiat on tunduvalt rohkem. Naistegelaste osakaal on suurem. Pigem realistlikum laad , mitte arhailine tragöödia. Realismi tunnustega. Kodaniku tunnet kinnitavad sündmused. Ühiskonnas oli kriis, väärtushinnangute muutumine. Tegutsesid sofistid (?), kes tegelesid tõe väänamise õpetusega. Muretses vanade väärtuste kadumise pärast. Tõi sobimatud teemad lavale. Draama tehnika pole nii ühene. Pole selgelt põhjus-tagajärg episoode. Jumalate sekkumine, kõrgema jõu mängu toomine. Keele kasutus oli vähem poeetiline. Vana tõelist tragöödiat hakkas välja vahetama melodramaatiline lähenemine . Maailma hakkab üha rohkem juhtima juhus .