Draama, komöödia, tragöödia (0)

“Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks (erandiks on siin lugemisdraama),
tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus (siin ja praegu) esitatav tegevus;
tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid
tegelaste suhtes – s.o. sündmustiku dramatism . Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka
draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus” (Mis on mis kirjanduses)
Meelelisus – näiline reaalsus (unenägu)
Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused
Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm.
Näidend kui ühiskondlik žanr
Katarsis
Pinge
Draama on dialoogiline.
Draama on tegevuslik (performatiivne).
Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline
Spetsiifiline ruum
Vahendaja ( jutustaja ) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist
Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud
modifitseerivad lavategevust.
Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine
Fiktsioon ia reaalsus
_ Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised
suhted
_ reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum
_ Fiktsiooni ja reaalsuse vahekord erineb teatrivooluti: kord pannakse illusiooni
täielikkusele, kord avameelsele tinglikkusele.
_ Teatriajaloos on tooni andnud mitte-illusionistlikud voolud , vastureaktsioonina realistliknaturalistlikule teatrile tekkis programmiliselt antiillusionistlik arengusuund, millel 20.
sajandi teatris oluline tähendus.
Näidendi struktuur
Teksti jaotus vaatusteks, piltideks ja stseenideks jm
• peatekst – kõneldav tekst, s.o. see tekst, mille näitlejad lavalt dialoogidena ette
kannavad.
• kõrvaltekst koosneb järgmistest osadest: näidendi pealkiri, tegelaste nimestik,
vaatuste, piltide, stseenidemarkeeringud ja eeskätt režiijuhised, st juhised selle kohta,
mis toimub laval, samuti dialoogides kõnelejate nimetamine enne nende ütlusi. Seda
kõrvalteksti näidendi vaataja tekstina ei näe, keelelisena on see osa tekstist antud
üksnes näidendi lugeja jaoks. Kasutatakse ka terminit remark .
Ekspositsioon (lad. expositio ‘selgitus, esitus).
“medias in res”; ‚ab ovo‘
Ekspositsiooni funktsioonid
• juhatada sisse praegusesse olukorda
• informeerida eelloost
• panna tegevus käima
b) klassikalise draamateose kompositioon
aristotellik näidend – “range ülesehitusega, terviklik ja selge arenguskeemiga sõlmitusest
konklusiooni ehk lõpplahenduseni. Aristotelese järgi: näidendil olgu algus, keskkoht ja lõpp,
sobivad karakterid, pööre õnnelt õnnetusele või vastupidi, äratundmine ehk teadasaamine ja
kannatus, millest lõpuks sünnib vaataja katarsise, hirmu ja kaastunde läbi” (Mis on mis
kirjanduses)
Kolm ühtsust
• ajaühtsus – tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile;
• kohaühtsus – välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini,
seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris)
• tegevustiku ühtsus.
Avatud vorm dramaatikas
• koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni
• stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt
• tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt
mingil moel ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad
• lõpp ja algus ei ole selged
• puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud
Avatud vormi on eelistatud 20. sajandi esteetikas , nt ekspressionistlikus teatris, absurditeatris,
aga ka postmodernstes eri kunstiliikide piire katsuvais happening’ ides ja performance ’ites.
Komöödia (praegused) alažanrid: farss e jant; vodevill ; kõrgkomöödia; intriigi-,
sitatsiooni-, karakterkomöödia, konversatsiooni- e salongikomöödia
Aristoteles draamavormist
– Pärast neid määratlusi rääkigem sellest, milline peab olema sündmuste ülesehitus, sest
see on tragöödias esimene ja tähtsaim asi.
– Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel
on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit
suurust.
– Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu
paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi
teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis
paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis
on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine.
Tragöödia
-Aristotelese käsitluses kõige tähtsam žanr
– Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, suurust omava tegevuse jäljendus,
osades erineval kujul maitsestatud kõnega,
tegevaid , mitte jutustades, mis
kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest.
Sellest tulenevalt eristab Aristoteles tragöödias kuus koostiskomponenti, mis tähtsuselt
järjestuvad järgmiselt: faabula, karakterid, mõtted, sõnaline väljendus (tekst), muusikaline
kompositsioon , lavaline miljöö.
Tragöödia ja komöödia eristavaid kriteeriume
_ Ajaloolisus (Aristoteles: tragöödia = midagi, mis on kas ajaloos või müütides olnud,
komöödia = väljamõeldised);
_ Moraalsed kriteeriumid (komöödia naeruvääristab pahesid, tragöödia kangelane seevastu
kehastab voorusi
_ Sotsiaalne seisus erinev;
_ Isikute kõnestiil erineb (kõrgkeel või argikeel);
_ Aines (heroilised saatused või isiklikud tegevused);
_ Erinev lõpp.
Traagilises konfliktis on kangelane vastamisi mingi (transtsendentse) moraalse, religioosse,
sotsiaalse probleemiga, kusjuures vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning
lõppeb harilikult kangelase hukkumisega.
Draama
(kr ‘tegevus’), dramaatika põhižanre “kõrge” tragöödia ja “madala” komöödia vahel.
Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega
Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing )
19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks žanriks. Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamažanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne
Tegelaste arvu järgi mono -, duodraamat. Inimesekujutus draamas . Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav.
Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse)
põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas.
DRAAMA EPISEERUMINE
Dramaatiline teater
kehastab sündmusi
tõmbab vaataja endaga kaasa, tarbides ta
aktiivsust
paneb tundma
vahendab elamusi
vaataja elab kaasa
huvi lahenduse vastu
Eepiline teater (Brecht)
jutustab sündustest
teeb vaatajast jälgija, võtab talt aktiivsust
paneb otsustama
vahendab teadmisi
vaatajale näidatakse
huvi tegevuse käigu vastu