Püha Benedictuse, Püha Bernardi ja Püha Franciscuse elu ning mõju Lääne munklusele (0)

FLAJ.05.099 Keskaja klooster
Mirja Meriste
Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Magistriõpe, 1. aasta
Püha Benedictuse , Püha Bernardi ja Püha Franciscuse elu ning mõju Lääne munklusele
Euroopa munkluse ajalugu algab Püha Antoniuse (251-356), Pachomiose (294?-346) ja Augustinuse (354-430) tegevusega (Prinz 2006: 12; Knowles 1969: 10; 12). Lääne munkluse algus oli vaevaline, sest Egiptuse, Palestiina ja Süüria munkluse mitmekesisus ning ulatus oli nii lai ning leidis sageli ka Euroopas kohest omaksvõttu. Igal juhul algas munklus eremiitlusest, klooster kui niisugune tekkis hiljem. (Prinz 2006: 12-13) Juba 6. sajandiks aga oli kogu Apenniini poolsaar kaetud kloostritega ( Dunn 2010: 111).
Keskaegsed kirikutegelased Püha Benedictus , Püha Bernard ja Püha Franciscus olid vaieldamatult oma sajandi kõige mõjukamad kristlased. Nende teod on mõjutanud kogu Euroopa kultuuri ning nende mõju võib tunda tänapäevani. Käesolev lühike kirjatöö tutvub lühidalt nende kolme mehe eluga ning vaatab, kuidas said nende poolt rajatud kristlikud ordud . Et töö maht on piiratud, ei õnnestu süüvida tollase kristlikku maailma probleemidesse, et anda paremat ülevaadet pühakute kaasajast, ega ka nende kolme mehe eluajal tekkinud konfliktidesse ja dispuutidesse. Samuti ei vaadelda ordu käekäiku peale nende meeste surma. Töö käsitleb lühidalt kolme püha mehe elu, Jumala leidmist , kristlikke arusaamu, ordu rajamist ja panust ajaloosse. Et tegu on ammu elanud isikutega, kelle kohta on kohati vähe ja kohati vastuolulisi andmeid, on töös kasutatud ka rahva seas levinud müüte, mis on sama olulised kui vähesed tõestatud faktid, sest müüdid aitasid sageli palju kaasa pühaku populaarsuse levikule ning kujundasid temast pilti, mis on säilinud läbi ajaloo.
Benedictus
Benedictus Nursiast on mees, kelle mõju tema eluajal jäi võrreldes teise kahega väikeseks, kuid kelle mõju surma järel on see-eest ülisuur. Tal on koht ajaloos orduloojana, kuid veelgi enam lühikese reegli koostajana, mis küll ei saavutanud kohest kuulsust , kuid mis samm-haaval sai kogu Euroopa kristlikku kultuuri kujundavaks reegliks. (Knowles 1969: 33)
Benedictuse eluperiood on üldiselt hägune allikate puuduse tõttu. Ainus allikas Benedictuse elu kohta on paavst Gregorius Suure poolt 593/594 aastal kirjutatud “Dialoogide” 2. raamat. See on ka varaseim informatsioon Benedictuse kohta, mis meil üldse on. “ Dialoogid ” on kollektsioon Itaalia abtide ja piiskopide eludest ning nad olid keskajal väga populaarsed . See algatas ka Püha Benedictuse kultuse. Gregoriuse töös on aga vähe tõestatavaid detaile ning üleüldse vähe kronoloogilisi pidepunkte, mistõttu paljud uurijad on hüljanud selle töö kui allegooria või puhta fiktsiooni ja koguni seadnud küsimuse alla Benedictuse ajaloolise eksistentsi. Samas on Gregoriuse töö ka ainus allikas Benedictuse elu kohta, seega pole allikate vahel võimalust valida. ( Lawrence 2001: 18-19).
Benedictus sündis oletatavalt aastal 480 kesk-Itaalias Nursia provintsis (Lawrence 2001: 20). Ta saadeti õppima Rooma , kuid ta lahkus koolist, sest tundis vastikust suurlinna kõlblusetuse suhtes (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64-65). Niisiis läks ta 20 miili kaugusele Alfide külasse ning tõmbus üksindusse hüljatud kohas Subiaco lähedal. Nii elas ta kolm aastat Sabine mägedes koopas. Sel perioodil käis teda leivaga varustamas üks munk lähedalt kloostrist, kes õpetas Benedictusele ka askeetlikku elu. Lõpuks kogus Benedictuse enda ümber jüngrid, jagas nad gruppidesse nii, et nad rajasid mägedesse 12 kloostrit. Benedictus nimetas igale kloostrile abti ning läks seejärel Monte Cassino mäetippu ning lõi sinna täielikult kloostrivendlikult ühiselulise kloostri, mida ta juhtis elu lõpuni. Ta suri seal ilmselt vahemikul 546 ja 550 ning maeti ka sinna. (Lawrence 2001: 20). Umbes 20 aastat peale ta surma tungisid Itaaliasse lombardid ja 577. aastal põletati maha ka Monte Cassino (Lawrence 2001: 36). Monte Cassino uus tõus algas alles pärast 717. aastat, kui abt Petronax asutas Benedictuse kloostri uuesti (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64).
Kuna Benedictus alustas oma religioosset teed eremiidina, pole selge, kust sai ta nii laialdased teadmised kloostrialasest kirjandusest ja kloostrivendlikust praktikast, kuid ometi on ta suutnud ajalukku minna kui kõige kuulsamate kloostrielu reeglite autor (Dunn 2010: 132). Arvatakse, et Benedictus koostas oma reegli 546. aasta paiku, võib-olla ka hiljem, umbes 554. aasta paiku (Dunn 2010: 127). Samal ajal asjaoludest, mille all Benedictus töötas, teatakse väga vähe. Ometi on tänaseks selge seisukoht, et Benedictuse reeglit ei saa vaadelda kui isoleeritud tööd originaalselt geeniuselt. See oli osa grupist omavahel põimunud kloostrielulistest töödest, mis koostati Itaalias 6. sajandi esimesel poolel. Põhiallikaks oli Benedictusele natuke peale aastat 500 tundmatu abti poolt kirjutatud “ Magistri reegel”. Sealt võttis Benedictus palju üle. Näiteks peatükid kuulekuse ja alandlikkuse kohta on üle võetud sõna-sõnalt ja paljud teised peatükid väikeste kohandustega. (Lawrence 2001: 22-23)
Nii “Magistri reegli” kui ka Benedictuse reegli järgi on küsimusteta kuulekus kõrgema tahtele väga olulisel kohal. Üldiselt on Benedictuse reegel leebem ja inimlikum kui ta prototüüp. (Lawrence 2001: 24) Benedictuse idee kloostrielust on, et klooster pole ainult koht patust hoidumiseks, vaid ka ühiselus oluliste vooruste – kuulekus, vaikimine ja alandlikkus – arendamiseks . Ta näeb vajadust kindla võimuhierarhia järele kloostris . Kõrgeim autoriteet kloostris on reegel ise. Selle piiranguga on võim peaaegu täielikult koondunud abti kätte. Kloostris on aga veel mitmeid teisi ametimehi, kellel kõigil on oma ülesanded. (Dunn 2010: 117-120) Samas abtil on palju vastutusrikkam roll kui lihtsalt absoluutne kloostri valitseja. Tal on pastoraalne roll oma munkade ees. Ta on õpetaja, pihiisa ja hingeline juht oma munkadele. Munkade eesmärk oli võita oma tahe ja muutuda nii täielikult vastuvõtlikuks Jumalale. (Lawrence 2001: 28-29) Distsipliin on Benedictuse reeglites väga olulisel kohal. Selleks on munkadel keelatud üksteisega rääkida ning täielikult tuleb eitada individuaalset tahet. Benedictus rõhutab ka, et on väga oluline, et kloostrielanikud oleks välismaailmast täielikult ära lõigatud. Reegel jälgib üldiselt traditsioonilist kloostrielulist õpetust, mis näeb füüsilist tööd põhilise vahendina jõudeoleku– hinge vaenlase– ärahoidmiseks. Reegel nõuab, et mungad veedaksid iga päev natuke lugedes . Benedictus paneb paika ka, et munkadel on 2 söögikorda päevas, lisaks 1 värske puu- või juurvili . Samas jätab ta üsna vabad käed abtile vastavalt vajadusele seda muuta, kuni söömine ja joomine jääb mõõdukuse piiresse. (Dunn 2010: 123-127). Benedictuse kloostrites oli karm režiim, aga samas polnud seal midagi talumatut. Näiteks lubab reegel talvel kaheksa tundi und, suvel kuus, toidukogusedki olid piisavad . (Lawrence 2001: 29) Gregoriuski ülistas “Benedictuse kirjutatud reegli mõõdukust.” (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64)
Benedictuse reegel ei keelanud ühestki sotsiaalsest klassist meestel kloostrisse astuda. Reaalsuses aga said liikmeks muidugi astuda need mehed, kes olid haritud. (Lawrence 2001: 35) Iga mees, kes tahtis kloostriga liituda, pidi tõestama oma tõsist soovi. Ta pidi läbi tegema terve aasta prooviaega ja reeglit pidi talle selle perioodi jooksul ette loetama vähemalt kolmel korral, et tal oleks täielik arusaamine, millega ta ennast seob. Alles peale seda aastat prooviaega andis ta vande. Ta riided ja vara võeti talt ning asemele anti kehakatted kloostri poolt. (Dunn 2010: 122) Nimelt pidi vande andmisega munk loovutama kõik, mis tal oli, kloostrile. Nüüdsest polnud ta isegi mitte enam oma keha omanik. (Lawrence 2001: 26)
Benedictuse reegel levis aeglaselt. Peale Benedictuse surma ja Monte Cassino hävitamist see peaaegu ununes. Taas ilmus see esimest korda välja Lõuna-Prantsusmaal 620. aasta paiku. Esialgu kasutati seda paralleelselt teiste reeglitega, domineerima hakkas see alles 8.-9. sajandil. 23. augustil 816. aastal kuulutas Benedictus II, et nüüdsest on Benedictuse reegel Prantsusmaal riiklik ja kõikidele kloostritele kohustuslik seadus. Alles sellest ajast alates saab rääkida sõna otseses mõttes benediktlaste kloostrist. (Dinzelbacher & Hogg 2004: 66-67)
Kes iganes oli selle kloostrireegli tegelik autor ning kelle iganes pealt Benedictus seda ei kopeerinud, “Benedictuse reeglist sai kristliku ideaali, pühaduse ja vaimuliku kultuuri kindel vundament ”, mis levis Euroopas kiiresti 7.-8. sajandist alates ning kujundas seda oluliselt (Prinz 2006: 14). Benedictust on nähtud kõigi hilisemate nii keskaja kui ka kaasaja ajaloolaste ja munkade poolt kui lääne munkluse loojat (Knowles 1969: 33).
Bernard
Püha Bernard on enim tuntud kui tsistertslaste ordu rajaja, ehkki tegelikult oli see loodud juba 14 aastat enne, kui Bernard tsistertslastega liitus. Ometi on tegu keskaegses Euroopas väga suurt rolli mänginud mehega, tänu kellele tsistertslaste ordu püsima jäi ning suure mõju saavutas.
Tsistertslaste klooster sai alguse 1098. aastal, mil grupp rahulolematuid munki eraldusid Molesme’i kloostrist. Grupi liidriks oli abt Robert ning üheskoos otsustati, et tahetakse järgida algupärast Benedictuse reeglit. Seega olid nende põhilised nõuded vaesus ja isoleeritus maailmast. (Lawrence 2001: 172) Nad leidsid maad 20 kilomeetrit Dijonist lõunas, mis anti neile konkreetselt eesmärgiga luua sinna uus klooster (Tobin 1995: 33). See maa oli tollal looduslikult peaaegu juurdepääsmatu selle võsastike tõttu, kuid Robert ja mungad olid veendunud, et see koht on just sobiv nende kloostrile selle juurdepääsmatuse ja ebaatraktiivsuse tõttu. (Knowles 1969: 68) Uus koht sai nimeks Citeaux (Tobin 1995: 36). Algusaastad olid tsistertslastele karmid. Kiiresti vahetusid ka abtid– kohe peale kloostri rajamist sai abtiks Roberti asemel Alberic ning 1109. valiti abtiks Stephen Harding. (Lawrence 2001: 173)
Bernard sündis 1090. aastal oma isa lossis väikeses linnas Burgundias pere kolmanda lapsena (Tobin 1995: 48). Räägitakse, et tema ema olevat Bernardi oodates näinud und, “nagu kannaks ta oma ihus haukuvat kutsikat”. Üks munk olevat siis emale seletanud, et see tähendab seda, et lapsest saab oivaline jutlustaja. Pole teada, kas tegu on tõestisündinud looga või legendimotiiviga, aga igal juhul hakkasid vanemad Bernardile algusest peale planeerima vaimulikukarjääri. (Prinz 2006: 160) Oma varase hariduse sai Bernard kodus oma emalt, kes õpetas teda lugema ja kirjutama psalmilauliku järgi. Tema ema Aleth oli naine, keda teati ümbruskonnas tema vagaduse pärast. Hiljem otsustasid vanemad saata ta kooli Châtillonis. (Tobin 1995: 48) Seal sai ta hea teoloogilise ja humanitaarse hariduse, mis ilmselt mängis väga suurt rolli tema karjääris. (Prinz 2006: 160) Kui Bernard sai 16-aastaseks, otsustati, et tema haridus on nüüd täielik ja et ta peaks nüüd koju tagasi pöörduma, et võtta aktiivselt osa isa maade majandamisest. Paar päeva pärast Bernardi kojutulekut suri ta ema. Bernard oli šokeeritud, sest ta oli olnud emaga väga lähedane. Ema surm tähendas pöördepunkti Bernardi elus. (Tobin 1995: 48-49) Alguses Bernard ei teadnud , mida edasi teha. Palvetades sai ta selgeks, et peab minema Citeaux’sse. Ta rääkis oma plaanidest ka oma onule, kes soovis temaga ühineda. Bernard veenis ka oma vennad ja mitmed muud mehed nendega ühinema. (Tobin 1995: 52) 1112. aastal koputas noor Bernard Citeaux’ kloostri väravale ja soovis tsistertslastega liituda. Ta tõi endaga kaasa 30 noort meest, keda ta oli veennud mungaks hakkama. (Lawrence 2001: 173) Bernardi saabumine Citeaux’sse koos suure saatjaskonnaga oli ülioluline moment nii Euroopa kui ka tsistertslaste ajaloos. Bernard, kes oli siis noor munk, alustas sellega oma 40-aastast karjääri, kus ta kujunes vaieldamatult kõige tugevamaks jõuks kristlaste seas. (Knowles 1969: 75)
Peale noviitsiks astumist algas range lihasuretamine, palvetamine ja paastumine, lisaks sellele kehaline töö. Bernard järgis kloostri reegleid nii karmilt ja läks patukahetsusharjutustega nii liiale, et rikkus terveks eluks oma tervise. Selline karm reeglite järgimine ja lihasuretamine aga ergutas teda ning tema spirituaalsed võimed õitsesid siiski. Stephen Harding märkas kiiresti Bernardi võimeid ning nii valis ta 1115. aastal Bernardi looma uut kloostrit. (Tobin 1995: 53; Prinz 2006: 163) Bernard läks koos oma nelja venna, onu, kahe nõo ja veel nelja mungaga looma kloostrit üksildasse orgu, millele anti nimeks Clara Vallis ehk “hele org”, millest tulenebki kloostri nimi– Clairvaux (Prinz 2006: 164). Bernard jäi Clairvaux abtiks terveks oma eluks. Ometi veetis ta enamuse sellest ajast kloostrist eemal. Miski ei suutnud teda hoida eemal tolle aja aktuaalsetest teemadest. (Tobin 1995: 53)
Enne 1112. aastat, mil Bernard liitus Citeaux’ munkadega, tundus kahtlane, kas Citeaux kloostril on üldse tulevikku. (Lawrence 2001: 180) Sellest hetkest aga hakkas ordu kiiresti kasvama ja levima. Loodi tütarkloostrid La Ferté’s (1113), Pontigny’s (1114) ning 1115. aastal Clairvaux’s ja Morimondis. Need olid “vanemad tütred”, millele juba õige pea tekkisid ka omakorda tütarkloostrid. (Lawrence 2001: 173) Bernardi surma ajaks 41 aastat pärast tsistertslastega liitumist oli Citeaux’l tütarkloostreid üle kogu Euroopa– oli 343 kloostrit tsistertslastest munkadega, millest 68 olid otse loodud Clairvaux’st. Seda edu seostatakse suuresti Bernardi karismaatilise isiksusega. Keha oli tal nõrk ja kurnatud , kuid vaim oli tugev ja ergas ning triumfeeris keha üle. Ta oli ordu kõige suurem kaitsja ja kõige suurem uute liikmete värbaja. (Lawrence 2001: 180-181) Väidetavalt oli Bernardil juba noore mungana väga suur mõjujõud, sest räägitakse, et “emad kartsid poegade , naised abikaasade ja sõbrad sõprade pärast”. Neid üritati hoida Bernardi suure sarmi ja veenvuse eest, sest oli teada, kui kergelt Bernardi mõjul noorukid pöördumise läbi tegid. (Prinz 2006: 162) Bernardi kuulsus jutlustajana, tema pühadus ja legendaarne lihasuretamine suurendasid tsistertslaste populaarsust, mida nad muidu ei oleks kunagi saavutanud. (Lawrence 2001: 180) Bernard uskus, et pühadust näitavad imed ning ta oli veendunud, et Jumal oli talle kinkinud imettegeva väe. Ka rahvas oli veendunud tema imettegevas väes. Bernardi imed olid enamasti tervendamised ning enamasti avalikud. (Prinz 2006: 194-197)
Kolmkümmend aastat oli Bernard kõige kõneosavam ja mõjukam hääl Lääne kirikus. Ta oli paavstide mentor , kuningate ja kardinalide nõuandja. Tema jutlustamine tõukas Prantsusmaa ja Saksamaa aadli ette võtma Teist Ristisõda. (Lawrence 2001: 180-181) Bernardi karisma oli selline, et reisidel sai ta pidevalt uusi liikmeid oma kloostritesse ning pidevalt pakuti talle maad, et ta ehitaks uusi kloostreid (Tobin 1995: 57). Bernard rajas üksinda 69 kloostrit, lisaks sellele ühinesid Bernardi eluajal veel 166 konventi tsistertslaste uue ja rangema distsipliiniga nii, et peagi kujunes tsistertslaste ordust tugev vastasjõud Cluny ’le, mis oli vanem, jõukam ja “mitmeski mõttes esinduslikum kloostriimpeerium” (Prinz 2006: 162). 1119 . aastal andis Bernard välja paavsti kinnitatud reeglistiku. See sätestas range eeskirja, mis kehtis kõigile tsistertslastele ning millest kinnipidamist käidi kord aastas kontrollimas. (Prinz 2006: 164)
Kuulus on vastuolu tsistertslaste ja klüniilaste vahel (Lawrence 2001: 199). Nimelt ei sallinud Bernard juba noorena Cluny kloostrit heites neile ette, et see pole piisavalt askeetlik . (Prinz 2006: 160) 1124/25. aastal läks klüniilaste ja tsistertslaste vaheline konflikt suuremaks ning ka Bernard sekkus sellesse. Ta kritiseeris õelalt nii Cluny hiilgust ja rikkust kui ka seda, et seal ei peetud Benedictuse reeglist rangelt kinni. (Prinz 2006: 184) Bernard rääkis kaasa enamikel kirikupoliitilistel teemadel ning sattus mitmesse teoloogilisse kokkupõrkesse, millest kuulsaimad on konfliktid Poitiers’i piiskopi Gilbert’i ning Pariisi magistri Pierre Abélardiga (Prinz 2006: 173-176). Samas sekkus Bernard ka paavsti ja keisri vahelistesse probleemidesse, tülisse Monte Cassino abti valimise ümber, võitlusesse Prantsusmaa piiskopkondade täitmiseks, kirikulõhesse, ristisõdadesse ja paljusse muusse (Prinz 2006: 169; 172; 187). Bernard jäi Clairvaux’ abtiks kuni oma surmani 1153. aastal (Lawrence 2001: 173), kuid rahulikku mungaelu õnnestus tal kirikupoliitilise aktiivsuse tõttu elada vähe (Prinz 2006: 164).
Clairvaux Bernard on “üks kõrgkeskaja paeluvamaid figuure ” (Prinz 2006: 19), kes kuulutati juba 1174. aastal paavst Aleksander III poolt pühakuks (Prinz 2006: 159). Ilma Bernardita oleks Citeaux klooster olnud hingevaakuv ning ilmselt vajunud tähtsusetuks (Tobin 1995: 46). Samal ajal on oluline mitte unustada, et Citeaux kloostri kujunemisel oli väga oluline roll ka asutajaabtidel ning Stephen Hardingul (Prinz 2006: 164).
Assisi Franciscus
12. sajandil oli hakatud hukka mõistma kiriku ja ordude jõukust, kritiseeriti täissöönud palvevendi, ebakasinalt elavaid preestreid. Oli inimesi, kes valjuhäälselt nõudsid tagasipöördumist evangeelse vaesuse juurde, näiteks Petrus Valdes . (Prinz 2006: 242-244) Vaesusideaali hakati tugevalt rõhutama ka tsistertslaste kloostrites (Hiiemets 1995: 11). 13. sajandil hakkas seda nõudma ka Franciscus Assisist. Tema elust on meil hea ülevaade tänu Celano Thomasele, kellele tehti paavsti poolt ülesandeks kirjutada Püha Franciscuse elu. Celano Thomas alustas selle kirjutamist 1228. aastal, ainult 2 aastat peale Franciscuse surma, mistõttu on just tema Franciscuse usaldusväärseim biograaf. (Lawrence 2001: 244)
Franciscus sündis arvatavasti 1181. või 1182 . aastal Assisis. Tema isa, Pietro di Bernardone oli jõukas riidekaupmees. Tema emast, Giovannast on teada vähe. (Prinz 2006: 242; 245) Kui Franciscus sündis, pani ema talle nimeks Giovanni . Kui ta isa tuli Prantsusmaalt ärireisilt tagasi, andis ta pojale veel teise nime– Francesco. Selle nimega hakatigi teda hüüdma ning see kinnistus poja ainsa nimena. (Hiiemets 1995: 14) Heal järjel oleva perekonna pojana sõbrustas Franciscus rüütliklassi ja patriitside lastega. Olles üles kasvanud rüütliromaanide romantilises maailmas, kus rüütleid ülistati, unistas Franciscuski rüütlikssaamisest. Ei ole teada, võib ainult oletada, kuidas ta sellise jõuka pere pojana pöördus sammhaaval askeetluse poole. Ta sai hea hariduse San Georgio koolis Assisis. (Lawrence 2001: 245-246) Isa õpetas talle ärilistel kaalutlustel ka prantsuse keelt ja kõike muud, et ta pojast saaks edukas kaupmees (Prinz 2006: 246). Franciscus aitas oma isa äris, reisis isa äriga seoses ja aitas pere poes. Võimalik, et reisimise jooksul ta tutvus alandliku ja apostelliku eluga. Tema eluaeg langes kokku Itaalia eremiitluse liikumise kõrgajaga, mis võis samuti teda mõjutada. (Lawrence 2001: 245-246) Teiselt poolt on räägitud, kuidas Franciscuse pöördumine oli seotud kokkupuutega pidalitõbistega. Väidetavalt oli Franciscus noorena rõõmus, elunautiv, pillav, aga samas alati viisakas ja heasüdamlik, ka vaeste vastu. Kui ta siis üks kord sattus pidalitõbistega lähemalt kokku puutuma, siis vapustas see teda. Peale seda muutus Franciscus vaeste ja haigete suhtes väga mõistvaks. Ta annetas pidalitõbistele raha, suudles nende käsi hospitalis. Olnud mõistnud, et on elanud pillavalt ning patuselt, otsis ta abi Jumalalt. (Prinz 2006: 247-248) Väikeses lagunenud San Damiano kirikus krutsifiksi ees palvetades sai ta ilmutuse osaliseks . Nimelt olevat läbi krutsifiksi Jumal temaga rääkinud: “Franciscus, mine ja ehita üles mu koda, sest see on peaaegu kokku vajumas.” Franciscus kuuletus kohe jumalikule sõnumile– ta lasi kiriku taas üles ehitada. (Jörgensen 1962: 42-43) Et ta kasutas kiriku ülesehitamiseks ka oma isa vara, oli tulemuseks isa raev . Isa peksis ta läbi, lukustas ta keldrisse. Ema lasi Franciscuse salaja jälle vabadusse . Niipea, kui isa taas ärireisilt naases, otsustas ta Franciscuse kohtusse kaevata. Linna konsulid ütlesid, et juhtum jääb nende võimu alt välja, millele järgnevalt kaebas isa juhtumi edasi kirikuesindajatele. Varsti kohtusid isa ja Franciscus piiskop Guido ees. Piiskop nõudis, et Franciscus tagastaks isale kõik raha, mis talle on jäänud. (Jörgensen 1962: 46-48) Franciscus tegi seda väga teatraalselt viisil, mis on läbi aegade kujutavale kunstile temaatikat pakkunud. Nimelt kooris Franciscus end paljaks, võttis oma riided, raha ja kõik muu, mis tal veel oli, ning andis selle isale. Ta kuulutas, et Bernardone pole enam tema isa, vaid Jumal on. Isa lahkus, piiskop kattis alasti Franciscuse oma mantliga ning lummatud pealtvaatajad kogunesid Franciscuse ümber. Nüüd oli ta “vaene vaeste seas Kristuse pärast”. (Prinz 2006: 249- 250) Olles nüüd loobunud perest , kodust ja klassile omasest elustiilist, oli ta ideaaliks eremiitlus. Ta elas erakuna koobastes ja vanades kirikutes kerjates oma sööki. Otsides eremiitluses oma kutset , jõudis Franciscus uue liikumapaneva ideeni. See oli kontseptsioon apostellikust elust, kus elati vaesuses ja samal ajal tehti aktiivselt misjonitööd. See idee oli äärmuslik. Vaesus pidi olema äärmuslik. Vennad pidid loobuma isegi primitiivsest apostellikust kirikust– nad pidid rändama mööda maailma, magama laenatud küünis või laudas, tegema tavalist tööd ja kui vaja, siis kerjama igapäevast sööki. See organiseeritud viletsus, keeldumine oma ehitistest, majadest ning raha või varude kogumisest tulenes soovist täpselt jäljendada Kristuse maist elu. Ei läinud kaua, kui Franciscuse ümber oli koondunud grupp noori Assisi mehi. (Lawrence 2001: 246-248) Nimelt Franciscuse täielik loobumine varast, sealhulgas oma jalanõudestki, ning siiras patukahetsemisjutlustamine mõjutas paljusid, ka neid, kes Assisis olid tema üle alguses naernud. Koos liiguti ringi jutlustades, kerjates, aga ka rõõmsalt lauldes. 1206 . aastaks oli Franciscusel 12 kaaslast, kuid veel ei oldud kindel ordu. Vendade arv Franciscuse ümber aina kasvas ning kui Franciscus seda nägi, koostas ta endale ja vendadele lühikese ja lihtsa reegli. Selles kasutas ta peamiselt evangeeliumi sõnu. Veidike lisas ta ka muid ettekirjutisi, mis olid ordu eluks vajalikud. Nüüd aga sooviti vendade kogukonnale hankida ka paavsti luba. Tollane paavst oli Innocentius III, keda on nimetatud keskaja suurimaks paavstiks. Hoolimata segasest ja konfliktsest ajast, läks Franciscus koos kaaslastega Rooma ning 1209/1210 andis paavst neile suulise tunnustuse . Vähemad vennad olid nüüd paavstlikult volitatud patukahetsusjutlustajad. (Prinz 2006: 250-254)
Franciscus soovis igal võimalikult moel käia Kristuse jälgedes. Peale ameti üleandmist Cortona Eliasele 1223 . aastal läks haigestunud Franciscus 1224. aasta septembris koos mõne teda põetava vennaga La Verna mäele, kus ta sai viis Kristuse haavamärki ehk stigmat, mis näitavad tema jäägitut Kristusele andumist. (Prinz 2006: 268; 271) Enne oma surma kogus Franciscus vennad oma haigevoodi juurde, et korrata neile vennaliku armastuse põhikäsku, meenutada vaesust ning kuulekust Rooma kirikule. Franciscus soovis minna surema Portiunculasse, “ordu esimese kloostri Santa Maria degli Angeli rüppe”. Franciscus jäljendas Kristuse elu ka oma elu viimastel päevadel. Päev enne oma surma palus ta anda endale leiva, mida ta siis õnnistas ning vendadele jagas, just nagu oli teinud Jeesus Kristus viimasel õhtusöömaajal. Oma surmapäeval lasi ta endale Johannese evangeeliumist lugeda kannatuslugu, võtta endalt kuub, asetada ta paljale maale ja puistada üle tuhaga, alandlikkuse sümboliga. 3.oktoobri õhtul 1226. aastal, peale seda, kui ta oli lõpetanud 142. psalmi laulmise, Franciscus suri. Ta maeti järgmisel päeval San Giorgio kirikusse Assisis. 1228. aastal kuulutas paavst Gregorius IX Franciscuse pühakuks ning vähem kui kaks aastat peale seda maeti Franciscus ümber uude ruumikasse hauakirikusse. (Prinz 2006: 272-273)
Franciscus oli edukas vähemate vendade ordu ülesehitamises. Koos dominiiklastega said frantsisklased alates 13. sajandist Euroopas olulist rolli mängima, eriti ülikoolimaastikul. Franciscus üritas kristlikku misjonitööd teha ka islamimaades , kuid tema suureks pettumuseks jäi loodetud misjoniedu tulemata. Samas hakkasid tema elu lõpu poole ilmnema ka esimesed ordu lagunemisnähud, mis tegid Franciscuse väga murelikuks. Et lagunemisohtu vähendada, andis ta ordule alalise paavsti poolt kinnitatud põhikirja, milleks koostas ka uue reegliteksti. Ta muretses ordu algaastate vaimu säilimise pärast ning korrutas vendadele pidevalt nii vaesusideaali kui ka “alandlikkust, kuulekust ja tõelist vennalikkust.” (Prinz 2006: 253; 260-261) Vaesus oli frantsisklaste jaoks nende elu põhialus, mis pidi “seesmisest usuelust väliselt tunnistust andma” (Prinz 2006: 254). Lisaks lagunemisohule oli frantsisklastel veelgi probleeme. Nad olid piiri peal õigeusklikkuse ja hereesia vahel, mis võis pidevalt kaasa tuua konflikte. Peale karismaatilise, rahumeelse ning aruka liidri Franciscuse surma oli reaalne oht ordu lagunemiseks. (Prinz 2006: 254; 257-258) Probleem tekkis tollal ka sellest, et Franciscuse vaesusideaal vaimustas üha enam ka naisi. Varsti pärast frantsisklaste ordu rajamist avaldas Assisi jõuka linna-aadliku tütar Clara soovi ühineda Franciscuse ja tema vendadega. Franciscus lõikas tal juuksed maha, andis talle lihtsa kleidi ning viis ta taastatud San Damiano kirikusse. Sinna tekkiski väike klooster Clarale ja kõigile teistele vaimulikele naistele, kes pühendasid Franciscuse juhatusel oma elu patukahetsusele ja palvele. Sealt sai aastatel 1211- 1212 alguse klarisside ordu. (Prinz 2006: 258-259)
Ajalugu ja arvukad legendid on loonud Franciscusest omapärase ideaalkuju. Teda on läbi aegade nähtud “inimeste ja loomade, lindude ja lillede vennana, jutlustaja ja rahutoojana”. (Hiiemets 1995: 5) Teda armastatakse ja austatakse tänapäevani, sest ta elas oma elu ausalt Kristuse jälgedes ning jutlustas sellest (Prinz 2006: 242). Püha Franciscuse kohene populaarsus ja entusiasm, millega palvevendi tervitati, tulenes frantsisklaste sõnumist kõigile ilmalikele klassidele. Nimelt rõhutasid nad, et oli võimalik elada pühakirja järgi, praktiseerida Kristuse imiteerimist ka elades oma igapäevast elu. Ainus reegel oli järgida pühakirja ja igaüks võis elada pühalikku elu olenemata nende olukorrast. (Lawrence 2001: 248-249) Franciscusel oli lennukas vaim, kuid ta tundis tihedat sidet ka oma kodulinna elanikega, kuigi teda seal alguses põlatud oldi (Prinz 2006: 272). Franciscus on Itaalia tähtsaim patroon ja teda mälestatakse 4.oktoobril (Prinz 2006: 243).
Kirjandus

Dinzelbacher, P., Hogg, J.L. Kristlike ordude kultuurilugu. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2004.

Dunn, M. The emergence of monasticism : from the Desert Fathers to the early Middle Ages . Malden: Blackwell, 2010.

Hiiemets, J. Assisi Franciscus: Giovanni Francesco Bernardone. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, 1995.

Jörgensen, J. Saint Francis of Assisi: biography. New York : Doubleday, 1962.

Knowles, D. Christian monasticism. London: Weidenfeld and Nicolson, 1969.

Lawrence, C.H. Medieval monasticism: forms of religious life in Western Europe in the Middle Ages. Halow: Longman, 2001.

Prinz, F. Pühakute tõeline elu: kaksteist ajaloolist portreed keisrinna Helenast kuni Assisi Franciscuseni. Tallinn: Kunst , 2006.

Tobin, S. The Cistercians: monks and monasteries of Europe. London: Herbert Press, 1995.
12