Nüüdiskirjanduse tunnuseid (0)

Nüüdiskirjanduse tunnuseid
Sisu, teemad
1) globaliseeruv maailm, mille vormideks majanduskriis , terrorioht ja „lõputa sõda”, rassi- ja sooproblemaatika, kiired muutused tehnoloogias , muutused inimeste liikumistrajektoorides, keskkonnaprobleemid. Katusküsimus: mida tähendab elada tänapäeva maailmas, mida tähendab olla inimena tänapäeval?
1a) uusalandlikkus – millisel määral on kirjandus võimeline hetkel maailma muutma , kas kirjanduse vahendid on võrreldavad poliitilise propaganda ressurssidega, meediaga jne
1b) globaliseeruv romaan, st rahvuslik kujutluslaad hakkab teisenema, kultuuri ja kirjandust on üha raskem piiritleda rahvusliku traditsiooni raames, üha tugevam „kultuuride kohtumise” idee, „rahvusülene kirjandus”
1c) eelmisele teemale vastukaaluks või ühe alateemana käsitleb kirjandus ka globaliseerumise tumedamat poolt: võõrandumine, ekspluateeriv majandusmudel, vaesuse suurenemine osades piirkondades, piireületav kuritegevus jms
Vorm, narratiiv
a) äärmusliku postmodernistliku mängulisuse, keerukuse ja tekstilisuse taandumine. See ei ole vastureaktsioon postmodernismile, pigem leebem versioon varasematest praktikatest. Vrd. Italo Calvino “Kui rändaja talvisel ööl” (1979) ja David Mitchelli “Pilveatlas” (2004): suurim erinevus nt suhtumine “lõpu” või “lõpplahenduse” ideesse. Postmodernism väldib selgeid ja ühemõttelisi lõppe, kuid uuem kirjandus taas tähtsustab seda elementi. Ka üldisemalt on uuemale kirjandusele tunnuslik tugevam narratiivsus , klassikaline lugude jutustamine. Teinekord kasutatakse sellise postmodernismi “moodi” oleva kirjanduse puhul ka mõisteid “post-postmodernism” ja “meta- modernism ”. Vt ka Jonathan Safran Foeri ”Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” (2005)
b) modernismi mõjud. Möödunud sajandi esimese poole eksperimendid elustuvad mitmetes uutes romaanides. Kõigepealt on täheldatud nn “ühe päeva romaanide” taastulemist. Üks päev on teost raamiv kujund, millega mõõdetakse kogu elu ja terve maailma tähendust. Vrd. Virginia Woolf “Mrs Dalloway ” (1925) või James Joyce “ Ulysses ” (1922) ja Don DeLillo “Cosmopolis” (2003). Teine modernistlikust poeetikast pärit võte on paljude vaatepunktide kasutamine, kus lugu jutustatakse viie-kuue tegelase teadvusvoolude kaudu, mis kõik omavahel ristuvad; samal ajal jääb “tõde” ikka ähmaseks ja lõpp avatuks. Vt nt Ali Smith “Juhuslik” (2005).
c) realismi uus laine, “reaalsuse” jõuline sissetung ilukirjandusse, pöördumine fakti või dokumentaalsuse poole. Üheks klassikaliseks märgiks selle puhul on (auto)biograafilise elemendi järsk tõus ilukirjanduses. Ja veelgi laiemaks raamiks nt hiljutine elulugude ja ajalookirjanduse buum, mis peegeldas just üldisemat kultuurilist nõudlust “tõe” või eheduse järele. Muidugi ei ole ka see midagi uut, nt T. Capote “Külmavereliselt” (1966), kuid see teadlik esteetika ümbermõtestamise vajadusest sündinud suundumus . Järjest rohkem kirjanikke “murrab suuremaid ja suuremaid tükke “reaalsusest” oma tööde ülesehitamiseks” (David Shields , Reality Hunger : A Manifesto, 2010). Shields toob selle näitlikustamiseks suure hulga tunnuseid: teadlik antikunsti võtete kasutus sh “ toores ”, tsenseerimata, toimetamata, amatöörlik suhe teosesse, juhuslikkus, avatus , refleksiivsus. Lühidalt öeldes – audentsus , ehedus esteetilise juhtmõttena. Kuid selle kaudu saab küsida ka seda, kuidas uues kultuurisituatsioonis “ reaalsus ” muutub fiktsiooniks. Kuidas reaalsust struktureeritakse, jutustatakse (reality-showd, teleuudised, meedia laiemalt).
Näiteks saksa päritolu inglismaal elanud W. G. Sebaldi looming, kes oma keerulistes mälu ja ajalooga tegelevatesse metafüüsilistes romaanides esindab just reaalsust ja fiktsiooni kokkusulatavat hoiakut (nt statistika ja fotode kasutamine). [Vt nt Mati Sirkel “Sebaldiaana” ( Sirp , 04.02.2011)]
Kuid veelkord Shields: mida autobiograafilisemaks, pihtimuslikumaks, intiimsemaks tekstid muutuvad, seda fragmentaarsemaks nad muutuvad.
Eesti nüüdiskirjanduse arengujooni

Suure kaasaja ainelise eepilise romaani ootus. Mõnes mõttes peegeldab neid ootusi Andrus Kivirähki auhinnatud „Maailma otsas“ või Urmas Vadi “Tagasi Eestisse” (2012) Teine põlvkondade ülene ja rõhutatult eestiteemaline raamat on esseistlikus laadis ja tõeliselt suurt ajalist haaret püüdlev Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. See kaardistab omamoodi müütilist maailma või utoopiat, mille kese on mets kui Eestile ja eestlastele omase tähendustaju ja teadlikkuse ressurss. Ka maaelu motiivi tagasitulek : näiteks Tõnu Õnnepalu “Mandala”, Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm” või Lauri Sommer “Räestu raamat”.

“Reaalsuse” jõuline sissetung ilukirjandusse, pöördumine reaalsuse või dokumentaalsuse poole. Üheks klassikaliseks märgiks selle puhul on (auto)biograafilise elemendi järsk tõus ilukirjanduses. Ja veelgi laiemaks raamiks nt hiljutine elulugude ja ajalookirjanduse buum, mis peegeldas just üldisemat kultuurilist nõudlust “tõe” või eheduse järele. Järjest rohkem kirjanikke “murrab suuremaid ja suuremaid tükke “reaalsusest” oma tööde ülesehitamiseks” (David Shields, Reality Hunger: A Manifesto, 2010). Shields toob selle näitlikustamiseks suure hulga tunnuseid: teadlik antikunsti võtete kasutus sh “toores”, tsenseerimata, toimetamata, amatöörlik suhe teosesse, juhuslikkus, avatus, refleksiivsus. Lühidalt öeldes – audentsus ja ehedus esteetilise juhtmõttena.

Transgressiivne esteetika on painanud Eesti kirjandust iseseisusaja algusest saadik. Piiride ületamine on pärandus, mille me uue lääne kultuuriga kaasa saime . Peeter Sauteri puhul pandi seda tähele juba 1980ndate lõpus. (a) Transgressioon on minatunnetuse osa; piiri ja normide olemasolu teadvustamine kuulub inimkogemuse juurde ja (b) kehtestatud normid või kitsendused õhutavad rikkumisele ja piiriületamisele. Kuid seda ei tule mõista klassikalise opositsioonina – transgressivse suhte iseloom meenutab pigem treppi või spiraali .

Ajalooainelises kirjanduses on märgata alternatiivseid ideid: kui raskuskese oli seni lähimineviku kujundlikul analüüsil, siis ka siin on teatud nihked: Meelis Friedenthal “ Mesilased ” (17. sajandi lõpu Tartu), Tiit Aleksejev “Palveränd” (ristisõdade triloogia 1. osa) või nt Indrek Hargla “Palveränd uude maailma” (alternatiivajalugu)/ Melchiori-sari (keskaja Tallinnasse paigutatud kriminaalromaanid).

Viimaste aastate jooksul on endast jõuliselt märku andnud eestivene kirjandus, mida väga operatiivselt kohe eesti keelde tõlgitakse. See on senisest hoopis erinev vaade vene kogukonnale tegemistele. Seda on nimetet ka kaht kultuuri sünteesivaks piirikirjanduseks (Igor Kotjuh) või rahvusüleseks kirjanduseks ( Andrei Ivanov “Minu Taani onuke . Tuhk” ,“Hanumani teekond Lollandile” või „Peotäis põrmu“; oluline autor ka P. I. Filimonov “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” jt)

Uued „ hääled ” eesti naiskirjanduses (varasematest autoritest Elo Viiding ja Kristiina Ehin , hilisematest alustajatest nt Maarja Kangro , Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanem , Eia Uus jt)

Eesti uuem žanrikirjandus, eelkõige ulme erinevad alažanrid pälvivad ka järjest enam laiema lugejaskonna tähelepanu. Kõige enam on see muidugi Indrek Hargla teene. Uuematest tulijatest on üpris huvitav erinevates žanrites katsetav autor, kelle varjunimeks Maniakkide Tänav („ Mehitamata inimesed“ - eestiaineline postapokalüptiline küber-või biopunk või „Õnne ja õnnetuse valitseja“ - verine dark- fantasy jne). vt ka võrguajakiri „Reaktor“ - ulmeajakiri.ee