Eepilised tekstid (0)

EEPIKA
suurima  mahuga  kirjandusžanr;  mis  omab  vastet  pragmaatilises  keele-kasutuses:
mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaž jne)
Narratoloogia
Jutustamise  strukturalistlik  analüüs (vrd Ihonen 1996: 10)
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel
Narratiivsed tekstid (‘narrare’ – ld. jutustama)
Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele  tekstile
Kas  on  tegemist  fiktsionaalse  või  faktoloogilise  suunitlusega   tekstiga ?  Mille  järgi
tunneme  me ära, et tekst on fiktsionaalne?
Kes  jutustab?    Millisest  perspektiivist  me  ‘näeme’  tegevustikku?  Kuidas  väljendub
jutustaja ?
Milline  on  jutustuse  ajaline  struktuur?  Kuidas  on  diskursuse  tasand  seotud  story
tasandiga?
Kes  peale   jutustaja   veel  kõneleb?  Kuidas  on  võimalik,  et  me  ei   kuule   mitte  üksnes
tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid?
Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate)  tekstidega ?
Loo aeg – loo sündmustele kuluv aeg
Teksti aeg – mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav
näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu
Narratiivi aeg – loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist
“ Kirjandusteos   on  midagi  enamat  kui  keel,  et  keel  vormib  maailma,  vormib
peaaegu  müstilisel  kombel  midagi  hoopis  muud  kui  tähemärgid  paberil.  Keele
kaudu   avanevad   lugejaile  inimesed  ja  elud,   paigad   ja  saatused  –  midagi  sellist,
mida  lugeja   tajub   vähem  või  rohkem  tervikliku  maailmana”  ( Annus ,  Epp:
Kuidas kirjutada aega. Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus 2002)
Mõisteid – vt Annus 2002: 19.
  Lugu – narratiivis esitatud sündmused
  Tekst – sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis
  Jutustus – jutustamine – sündmuste jutustamine narratiivis
  Jutustaja – teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu
    Vaatepunkt  e  fookus ; paik või teadvus, kust  loos  toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse)
  Loo aeg – loo sündmustele kuluv aeg
  Teksti  aeg  –  mingiks  loo  ajavahemikuks  kulutatud  teksti  hulk.  Teksti  aeg  on
mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu
  Narratiivi  aeg  –  loo  aja,  teksti  aja  ja  lugeja  ajakogemuse  ühendus  (mis  on  alati
mitmetine)
  Fiktsionaalne  maailm  (=   fiktsiooni -maailm)  –  fiktsionaalse  narratiivi  loodud  ilmatervik,
mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega
Sündmustik
Enamasti  antakse  sündmustikku  edasi  jutustades,  jutustamismeetod  rõhutab
sündmustikku
Võimalik on ka, et jutustus tekitab skepsise seoste suhtes, mida on  jutustatud
Eristada saab järgmisi tasandeid:
Väline  sündmustik:  saaks  ka  filmis  kujutada.  Samas  võib  väline  sündmustik  olla  vaid
ettekäändeks, olla sootuks väiksema tähendusega võrreldes tegelase sees toimuvaga.
Jutustamine   kui sündmus
Sisemine sündmustik – seda on võimalik edasi anda nt sisemonoloogina.
Jutustus võib jutustada sellest, kas maailmast üleüldse saab jutustada
Tekstinäited:
1. Dan  Brown   Da Vinci kood. Tlk M. Piirimaa. Tallinn:  Ersen  2003.
Pariis, Louvre Kell 22.46
Kuulus  kuraator   Jacques  Saunière vaarus muuseumi suure galerii võlvkäigust läbi. Ta
sööstis  lähima  maali  juurde;  see  oli   Caravaggio ,  mis  talle  silma  puutus.  Kullatud
raamist  kinni  haaranud,  tõstis  ja  tõmbas  seitsmekümne  kuue  aastane  mees  taiest
enda poole, kuni see seinalt lahti tuli, Saunière kaotas tasakaalu ja kukkus lõuendi all
tagurpidi  maha.
Nagu  ta  oligi  oodanud,  langes  lähedal  mürtsatades  raudvõre,  sulges  anfilaadi
sissepääsu. Parkettpõrand vappus. Taamal hakkas häirekell helisema.
Kuraator lamas hetke hingeldades maas ja püüdis olukorras selgusele jõuda. Ma olen
ikka  veel  elus.    Ta  roomas  lõuendi  alt  välja  ja  otsis  pilguga  koopataolisest  ruumist
kohta, kuhu võiks varjuda.
2. Tove Jansson: Muumipapa  memuaarid . Tlk V. Beekmann. Tln 1975.
Eessõna
Mina,  Muumitrolli   papa ,  istun  täna  õhtul  akna  juures  ning  näen  jaaniussikesi
tikkimas  oma  salapäraseid   mustreid   aia    sametisse  pimedusse.  Lühikese,  kaduva
eluga, kuid õnnelikud putukad.
Perekonnaisa ja majaomanikuna heidan ma nüüd nukralt pilgu tagasi oma tormisele
noorpõlvele,  mille  kirjeldamist  ma  praegu  alustan,  ning  memuaarisulg  väriseb  mu
käes.
[...]  Mul  on  tekkinud  mulje,  et  ma  olen  korda  saatnud  üsnagi  palju  head  ja  veel
rohkem niisugust, mis tundub hea olevat. Samuti püüan ma olla nii kena ning pidada
kinni tõest, kui see ainult igav ei ole (oma vanuse olen ma ära unustanud.)
Aines – kirjandusväline tasand; prototüübid; kirjaniku uuriva tegevuse tulem;
Motiiv  – väiksem jutustuse üksus
Nt Jala kaela taha paneku motiiv; õnnetu armastus; keelu  rikkumine .
Tegelaskujud
Protagonistid – antagonistid.
Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus:
  Jutustamismeetod
  Otsene kõne
  Positsioon jutustatavas maailmas
  Nende seos tegevustikuga
Tegelased tüüpidena vs. individualiseeritud tegelaskuju
Kirjanduslikud kujud võivad “iseseisvuda”:  Sherlock  Holmes; Don  Juan ; Kassandra.
AEG
Teksti    ei  ole  võimalik  kirjutada  nii,  et  see   vastaks   täielikult      sündmuste  kulule..
Enamikul  juhtudel  on  tekstis  siiski  ka  etteruttamisi  ning  tagasipöördumisi,    jutustades
võetakse  pikki  ajalõike mõne lausega kokku, samas on võimalik mõnda  sekundit  väga
üksikasjalikult  kirjeldada.  Teksitist  leiame  me  sageli  vastuolusid  narratiivi  aja  ning  loo
aja  vahel.  Jutustamisel  on  aeg  mitmetasapinnaline.  Samas  loeme  me  teksti  lineaarselt,
ent     lugedes     muutub  see  kujuteldava  maailma  ajaks.  Toimub  üleminek    terviklikule
kujutlusmaailmale.
Ajaline  korrastus  –  kronoloogiline;  mitmetasandiline;  ettevaated  ( analepsis )  ja
tagasivaated (prolepsis);  anakronismid
Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus,  stseen  või  dialoog ,  ellips  ehk vahelejätt)
Sagedus (ühekordne, korduv ja  koondav  jutustus)
Fiktsionaalses  tekstis  on  autori  ja  loo  vahel  instants,  kes   vahendab   sündmustikku
lugejale. Reaalne autor otsekui delegeerib jutustamise jutustajale. Austria anglist Franz
Karl 
Stanzel 
(sünd 
1923) 
on 
käsitlenud 
tüüpilisi 
jutustamisolukordi.
Jutustamisolukorra  loovad  peamiselt  vaatenurk  ( perspektiiv )  ning  jutustaja  hääl  (kes
räägib?). (Die typischen Erzählsituationen im Roman, 1955; Typische Formen des  Romans , 1964;
Theorie des Erzählens, 1979).
Stanzel eristab
♦  Auktoriaalset jutustamissituatsiooni
♦   Isiklikku  jutustamissituatsiooni
♦  Ja mina-jutustamissituatsiooni
Gérard  Genette  Discours du récit (1972) ja Nouveau discours du récit (1983)
Vaatepunkt
♦  Teose maailmas on kõik faktid antud teatud valguses, mingist vaatepunktist.
♦  Informeeritus;
♦  Subjektiivsus vs  objektiivsus ;
♦  valdav vaatepunkt vs vaatepunktide  paljusus
♦  püsiv vs muutuv vaatepunkt
Kestus.
Genette eristab neli põhilist jutustuse kiirust.
1) väljajätud – lõputult kiire
2) kokkuvõte – suhteliselt kiire
3) stseen – suhteliselt aeglane
4)  deskriptiivne  paus – nullprogress
Vaatepunkti küsimused  Genette’i käsitluses
Moodus ( distants , perspektiiv, fookus) vs. hääl (ehk  fokalisatsioon  vs. narratsioon: Kes
näeb/ tajub? vs.  Kes räägib?)
Fokalisaatori mõiste – see, kes vastutab jutustuses väljendatud vaatepunkti eest
Fookus  näitab,  kui  kaugele  tegelaskuju  ellu  (mõtetesse,  tunnetesse  jms)  meil  on
võimalik  tungida  ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda.
Genette, Gérard: Narrative  Discourse . Oxford 1980.
  Nullfokalisatsioon –  jutustaja teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju)
  Sisemine fokalisatsioon  - jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja
= tegelaskuju)
  Väline fokalisatsioon – jutustaja teab tegelaskujust vähem
  Homodiegeetiline – jutustaja on jutustatava maailma osa
  Heterodiegeetiline – jutustaja ei ole jutustatava maailma osa;
  Autodiegeetiline  –  (homodiegeetiline)  jutustaja  on  samas  peategelane,  jutustab
otsekui oma lugu.
Omaelulooliste tekstide puhul räägib  Philippe  Lejeune ‘autobiograafilisest lepingust’ ,
mis  põhineb  osalt  autori  ja  jutustaja/peategelase  samasusel  ning  asjaolul,  et    teost  on
määratletud kui autobiograafiat .
Hermann  Hesse  “Stepihunt”
   Raamjutustus  (ekstradiegeetiline – jutustust jutustatakse)
   Minajutustus  (fiktiivne päevik - homodiegeetiline)
  Tractatus (intradiegetiline n.ö teise astme jutustamine, jutustus jutustuse sees)
Kokkuvõttes eristatakse enamasti nelja  tüüpi jutustajaid:
  Ekstradiegeetiline-heterodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes jutustatava maailma osa
ei ole);
  Ekstradiegeetiline –homodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes on jutustatava maailma
osa);
  Intradiegeetiline-heterodiegeetiline  (2.  astme  jutustaja,  kes  ei  ole  jutustatava
maailma osa ega esine jutustatavas loos);
  Intradiegeetiline-homodiegeetiline  (2.  astme  jutustaja,  kes  on  jutustatava  maailma
osa ja jutustab oma lugu > autodiegeetiline).
TEGELASKÕNE erinevaid vorme
  Tegelase kõne kaudu on võimalik luua tegelaskuju  keeleline   identiteet
1)  otsene  kõne  –  tegelased  räägivad,  jutustaja  taandub  tahaplaanile.  Võrreldav
draamaga
Dialoog võib tegevustikku edasi viia
2) kaudne kõne
Jutustaja refereerib tegelaste mõtteid ja juttu.
Öeldu ei ole nii vahetu, jutustaja valib, saab anda oma hinnangu, võtta kokku.
3) siirdkõne
Vormiliselt räägib küll jutustaja, ent samas on tunda ka tegelase kohalolekut. Siirdkõne
sobib  eriti  tegelase  mõtete  ja  tunnete   edasiandmiseks ;  samuti  tegevuse   seisukohast
oluliste minevikus aset leidnud sündmuste kajastamiseks.
4)  Sisemonoloog
Tegelaskuju  mõtted  1.  isikus,  jutustaja  ei  sekku.  Reeglina  järgitakse  süntaksi  ja
grammatikat.
5)  Stream  of conciousness – teadvuse  voog
Katse  näidata  muljeid , mõtteid, tegevust nii elulähedaselt kui vähegi võimalik, süntaksi
ja  grammatikareegleid  ei  järgita.  Kajastatakse   vabu   assotsiatsioone.  Näide:  James
Joyce “ Ulysses ”
RUUM
Keel on ka ruumisuhete mõistestamisel oluline, üks selle põhivahenditest
Binaarsed  vastandused
Kõrge  - madal ehk üleval – all
Parem – vasak
Avatud – suletud
Piiratud – piiritu
Surelik – surematu
Taevas – maa –  allilm  (kolmeastmeline vertikaalstruktuur)
EEPOS
Vanakreeka έ ος ‘värss, sõna’ - ‘jutustus,  luuletus ’
Ajalooliselt  vanim  narratiivse  teksti  vorm,  üks  jutustava  kirjanduse  põhiliike,  olulisim
narratiivne   suurvorm   romaani  kõrval.   Eeposed   on  reeglina  seotud  kõnes,  neid
iseloomustab laiahaardeline ning ulatuslik tegevustik.
“ Dekameron ”Gilgameš” 
(sumeri)
“Lusiaadid” (portugali)
2700  e.m.a.
“Kangelane tiigrinahas” ( gruusia )
“Ilias” (Vana-Kreeka) kirja pandud 7.-
“Manas” (kirgiisi)
6. sajandil e.m.a.
“Nibelungide laul” (saksa)
“Odüsseia” (Vana-Kreeka)
“Rolandi laul” (prantsuse)
“ Aeneis ” (Vana- Rooma ; Vergilius)
“Laul minu  Cidist ” ( hispaania ) u. 1140
“Vanem   Edda ”  ( skandinaavia )  13.
“ Kalevala ” (soome) 1835
sajandil
“Kalevipoeg” (eesti) ilmus 1862
“ Beowulf ” (anglosaksi) u. 8. saj
Romaan
Ka romaan on jutustava proosa suurvorm. Romaani tunnusteks on probleemiderohkus,
mitmekülgsus  elu  kujutamisel,  mitu  süžeeliini  ja  suur  tegelaste  hulk,  sündmuste
pikaajaline  kulg.  Esimesed   romaanid   kirjutati  juba  hilisel   antiikajal .   Kaasajal   on
romaanižanr väga mitmekülgne, see hõlmab väga erinevate tunnustega, erineva stiili ja
mahuga  tekste .
Mõiste “romaan” võeti kasutusele keskajal. Valitsevaks žanriks kujunes see alles 19.-20.
sajandil.
Romaani saab liigitada erinevatel alustel, nt
ainestiku järgi  - ajalooline, armastus,  seiklusromaan  jne
kujutamisviisi järgi psühholoogiline romaan,  arenguromaan , esseistlik romaan. Jne
mahu järgi lühiromaan, epopöa
vormi järgi - päevikromaan, värssromaan
Novelli  iseloomustab  tihe  sündmustik  ja    väike  hulk  tegelasi,  harilikult  on  vaid  üks
keskne   teema.  Üheks  novelli  oluliseks  tunnuseks  peetakse  puänti  (üllatavat   lahendust ,
ootamatut pööret
Novelližanri looja on 14. sajandi Itaalia kirjanik  Giovanni   Boccaccio  (“Dekameron”).
Tuntud  novellikirjanikud  on  näiteks  Franz   Kafka ,  Anton  Tšehhov,  Edgar   Allan   Poe,
Friedebert  Tuglas jpt.
Short story  Ernest  Hemingway
Jutustusel  sündmustik on sageli novellist laialdasem, see ei keskendu vaid ühe peamise
sündmuse  ümber.  Ka  vorm  on    vabam.    Jutustus  võib  olla  romaanist    lühem  ja
ülesehituselt lihtsam.
Jutustus võib olla  esitatatud  jutustaja vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on
selles osaline.
Muinasjutt  on lühike proosajutustus, mille sündmustikus sisalduvad  imed  jm  asjaolud ,
mida  reaalses  elus  ei  esine.  Muinasjutt  on  üks    peamisi   rahvaluule   proosažanre,  mida
iseloomustavad järgmised tunnused:
♦  Maailm on imepärane.
♦  Aeg ja ruum ei ole määratletud.
Julmad elemendid  viitavad seostele müütidega
Anonüümsed rahvamuinasjutud / kunstmuinasjutud ( Perrault , Andersen;  Faehlmann )
Vladimir Propp muinasjuttude struktuuri analüüs:
Muinasjutt  on  elementaarne   kirjanduslik   (fiktsionaalne)  vorm,  mille  minimaalseks
ühikuks  on  funktsioon.  Samuti  kasutavad   muinasjutud   piiratud  arvu  tegelasi  (Propp
eristab 7 tegevusringi) ja funktsioone.
Funktsioonid on tegevused või tegevuste tulemused:  lahkumine , keeld, keelu rikkumine
jne, Propp eristas muinasjutus on 31 funktsiooni. Tegelased varieeruvad, funktsioonid
on püsivad ning moodustavad kindla järgnevuse (vrd Vladimir Propp “Võlumuinasjutu
morfoloogia” (1928)).
Valm
Legend
Anekdoot
KIRJANDUS:
Annus, Epp: Kuidas kirjutada aega. Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus 2002.
Genette, Gérard:  Die Erzählung. Hrsg. von Jochen Vogt. München 1998.
Gutzen,  Dieter,   Norbert   Oellers,  Jürgen  H.  Petersen:  Einführung  in  die
Literaturwissenschaft.  Ein  Arbeitsbuch.  Unter  Mitarbeit  von   Eckart
Strohmaier. 6., neugefaßte Aufl.  Berlin  1989.
Ihonen,  Markku: Sissejuhatus  kirjandusteooriasse  .  Soome  keelest  tõlkinud  Pärt  Lias.
Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1996.
Lejeune, Philippe: Der autobiographische Pakt.  Frankfurt  am Main 2005.
Martinez, Matias, Michael Scheffel: Einführung in die Erzähltheorie. München ²2000.
Neithal   Reet ;  Lehte  Tavel:    Mis  on  mis  kirjanduses  :  kirjandusterminite   leksikon
keskkoolile. Tallinn: Koolibri 1999.
Stanzel, Franz K.: Theorie des Erzählens, Göttingen 1. Auflage 1979.
Vogt,  Jochen:   Aspekte   erzählender  Prosa.  Eine  Einführung  in  Erzähltechnik  und
Romantheorie. Opladen 1990.
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks
Mis on eepika?
Milliseid küsimusi me võiksime eepilisele tekstile esitada? Proovige vabalt valitud teksti
näitel nendele küsimustele vastata.
Analüüsige aja ja ruumi kirjeldamist  Oskar   Lutsu  “Kevades” ning võrrelge seda näiteks
Viivi  Luige  “Seitsmenda rahukevadega”. Milliseid  sarnasusi  ja milliseid erinevusi
Te leiate?
Mida  mõistetakse  sündmustiku  all?  Kuidas  sündumustik  ja    kirjandusteose  aega
omavahel suhestuvad?
Kuidas moodustub kirjanduslik tegelaskuju? Mõtisklege, millised on erinevused näiteks
Kalevipoja  ja   Joosep    Tootsi   kirjanduslikul  kujutamisel.  Milliseid  vahendeid
kasutatatakse?
Tutvuge Genetti eepilise teksti analüüsi põhimõistetega. Katsetage neid mõisteid Viivi
Luige “Seitsmenda rahukevade” analüüsimisel.
Milliseid tegelaskõne vorme Te tunnete?  Otsige  näiteid teosest, mida Te  parajasti  loete.
Mis on romaan? Kuidas liigitatakse romaane?
Mille poolest erineb “Punamütsikese” maailm “Kevade” maailmast?
Milliseid muid eepilise teksti liike Te tunnete? Defineerige, tooge näiteid.