Draamateooria (0)

DRAAMATEOORIA
“Et  draamateosed  on  määratud  eeskätt  laval   esitamiseks   ( erandiks   on  siin  lugemisdraama),
tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm,  olevikus  (siin ja praegu) esitatav tegevus;
tegevuse keskendatus, tihendatus ning  pingeline  arendus; vastuolud,  kollisioonid  ja konfliktid
tegelaste  suhtes  –  s.o.  sündmustiku   dramatism .  Teatripärasuse,  lavalisusega  on  seotud  ka
draamateose  tektoonika  ehk väline ehitus, teksti jaotus” (Mis on mis kirjanduses)
Meelelisus – näiline  reaalsus  (unenägu)
Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused
Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm.
Näidend kui ühiskondlik žanr
Katarsis
Pinge
Draama  on dialoogiline.
Draama on tegevuslik (performatiivne).
Draama  aegruum  on põhiolemuselt olevikuline
Spetsiifiline ruum
Vahendaja ( jutustaja ) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist
Publiku  juuresolek  on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud
modifitseerivad lavategevust.
Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine
Fiktsioon ia reaalsus
   Fiktsiooni  aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised
suhted
  reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum
  Fiktsiooni ja reaalsuse   vahekord erineb teatrivooluti: kord pannakse  illusiooni
täielikkusele, kord avameelsele tinglikkusele.
  Teatriajaloos on tooni andnud mitte-illusionistlikud  voolud , vastureaktsioonina  realistlik -
naturalistlikule teatrile tekkis programmiliselt antiillusionistlik arengusuund, millel  20.
sajandi teatris oluline tähendus.
Näidendi struktuur
Teksti jaotus vaatusteks, piltideks ja stseenideks jm
•   peatekst   –  kõneldav  tekst,  s.o.  see  tekst,  mille  näitlejad  lavalt  dialoogidena  ette
kannavad.
•  kõrvaltekst  koosneb  järgmistest  osadest:  näidendi  pealkiri,  tegelaste  nimestik,
vaatuste,  piltide,  stseenidemarkeeringud  ja  eeskätt  režiijuhised,  st  juhised  selle  kohta,
mis  toimub  laval,  samuti  dialoogides  kõnelejate  nimetamine  enne  nende  ütlusi.  Seda
kõrvalteksti  näidendi  vaataja  tekstina  ei  näe,  keelelisena  on  see  osa  tekstist  antud
üksnes näidendi lugeja jaoks. Kasutatakse ka  terminit   remark .
Ekspositsioon (lad. expositio ‘selgitus, esitus).
“medias in res”; ‚ab ovo‘
Ekspositsiooni  funktsioonid
•  juhatada  sisse praegusesse olukorda
• informeerida eelloost
• panna tegevus käima
b) klassikalise draamateose kompositioon
aristotellik  näidend  –  “range  ülesehitusega,  terviklik  ja  selge  arenguskeemiga  sõlmitusest
konklusiooni ehk lõpplahenduseni. Aristotelese järgi: näidendil olgu algus, keskkoht ja lõpp,
sobivad karakterid, pööre õnnelt õnnetusele või vastupidi, äratundmine ehk teadasaamine ja
kannatus,  millest  lõpuks  sünnib  vaataja  katarsise,  hirmu  ja  kaastunde  läbi”  (Mis  on  mis
kirjanduses)
Kolm ühtsust
• ajaühtsus – tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile;
• kohaühtsus – välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust  Aristoteles  ei maini,
seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris)
• tegevustiku ühtsus.
Mida mõistatakse tegevusühtsuse all?
• tegevus keskendub ühele tegevusliinile;
• kõik toimuv on kausaalses seoses;
• suletus;
•  finaalsus.
Gustav  Freytag  (“Draamatehnika” 1863) kirjeldas draama tegevuse arengut järgmise
skeemiga :
 
Klassitsismi draamakontseptsiooniga ei sobi  kokku Shakespeare'i looming, Ibseni ja
Brechti  eepiline draama, absurdidraama, mitte-euroopa näitekirjandusliku traditsiooni jm.
Avatud vorm dramaatikas
• koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni
•  stseenid  vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt
• tegevusühtsus  ei  kehti,  stseenid  ei  ole  omavahel  põhjuslikus  seoses,  vaid  lihtsalt
mingil moel ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad
• lõpp ja algus ei ole selged
• puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud
Avatud vormi on eelistatud 20. sajandi  esteetikas , nt ekspressionistlikus teatris, absurditeatris,
aga ka postmodernstes eri kunstiliikide  piire  katsuvais happening’ ides  ja  performance ’ites
(Viimaste puhul on vaieldav, kas neid saab pidada näidenditeks või kirjanduseks).
Commedia   dell ’ arte
Improviseeritud teksti ning kindlate tegelastüüpide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis 16.
sajand Itaalias. Esineti nii lavadel kui ka vabas õhus.
Tegelastüübidcon näiteks rikas ja  ihne  kaupmees ning edutu naistekütt (Pantalone),  naiivne  ja
ühtaegu  saamatu  Arlekiin,  nutikas  Pulcinella,  koomiline  unistaja  Pierrot , koketne teenijanna
Colombina jne.
Valmis teksti siin ei ole,  stsenaarium  määrab vaid üldiselt ära tegevuskäigu.
Kirjandus
Annus , Epp,  Arne  Merilai,  Anneli  Saro:  Poeetika . Tartu 2007.
Antiigileksikon. Tallinn 1985.
Aristoteles:  Luulekunstist.  Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt.
Toimetanud Ain  Kaalep . Tallinn 2003. (ka võrguteavikuna)
Epner , Luule: Draamateooria probleeme 1. [Võrguteavik] Tartu Ülikool; Epner, Luule:
Draamateooria probleeme. 2. [Võrguteavik] Tartu Ülikool
Hamacher, Bernd:  Aspekte  der Dramenanalyse. In: Arbeitsbuch: Literaturwissenschaft. Hg
von  Thomas  Eicher u. Volker Wiemann. 3., vollständig überarbeitete Auflage 2001.
Paderborn / München / Wien / Zürich 2001, S. 133-170
Ihonen,    Markku:  Sissejuhatus  kirjandusteooriasse  .  Soome  keelest  tõlkinud  Pärt  Lias.
Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1996.
Kleis,  Richard :Antiikkirjanduse ajalugu. Tallinn 1980.
Neithal  Reet ; Lehte Tavel:  Mis on mis kirjanduses : kirjandusterminite  leksikon  keskkoolile.
Tallinn: Koolibri 1999.
Vogt,  Jochen:  Einladung  zur  Literaturwissenschaf.t  München    2001.  (ka  kodulehekülg
http://www.uni-essen.de/literaturwissenschaft-aktiv/einladung.ht m)
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks
Mille poolest on draamateosed erilised?
Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada?
Defineerige mõisted remark, ekspositsioon, nimetage ekspositsiooni funktsioonid.
Võrrelge klassikalise  vormiga   draamat  avatud vormiga draamaga.
Analüüsige viimati teatris vaadatud näidendit. Milline oli selle vorm?
Mida tähendavad näitemängu puhul kolm ühtsust?
Mis on commedia dell´arte?