Eliidi teooriad eliidita ühiskonna võimalikkusest (0)

Eliidi teooriad eliidita ühiskonna võimalikkusest
Eliidi teooriatest on tuttavlik lähenemine , mis jagab inimesed ühiskonnas laias laastus kahte lehte: eliidiks ja massiks. Ehkki Le Bon ei jaga oma käsitluses inimesi otseselt säärase määratluse järgi, viitab temagi eelnimetatud dualismile, kus mass otsib instinktiivselt liidrit, kes juhiks avalikku sfääri ja korraldaks süsteemi. Le Bon`i järgi ei ole mass suuteline eliidita eksisteerima: arutlema , kontrollima oma impulsse, arendama kultuuri (Hartmann 2007); säärast suhtumist eliidi vajalikkuse osas võiks pidada varasemas kirjanduses, mis käsitleb eliidi temaatikaid, valdavaks.
Täpsema massi ja eliidi määratlusega tuleb välja Mosca , kes kirjeldab protsessi, kus igas ühiskonnas (olenemata selle arengutasemest) eristub kaks peamist klassi: valitsev ja valitsetav klass. Valitsev klass on alati väiksem, täidab poliitilist funktsiooni, monopoliseerib võimu ja naudib hüvesid, mida see endaga kaasa toob. Valitsetav klass on arvukam ja alluv. Siiski on suhe klasside vahel keerulisem kui esmapilgul paistab, sest ka valitseva klassi seast kerkivad esile juhtfiguurid ning alluv klass avaldab oma tegevusega mõju valitseva klassi poliitikatele. Eeldus, mis hoiab valitsevat klassi võimul, on organiseeritus ja üldine tunnustatus . Seetõttu moodustavad valitseva klassi indiviidid , kellel on väärtusi (intellektuaalseid, moraalseid, materiaalseid), mis on ühiskonnas kõrgelt hinnatud (Mosca 1939).
Dualistlikku eliidikäsitlust peetakse ajaloosündmuste tõttu II MS ajal ohtlikeks ja liialt piiritletuteks, andmata head ülevaadet ühiskonnas tegelikult eksisteerivatest klassidest. Sel põhjusel tõstis pead 20. sajandi poolel funktsionalistlik pluralistlik eliidikäsitlus, mis leiab, et eliit on vajalik ja asendamatu (Hartmann 2007), kuid ei ole sisemiselt alati nii ühtne, kui seni arvatud.
Mannheim toob eliiditeooriatesse meritokraatia mõõtme kui eliidi kujunemise vahendi ning eristab kolm eliidigruppi: poliitiline ja organisatsiooniline eliit; intelligents ja kunstieliit; moraalne ja religioosne eliit. Esimesed kaks eliiti esinevad äris, administratsioonis ja poliitikas, kus nad on vastutavad erinevate soovide integreerimise eest. Ülejäänud nelja ülesanne on arendada teadust ja kultuuri. Eliiti loetakse avalikkuse jaoks asendamatuks. Avatud ja demokraatlik massiühiskond peaks kasvatama ka eliiti, omades ligipääsu viimasele . Eliit muutub vähem eksklusiivseks ja saavutused saavad elitaarse grupi hulka pääsemise aluseks. Säärased arengud on ühiskonnale vajalikud, kuid teisalt ohustavad ka kultuuri. Eliidil on oht muutuda väga hajusaks (orientatsioonipuudus), kusjuures erinevad eliidid ei suuda enam ühiskonda vormida (Hartmann 2007).
Funktsionalistid põhjendavad eliidi eksistentsi peamiselt inimeste motiveerimisega sotsiaalses süsteemis, pakkudes „õiglast“ palka ametite erineva funktsionaalsuse alusel. Kui positsioonid ja ülesanded oleksid sarnaselt meeldivad, siis ei oleks vahet, mis positsioonil keegi asub. Kuna mõned neist on kergemad-teised raskemad , nõuavad enam väljaõpet ja oskusi, mille tarbeks napib kvalifitseeritud tööjõudu, ning osad funktsionaalselt olulisemad, siis on vaja rakendada meelitamis- mehhanisme ja jaotada neid positsiooniti erinevalt. See tingibki sissetulekutest sõltuva sotsiaalse staatuse ja teatud positsioonide prestiiži leviku ühiskonnas. ( Davis & Moore 1945).
Sellele väitele pareerib Tumin, kes väidab, et positsiooni funktsionaalset tähtsus on keeruline hinnata ning talentide arvu piirab sotsiaalse stratifikatsiooni süsteem ise, mitte ei ole see loomulikult piiratud. Lisaks välistele motivaatoritele peaks oluline olema ka positsioonitäitja sisemine motivatsioon , mis peaks toituma rahulolust tööülesannete täitmisel ning mida ühiskond omapoolselt enam kompenseerima ei peakski. Tööjõu oskuste piiramine pärsib kättesaadavate talentide hulka ja ühiskonna tootlikkust, õhutab tekkinud kihtide vahelist vaenu ja ühiskonda kuulumistunnet (Tumin 1953).
Kui eliidi positsiooni ja võimu defineerimisel lähtutakse paljuski selle käsutuses olevatest vahenditest (kapitalidest) ja privileegidest, mis viimastega kaasnevad, siis Marxi seisukoht antud küsimuses on kategooriline ja selge: tootmisvahendite ainuomamine on töölisklassi ekspluateerimine , säärane ühiskondlik kord tuleks asendada sotsialistlik-kommunistlikuga ( Plotnik 2008). Ehkki eliit kujuneb välja igas arengustaadiumis ühiskonnas, on tänasel päeval valdav kapitalistlik-liberalistlik maailmavaade, mis toob kaasa selle, et teatud vahendid on kogunenud kindla grupi kätte, keda võib nimetada ka eliidiks. Eliit, funktsioneerides avalikul väljal ehk turul, napsab siiski ise kõige suurema ampsu ja kasumi ning kuritarvitab paljude arvates nõnda oma võimu ja õigusi.
Mosca järgi on plutokraatia eliidi suurim võim ja pahe (Hartmann 2007). Eliidile on ette heidetud, et nad koondavad enamuse maailma rikkustest enda kätte. Ehkki kohati näib tõepoolest kehtivat reegel, mille alusel rikkad saavad aina rikkamaks ning vaesed jäävad aina vaesemaks, räägitakse tänasel päeval üha vähem nendest eliidi hulka kuuluvatest isikutest, kes on teada-tuntud üle terve maailma ning kes iga-aastaselt suurema osa oma teenitud tulust näiteks heategevuseks annetavad (nt Bill Gates ).
Eliidile võib ette heita, et koondades võimu ja rikkusi, on nad hoolimatud ebavõrdsust vähendavate lahenduste osas. Kuid ka massile võib ette heita seda, et nad lasevad süsteemil endi elusid juhtida, haarates liialt vähe kinni võimalustest ja õigustest, mida demokraatia ja meritokraatia neile pakuvad. Kuidas teisiti mõista asjaolu, et Keskerakonna valija hindab demokraatlikke põhimõtteid vähem oluliseks kui eestlaste keskmine hinnang seda on, ehkki suur osa erakonna valijaskonnast on just nimelt vaesuse riskigruppi kuulujatest (nt vanem elanikkond, muulased) (Eesti elanike suhtumine…2014)?
Enamuse ühiskonnas toodetavatest tuludest loob siiski eliit, kelle investeeringud võimaldavad soodsat pinnast majanduskasvuks, mis üldkokkuvõttes tagab parema eluolu kõigile kodanikele. Seetõttu võiks majanduslikku eliiti vaadelda ka kapitali akumuleerijana, kes investeerib vaid soodsate asjaolude ilmnemisel , kaitstes sellise taktikaga nii kapitali kui investeeringu vastuvõtjat ja tarbijat majandusmullide tekkimise eest, mis peaks ometigi tänuväärne olema.
Sotsiaalse õiglus teoreetikud on veendunud, et eliidi kalduvusega oma võimu majanduslikes huvides ära kasutada tuleb võidelda, sest ühiskonna arvelt saadud hüvede enese huvides realiseerimine ei ole eetiline ega üldsuse kasuks. Siiski on rikaste võimu väide kahetisi emotsioone tekitav: Dahrendorf väidab omapoolselt, et suured sissetulekud ainuüksi ei taga kohta eliidi seas (võimu) ja kõrget prestiiži (Hartmann 2007).
Leian, et eksiarusaam „rikas=eliit“ on levinud ka Eestis, mis õhutab enam klasside vahelist vaenu kui et annaks rikastele reaalselt võimaluse (ja ka soovi) eliidi funktsioone (toimida ühiskonna üldise arengu huvides) täita. Eliidi sisemine suur diferentseeritus ei kõnele enam sarnasest organiseeritusest, kui võis pidada veel selle omaduseks mõned kümnendid tagasi. Eliidi sisemine nõrgenemine ja mitmekesisus , millega ei kaasne selget arusaama eliidi definitsiooni, positsiooni ega võimu osas, soodustabki eksiarusaamade levikut, kus eliidi hulka arvatakse näiteks ka uusrikaste seltskond , kes naudib lahedamat eluolu enamasti alles esimest põlve ning ei täida ka eliidile kohaseid funktsioone. Viimasele väitele võiks Eesti puhul siiski vastu vaielda. Eesti oma noore demokraatiaga on andnud võimaluse eliidi hulka tõusta ka neil, kel puudub soodustav perekondlik päritolu, paljud näidetest pärinevadki majandusliku eliidi hulgast (nt Jevgeni Ossinovski , Andrei Korobeinik). Seda võiks põhjendada ühelt poolt pigem levinud meritokraatia põhimõtetega Eestis, kuid teisalt ka asjaoluga, et Eestis puudub „juurtega“ eliit, mis oma kinnisusega takistaks uute liikmete juurdevoolu.
Vanemates ühiskondades kui Eesti ei ole tõeline eliit siiski üleöö sündinud nähtus. Bourdieu hinnangul on eliidi puhul tegemist neljanda-viienda põlve generatsiooniga, kelle esivanemad on näinud vaeva, et suguvõsal oleks võimalik hilisemas tulevikus teatud hüvesid nautida, kuid ka kohustusi täita, mida klassile omaselt teadvustatakse (Bourdieu 1984). Sarnaselt Bourdieuga viitab ka Mosca sotsiaalsele kapitalile, mis määrab klassidele omased tunnused ja karakteristikud (Hartmann 2012). Traditsioonid ja keskkond kujundavad inimeste omadusi.
Bourdieu viitab Prantsuse ühiskonna põhises analüüsis , et kõrgem klass on sündinud akumuleerides olemasolevat ja investeerides seda läbimõeldult. Kõrgklassi hoiab tugevana selle ühine väärtuste baas, mis peegeldub paljuski perekonna ja sotsiaalsete suhete väärtustamises, kandudes habituse kaudu edasi, samal ajal pidevalt arenedes (Bourdieu 1984). Kui väärtuste baas on üks eliidi hulka jõudmise eeldusi , siis võiks arvata, et madalamadki klassid võiksid olla suutelised ühiskondlikult respekteeritud väärtusi omaks võtma ning nende poole püüdlema. Jättes kõrvale eliidi palju kritiseeritud oskuse monopoliseerida turgu, on väärtuste ja standardite puhul tegemist dimensioonidega, mida mitte ükski „ ülevam “ klass ära võtta ei saa. Ometi on tähendatud tendentse, et madalama elatustasemega indiviidide väärtused erinevad eliidi omadest ja on vähem perekesksemad.
Probleemiks eliidi eksisteerimisel võiks pidada ka selle suletust. Kuivõrd saab aga väita, et see on reaalseks probleemiks tänasel päeval? On pea võimatu mõõta sellise probleemi olemust, kui ei ole teada inimeste tegelikud püüdlused ja ambitsioonid. Sotsiaalse ebavõrdsuse uurijad väidavad, et kehvemad keskkondlikud ja majanduslikud kasvutingimused annavad võimaluse omandada kehvemat haridust, mis pärsib omakorda motivatsiooni ja suunab varem tööturule. Ometi võiks ju eeldada, et tänasel päeval on massidesse levinud haridussüsteem see, mis väldib hariduslikku ebavõrdsust, kus noorte võimalused on sünnijärgselt ära määratud. Näib siiski, et massiharidusest ei piisa, sest ikkagi nähakse, et eliidi kasvulava on rohelisem. Eesti puhul võiks siiski arvata, et haridussüsteem toetab laste püüdlusi võrdselt, pakkudes tasuta haridust kuni kõrghariduseni välja, luues sellega võimaluste võrdsema ühiskonna .
Kui Khan heidab eliidile ette, et avatus on näiline ning eliit pigem kujutab enesele ette, et saavutatu on raske töö vili (Khan 2012), siis Eesti kontekstis leian, et kõigil ambitsioonikatel indiviididel on võimalik oma püüdlusi realiseerida. Haridus ei ole enam individuaalne saavutus, vaid kättesaadav ja teatud piirini isegi kohustuslik. Hariduse ekspansioon võib olla ka problemaatiline: on loogiline, kui haridus on kättesaadav kõigile, siis tekib juurde ka kõrgelt haritud isikuid, kes idee poolest võiksid kvalifitseeruda ühel hetkel ka eliidi hulka. See tähendaks aga liigset juurdekasvu eliidile, mis tähendab omakorda, et eliit on sunnitud ühtsuse säilimise huvides omapoolselt reguleerima sellele juurdepääsu teatud kindlate omaduste alusel. See võib aga eliidi taas mõneks ajaks kinnisemaks muuta.
On omane, et erisuste ilmnemisel mistahes valdkonnas hakatakse otsima süüdlast. Nii on see ka ühiskonna stratifikatsiooni esinemise puhul. Mistahes grupi-või meeskonnatööd tehes on loomulik, et esile kerkib keegi, kel õnnestub teiste organiseerimine hästi. Selle isiku, nimetagem teda juhiks, panus ja juhtimisoskus aitavad tervel meeskonnal ülesande ära lahendada. Ehkki protsessis eristuvad inimeste erinevad iseloomud ja võimed, on tulemus kogu meeskonna ühine panus ning rõõm saavutatu üle jagatud. Grupitöö korral ei süüdistada juhti tema liigses ambitsioonikuses teiste üle võimu haarata, kuid ühiskonnas esile kerkinud erinevate klasside puhul süüdistatakse tihti eliiti selle liigses võimuahnuses ja klassisüsteemi taastootmise soodustamises.
Khan väidab, et eliit on paljuski ebavõrdsuse sisuks , olles pime kasvava ebavõrdsuse probleemide suhtes ja vaenulik programmide suhtes, mille eesmärk oleks ebavõrdsust vähendada (Khan 2012). Tekib küsimus, kuidas on võimalik süüdistada eliiti, kes on ka ise selle sama süsteemi produkt ? Kui on huvi katsetada klassideta ühiskonna võimalikkust, kas siis ei tuleks kardinaalselt hoopiski süsteemi ennast muuta? On ju kõik klassid selle süsteemi produktid . (Ent mis on süsteem?)
Nõustun teooriatega, mille kohaselt on eliit (ka sisemiselt eristunud) ja mass loomulikud ühiskonnast eralduvad kooslused . Siiski leian, et on oluline jälgida, et eliit oleks piisavalt avatud, kvalifitseeritud ja toimiks demokraatlikel põhimõtetel üldsuse huvides, kus ligipääsu tagavad reaalsed võimed ja oskused, mitte päritolu või sotsiaalne ringkond. Ühiskonnas näib valdav olevat suhtumine, mille alusel nähakse vaid võimueliidil õigust langetada olulisi otsuseid, määramaks ühiskonna arengusuunad ja säilitamaks olemasolevat võimu. Leian siiski, et isegi kui eliidi hulka kuuluvad majanduslike, poliitiliste ja militaarsete organisatsioonide juhid, ei ole nemad ainsad, kes omavad õigust langetada olulisi otsuseid (nagu väitis Mills). On oluline, et massiks nimetatud kodanikkond teadvustaks oma õigusi, oskaks koopereeruda, suunata eliidi otsuseid teadlikult ning läbimõeldult. See eeldab inimeste haritust ja huvi korraldada oma elu, mis tänasel päeval on kodanikeliikumiste hulka vaadates väga tagasihoidlik . Seni, kuni kodanik delegeerib otsustamise õiguse valimistel, kõhutunde alusel, poliitikule, võibki väita, et Eestis on strateegiliseks eliidiks poliitiline ringkond, kes koos majandusliku eliidiga ei pea vähese kodanikkonna huvi ja kontrolli tõttu paljuks aeg-ajalt ka oma võimuvolitusi kuritarvitada.
Mida eeldaks eliidita ühiskond? Eelneva põhjal leian, et eliidita ühiskond on suur väljakutse , mis eeldaks suuresti seda, et inimesed oma ambitsioonikuselt, töökuselt ja iseloomult oleksid sarnaste huvidega . See eeldaks põhimõtteliselt massi suutlikkust end sarnaselt eliidile ise juhtida. Oleks ühiskond oma senise rännakuga tallanud sisse juba tuttava raja, mida mööda voolav mass kui Loggerheadi kilpkonn läbi Atlandi ookeani rännata saaks, võiks klassideta ja eristuva eliidita ühiskond võimalik ollagi. Ent ühiskonnad on eri arengujärkudel, sisemiselt enamasti lõhestunud, mistõttu ühisest teadvusest rääkida ei saa.
Olen nõus Kornhauseriga, kes väidab, et eliiti hoiavad tagasi oma võimu liigkasutamisest demokraatlikud põhimõtted ja eliidisisene konkurents . Laswell ja Kaplan lisavad ka selle, et eliit peab olema massidele avatud (Hartmann 2007). Seda, kas saavutuste demokratiseerimine hariduse kaudu on intelligentsi proleaadistamine või mitte (nii nagu Mannheim väitis— intelligentsus kui universaalne paradigma ), on võimalik näha mõningase aja pärast. Kuid seniks , leian, et hariduse ja harituse propageerimine võiks olla üks vahend, kuidas ühiskonna ühtekuuluvust suurendada.
Usun, et loomulikult esilekerkivaid klasse ei ole võimalik jätkusuutlikult alla suruda. Teatud grupid ühiskonnas eristuvad niikuinii. Mida ühiskond omapoolselt teha saab, on jälgida, et süsteem toetaks inimeste hariduse omandamist ning nende harimist aspektides, mida võib pidada madalama klassi nõrkuseks tänasel päeval: pereväärtuste vähene hindamine, materiaalse ebaadekvaatne ja mitteoskuslik hindamine, sihipäratus ja vähene huvi avaliku elu korraldamise vastu. Küsides „Kes on süüdi eliidi liigses mõjuvõimus ja klasside taastootmises?“, oleks õigem vastata, et süsteem ja selle erinevad osad: nii eliit kui ka mass. Eliit on süüdi, et annab aeg-ajalt järele kiusatustele ja isiklikele huvidele ning mass on süüdi oma rumaluses, enesekeskuses ja huvipuuduses.
Kasutatud kirjandus
Bourdieu, P. (1984/1979) Distinction: A Social Critique of the Judgement of Taste. T.J Press (Padstow) Ltd. Padstow, Cornwall
Davis, K. & Moore, W.E (1945) Some Principles of Stratification.
Ehin , P., Ainsaar, M., Talving, L. ja Reiljan, A. Eesti elanike suhtumine demokraatiasse Euroopa Sotsiaaluuringu andmete põhjal. Uuringu aruanne. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2014. http://demokraatiauuring.ut.ee
Hartmann, Michael (ed.) (2007) Sociology of elites. London: Routledge
Khan, S.R. (2012) Identities: Global Studies in Culture and Power . 19:4, 477-484. Routledge
Mosca, G. (1939) The Ruling Class and Elites. 195-201
Plotnik, Heigo (2008). Sissejuhatus. Plotnik, Heigo (Toim.). Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas (7 - 39). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Tumin, M.M. (1953) Some Principles of STratification: A Critical Analysis
6