Kas varanduslike erisuste alusel kujunenud nn. 2 Eestit võivad ohustada ühiskonna sidusust? (0)

Kas varanduslike erisuste alusel kujunenud nn. 2 Eestit võivad ohustada ühiskonna sidusust?
Mis tähendus on sõnal ühiskond? On see suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis või siis kogum indiviide, kes peavad end ühe ja sama sotsiaalse rühma liikmeks? Ehk on ühiskond aga nagu mingisugune klubi, kus igal ühel meist on teistega midagi ühist ning midagi, mis meid kõiki omavahel seob? Iga viimnegi välja toodud seletus on loomulikult õige. Siinkohal soovin rõhutada aga siiski viimast- inimeste omavahelist sidusust. Just see aspekt on äärmiselt oluline ühiskonna normaalseks toimimiseks. Kuid kas on midagi, mis võib seda ohustada?
Meie praegust ühiskonda iseloomustab kihistatus. See mängib olulist rolli ühiskonna korrastamisel ja sidumisel, sest paigutab iga inimgrupi teatud positsioonile. Seoses tänapäeva inimese jaoks ühe olulisima asjaga – rahaga - on üheks põhilisemaks kihistumise aluseks muutunudki just inimeste majanduslik olukord ning toimetulek . Selle alusel ongi meie ühiskond üldisemas pildis jaotatud kaheks äärmuslikuks kihiks.
Esimene grupp on niinimetatud eliit ehk kõrgklass, kes omab kõrgemat positsiooni ehk staatust kui teised. Sellise sotsiaalse staatusega grupp omab seda, mida sellises ühiskonnas väärtuslikuks peetakse. Olgu selleks siis kasvõi lihtlabane rikkus või hinnalise maatüki omamine . Ja siis on need teised- järgijäänud. Need on need teised, kes eliiti ei kuulu ning jäävad sellest grupist tüki maad eemale. Selleks on mass ehk tavalised inimesed. Need indiviidid, tavakodanikud, omavad laiema üldsusega võrdseid õigusi ning nende majanduslik toimetulek on üldjuhul riigi keskmine. Niisiis ongi meie Eesti riik justkui kaheks jaotatud. Õigem oleks ehk öelda kaheks kujunenud. Kujunenud on see selliseks aga tänu tööstuse kiirele arengule ning uutele niinimetatud palgarikastele töökohtade. See kõik on andnud tõuke sellele, et inimestel on võimalik liikuda ühest klassist teise. Kuid kuidas on selline kihistunud kaksikühiskond Eestit mõjutanud? Või kas üldse ongi? Kas varanduslike erisuste alusel tekkinud kaks eri Eestit võivad ohustada ühiskonna sidusust?
Kuigi kihistumine mängib oluliselt rolli ühiskonna sidumisel, nagu eespool juba mainitud ning seletatud, siis tegelikult on asjal ka teine külg ning seda võib vaadelda ka vastupidiselt. Meie praeguses Eesti ühiskonnas, kus rahvas on selgelt eristunud varanduslike erisuste alusel kahte gruppi, on jõudnud kätte järgmine olukord. Need niinimetatud grupid on hakkamas teineteisest eralduma, laiali tõmbuma. Kumbki rühm on väljas just enda õiguste eest, eesmärgiga enda elu paremaks muutmine. Sellest tulenevalt hoiavad ühe grupi „liikmed“ omavahel kokku. Selles ei ole aga midagi halba ning lubamatut. Neid valdab ühise majandusliku positsiooni ning varandusliku suuruse pärast ühtekuuluvustunne. Kuna tänapäeval mängivad need meie ühiskonnas suurt rolli, ei saa sellist kokkuhoidmist ühiste omaduste alusel kellelegi ette heita. Kuid mida enam need grupid aga ühte hoiavad, seda järjekindlamalt nad eralduvad sellest teisest, vastandgrupist – teisest Eestist. Selline olukord ohustab aga meie ühiskonna sidusust. Mismoodi see eraldumine käib ning milles see seisneb?
Räägin siinkohal eliidi vaatepunktist lähtudes. Kuigi nad on majanduslikult paremal järjel kui niiöelda teist Eestit moodustav grupp, on nende jaoks oluline ena positsiooni veelgi tähtsustada ning mingil määral esilegi tõsta. Olles kinni vaid endas- enda huvides, enda muredes ning enda kordaminekutes, võidakse unustada aga teised enda ümber. Minu meelest on eliidi üheks ülesandeks aga teiste, mahajäänud isikute abistamine. See ei pea olema otsene aitamine nagu näiteks annetuste tegemine. Abistamine peaks väljenduma eelkõige näiteks otsuste vastuvõtmises riigikogus või eri võimaluste väljapakkumises, et massi elu paremaks muuta. Sellest peab teavitama neid, kellel on võimu midagi muuta.
Nagu juba ennem välja tuli, siis kaks teineteisest erinevat Eestit ohustavad ühiskonna omavahelist sidusust. Ühiskond aga ongi ju paljude rühmade kooselu viis. See kooselu saab toimida vaid siis kui neid gruppe valdab vastastikune usaldus ning tahe teist osapoolt, rühma, aidata. Selle puudumisel pooldub Eesti oma ühiskonnas aga veelgi ning võõrandub teisest osapoolest. Kui sellest edasi mõelda, võib kogu asi viia suure katastroofini, mis halvimal juhul võib välja kujuneda rahutusteks või riigi kahestumisel.
Niisiis... elades Eesti Vabariigis ning kuuludes kõik ühte ja samasse ühiskonda, peame pidama silmas ka teisi enda ümber, kes erinevad meist varanduslikel alustel. See muudabki meist, inimestest, ühiskonna. Omades tahet elada ühtses riigis, peame omama tahet ka selle nimel võidelda ning selle eest vaeva näha. Vaid nii suudame hoida oma riiki tervikuna .