mis raamatu sees on. 14. Mis on kohapärimus? Kohapärimus on koha(nime)keskne, enamasti proosatekstina esitatud folkloor, mille hulka kuuluvad (koha)muistendid ja kohtadega seotud uskumused, kombekirjeldused, ajalooline pärimus, mälestused jm. 15. Kuidas nimetatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kohapärimuse andmebaasi? KOOBAS: kohapärimuse andmebaas 16. Kirjuta siia üks tekstinäide oma kodukihelkonna kohapärimuse kohta Kaali meteoriidikraater- Matthias Johann Eiseni muistendikogumikus "Esivanemate varandus" avaldatud kohamuistendi järgi oli Kaali järve kohal mõis, kus mõisahärra tosinast lapsest kõige vanem ja kõige noorem – poeg ja tütar – soovisid omavahel abielluda. Kirikuõpetaja ütles, et see on võimalik, ja laulatas nad mõisas ära. Pärast laulatuse talitamist ei jäänud kirikuõpetaja pulmapeole, vaid kiirustas koju, käskides kutsaril kiiresti sõita ja keelates tal tagasi vaadata. Kutsar vaatas keelus üle astudes tagasi ja
sportlased, muusikud, skulpturistid ja muud tähtsad tegelased. Rahvuslik kultuur kujunes baltisaksa eeskujudel, ent arenes sellest sõltumatuks, vahel toimub areng vastukaaluks baltisaksa ja vene kultuurimõjudele.Sajandi teisest poolest Tartu ülikoolis arvukamalt eestlastest õppejõude (Mihkel Veske, Karl August Hermann; haridus Leipzigi Ülikoolist). 1860. aastatel alanud rahvaluule kogumisest saab Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni tegevuse tulemusel rahvuslik rahvaluuleteadus (tänu nende tegevusele on eestlastel tänapäeval üks rikkalikumaid ja korrastatumaid keelearhiive maailmas).Sajandi teisel poolel pannaks alus rahvuslikule luule-, proosa- ja näitekirjandusele, sajandivahetuseks kirjanduses rahvusromantism asendunud realismiga (Eduard Vilde, Juhan Liiv). 1905.a. manifesteerib end rühmitus ,,Noor- Eesti" (Gustav Suits, Friedebert Tuglas jt.)Esimesed kutselised heliloojad tulevad Peterburi
kogudust neli kirikuõpetajat. Suuremat rolli mängis nende seas õpetaja Johann Georg Eisen. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soolaks-leivaks kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna küsis: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne'il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Et teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Torma kirik on romaani stiilis.Torma koguduse sünniaastaks arvatakse olevat 1220, seega on tegemist vana ja väärika kogudusega. Tormas on olnud kolm kirikut, viimane neist on
puuduliku kõlblustundega ning nägid väljapääsu usuvagaduse süvendamises, ratsionalistid aga kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust. Ratsionalistidest kirikuõpetajate vanema põlvkonna esindaja, Torma pastor Johann Georg Eisen töötas välja mitmeid agraarprojekte, kavandas vabade saksa talupoegade koloniseerimist Baltikumi, propageeris talurahva hulgas puuviljakasvatust ning tegeles juurviljade kuivatamisega. Eiseni huviringi mahtus ka tollase ohtlikema nakkushaiguse rõugete vastu kaitsepookimise alustamine Eestis. Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel oli viljakas literaat, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast kogumikes „Topograafilisi teateid Eesti- ja Liivimaast“ ning „Põhjamaa kirjutisi“. Hupel osales agaralt ka raamatute levitamises ning lugemisseltside moodustamises. Koos
sedamoodi austanud. Peko austamine toimus salaja, sellesse olid hõlmatud vaid mõned üksikud pered või külakogukond, mille raames üks perekond hoidis aasta aega Pekot oma viljasalves. Pekoga seotud rituaalid - Peko pidu peeti kaks korda aastas, üks kevadel ja teine sügisel. Algselt erinesid need kombestikult teineteisest oluliselt, kuid hilisemalt olid mõlemas praasnikud sisuliselt samad. Peo kirjeldus M. J. Eiseni ja J. Sandra töödes on järgmine(kirjeldatakse sügist Peko pidu): "Praasniku ööl kogunesid Peko-osalised mehed peremehe poole, kelle juures Peko oli sel aastal hoiul. Igaüks võttis kaasa söögikoti. Peoruumi aknad suleti. Kahe teise mehe osavõtul tõi peremees Peko aidast viljasalvest tuppa, kus ta asetati laelambi alla. Mehed istusid ümberringi seljad Peko poole, ja asusid igaüks eraldi oma kotist sööma
elu pinevaimal hetkel olnud teineteisele nii lähedal. Seetõttu on enesestmõistetav, et ka meie vastastikustel kirjanduskontaktidel on olnud suhteliselt pikk ja märkimisväärne ajalugu, kuid alati mitte selline nagu oleme lootnud. Esimeseks soomendatud eesti raamatuks peetakse Pietari Hannikaise tõlgitud "Eesti muinasjutte", mis ilmus 1847 Mikkelis . Juba läinud sajandil jõudsid eesti keelde Matthias Johann Eiseni vahenduses "Kalevala" esimene eestindus ja ka Aleksis Kivi näidend "Öö ja päev", mida 1884. aastal mängiti Tartu "Vanemuise" laval. Eesti kirjanduse soomendustest olid selsamal perioodil märkimisväärsemad Lydia Koidula jutustus "Ojamölder ja temma minnia", Eduard Bornhöhe "Tasuja", Lilli Suburgi "Liina" ja Kaarle Krohni koostatud "Eesti muinasjutud ja muistendid". Käesoleva sajandi alguses saavad Eestis soome kirjanikest kõige tõlgitavamateks Juhani Aho ja Aino Kallas
telliselöövid, lubjaahjud, saeveskid klaasi, peegleid, portselani kaotamine Manufaktuurid Tallinnas paberimanufaktuur ja Narvas vase- ja saeveski Kultuur Luterluse tugevdamine, muinasusundi Pietism Ratsionalism tagakiusamine Hernhuutlus Eiseni tegevus August Wilhelm Hupeli esimene piiblikonverentsid eestikeelne ajakiri ,,Lühhike Stahli ja Hornungi gr. 1739 Anton Thor Helle Piibel Öppetus" Virginiuste ,,Wastne Testament" Kotzebue esimene teatritrupp
linnu tuues sinna muusikalist äratust ja eeskuju. M in a Härma loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed. ümmarguselt 60 aasta pikkuse loomeperioodi jooksul jõudis ta kirjutada üle 200 koorilaulu, kümmekond soololaulu, lugulaulu "Kalev ja Linda", laulumängu "Murueide tütar". Tuntud on tema rahvalaulutöötlused. Esimesed loomingulised katsetused algasid juba enne konservatooriumi astumist, nt. "Isamaa, õitse sa", mille Härma kirjutas M. J. Eiseni sõnadele viimase tellimusel. Juba selles laulus on näha Miina Härma harmooniatunnetust ja viisileidmise oskust. Oma konservatooriumi-aastatel lõi ta "Kus on kulla kodu", "Kodune kohake", "Linnuke", "Kevade" jne. Laulud "Enne ja nüüd" ning "Pühendan kõik kallile" annavad märku Härma loomingu kontrastusest, loomingu kahest poolusest. Esimene on heroistlik, täis eepilist jõudu. Siia kuuluvad veel meeskooridele loodud "Viimse vere tilgani", "Kalev ja Linda" ning
Uudne oli ka ratsionalistide ühiskonnakäsitus. Kui pietistid seletasid ühiskonna hädasid talurahvale arusaadavalt ning nägid väljapääsu usuvagaduse süvendamises, siis ratsionalistid seevastu kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust. Ratsionalistidest on tuntud Torma pastor Johann Georg Eisen, kes töötas välja mitmeid agraarprojekte, propageeris talurahva hulgas puuviljakasvatust ning tegeles juurviljade kuivatamisega. Eiseni alustas Eestis rõugete vastu kaitsepookimist. Põltsamaa pastor Agust Wilhelm Hupel oli kirjanik, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast. Hupel osales ka raamatute levitamises ning lugemisseltside moodustamises. Andis välja ka esimese eestikeelse ajakirja Lühike Õpetus. Kuna valgustusajastul kuulus Baltikum kõige kindlamalt saksa kultuuripiirkonda, siis 18. sajandi baltisaksa kultuuri keskpunktiks kujunes Riia. Seal ausus ka Baltikumi kõige tunnustatum
teistest kultuurivormidest ja kommunikatsiooni liitumisel mõistega peeti silmas rahvaluulet viljeleva pärimusrühma enesemääratlust. Kreutzwald – „vana vara”; Hurt –„rahvamälestused” (kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud); 1878. a esimest korda kasutas mõistet „rahvaluule” Jaan Bergmann vana rahvalaulu tähenduses. Inglise keelest tulnud folkloor, Eiseni tõlgenduses rahvaluule. Rahvaluule sünonüümina on kasutusel ka pärimus. Vaimne kultuuripärand – UNESCO initsiatiivil, on katustermin mitmesuguste folkloorsete nähtuste kohta. 20 saj toimunud muutused: minevik vs tänapäev, vanad vs noored; rahvas vs pärimusrühm; territoorium vs tegevus. Eesti rahvaluule terminoloogia kujunes 19. sajandil tõlkena saksa keelest. Hurt kasutab mõistet „vanavara“, millega tähistab rahvamälestusi. Vastava eriala uurimist nimetab
Häädemeeste Keskkool Luulekogu analüüs CAROLINA PIHELGAS KIRI KODUST CAROLINA PIHELGAS Carolina Pihelgas on sündinud 24. veebruaril 1986. aastal. Ta on eesti luuletaja ja tõlkija, ajakirja Ninniku toimetaja ning Värske Rõhu peatoimetaja. Pihelgas on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja religiooniantroloogiat ning kaitsnud aastal 2012 magistritöö teemal ''Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M. J. Eiseni rahvaluulekogude põhjal). Carolina kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu. RAAMATUD Luule 2006 ''Sõrmemuster'' 2010 ''Metsas algavad hääled'' 2011 ''Õnnekangestus'' 2014 ''Kiri kodust'' Tõlked 2010 Pablo Neruda, ''Kapteni laulud'' 2012 Miranda July, ''Siin oledki sa kõige rohkem oma'' 2012 Tor Ulven, ''Sinagi kuulud kiviaega'' 2014 Konstantinos Kavafis ''Kogutud luuletused''
Miina Härma heliloojana Miina Härma on viisistanud mitmeid Anna Haava luuletusiHärma loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed. ümmarguselt 60 aasta pikkuse loomeperioodi jooksul jõudis ta kirjutada üle 200 koorilaulu, kümmekond soololaulu, lugulaulu "Kalev ja Linda", laulumängu "Murueide tütar". Tuntud on tema rahvalaulutöötlused. Esimesed loomingulised katsetused algasid juba enne konservatooriumi astumist, nt. "Isamaa, õitse sa", mille Härma kirjutas M. J. Eiseni sõnadele viimase tellimusel. Juba selles laulus on näha Miina Härma harmooniatunnetust ja viisileidmise oskust. Oma konservatooriumi-aastatel lõi ta "Kus on kulla kodu", "Kodune kohake", "Linnuke", "Kevade" jne. Laulud "Enne ja nüüd" ning "Pühendan kõik kallile" annavad märku Härma loomingu kontrastusest, loomingu kahest poolusest. Esimene on heroistlik, täis eepilist jõudu. Siia kuuluvad veel meeskooridele loodud "Viimse vere tilgani", "Kalev ja Linda" ning "Meeste laul",
Chr. Anderseni (1835) muinasjutud; Lewis Carroll Alice imedemaal 1865; Louisa May Alcott Väikesed naised 1868; Mark Twain Tom Sawyeri seiklused 1876 jt. Eesti lastekirjanduse algus: Carl Körber Karjalaste lugemise raamat 1849 ja Pähkliraamat 1851; Martin Körber Laste Siioni kannel 1861. Lastelaulud (luuletused): J.V. Jannsen, Friedrich Kuhlbars, Carl Eduard Malm. Muinasjutu(töötluse)d: Fr.R. Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud 1866; Juhan Kunderi, Jakob Kõrvi, M.J. Eiseni muinasjutud. Muu lasteproosa: Jakob Pärn Lühikesed jutud armsa lastele 1873; Juhan Kunder, Lood lastele 1885-88. Liigiline väljaarenemine 20. sajandi algul (1900-1917). Lastesarjade ja -ajakirjade asutamine, eri kirjandusliikide (ka lastenäidend) väljakujunemine. Lasteajakiri Lasteleht 1901. EKS-i toimetatud seeria Nooresoo kirjavara 1909. Pildiraamatud (koomiksid). Wilhelm Busch ja Heinrich Hoffmann. Karl August Hindrey piltvärsilood alates 1906.
a. (ing.k folk + lore). Eestis kasutusel esmaslt toorlaenuna. Hakkas hindama rahva hulgas levinud teadmisi. 1878.a loodi esimene folklooriselts Inglismaal. Kreutzwalt kasutas sõna ’folklore’. Rahvaluule – eelmise tõlke (vrd ka sm kansanrunous), termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878.a. artiklis „Sõnakene luuldest“. Rahvaluule on poeetiline kultuur, mis on rahva hulgas käibel. Folkloor = rahvaluule - omakeelse termini avaramas tähenduses laiemalt kasutas alatest M.J. Eiseni töödest 1890.aastatel. Rahvaluule on see, mis pole usutav. Pärimus - < soome perinne; kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni mõistega; populaarne alates 1990. aastatest. Traditsioon(sõnana)->järjepidevus => katolikukirikust. Pärimusmuusika mõiste on hakanud asendama folkmuusika mõistet. Kõik pärimuslikud muusika/tants on seotud traditsioonidega. Vaimne kultuuripärand < ingl. Intangible vultural heritage; kasutusel UNESCO initsiatiivil kui
Rahvamälestused – käibesse tõi termini 1870. aastatel Jakob Hurt (käsitles rahvaluulet osana ajaloost). Folkloor – termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a, Eesti kasutusel esmalt toorlaenuna. Rahvaluule – eelmise tõlge (vrd ka sm kansanrunous), termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878. a. Artiklis „Sõnakene luuldest“. Folkloor = rahvaluule; omakeelne termin avaramas tähenduses laiemalt kasutusel alates M.J Eiseni töödest 1890. aastatel Pärimus – soome perinne; kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni mõistega, populaarne alates 1990. aastatest, vt nt lastepärimust, kohapärimust; aga ka pärimusmuusika, pärimustants; Vaimne kultuuripärand – ingl. Intangible cultural heritage; kasutusel UNESCO initsiatiivil kui katustermin mitmesuguste folkloorsete nähtuste kohta. Rahvaluule mõiste määratlemine: 1. Aineloendi kaudu
temast kaasajal šokeeriva ja samas väga erilise luuletaja. Marie Under tõi oma sonettidega vabameelsust, armastust looduse vastu ning enesemõistmist. 9.Mis on sonett? Mis on ballaad? Autorid, pealkirjad Sonett on luulevorm, millel on väga kindlad reeglid. Sonetil on 14 värsirida, värsiread paigutatakse stroofidesse. Rõhulis-silbilistes värsisüsteemides kasutatakse tavaliselt viisikjambi, kuid levinud on ka muud värsimõõdud. Esimene teadeolev sonett on M.J Eiseni „Õnnesoov isamaale“. Samuti on Eesti tuntumateks soneti kirjutajateks Under, Visnapuu, Semper, Kärner jpt. Ballaad on lüroeepilise sisuga jutustavat laadi mitmestroofiline luuleteos. Ballaadis käsitletakse peamiselt legende ja rahvajutte, mille tegelased on sageli kangelaslikud. Eesti tuntuim ballaadide kogumik on Under „Õnnevarjutus“. Samuti on tuntud ballaadi kirjutajad Bergmann, Sööt, Enno, Visnapuu jpt. 10.Henrik Visnapuu luule iseloomustus, kogud, teemad, näited
(loodi 1871), laulumänguselts Vanemuine (1865), Eesti Aleksandrikooli Komitee (1868) ja Eesti Põllumeeste Selts (1870). Suur tähtsus rahva muistsete tekstide koguma innustamisel oli ajalehel "Postimees", kes Jakob Hurda kogumisülevaateid ja -üleskutseid igakuiselt avaldas. Tolle aja tegelik olukord tingis saksa põhja eelistamist eesti kultuuri loomisel. Sellest lähtuvate arengusuundade toetamine oli 19. saj. lõpus üldine. Ka Mattias Johann Eiseni rahvaluule kogumine toetas seda omal viisil, tema koostatud rahvaväljaanded kujunesid aga äärmiselt oluliseks Eesti järgmise põlve haritlaskonna vaimse põhja kujunemisel. Jakob Hurda pärandikogumisprogramm oli ilmse suunaga kaugemasse aega, mis tervikuna eeldas rahvuslikul põhjal elamist ning pidevalt uueneva identiteeditunnetuse loomist. Eesti rahvusliku identiteedi kujunemise teel on suur mõju olnud paljude loojate ja mõtlejate
o rahvamälestused – käibesse tõi termini 1870. aastatel Jakob Hurt (käsitles rahvaluulet osana ajaloost); o folkloor – ing folklore= folk+lore; termini võttis kasutusele William John Thoms 1846. aastal; Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna; o rahvaluule – eelmise tõlge, termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878. aastal Sakala lisalehes; o folklooor = rahvaluule – omakeelne termin avaramas tähenduses kasutusel alates M. J. Eiseni töödest 1890. aastatel; o pärimus – kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina; osaliselt kattub traditsiooni mõistega; populaarne alates 1990. aastatest; vt nt lastepärimus, pärimusmuusika; o vaimne kultuuripärand – kasutusel UNESCO initsiatiivil kui katustermin mitmesuguste folkloorsete nähtuste kohta; Rahvaluule mõiste määratlemine: o aineloendi kaudu; o olemuslike tunnuste kaudu;
Paul Ariste (1974: 500) juhib tähelepanu perekonnanimele Raudnina: 1390. a Tallinnas Hinke Raudenanne, 1571. A tema järeltulija Jürgen Rauttnenne. Esimesi eesti perekonnanimede ajaloo käsitlejaid M. J. Eisen kirjutab 1921. a artiklis ,, Sugunimede tekkimine", et eesti talupoegadel oli sugunimesid vähesel mõõdul Saaremaal Näiteks 1453. a kirja pandud nimed Marten Muddenkull, Peter Kys, Oloff Kyrvemes tho Kaysever, Toweln Ixkenkull tho Uppel (Eisen 1921: 12). Eiseni poolt kasutatud väljendus sugunimi on soome laen ja seda kasutati 1920ndatel aastatel perekonnanime tähenduses (Saareste II: 7). Selleks ajaks oli perekonnanimi omandanud kindla mõistesisu, milline tal oli XIX sajandi üldisest nimedepanekust peale: isalt pojale pärandatav perekonnale omane püsiv ametlik lisanimi, isikunime osa. Lisanimede tarvitus muutus XVI sajandiks üldiseks tavaks. Näiteks on välja toodud Laur Philip, Jacob Peter, Oloff Michel, Hans Oloff (Tiik 1976: 415)
a. (ing.k folk + lore). Eestis kasutusel esmaslt toorlaenuna. Hakkas hindama rahva hulgas levinud teadmisi. 1878.a loodi esimene folklooriselts Inglismaal. Kreutzwalt kasutas sõna 'folklore'. Rahvaluule eelmise tõlke (vrd ka sm kansanrunous), termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878.a. artiklis ,,Sõnakene luuldest". Rahvaluule on poeetiline kultuur, mis on rahva hulgas käibel. Folkloor = rahvaluule - omakeelse termini avaramas tähenduses laiemalt kasutas alatest M.J. Eiseni töödest 1890.aastatel. Rahvaluule on see, mis pole usutav. Pärimus - < soome perinne; kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni mõistega; populaarne alates 1990. aastatest. Traditsioon(sõnana)->järjepidevus => katolikukirikust. Pärimusmuusika mõiste on hakanud asendama folkmuusika mõistet. Kõik pärimuslikud muusika/tants on seotud traditsioonidega. Vaimne kultuuripärand < ingl. Intangible vultural heritage; kasutusel UNESCO initsiatiivil kui
Pirn. 9 Nn uurimiskursusteks oli ette nähtud kolm aastat. Igale osavõtjale anti teema iseseisvaks läbitöötamiseks, mille kohta ta andis ülevaate suvistel kokkutulekutel ja regulaarselt toimuvatel konverentsidel. Pärats kursuse lõpetamist ei tahtnud inimesed laili minna. Tollase haridusministri Ferdinand Eiseni abiga leidis Elango lahenduse. Eisen viis läbi seminari ürituse muutmise Ühiskondlikuks Pedagoogika Uurimise Instituudiks. Selle nimetuse all tegutseb ÜPUI tänaseni. Elango loobus instituudi tööst 1993.aastal. 9.Elango perekonnast Samal ajal kui Elango Viinis õppis, täiendas Pariisis oma haridust Tartu ülikooli 1928.a ajaloo erialal lõpetanud Linda Lossmann. Tagasisõidul Tartusse sattusid Elango ja Lossmann ühte kupeesse ja hiljemgi puutusid aegajalt kokku. 1931
Suulise info puhul peab asjasse suhtuma väga kriitiliselt. Kohapärimus -> kõik, mis puudutab konkreetset paika (mäed, künkad, kivid, veekogud jne). Muistendid -> hiiu- ja vägilasmuistendid, Karl XII ja Peeter I-ga seotud; ajalooliste sündmustega seotud (Põhjasõda) -> ajaloolised muistendid. Koha tekkimisega, kohanime päritoluga seotud muistendid. 4) 19. sajandil hakkasid ilmuma trükised -> sealt said tuntuks paljud seni tundmata paigad (nt Eiseni muistendid). 2. Milliseid jälgi on jätnud Eesti maastikku: - pronksiaeg (esimesed asulakohad, linnused, noorema pronksiaja maapealsed kivikalmed); - rauaaeg (rauasulatuskohad; kivikalmed; muistsed põllujäänused - põllupeenrad ja põldudelt korjatud kivide hunnikud; rauaaegsed asulakohad; kultusepaigad; ordu vallutuste ja lahingutega seotud linnused); - Liivi orduriigi aeg (13.-16
stabiilsusseadust. Kuna Andersoni seadus on loodud eksperimendina ja käsitleb ainult seda, mis meelde jääb, ei arvestata konteksti. 20. Millal ja mis põhjusel asutati Eesti Rahvaluule Arhiiv? Missugustele andmekandjatele on arhiivis folkloorseid nähtusi jäädvustatud? ERA asutati 1927 ning seal leidub käsikirju, helisalvestusi, fotosid, filme ja videosalvestusi juhatajaks sai O. Loorits. Aluseks sai Hurda vanavarakogu. Lisati ka Eiseni rahvaluulekogu. Lisati ka EÜSi viisikogu. Käsikirjalisi kogusid hakati korraldama vastavalt Hurda väljatöötatud süsteemile. 30ndatel asutati mitmeid rahvaluule kogumise võistluseid ja aktsioone, koguti ka kirjalikul teel levivat pärimust (oraaklid, salmikud). 21. Iseloomusta Eesti Rahvaluule Arhiivi kartoteekide süsteemi. Kartoteegid jagunevad: Topograafiline kartoteek, Rahvaluulekogujate kartoteek, esitajate kartoteek, rahvamängude kartoteek, rahvatantsude kartoteek,
kohanimed rahvasuus on olnud. Sel eesmärgil on palju tähelepanu rahvapäraste nimede kogumisele. 19.sajandil tehti üleskutseid ja Õpetatud Eesti Selts palus saata kohanimesid. Mihkel Veske oli see, kes rohkem tähelepanu pööras kohanimedele. 19. Saj lõpul hakkas korjamine edema ja eeskätt eestlased tegelesid sellega. Eisen esitas üleskutse tuua vanavara ja kohanimesid. Jaan Jung kogus arheoloogiaga seotud teateid ja kohanimesid. Friedrich Buhlbars esitas üleskutse. Eiseni kogu olemas, kaks varianti: originaal Eesti kirjandusmuuseumis. Helsingis Eiseni ümberkirjutus. 1920ndatel võttis kohanimede kogumise Emakeele Selts. Saatis murderetkedele inimesi, koguti ka kohanimesid. Kogu väärtuseks see, et ta on esimene suhteliselt ühtsete põhimõtete järgi kogutud ainestik. Eriti oluline oli kohalik hääldus foneetiliste märkidega ja muid andmeid nime kohta. Kogumistöö jätkus pärast sõida ja tulid appi muutekorrespondendid. Kokku kogunenud üle 500 000
Mitu korda oli kohe päris tüli lahti.
Räti alla söötmine. „Kui peigmehe kodus esmakordselt söödi, seoti nooriku nägu
rätikuga kinni ja kõrvalolev naisterahvas söötis teda.“
Vanades Saare pulmakommetes oli veel mõnda, mis võis viidata naiseröövija omaaegseile
kohustustele oma kaaslaste ees. Nii näiteks viisid Saares pulmanaised vanema peiupoisi
lühikeseks ajaks nooriku juurde voodisse.
Ühest teisest pulmakobest Saaremaal on M. J. Eiseni tähelepanekud järgmised:
„Noorik pandud pulma ajal palja alumise kehaga kõhuli laua peale ja ’isased’ (tarvitan
kohalikku nimetust, mis ka Suurelmaal tuntud on) pulmalised löönud järgemööda igaüks oma
membri viriliga talle hoobi katmata keha peale, juure lausudes: ’seda pead sa saama.’ “
Ta kirjutas ,,Kalevipoja mäletused" , et pilada Kalevipoja liigset ülistamist. ,,Eesti näkiliste välismäärajas" (1980) ja ,,Eesti luupainajate aabitsas" (1993) kasutab kirjanik oma ajakajaliste mõtete väljendamiseks pseudoteadusliku (libateadus) traktaadi (teadusteksti arhailist) vormi. Romaani ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1980) peetakse ta humoorikaimaks teoseks. Raamatu saamisloost räägib autor sellist lugu, et kord sattusid ta lauale ,,Putukamääraja" ja M. J. Eiseni ,,Eesti näkilised" (1922), kahest nimest kokku saigi raamat nime ,,Eesti näkiliste välimääraja". Selle kergemeelne sisu on pakitud teadusliku uurimuse vormi. Lisaks näkiliste kõrval on Vetemaa uurinud ka kratte ja madruseid. Vetemaa on üks enam tõlgitud eesti kirjanikke. 1970. aastail kirjutas Vetemaa peamiselt näidendeid, 1980. aastail iroonilise elukujutusega proosateoseid. Vetemaa on vaimukas sõnastaja ja tugev tegelaste hingeelu kujutamises.
loodusteaduse, geograafia, põllumajanduse ja pedagoogika alalt. (samas, 1985) 1946. aastal avaldas Käis sõjaeelset kooliuuendust kajastavaid kirjutisi kogumikus “Valitud tööd”, mistõttu teda süüdistati kodanlik-natsionalistlike vaadete propageerimises. Käis oli sunnitud metoodika osakonna juhataja kohalt lahkuma (vt eespool). Tema teosed keelustati, küll hakati 1960. a-te keskpaigast F. Eiseni eestvõttel samme astuma tema rehabiliteerimiseks. Eesti NSV teeneline õpetaja (1945). Johannes Käis suri 29. juunil 1950. (samas, 1985) 5 2. ÜLDÕPETUSE PÕHIMÕTTED Üldõpetus on lapse individuaalsust arvestav kasvatuse süsteem. Üldõpetuse seisukohalt on oluline rajada õpetus lapse psühholoogiale. Jälgides laste toiminguid märkame, et nad
R. Kreutzwald, Sipelgas, 1843 Jakob Hurt: - 1860. aastal esimesed rahvaluule kirjapanekud kodus - süsteemne töö EKMS-i presidendina 1872. aastast (korrespondentide võrgu loomine: üleskutsed, juhendid, aruanded) - stipendiaadid (nt Oskar Kallas ja Mihkel Ostrov, 1888 ja 1889. a) - välitööd Setumaal 1884.; 1886.; 1902.; ja 1902. aastatel (toetus selleks Vene Geograafia Seltsilt ja Venemaa Teaduste Akadeemialt) M. J. Eiseni rahvaraamatud: - 1882 Esivanemate varandus - 1883 Endise põlve pärandus - 1889 Eesti rahva mõistatused - 1893-95 Rahva-raamat - 1896 Luupainaja http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/luupainaja/ - 1896 Näkiraamat http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/nakid/ - 1897 Kodukäijad http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/koduk/ - 1909 Eesti rahvanali http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/ernali/
pärisorjus ja viia talupojad väheviljakalt teorendilt majanduslikku ettevõtlikkust soosivale raharendile. Ta esindas ratsionaliste. Eisen kavandas vabade saksa talupoegade koloniseerimist Baltikumi, tegeles puuviljakasvatuse ja juurviljade kuivatamisega, töötades välja erilise juurviljade kuivatamise meetodi. 1773 valminud Üldine taimede ja juurikate kuivatamise õpetus ilmus kuues keeles ning tõi Eisenile suurt tunnustust. Eiseni huvideringi mahtus ka rõugetevastase kaitsepookimise alustamine Eestis. 1775 lahkus Eisen Kuramaale, oli mõnda aega majandusprofessor Miitavi akadeemias, seejärel üritas jätkata agraaruuendusi Moskva-lähedases mõisas, kus ta 1779 suri. A. T. Helle piibli tõlkimine eesti keelde: 1728. aastal võttis Eestimaa konsistoorium vastu otsuse Piibel eesti keeles tervikuna välja anda. Pikaleveninud töö viis lõpule Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle (1683 1748)
Teavet on palju rohkem: ka teised rahvausu valdkonnad, paikadest iseäranis kabelikohad, ristid, matusekohad, ka sellised looduslikud ohvrikohad, mille puhul pole juttu puudest. Teabe iseloom: enamjaolt üldine taust, harvem andmeid konkreetsetest paikadest. Rahvaluule allikad Intensiivsem kogumistöö algab 19. Sajandi II poolele, kogujaiks õpetlased, kaastöölised Teave pühapaikadest enamasti järgmistes kogudes: Jakob Hurda kogu 1860-1906 (H), Matthias Johann Eiseni kogu 1880-1934 (E) jne. … muud allikad, vaata õisist Tänaseni säilinud suuline teave Jäädvustamiseks korraldatakse välitöid. Välitöödel viiakse läbi intervjuud külaelanikega Intervjueerimise aluseks on süstematiseeritud allikakogu ehk lähteülesannete kataloog ja küsitluskava Hea on, kui välitööd toimuvad metoodiliselt (juhend). Hea on, kui jäädvustused on tehniliselt kaasaegsel tasemel. Mari ja Udmurdi pühapaigad
Uudne oli ka ratsionalistide ühiskonnakäsitus. Kui pietistid seletasid ühiskonna hädasid talurahvale arusaadavalt ning nägid väljapääsu usuvagaduse süvendamises, siis ratsionalistid seevastu kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust. Ratsionalistidest on tuntud Torma pastor Johann Georg Eisen, kes töötas välja mitmeid agraarprojekte, propageeris talurahva hulgas puuviljakasvatust ning tegeles juurviljade kuivatamisega. Eiseni alustas Eestis rõugete vastu kaitsepookimist. Põltsamaa pastor Agust Wilhelm Hupel oli kirjanik, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast. Hupel osales ka raamatute levitamises ning lugemisseltside moodustamises. Andis välja ka esimese eestikeelse ajakirja Lühike Õpetus. Kuna valgustusajastul kuulus Baltikum kõige kindlamalt saksa kultuuripiirkonda, siis 18. sajandi baltisaksa kultuuri keskpunktiks kujunes Riia. Seal ausus ka
Ta oli süzeeliste piltide autor, kes noppis tekstist välja dramaatilised kulminatsioonipunktid, karakterite kokkupõrked või ilmekamad olustikustseenid. Ses mõttes on iseloomulikud illustratsioonid Juhan Jaigi ,,Võrumaa juttude" I osale, mis on tulvil dünaamikat, kirgi, võitlusmöllu, muinasjutulisi ilmutusi. Sugestiivne nägemuslikkus paelub ka mitmetes illutratsioonides Jakob Kõrvi ,,Muinasjuttudele" ning M.J. Eiseni ennemuistsete juttude kogumikule ,,Eesti imede ilmast". Enamasti on Viiralt oma tolleaegsetes illustratsioonides- tusijoonistustes kasutanud kas diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis andis neile teostusliku ühtsuse, tuletas mõnevõrra meelde gravüüri ning oli 1920.aastate kehvi trükiolusid arvestades suhtelist hästi reprodutseeritav. 1 Verism (it k vero tõeline, õige) on Itaalias XIX sajandi lõpul esile kerkinud suund kirjanduses, kunstis ja
kogusid ka Rosenplänter, Kreutzwald. Siiski, Hurda kogu on Eesti Rahvaluule Arhiivi alus ja algus. Arhiivraamatukogu rajas O. Kallas. Eesti Kirjandusmuuseumi põhieesmärgiks on tagada rahvusliku identiteedi olemasoluks ja ühiskondliku mälu püsimiseks oluliste allikamaterjalide säilitamine ja teaduslik uurimine. Eesti Rahvaluule Arhiiv 1927 asutatud, juhatajaks sai O. Loorits. Aluseks sai Hurda vanavarakogu. Lisati ka Eiseni rahvaluulekogu. Lisati ka EÜSi viisikogu. Käsikirjalisi kogusid hakati korraldama vastavalt Hurda väljatöötatud süsteemile. 30ndatel asutati mitmeid rahvaluule kogumise võistluseid ja aktsioone, koguti ka kirjalikul teel levivat pärimust (oraaklid, salmikud). Folkloristika osakond 1947, Eesti kirjandusmuuseumi folkloristikaosakond on folkloori ja usundi teoreetilise uurimise keskus. Osakonda kuulub 4 töörühma: pamömioloogia, rahvausundi, rahvajuttude ja rahvausundi töörühm.
· Tühistas Balti erikorra · Kuberner asendati ühise asehalduriga · Aadlist koosnevad organid saadeti laiali · Mõisnikud võrdsustati · Linnavalitsusse tuli valida liikmeid ka vaesematest kihtidest · Haldusüksusteks maakonnad · Kõik maakonnakeskused said linnaõiguse (Võru ja Paldiski) · Kehtestati pearahamaks · Hakati korraldama perioodilisi hingeloendusi Browne'i positiivsed määrused: · Valgustusajastu tulemus · Johann Georg Eiseni tegevus · Kritiseeris esimesena iganenud feodaalkorda · Määrused 1765 - Saagi ülejäägi müümise õigus - Õigus vallasvarale - Kindlad piirid koormistele - Karistamise ülempiirid - Talupoegadele õigus mõisnik kohtusse kaevata · Mõju - Pärisorjuse säilimine - Tularahva elu-olu mõningane paranemine - Täitmisele vaadati läbi sõrmede - Talurahvarahutused 1784
1919 – Avalikkude rahvakoolide tunnikava ja õppekavad. 1928 – Algkooli sihid ja ülesanded; õppekavad; seletuskirjad õppekavadele. 1937 – Algkooli õppekavad; algkooli sihid ja ülesanded; õppekavad 1938 – Algkooli, keskkooli, gümnaasiumi õppekavad 1940 – Algkooli õppekavad Nõukogude Eesti programmid: Aineprogrammid ka lasteaedadele Tunnijaotusplaanid Programmid olid ühesugused kogu NSVL-s Eesti NSV-s õnnestus siiski üht-teist „kohandada“, eriti Ferdinand Eiseni haridusministriks oleku ajal. Hilda Taba, Johannes Käis Õppekavad taasiseseisvunud Eestis EHA (Eesti Hariduse Arenduskeskuse) töögrupp 1992 – Põhikooli õppekava 1993 – Keskkooli õppekava TPÜ Haridusuuringute Instituut ja HM ainenõukogud 1994 – õppekavaprojekt 1996 – Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava (rakendus kolme aasta jooksul kooliastmeti) 2002 – Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava „Curriculum tüüpi“ õppekava.
nimekujud. Need täiendavad teineteist. Rahvasuust kogutud info annab aimu, mismoodi on nimed tegelikult kasutuses. Vanematest allikatest pärit nimekujudest saame teada, kuidas on nimed arenenud tänini. Uurijale on küll olulised mõlemad, aga rahvasuust kogutud nimed on autentsemad. Esimesena hakkas kohanimesid koguma Õpetatud Eesti Selts (nt M. Veske). Kõige põhjalikum on Eiseni kogu (Eesti Kirjandusmuuseumis), aga kohanimed on teiste nimedega läbisegi. Akadeemilise Emakeele seltsi stipendiaadid kogusid 1920ndatel palju kohanimesid 1930ndate lõpuks: ühtse metoodika alusel korjatud. Kogumist jätkati pärast II MS. August Wilhelm Hupel „Topografische Nachrichten“ – kohanimeetümoloogia. Õpetatud Eesti Selts ajaleht „das Inland“ – baltisaksa kohalikku kultuurilugu kajastav nädalaleht, kus aeg-
· 1940- algkooli õppekavad ("kiirreageering" lähtuvalt ajastu vaimust) nt. Noortesse tuleb sisendada teadvust, et ühiskondlik sotsialistlik vara on püha ja puutumatu. Nõukogude Eesti programmid · Aineprogrammid (ka lasteaiale) · Tunnijaotusplaanid (muutusid sageli) Programmid olid ühesugused kogu NSVL-s. ("Lehrplan tüüpi" õppekava) Eesti NSV-s õnnestus siiski üht-teist "kohandada", eriti Ferdinand Eiseni haridusministriks oleku ajal. Õppekavad taasiseseisvunud Eestis EHA (Eesti Hariduse Arenduskeskuse) töögrupp 1992 põhikooli õppekava 1993 keskkooli õppekava(pigem sisukirjeldused kui päris õppekavad) TPÜ Haridusuuringute Instituut ja HM ainenõukogud 1994 õppekavaprojekt (õppekava pandi üldhääletusele) 1996 Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava (rakendus kolme aasta jooksul kooliastmeti) 2002 Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava "Curriculum tüüpi" õppekava
Eesti NSV Nõukogude Liidus 7klassiline koolikohustus. kauaaegsel haridusministril Ferdinand Eisenil 1955. aastast seati sisse üleeestili ne koolivorm õnnestus see koostöös Leedu haridusjuhtidega eesti koolidele, mis mõneti erines üleliidulisest siiski ära hoida, ja Balti liiduvabariikides jäädi vormist. (Viimane oli kasutusel ka Eesti vene 11klassilise üldhariduskooli juurde. Eiseni koolides.) 1950.60. aastate vahetusel pikendati saavutusena tuleb mainida ka seda, et enamikus kogu Nõukogude Liidus koolikohustust Eesti koolides olid alates 1960. aastatest kaheksa aastani. 1970. aastail jõustus üldine kasutusel eesti autorite originaalõpikud, mitte kohustuslik keskharidus (11 aastat), mis üleliiduliste õpikute tõlked. Raskeks kaotuseks
Rosenplänter, Kreutzwald. Siiski, Hurda kogu on Eesti Rahvaluule Arhiivi alus ja algus. Arhiivraamatukogu rajas O. Kallas. Eesti Kirjandusmuuseumi põhieesmärgiks on tagada rahvusliku identiteedi olemasoluks ja ühiskondliku mälu püsimiseks oluliste allikamaterjalide säilitamine ja teaduslik uurimine. Eesti Rahvaluule Arhiiv 1927 asutatud, juhatajaks sai O. Loorits. Aluseks sai Hurda vanavarakogu. Lisati ka Eiseni rahvaluulekogu. Lisati ka EÜSi viisikogu. Käsikirjalisi kogusid hakati korraldama vastavalt Hurda väljatöötatud süsteemile. 30ndatel asutati mitmeid rahvaluule kogumise võistluseid ja aktsioone, koguti ka kirjalikul teel levivat pärimust (oraaklid, salmikud). Folkloristika osakond 1947, Eesti kirjandusmuuseumi folkloristikaosakond on folkloori ja usundi teoreetilise uurimise keskus. Osakonda kuulub 4 töörühma: pamömioloogia, rahvausundi, rahvajuttude ja rahvausundi
Musumägi on olnud populaarne noorpaaride seas, kes käivad siin vahuveini joomas ja pildistamas. Musumäel ja selle ümbruses on tehtud ka vabaõhuetendusi, näiteks Emajõe suveteater etendas seal 1997. aastal "Robin Hoodi" ja 1998. aastal "Röövlitütar Ronjat". Toomemäe ohvrikivi on väidetav ohvrikivi, mille autentsus ja päritolu on teadmata. Kivil on kaks suurt lohku. On võimalik, et sellele omistati kultuskivi maine alles 19. sajandil. Matthias Johann Eiseni teatel kõrvaldati ohvrikivi 17. sajandil võitluses paganluse jäänuste vastu. tartu Ülikooli õigeusklik professor Pavel Viskovatov kinnitas 1894. aastal peetud ettekandes, et kivisse olla katoliikluse ajal raiutud augud püha vee jaoks ja kivi pühitsetud. 1879. või 1880. aastal luterlasest ülikooli rektor Ottomar Meykov käskinud kivi hävitada, ent Viskovatovi sõnul hakanud käsutäitjal kivist kahju ning ta kaevas selle maasse
rünnakuid. ,,Sakala" oli esimene eesti poliitiline ajaleht. Brenner Kohvi kasutuseletulek on dateeritud 1880 aaastatel. Kohvi ja teed hakati tarvitama mõisate ja linnaeestlaste eeskujul. Kohvi kalliduse tõttu lisati sellesse viljateri ja sigurit, viimast hakati sel otstarbel kasvatama. Nende küpsetamiseks ja purustamiseks tuli kasutusele nn brenner. Karskusseltsid Karskusseltsid hakkasid Eestis tekkima alates 1880 aastate lõpust. Nad said algtõuke Soomest (Eiseni vahendusel). Esimese asutas aastal 1889 Toris Jüri Tilk. Neid tekkis ka linnades (Narvas ja Pärnus). Suuremaks levikuperioodiks olid aastad 1890-93. Sajandi lõpul oli neid 50, peamiselt Lõuna-Eestis. Nende tegevusest võttis osa rohkesti naisi. Seltside sissetulekud hangiti pidude korraldamisega, kus esitati koorilaule ja orkestrimuusikat, peeti kõnesid ja ettekandeid ning lõpuks tantsiti, hiljem lisandus näitemäng.
Teisi keele kaudu tsiteerib otse Shakespeare'i. Vilde ja Shakespeare saaks nagu kokku, need ei taha omavahel sobida. Kui nali on ära naerdud, siis tuleb selle tagant välja tõsine maailm ja tõsised probleemid. Eesti küla, oletatavasti 19. Sajand, mille kujutamise aluseks kirjandustekstid (Vilde jt). Miljööloome kujundiks kliima, ilm, hämarus. Päike paistab 2 korda: alguses ja lõpus (See loob selle kunstiline raami). Realismi ja fantastilise süntees (Eiseni ,,Eesti mütoloogia"). Sünge külakaanoni ümberkirjutamine tumedaks koomikaks, mõisakujundi ümberpööramine. Pole viidet sellele, et keegi teeks tööd, kuigi töö oli see, mis külanarratiivi süngeks muutis orjus, kannatused, vigastused. Varastatakse, kästakse krattidel asju teha. Ei kohta kurja mõisavalitsejat. Eestlased hoiavad pigem mõisavalitsejat pantvangis ja petavad teda. ,, Töö kui eestluse ühe põhikujundi ümberdefineerimine. Romaan tegeleb toonase
Jürgensoni, Tiia Ristolaineni, Marika Mägi, Maire Sala uurimusi, artikleid. Suuremal määral toetun oma juhendaja PhD Marju Torp-Kõivupuu teadustöödele. Vene matmiskombestikku puudutavad materjalid toetuvad eelkõige Andrei Kostini, Natalia Judina, Vladimir Andrejevi, Tatjana Dronova, Tamara Tolchanova metoodilistele materjalidele ja artiklitele. Hauakivide sümboolika tõlgendamiseks kasutan rohkesti Aleksander Heintalu, Matthias Johann Eiseni, Tiit Saare, Mall Hiiemäe, Jelena Levkievskaja, Inna Smirnova, Jelena Grushko, Tolstaja teadustöid, lisaks eelnenutele ka Eesti Rahvaluule Arhiivi uskumuste ja kombekirjelduste e-kartoteeki. Oma uurimuse tarbeks viisin läbi intervjuu firmas Kiviraidur töötava skulptori Kaupo Looheinaga, kes andis ülevaate tänapäeva hauakivide sümboolikast, inimeste eelistustest, skulptori tööst ning andis võimaluse kasutada selle firma katalooge. Lisaks intervjuule viisin läbi ka ankeetküsitluse
selle pärast, et filmilint sisaldab hõbedat. 1980 Nukumöng 1983 Eesti näkiliste välimääraja – kui otsida sellest perioodist kõige populaarsemat raamatut, siis see seda on. Selles teoses areneb stiiliparoodilisus kaugemale, otseselt akadeemilise uurimuse paroodia. Kuni selleni välja, et seal on võõrkeelsed resümeed. Aastal 83 oli see väga naljakas, kui keegi võrokeelse resümee tegi. Põhiline alustekst on Eiseni näkiraamat. Näkid joonistatakse välja teatava seksistliku huumoriga. Selliseid paroodiaid on tal muidugi veel. 1985-90 Möbiuse leht I-II 1987 Tulnuk 1994-98 Risti rahvas I-II Kui perioode minimeerida, siis alla kolme pole see võimalik. Esimene periood on 60ndad aastad (laias laastus). Teine järk on 70ndad ja 80ndad ja kolmas on hilislooming. Esimesed kaks perioodi on kirjanduslooliselt tähendusloolised
jne. Kogu krattide mütoloogiline maailm, mis on seotud traditsioonilise rahvakultuuriga, eksisteerib siin iseenesest mõistetavalt koos kristlusega. Siin ei teki mingit konflikti. Nende realistlike tegelaste ülesandeks on kogu mütoloogilise maailma kontrollimine, käsutamine ja oma huvides ära kasutamine. Seega mingi osa raamatust meenutab eesti rahvajutte selle laadi, teemasid ja tegelaskonda; ning sellele lisandub kriitilise realismi funktsioon. Piltlikult kohtuvad siin Vilde romaanid Eiseni mütoloogiaga. Kivirähk ei loo selles romaanis mingeid karaktereid, pigem võiksime neid nimetada tüüpideks. Konkreetselt on erinevate tegelaste näol tegemist eesti rahvast iseloomustavate tüüpidega ehk tegelaskond esitab meile eestlaste koondportree. See on grupipilt eestlastest. Rehepapp tasakaalukas, kaval, mõistuseinimene, ei kaldu äärmustesse, ei tüki esile, diplomaatiline, saab enda ja oma eluga suhteliselt hästi hakkama. Mõisateenijad Kivirähk ei
Lapse ja tema vanemate kaugenemine on sel juhul iga lapse saatus. Ükskõik kuidas vanemad ka ei püüaks silda ehitada, muutub lõhe järjest suuremaks." Vanemad saavad lapsele anda õigupoolest ainult rahu, sest ta vajab rohkesti aega, et oma muutuva sisemaailma suhtes selgusele jõuda. Protsess, mis murdeealisel tuleb läbi teha, on Eiseni arvates nii kindlalt isikupärane ja toimub täiesti lapses endas, et vanemad saavad lapse mässu ja raevu üksnes kõrvalt jälgida. Laps peab uusi ideaale ja ebajumalaid paratamatult otsima väljastpoolt. Neile ebajumalaile, näiteks filmitähtedele, 255 rokkmuusikutele jms., antakse murdeealise arengu seisukohalt
Teistmoodi kirjutamine följetonistlik. Toob asjad maa peale, nt argilisus, proosalisus. Vetemaa naljad - rõhutada seda, et ta säilitab mingi viisakustunde. Keerab asju peapeale, aga ei saa öelda, et ta eepost tühistaks. Puhas kuju "Eesti näkiliste välimääraja" 1983. Said menukaks. Näkiliste puhul saab oluliseks stiiliparoodia. Alates sellest, et raamat ise on akadeemilise uurimuse paroodia. Sellel on prantsuskeelne, venekeelne, võrukeelne resümee. Kasutab alustekste: Eiseni näkiraamat. Stiilipuhas följetonistlik proosa. 70ndatel otsib teist võimalust tõsisemas võtmes, kirjutab nt "Tulnuk" ilmub alles 1987. Teos, mida laias laastus võiks ulmeks pidada, sotsiaalpoliitiline, sotsiaalpsühholoogiline dimensioon olemas. Otsib mitterealistliku kirjutamise variante, mis talle võiks sobida. Ulme võtmes ei tule suurt läbilööki nagu följetonismiga. Otsingud jätkuvad. Senine realistlikumale stiilile lähim "Hõbedaketrajad" romaan, jutustab filmitegemisest 1977
annaabi.ee 
