Etnofuturism (0)

ETNOFUTURISM : mõtteviis ja tulevikuvõimalus.
Soome- ugri noorte loojate etnofuturismi konverents toimus 5.-9. mail 1994 Tartus. Sellega tähistati etnofutu loomingu ja mõtetega tegeleva Eesti Kostabi Seltsi 5. aastapäeva.
Etnofuturismi päevadele Tartus oli kutsutud udmurdid, komid , marid, karjalased , soomlased , liivlased , ersad, saamid , ungarlased ja võrulased, setud, ühtekokku sadakond külalist. Tartu on neile kõigile tuttav ja sümboolne kohtumispaik, kuna siinne ülikool on läbi aegade olnud kokkusaamiskohaks ja tulevikulootuse lätteks Vene alade soome-ugri rahvustele.
Päevade eesmärgiks oli tutvustada soomeugri noortele kunstnikele-kirjanikele etnofuturismi kõnede, filmide, näituste, laulude, koosolemise kaudu. Konverentsi viimane päev kulus tervenisti etnofuturismialaste plaanide arutamisele ja ühistegevuse kavandamisele. Küsimus on keeruline seepärast, et eriti Venemaa territooriumil elavaid soome-ugri rahvaid on püütud viimastel aastakümnetel eriti aktiivselt ümber rahvustada, üritades kaotada nende identiteeti. Konverents teadvustas omakultuuri kui identiteedi aluse ja põhiväärtuse ning otsustas igakülgselt toetada ja propageerida tegevust, mis kindlustab "etnole futu " s.o. rahvuste ellujäämise tulevikus rahvustena. Otsustati ühiselt ellu jääda.
Läbirääkimistel leiti, et parim viis selleks on loovalt ühendada soomeugri iidne mõtteviis infoühiskonna uusimate võimalustega. Käesolev kokkuvõte on konverentsi initsiaatorite ja korraldajate ülevaade soome-ugri etnofuturismi kui mõtteviisi alustest ja kujunemisloost.
Etnofuturism on säde, mis tekib kultuuris selle olemuse kahe pooluse kokkupuutel. Nendeks poolusteks on kultuuri kõige ürgsemad, rahvale kõige omasemad kihistused ühelt poolt ja maailmakultuuri kõige uuemad, kõige modernsemad ilmingud teiselt poolt.
Tekkinud säde on kultuuri loomulikult elavdav jõud.
Eestlased on nimetanud end ise sajandeid maarahvaks, mis on paikse rahva enesenimetusena ka laiemalt levinud. Kui Johann Voldemar Jannsen 1857.aastal maarahva kohta "Pärnu Postimehes" esimesi kordi nimetust "eestlane" kasutas, tuli seega ka siinse maarahva maa kohta kasutusele Eestimaa.
Edasise iseteadvuse tõusu ja eesti identiteedi sõnastamise teel hargnesid rahvusliku ideoloogia kolm suunda, mis seisnesid peamiselt saksa kultuuri ja orientatsiooni (Jansen), vene mõjude ( Jakobson ) ja oma maarahva põhjale rajatu (Hurt) koosmõjus.
Rahvas, kes oli 10 000 aastat siin oma põlde kündnud ja maarahva keeles lapsi kasvatanud, oli viimased sajandid oma mõtteid ka saksa keeles harjutatud väljendama. Ärkamisaegsed eesti haritlased olid saanud vene- ja saksakeelse ja -meelse hariduse. Õppeasutuste vaim oli enamasti kas vene kroonulikul või saksa keskklassi meelelaadil põhinev. Nii sündis noor eesti kultuur suures osas saksa massikultuuri eeskujude najal. Ometi oli juba 1838.a. asutatud akadeemilise Eesti Õpetatud Seltsi asutamisprogrammis maarahva kultuuri kogumine tähtsal kohal.
Aastal 1888 Jakob Hurda alustatud töö Eesti rahvaluule kogumisel ja talletamisel lõi pikemas perspektiivis vaadatuna aluse Eesti vanema suulise pärandi kirjalikule säilitamisele. Siin olid tema töö peamisteks innustajateks soomlane Julius Krohn, kes ise Soome kultuuris sama tööd oli tegemas, ning eesti soost kooliõpetajad Eesti- ja Liivimaa erinevatest paikadest. Organisatsiooniliselt toetas pärandi kogumise suurtööd kõige enam Eesti Kirjameeste Selts (loodi 1871), laulumänguselts Vanemuine (1865), Eesti Aleksandrikooli Komitee (1868) ja Eesti Põllumeeste Selts (1870).
Suur tähtsus rahva muistsete tekstide koguma innustamisel oli ajalehel " Postimees ", kes Jakob Hurda kogumisülevaateid ja -üleskutseid igakuiselt avaldas.
Tolle aja tegelik olukord tingis saksa põhja eelistamist eesti kultuuri loomisel. Sellest lähtuvate arengusuundade toetamine oli 19. saj. lõpus üldine. Ka Mattias Johann Eiseni rahvaluule kogumine toetas seda omal viisil, tema koostatud rahvaväljaanded kujunesid aga äärmiselt oluliseks Eesti järgmise põlve haritlaskonna vaimse põhja kujunemisel.
Jakob Hurda pärandikogumisprogramm oli ilmse suunaga kaugemasse aega, mis tervikuna eeldas rahvuslikul põhjal elamist ning pidevalt uueneva identiteeditunnetuse loomist.
Eesti rahvusliku identiteedi kujunemise teel on suur mõju olnud paljude loojate ja mõtlejate töödel, maarahva tunnetusel põhineval Kristian Jaak Petersoni luulel, August Annisti eepostel ja rahvuspsühholoogilistel artiklitel, Oskar Looritsa rahvaraamatutel ja rahvusjõu-uurimustel, Bernard Kangro oma-otsival seltskondlikul ja kirjastustegevusel, Uku Masingu usundite võrdlusel ja omausu filosoofial, Paul Ariste soome-ugri rahvusluste toetamisel ja ühendamisel, Ilmar Laabani otsingutel etnograafia ja sürrealismi ühendamisel, Vello Salo vaadetel eesti kultuuri ja kirjanduse kurioosumitele maarahva seisukohalt, Rein Sepa maailma ürgmüütide toomisel Eesti kultuuri, Ain Kaalepi maakultuuri tunnetus võrrelduna muude kultuuridega ja poleemilistel keskusteludel, Arvo Valtoni soome-ugri rahvaste müütide ja elulaadi võrdlustel ja tutvustustel, Jaan Kaplinski käsikirjaliste artiklite tunnetusel, Lennart Meri etnograafilistel filmidel soomeugrilastest, Veljo Tormise rahvamuusikatöötlustel ja -kasutusel.
Etnofuturismi taassünd Eestis on seotud Eesti taasiseseisvumise ettevalmistamise ja iseseisvuse taastamise ajaga aastatel 1986-91.
Kirjandus, kunst ja mõtlemine olid veel mõjutatud sotsialismi ajast; samas nõudis kohanemisaega avardunud maailmaga kohanemine ja sellest lähtuva tunnetuse selginemine. Uus aeg vajas uut lähenemist, mida oli aga raske algul uuesti alustada. Vanemad kirjanikud ja kunstnikud läksid enamuses poliitikaga kaasa, nii jäi uuele kunstiteele minejaid suhteliselt vähe järele.
Vajadus identiteeti uuendada iga teatud ajalõigu möödudes on aga elavale kultuurile paratamatu, nii nagu madu peab vahepeal ajama kesta, et jääda kestma.
Vaatamata erinevustele rahvaste ajaloolises arengus ja praeguses olukorras, tuleb tänapäeval selgesti esile soome-ugri rahvaste põhiprobleemide sarnasus. Kaasaegse tsivilisatsiooni vormina levinud riiklus on oma algse vormi võtnud lõuna-euroopa rahvaste antiiksetelt ühiskondadelt, arendades ja taastootes pidevalt ka selle vigu. Soomeugri rahvaste üksused on olnud perekond, kogukond , hõim, äärmises olukorras on toiminud maakond.
Vene riigi aladel elavatel soomeugri rahvastel on säilinud külakultuurina vana rahvakultuur , selle tähtsamad elujõulised komponendid on omausk, elav rahvalaul , käsitööesemed tarbeasjadena, kodukeelena keele säilimine. Puudub aga rahvuslik linnakultuur. Kuidas jääda praeguses maailmas püsima rahvana, kui pole veel olemas oma rahvuslikku linnakultuuri? Muutunud maailm on loonud noortele soome-ugri kultuuridele soodsad arenguvõimalused:
1. võimalus areneda rohkem kui ainult ühe kõrgkultuuri kontekstis;
2. kanoniseerituse kadumine tänapäeva modernses kõrgkultuuris annab võimaluse lähtuda traditsioonist ning seda loovalt edasi arendada;
3. etniline eripära ülemaailmselt on soositud nii massi- kui kõrgkultuuris;
4. leviv loodusläheduse filosoofia on soome-ugrilaste põline maailmavaade.
Soomeugrilased teadvustavad, et lõppkokkuvõttes on samaväärne, kas assimileeruda venelaste või eurooplaste sekka. Assimilatsioon jääb rahvuse surmaks mõlemal juhul.
Kõiki soome-ugri rahvaid on kokku u. 25 miljonit ning see on juba piisav hulk, et olla tegusam mõjur maailma rahvaste keskel. Kuulumine suuremasse hulka tõstab ka eneseteadvust.
Tehnoloogia ja tsivilisatsiooni areng on olnud soome-ugrilastel pikka aega ebasoodne. Linnad, hierarhilised organisatsioonid ja jäigad mõtlemismudelid pole olnud meie loomulaadile vastuvõetavad. Individualistliku meelelaadiga rahvastel pole olnud edu riikide, sõdade ja kirikute maailmas, millega sobitumise tulemuseks on laialt levinud stress alkoholismi ja enesetappudega.
90-ndate aastate infoühiskonna areng on võtnud suuna, mille aluseks on üldkasutatavad arvutivõrgud. Interneti kasutajate hulk on kasvanud ca 45 milj. piirile ja see on ikka alles alguspunkt. Võrk, mis aina enam tähtsust omab ja ilma milleta elu peagi enam ettekujutatav ei ole, loob senistest traditsioonilistest suhetest hoopis erineva keskkonna.
Selline võrk ei ole allutatud mingile kesksele juhtimisele, selles on võimalik välistada manipuleerimine ja mingite poliitiliste, religioossete ja äriliste eesmärkide teenimine . Tegemist on esimese töötava vaba struktuuriga, millel puuduvad keskne juhtimine, domineerimisvõimalus ja ideede kontroll.
Võrk on koht, milles soome-ugrilane end koduselt võib tunda. Informatsiooni saab jagada enamgi kui kristlikult - seda jätkub kõigile ning kasutamisel see mitte ei vähene, vaid loob enda juurde uut. See on avatud süsteem.
Informatsiooni entroopiale lähenev üleküllus, mida sageli džungliga võrreldakse, ei mõju metsarahva psüühikale mitte laostavalt, vaid võimaldab tal jõuda oma loomusele sobivasse keskkonda.
Individualistlikud ugrilased, kes on harjunud enda peale lootma, ning kellel on orienteerumiseks keerulisem ja tõhusam aparaat kui seda eales oleks võimalik kümnele käsule ehitada, saavad seega jätkata oma elu kaasaegsel viisil, samas oma esivanemate traditsioonilisele rahvuslikule loomusele toetudes.
Võrk aitab ugrilasel säilitada neile omast hajusat eluviisi, kaotamata sealjuures kontakti maailmaga, see aitab saada eneseväljenduseks ja suhtlemiseks seninägematud võimalused. Võrgus pole ühelgi rahval sajandite edumaad, see on uus nii Ameerikas, Skandinaavias kui Siberis .
Ugrilaste maailmavallutamise plaan on rajatud iidse meelelaadi ja kaasaegse tehnoloogia loovale kooskõlale. Siin peitub soomeugrilaste suur võimalus.
Etnofuturism, mis paneb liikuma loomisjõud, ta ei ole ideoloogia, vaid püsimise ja elamise viis.