CAROLINA PIHELGAS KIRI KODUST (0)

Häädemeeste Keskkool
Luulekogu analüüs
CAROLINA PIHELGAS
KIRI KODUST
CAROLINA PIHELGAS
Carolina Pihelgas on sündinud 24. veebruaril 1986. aastal. Ta on eesti luuletaja ja tõlkija , ajakirja Ninniku toimetaja ning Värske Rõhu peatoimetaja . Pihelgas on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja religiooniantroloogiat ning kaitsnud aastal 2012 magistritöö teemal ’’Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M. J. Eiseni rahvaluulekogude põhjal). Carolina kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu.
RAAMATUD
Luule

• 2006 ’’Sõrmemuster’’
  
• 2010 ’’Metsas algavad hääled’’
  
• 2011 ’’Õnnekangestus’’
  
• 2014 ’’Kiri kodust’’
  

Tõlked

• 2010 Pablo Neruda, ’’Kapteni laulud’’
  
• 2012 Miranda July, ’’Siin oledki sa kõige rohkem oma’’
  
• 2012 Tor Ulven, ’’Sinagi kuulud kiviaega’’
  
• 2014 Konstantinos Kavafis ’’Kogutud luuletused’’
  

Koos Hasso Krulliga on ta eesti keelde tõlkinud ka mitmed Osho teosed.
Tunnustused

• 2011 ’’Metsas algavad hääled’’ oli üks kuuest Kultuurkapitali luulepreemia nominendist
  
• 2011 Tartu Kultuurkapitali loominguline stipendium
  
• 2012 Gustav Suitsu stipendium
  
• 2014 Ajakirja Keel ja Kirjandus artiklipreemia
  

PEAMÕTTED
Carolina Pihelgase luuletused on peamiselt tunnetest ja loodusest. Väga palju on kirjutanud aastaaegadest ja neid kirjeldanud. Samuti inimestest ja oma tuttavatest , kes jäävad aina kaugemaks.
Lk 18 – suvekuumus, keegi kes on päevitunud, on muutunud selle suvega paremaks inimeseks.
Lk 28 – masendus , ei ole endaga rahul kuna peeglist vaatab nö. metsloom vastu.
Lk 31 – nagu tahaks, et kaoks, igaveseks , ja ei tuleks enam kunagi tagasi.
Lk 33 – esimene lumi, valitseb rahu.
Lk 35 – on tunda kevadehõngu, väsimus on võtnud võimust .
Lk 42 – valu ja armukadedus .
Lk 45 – on saabunud rahu ja tundub, et kõik saab korda.
Lk 47 – tühjustunne, kõik on möödas ja läbi.
Lk 52 – pikk talv, libedad tänavad ja ootus soojusest.
Lk 60 – südasuvi, tunded ja mälestused kellestki.
RIIMIANALÜÜS
Selles raamatus ei ole ühtegi riimuvat luuletust, kõik on vabavärsilised.
STROOFID
Kõik luuletused on ühestroofilised – 7-15 rida.
KÕLAKUJUNDID
Puuduvad.
KÕNEKUJUNDID
Metafoorid :

• Ärkasin kahekümne seitsme aastasena
  

ega teadnud eriti midagi.
Epiteedid :

• Kauge igatsus – lk 9
  
• Vihmamärgi asfaltteid – lk 15
  
• Vaikne lein – lk 54
  
• Väike teesklus – lk 51
  
• Õhtutagune tühermaa – lk 50
  
• Liikumatu õhk – lk 31
  
• Pimedaid puiesteid – lk 26
  
• Sõnatu üksiolek – lk 25
  
• Hommikune unenägu – lk 60
  
• Harali sõrmedega – lk 70
  

Võrdlused :

• Nagu uimaseks löödud loom – lk 53
  
• Kevade õhtus nagu jääinimesed – lk 52
  
• Mis kahiseb nagu raadiokanalite vaheline tühiruum – lk 49
  

Isikustamine :

• Udu lõikab mäed ära – lk 10
  
• Oksad kummarduvad – lk 11
  
• Tuul rääkis lobajutte – lk 15
  
• Lumi on painutanud puudest väravad – lk 33
  
• Esimene sügistorm pani varvad jooksma – lk 65
  

Hüperboolid :

• Uks sinu sisse läheb sügavalt rinna alt – lk 30
  

Litootes puudub.
Oksüümoron – ei leidnud.
Sümbol – ei leidnud
Luuletustest
Lemmik luuletus
Vaatan viimasel ajal kõike
justkui eemalt. Akna tagant,
köetud toast , pisut talveuimaselt.
Talveuni pole läbi, kuigi lumi
on juba määrdunud, väsinud.
Tahta ei oska midagi, ainult
oodata. Kaua enam ei lähe,
puuoksad võtavad värvi, jõgi
hülgab jää. Rebida end lahti
ja istuda selle teadmisega maha,
esimeste rohulibledeni.
Mulle meeldib see luuletus kõige rohkem just sellepärast, et see väljendab kevadeootust. Mulle endale meeldib ka väga kevad, sest siis ärkab loodus ellu nagu on ka luuletuses kirjeldatud.
Kõige arusaamatum luuletus
Kas need märgid pillati alla kogemata
või mitte, ei saagi me teada. Aga keegi
korjas nad üles ja kudus esimest korda
kirjadeks: sõõrid ja ristid , lained ja
kaheksakannad. See oligi lindude keel,
mida kunagi rääkida osati. Meie esimene,
natukene kohmakas , aga üdini aus käekiri.
Siiamaani veame riste ja ruute oma kirja-
tehnika vihusse edasi, ikka lootes ja aimates—
Kõige rõõmsam või naljakam luuletus
Rahulik rand , kõik hakkab
paika loksuma, pilliroog liigub
tuules , puud on paigal. Suure
heleda keskel tume jõgi, vool
ühes, tuulesäbru teises suunas.
mõni üksik iitsatus tihastelt,
siis vaikus . Aga nad on siiski
kõnelema hakanud ja see
teeb rõõmu. Nad ütlevad:
näed, veebruari lõpp, aga
mis sellest, mis sellest.
Kõige kurvem ja masendavam luuletus
Tume mõisapark, treppidest edasi
ainult suured puud ja vaikus, mis
kahiseb nagu raadiokanalite vaheline
tühiruum. Väikesed kivid sinu jalge
all, nad hoiavad endas niiskust,
maha trambitud pilke, sünkjaid
silmaaluseid. Sülitab kolm korda
üle õla ja vaatad siis tagasi, aga keegi ei
näinud sind. Võiksid varjuna alla puude
vahele libiseda , kadudagi, aga toast
kostev muusika hoiab miskipärast sind
tagasi – need kauged noodid poovad
sind vaikselt jälle olemise külge.
Luuleread sõbrale
Jah, õppima tegema ainult
tähtsaid asju. Lõhkuda iga päev
kaevus jääd, trampida sisse
rajad kuuri ja kempsuni.
Ärgata enne valget, olla
alati kohal, olla siin. Jääda
endale kindlaks nagu vaade
aknast , nagu kevad, mis muutub
millimeeterhaaval. Jah, ta on
nagu uimaseks löödud loom,
kes ettevaatusest ei julge
enam pead tõsta.
Seda luuletust lugedes mõtlesin kohe oma klassiõele, Anetile. Talle meeldib väga lumi, suusatada, külm ilm – üldse kõik mis seotud talvega.
Carolina Pihelgas
Kasutatud kirjandus :
https://et.wikipedia.org/wiki/Carolina_Pihelgas