Eduard Viiralt (0)

Sisukord
Sissejuhatus 2
Elulugu ja looming 3
Teoseid 9
11
11
„ Berberi naine“ (Itaalia pliiats ) 11
11
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus : 13

Sissejuhatus

Eesti kunst on rikas andekate isiksuste poolest, ent rahvusliku kunstigeeniuse eredaimateks väljendajateks võime vaieldamatult pidada kahte – Eduard Viiraltit ja Kristjan Rauda1. Näib, nagu peaks Kristjan Raud olema rahvale lähedasem oma monumentaalse arhaiseeriva stiiliga, millest hoovab rahvaluule eepilist hingust, põhjamaise looduse rüpes kujunenud talupoeglikku ilumeelt. Viiralti looming, stiililt ja aineilt nii erinev Kristjan Raua omast, võib esmapilgul tunduda üpris kosmopoliitilisena. Ometi on selle paremik niivõrd populaarne , niivõrd kindlalt juurdunud rahva kunstilises teadvuses, et seda ei saa seletada kunstniku omaaegse positsiooniga rahvusvahelises graafikas või muude väliste asjaoludega. Selle populaarsuse põhjus peitub, nagu Kristjan Raua puhul, sügavas vastavuses rahvuslikule mõtte- ja tundelaadile. Viiraltile ja Rauale on ühine ka kõrge kunstnikueetika, raugematu perfektsionism vormis sisulise täpsuse nimel.
Me tunneme Kristjan Rauda ka huvitava maalijana, Viiralt omakorda alustas 1920.aastate algul lootusandvalt skulptuuristuudiumi. Ent Raua põhialaks kujunes joonistus , Viiraltil – estamp. Kahe suure isiksuse keskendumisel graafikale oli otsustav mõju tugeva omapärase graafikakoolkonna väljakujunemisele eesti kunstis. Mõju pole avaldunud niivõrd stiil – mis kummalgi meistril on liiga „isiklik“, selleks et olla järgitav -, kuivõrd vaimsus ja mustvalge kunsti kultuur. Ja muidugi on siiani ületamatu mallina püsinud Viiralti harukordne virtuooslikkus kõige erinevamates graafilistes tehnikates.

Elulugu ja looming

Eduard Viiralt ( Wiiralt ) võrsus talupoeglikust, täpsemalt küla-antvärkide keskkonnast. Tema isa Anton Wiralt(1867-1933) pärines Järvamaalt Esna vallast Viisu mõisa rentniku ja kangru Mart Wiralti perekonnast, ema – Sophie -Elisabeth (1872-1951) – oli Harjumaalt, Aruvalla mõisa tisleri ja aedniku Jüri Asuri tütar. Teenistuse otsinguil sattusid mõlemad Robidetsi mõisa Peterburi kubermangu Tsarskoje Seloo keisri Gubanitsa vallas, kus 20.märtsil 1898.aastal sündiski Eduard Viiralt. 1899. ja 1901.aastal sündisid pojad Oskad ja August – viimane juba sama kreisi Sosnitsa vallas Kalitino mõisas, kus Anton Wiralt viis viimast aastat kupjana töötas. 1909. aasta märtsis naasis ta perekonnaga Eestisse, kus sai mõisavalitsejaks Schillingite Varangu mõisas Järvamaal. Poisid pandi algul Koeru haridusseltsi kooli, siis aga 1907. aastal avatud saksa erakooli sealsamas. Vene ja saksa keele oskuse kõrval sai Viiralt sellest koolist kaasa ka prantsuse keele algete tundmise.
Vaatamata sõnaahtrusele, aga võib-olla osalt ka selle tõttu oli Viiraltil kaasõpilaste silmis juba tollal teatav erilisuse oreool . Nagu paljud poisid, oli temagi vaimustatud Georg Lurichist ja Aleksander Abergist1 ning harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku; hiljem Tallinnas oli tal seda võimalik mõnda aega Lurichi enda juhatusel teha. Selline huvi polnud tollal kantud ainuüksi tahtest end füüsiliselt arendada või sportlikku edu saavutada; sellesse segunes suuremal või vähemal määral ka rahvuslikku auahnust, mida Lurichi ja Abergi kuulsus meeldivalt kõditas. Koolikaaslaste mälestustes on Viiralt püsinud siiski eelkõige innuka joonistajana. Varaseimad dateeritud joonistused pärinevad 1914.aastast ja on veel kaunis lapselikud. Ent igatahes osutus poisi kunstinärv tugevamaks vanemate lootusest temast mõisavalitsejat või kantseleiametnikku koolitada . 1915. aasta sügisel sai temast Tallinna Kunstitööstuskooli2 õpilane.
Viiralti õpingud Kunstitööstuskoolis langevad selle algusaastatesse, mil õppekorraldus oli veel kujunemisjärgus ning õppetöö tuntavalt häiritud sõja- ja revolutsioonisündmustest. Viiralti selleaegsetes kompsitsiooniharjutustes kohtame rohkesti niihästi juugendi kui ka rahvusrmantismi käibemotiive ja –sümboleid, ent üllatavalt varakult, juba 1917.-1918. aasta töis võib täheldada noore kunstniku ülekasvamist naiivsümbolismist ja naiivrahvuslikkusest, mis avaldub iroonilises suhtumises ainesse, pisitasa tugevnevas kallakus groteski. Juugendlikkus kaob Viiralti töödest tema sattumisel „ Pallase “ kunstikooli ekspressionismivaimulisse atmosfääri 1919.aastal. Püsivalt omaseks jääb talle aga tugev stiilitahe, mis iseloomustab ka natuurist tehtud etüüde.
Natuurist tehtud joonistusi ja visandeid on Viiraltist järele jäänud aukartustäratav hulk, seda juba Kunstitööstuskooli päevist peale. See oli pidev treening, teadlik meisterlikkuse arendamine ja materjalikogumine. Viiralt joonistas vanematekodus – 1918. aastast peale elasid ta vanemad Liigvalla mõisale kuuluvad Lammaskülas – lähedaste inimeste ja tuttavate portreid, loomi, talutööstseene. Viibides kooli ülesandel Tartus, et joonistada etnograafilisi esemeid Eesti Rahva Muuseumis , jäädvustas ta ühtlasi koloriitseid vanamehi-rahvatüüpe. Huvi karakteriküllase tüpaaži vastu, rõhutatud ilmekusetaotlus avaldub Viiralti töödes varakult; see tõendab eelsoodumust ekspressionistlikuks suunitluseks.
Kunsttööstuskoolis õppides teeb Viiralt oma esimesed estambikatsetused; neid on üle paarikümne. 1916. aastast pärinevad mõned puu- ja linoollõiked, 1917. aastal lisandub neile tehnikatele ofort1. Kui varased puu- ja linoollõiked on läbi viidud pinnalises, stiliseerivas laadis, siis ofordid on realistlikult skitseeriva joonega . 1917.aastast ilmuvad Viiralti joonistused „Kosjalehes“; 1918. aastal valmivad esimesed raamatukujundused – kaas „Taavet Mutsu laenuraamatukogu nimekirjale“ ning kaas ja illustratsioonid Henrik Saare raamatule „Käbid torbiku sees ja teised lastejutud“.
1918. aasta tööd, iseäranis portreed, tähistavad märgatavat edasiminekut individuaalse stiili kujudamises. Viiraltil polnud Kunsttööstuskoolis õieti enam midagi õppida. Revolutsiooni- ja kodusõjasündmused kiskusid paljude kunstiõppurite hulgas kaasa ka tema. 1919.aastal me Viiraltit Kunsttööstuskooli õpilaste nimekirjast enam ei leia. Sama aasta juulis esineb Viiralt stiliseerivate joonistustega eesti kunsti ülevaatenäitusel Tallinna Tütarlaste Kommertskooli ruumes, millele teeb ka värvilises linoollõikes rahvusromantilis-juugendliku plakati ja kataloogi kaanekujunduse. Seega on pandud punkt ühele etapile tema arengus.
1919. aasta oktoobris astub Viiralt vastavatud kunstikooli „Pallas“, Anton Starkopfi skulpturiateljeesse. Esimestel aastatel tegeleb ta skulptuuriga intensiivselt. 1922. aasta alguseks valmis kipsis Konrad Mäe2 portree – parim Viiralti meieni jõudnud skulptuuridest, mis paelub tundliku detailse modelleeringu ja psühholoogilise realismiga. Teisesuunalistest otsingutest kõneleb lüürilisekspressiivne, suure voolava vormiga Kristjan Tederi portree. Kuivavõitu graafiline käsitlus, kunstniku graafikast tuttav groteskne varjund eristab peale Dresdenis3 viibimist loodud A.Hasselblatti portreed. Nimetatud ja veel mõned teosed lubavad väita, et Viiraltist oleks võinud saada ka hea skulptor . Skulptuuriga tegelemine tuli igatahes kasuks tema graafikale, andes tunda kindlas plastilise vormi tunnetuse.
Paralleelselt skulptuuriga tegi Viiralt graafikat, kõigepealt muidugi joonistas. Viiralt õppis ka minevikukunstist. Orientatsiooniga saksa kaasaegsele ekspressionistlikule kunstile seltsis „Pallases“ huvi ka saksa klassika , nimelt renessansimeistrite vastu eesotsas Albrecht Düreriga4. Düreri- vaimustus kajastub selgelt Viiralti 1920.1921. aasta pliiatsijoonistustes, milles valitseb isemeelselt sõlmilise joone stiihia. Ühtaegu on ses joones täpset vormi- ja karakteritunnetust. Vanameisterlikku võlu ananvad Viiralti joonistustele detailikordused põhikujundiga ühel lehel. Sageli on neiks käed, mille „kõnet“ Viiralt peenelt tajus . Viiralti huvikeskmes on inimene, ent palju joonistab ta neil aastail ka maastikku , iseäranis armetuid Tartu aguleid, Emajõge lotjadega, Tartu turgu hobuste ja talumeestega. Sageli said koloreeritud pliiatsietüüdid aluseks viimistlematutele kompositsioonidele akvarellis või tušijoonistuses ning estampidele.
Ado Vabbe5 linoollõikemappide eeskujul tegid 1920. aastal analoogilisi mappe ka mitmed „Pallase“ õpilased, sealhulgas Viiralt. Tema rohketest linoolõigetest läks mappi selle lõplikul kujul kaheksa tugevamat tööd. Nende kõrval sünnib teisigi märkimisväärseid töid (nt „Skulptor“, linoollõige). Sügavtrükitehnikates hakkab Viiralt pidevamalt töötama pärast Dresdeni kunstniku Georg Kindi asumist „Pallase“ graafikaõpetaja kohale 1921. aasta oktoobris. 1921. aasta sügisest – 1922. aasta algusest pärineb hulk lehti kuivnõelas ja ofordis. Võrreldes linoollõigetega, milles grotesksuseni teravdatud ilmekus, rahutu , sageli murtud vormikõne ja pateetiline valguskiirgus on ekspressionistliku iseloomuga, kujutavad sügavtrükilehed endast enamasti realistlikke portree- või figuurietüüde, tehnilisi katsetusi. Tehnilise arsenali omandamine ja allutamine isikupärasele väljenduslaadile kulges tal sügavtrükis visamalt. Sellised tööd nagu „Daam kohvikus “ (1922) või „Jakori kõrtsis Tartus“ (1922) äratavad tähelepanu ekspressionistlikus kunstis armastatud süžee poolest. Kõrts pakkus rikkalikku ainet kõlbelise ja sotsiaalse allakäigu jälgimiseks. Viiralti eredamad selleteemalised tööd sünnivad Dresdeni-muljeist.
1922. aasta märtsis saadeti Viiralt „Pallase“ stipendiaadina Dresdenisse, täiendama end sealses Kujutava Kunsti Akadeemias skulptuuri alal professor Selmar Werneri meisterateljees. Professor oli tema tööga väga rahul. Paralleelselt skulptuuriga tegeleb Viiralt seal intensiivselt joonistamise ja estampgraafikaga. Kuna Dresdeni-aegseid skulptuure pole säilinud, piirdub teadmine sellest perioodist graafikaga. Silmatorkavalt tugevneb tema töödes saksa ekspressionismi sõjajärgse variandi – verismis1 mõju. Just Viiralti Dresdenis viibimise aegu tõusis see vool saksa kunstielus tähelepanu keskpunkti . Viiralt nägi veristlikku kunsti näitustel, tõenäoliselt puutus ka isiklikult kokku selle voolu esindajatega, eelkõige silmapaistvaimaga neist – Otto Dixiga2. Saksa kunstnikest, kes Viiraltile konkreetsemat mõju avaldasid, tulebki kõne alla esmajoones Dix.
Verism haaras Viiralti kaasa ning ta on selle eredaim ja ehedaim väljendaja eesti kunstis. Verismi mõju tema loomingule toimis 1930. aastate alguseni välja. Ometi ei tule viimast liiga sügavaks pidada. Saksa tegelikkust vaatas ta ikkagi võõraste, kainemate ja iroonilisemate silmadega. Näib, et Dresdenis kogetu settis pikkamööda ja kandis alles Pariisis läbitunnetatuimaid, küpsemaid vilju . Viiralt sõitis Dresdenisse esmajoones õppimise kavatsusega ning tundis juba 1923.aastal, et on siinsed võimalused põhiliselt ammendanud.
Mõnda aega töötas ta Paul Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end sügavtrükitehnikate alal. Dresdenis avastas ta enda jaoks litograafia, mis sobis ekspressionistliku väljenduslaadiga, võimaldas pateetilist tumedust, jõulist vormi. Selles tehnikas lõi Viiralt Dresdeni eeslinnade vaateid, portreid, kompositsioone. Eriti aga väärivad märkimist litod loomadest, kes teda kütkestasid Dresdeni loomaaias . Huvi eksootiliste loomade vastu taaselustub 1930.aastate teisel poolel Pariisis.
1923. aasta sügisel naasis Viiralt Tartusse. Järgneva paari aasta jooksul oli ta hõivatud eeskätt illustreerimisest, kujunedes sel perioodil üheks viljakamaks ning juhtivamaks jõuks eesti raamatugraafikas. Ent kaugeltki mitte alati ei antud talle illustreerida väärtteoseid ning mõnigi kord roiutas töömahkas tellimus kunstniku ära, mis annab tunda ka illustratsioonide taseme mõningas ebaühtluses. Siiski pakuvad ainuüksi tänu Viiralti illustratsioonidele tänapäeval huvi niisugused teosed nagu E. Tennmanni usuõpetuse lugemik, mille neli osa ilmusid 1924. ja 1925. aastal.
Illustreerides jälgis Viiralt üldiselt alati täpselt teksti, kuid tänu elavale fantaasiale ja isikupärasele stiilile on tema illustratsioonid vaadeldavad iseseisvate taiestena. Ta oli süžeeliste piltide autor, kes noppis tekstist välja dramaatilised kulminatsioonipunktid, karakterite kokkupõrked või ilmekamad olustikustseenid. Ses mõttes on iseloomulikud illustratsioonid Juhan Jaigi „Võrumaa juttude “ I osale, mis on tulvil dünaamikat, kirgi, võitlusmöllu, muinasjutulisi ilmutusi. Sugestiivne nägemuslikkus paelub ka mitmetes illutratsioonides Jakob Kõrvi „Muinasjuttudele“ ning M.J. Eiseni ennemuistsete juttude kogumikule „Eesti imede ilmast “. Enamasti on Viiralt oma tolleaegsetes illustratsioonides-tušijoonistustes kasutanud kas diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi , mis andis neile teostusliku ühtsuse, tuletas mõnevõrra meelde gravüüri ning oli 1920.aastate kehvi trükiolusid arvestades suhtelist hästi reprodutseeritav.
Illustratsioonid moodustasid lõviosa Eduard Viiralti väljapanekust „Pallase“ lõpetajate näitusel 1924.aasta kevadel. Sel näitusel oli Viiraltil väljas 113 teost – graafikat ja skulptuure. Tema küpsus kunstnikuna oli niivõrd ilmne, et tal ei tarvitsenud õiendada eksameid teoreetilistes ainetes. Peale lõpetamist täitis Viiralt „Pallase“ kunstikoolis graafikaateljee juhataja kohuseid. Pedagoogiamet ei sobinud talle. Lõpetamisele järgnenud aastal kulus kogu tema energia tööle kõikvõimalikes graafilistes tehnikates. Lootes lähemal ajal saada Pariisi-stipendiumi, täiustaas Viiralt teadlikult oma tehnilist pagasit, et kogenumalt sukelduda sealsesse kunstiellu. Ta töötas puulõikes, ofordis, akvatintas, litos ja monotüüpias.
1925.aasta mais määratakse Viiraltile Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastane stipendium enesetäiendamiseks Pariisis. Sõit saab teoks sama aasta sügisel. 8.novembril jõuab Viiralt linna, mis saab alle kiiresti nii omaseks, et siit lahkuma sunnib teda ainult sõda. Ei heidutanud Viiraltit kodumaalt saabuvad keelitused – „Pallases“ oodati teda graafikaateljee juhataja kohale – ega ka peale stipendiumi lõppemist jälitav leivamure. Tuli maalida nukke ja siidrätikuid, vastu võtta kunstiliselt vähenõudlikke tellimusi portreedele ja illustratsioonidele.
Viiralti teine personaalnäitus Pariisis, mis toimus 1928. aasta aprillis A.-G. Fabre’i galeriis, koosnes põhiliselt monotüüpiaist. Esimene personaalnäitus leidis aset poolaka Jan Slivinsky galeriis „Au Sacre du printemps“ 1927. aasta mais. Ühtlasi valiti Viiralt Sügissalongi liikmeks, kus ta hakkas regulaarselt esinema 1927. aastast peale.
1926.-1927. aasta looming kõneleb kohandumisest Pariisi kunstikliimaga. Neid aastaid iseloomustab eelkõige stiililine ja tehniline lihvumine. 1926.aasta tõid eristab pretsiissuse taotlemine uusasjalikkuse vaimus, kalgivõitu plastilisus . La Grande Chaumiére’i vabaakadeemias tehtud aktikrokiisid kasutas Viiralt estampides-aktikompositsioonides, milles pürgis samasuguse plastilis-lineaarse selguse poole nagu joonistusteski.
Monotüüpia kõrval olid kunstniku meelistehnikateks esimestel Pariisi-aastatel puulõige ja puugravüür, mille nüansirikas faktuur, paralleeluuritsa ja ruleti kasutamisviis ajut selle tehnika meistrit D.-É. Galanist meenutab. Talle mõjus ka graafika vallas küllaltki vilgas Pariisi kunstielu tervikuna . Estambikunsti elujõust seal annab tunnistust Sõltumatute Gravööride Ühingu asutamine 1922.aastal. Korraldati rahvusvahelisi graafikanäitusi, nagu seda oli 1928.aasta puugravüüri näitus Louve ’i Marsani paviljonis, kus Viiraltki esines. Õpetlik oli ka klassika uurimine Rahvusliku Raamatukogu gravüürikabinetis. Vanade meistrite tehniline täiuslikkus oli Viiraltile lähedane ning tema 1920.aastate lõpu ja 1930.aastate alguse laadis, eriti vasegravüürides ja uuritsaga viimistletud ofortides on rohkem sugulust 17.-18.sajandi gravööridega kui kaasaegsetega. Õilis ja peen tehnika, nagu kunstniku üha rafineeritumaks muutuv stiilgi ühtaegu toovad esile ja tasakaalustavad ainestiku vulgaarsuse, rõhutavad kunstniku distantsi viimase suhtes.
Võidutsev lihalikkus, meeleline kirg mängib Viiralti silmis kaasa ka vaimsete väärtuste loomisel, andes looja ekstaasile, ülevatele pürgimustele groteskse vajundi(monotüüpia „Skulptor“1927; monotüüpiad viiuldajast, 1931 ; „ Maalija “, 1931, ofort, vasegravüürr, jt.). Programmilistena mõjuvad kunstniku 1928.aasta ofordid „ Seltskond “ ja „Sööming“, kus võtmekujundina esineb alasti lapsuke allakäinud tüüpide seas.
Näib, nagu oleks 1920.aastate Viiralti areng pikk tee mäkke, mille tipuks on 1930.aastate alguse võimas töödekolmik – „Põrgu“, „ Kabaree “ ja „ Jutustaja “. Kunstniku kujutluslennu ohjeldamatuima teose – „Põrgu“ eel sünnib palju analoogiliselt vaimust kantud töid, millistest väärib märkimist 1929. aasta suvel Bretagne ’is Antrainis valminud fantastiliste portreede sari akvarellis ja joonistustes. Portree üldse ja fantastiline portree sealhulgas on Viiralti armastatuim ja tema loomingus kõige arvukamalt esindatud žanr, mis kõneleb tema kutsumusest inimeseuurijana. Tema seda laadi portreed fantastilisus seisneb mõne tüüpilise inimliku nõrkuse või pahe, nagu ahnus, ihnus , täissöönud nüridus, vagatsemine vms, groteskse üldistamises. „Põrgus“ päästab ta lahti inimhingedes pesitseva looma, andes selles peadekogumis otsekui koondpildi inimest muserdavaist jõududest. Ei puudu siit ka tuldsülgav masininimene ja plahvatav pea, mis koos kolbaga krooni kaotab – kujudid, mille seost militariseeruva ühiskonnaga, kaasaegse poliitilise situatsiooniga on kunstnik ise kinnitanud, ent mille sotsiaalne päritolu niigi selge on. „Põrgu“ on ajendanud tõmbama paralleele Hieronymus Boschiga1 ning vahel ka belglase James Ensoriga2. Tekib ka kirjanduslikke assotsiatsioone, näiteks Dante „Põrguga“, „ Jumalikust komöödiast“ või Henri Barbusse’i romaaniga „Põrgu“. Märkimata ei saa jätta sürrealismi fantaasiat vallandavat mõju, mis ei laiene aga Viiralti loomingumeetodile ja suurelt osalt sümbolistlik-allegoorilise üldskontseptsioonile. „Põrgu“ allegoorilist iseloomu aitab mõista ning täiendab ja toetab paarikleht „Kabaree“, mille pöörasele peole näivad kokku tulnud olevat kõik tema seniste pidude prassijad, oma hirmude teenrid. See, mis on „Põrgus“ antud lähivaates, avaneb „Kabarees“ distantsilt. Need tööd on nagu noore Viiralti loominug kokkuvõtteks nii sisuliselt kui ka vormiliselt.
Olulisim tegur Viiralti pöördumises poeetilise realismi poole 1930.aastate alguspoolel oli inimlik küpsemine, mida võisid kiirendada mitmed isiklikud asjaolud. Iroonilismänglev hoiak jäb koos boheemitseva noorusega seljataha . Ta kunst omandab sisemise tasakaalukuse ning otse klassikalise harmoonia ja selguse. Tõsimeelselt, tulvil respekti läheneb ta loodusele , otsib looduslähedast, kõlbelist rikkumata inimest. Kunstnikku köidab inimkeha plastiline rikkus, vormida ja joonte ilu, ta vaatleb inimest kui looduse meistriteost.
Oma suunamuutusele on Viiralt ise loonud poeetilise võrdpildi eksliibrises hollandi kollektsionäärile Ants van der Kuylenile (1936), milles deemonid taanduvad madonnakuju ees. Sellist fantaasiamängu, nagu selles Viiralti ilusaimas eksliibrises, kohtame uuel loomeperioodil tema pisigraafikas ja visandeis. Suuremates töödes on fantastiline element allutatud natuurile. „Olen realist“, nii tavatsenud Viiralt vanemas eas vastata küsimusele kreedo kohta. Ei saa öelda, et nägemuslikkus oleks tema teostest nüüd kadunud; Viiralti lehtede paremikus avaldub see pigem sügavamalt ja peenemalt kui seni: tarvitseb vaadata selliseid lehti nagu „ Claude “ (1936, puugravüür), „ Maastik Pariisi lähedal“ (1937, ofort), „ Lamav tiiger “ (1937, pehmelakk).
Niisamuti on stiilsusega. Kui ere, ekspressiivne, nooruslikku kujutlusjõudu ja värskust uhkav ka poleks olnud Viiralti stiil 1929. ja 1930. aastate piiril, on vahest imetlust väärivam stiilikindel ja loomulik avaldumine tema kunsti realikstlikumaks muutudes. Paljudel temaealistel kunstnikel tingis kaasaminek realismilainega teatud stiilis lõtvumise. Viiraltiga seda ei juhtunud.
Tõsi küll, teatud väsimust võib tema juures märgata; see avaldub viljakuse languses. Viimast põhjustasid muidugi ka suurem nõudlikkus oma töö suhtes, kriitiline suhtumine sehitehtusse, loominguline ümberorientatsioon. Ent nii vaimselt kui ka füüsiliselt pingelised noorusaastad andsid end tunda. Tänu Alfred Rõude3 tõukele korraldas Viiralt ulatusliku personaalnäituse 1936. aastal Tallinnas ja Tartus ning 1937 ka Helsingis. See leidis kodumaal elavat vastukaja ning pani aluse kunstniku üldrahvulikule tunnustusele. 1938. aastal ilmus Viiralti monograafia Rasmus Kangro -Pooli sulest.
Selleks ajaks oli Viiralt endale nime teinud ka rahvusvahelises graafikas. Ta esines rahvusvahelistel graafikanäitustel Marseille ’s (1933), Varssavis (1933, 1936), Krakovis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos , Bostonis, Baltimore ’is ja New Yorgis (1936). Hästi võeti vastu tema personaalnäitused Strasbourg ’is(1932,1939), Amsterdamis (1935,1939) ja Johannesburgis (1939). Arvustused hindasid kõrgelt tema meisterlikkust ja omapärast maailmanägemist. Kahekümne ühest teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel 1937. aastal tõi talle kuldmedali. Ilmusid mitmed pikemad kirjutised graafikaväljaannetes, milles peegelduvad Viiralti loomingu kaks tahku.
Pariisis elas Viiralt üsna paikselt, kui välja arvata kolmenädalane matk Itaaliasse 1926.aastal, marchand’ide kulul Fontenay-aux- Roses ’is või Antrainis veedetud töösuved, visiidid Strasbourg’i. 1938.aasta suvel võtab ta eelkõige terviseparandamise otstarbel ette pikema reisi Marokosse, kuhu jääb 1939. aasta veebruarini. Seal valmis mahukas sari joonistusi berberitest ja araablastest, mis moodustavad omaette peatüki Viiralti 1930.aastate loomingus. Respetk inimese vastu, tahe näha temas ilusat , inimlik soojus – need küpsele Viiraltile omased jooned tulevad Maroko- sarjas selgesti esile.
Lisaks kohapeal graveeritud plaatidele – „Marrakeši linnamüür“ (ofort, kuivnõel), „Naerev kaamel “ (pehmelakk), „ Arkeia “ (kuivnõel), „Berberi poiss“ (kuivnõel; 1938), „Marrakeši maastik“ (1939, ofort, kuivnõel) loob ta joonistuste alusel mõned tööd veel Pariisis („Kaameli pea“, 1939, puugravüür; lõpule viidud Eestis) ja kodumaal („Berberi tüdruk kaameliga“, pehmelakk, „Noor araablane“, metsotinto, mõlemad 1940).
25.septembril 1939.aastal maabus Viiralt Tallinna sadamas. Vaatamata neliteist aastat kestnud eemalolekule lülitus ta kodumaisesse kunstiellu üsna hõlpsasti. Peale 1940.aasta juunipööret valiti ta ENSV Kunstnike Liidu Orgkomitee liikmeks. 1941. aastal teeb ta mõned etüüdid ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehest luuletaja Johannes Vares-Barbarusest, kelle portree – tellimus seoses kavatsetava ENSV kunsti ja kirjanduse dekaadiga Moskvas – jääb aga tehnikas teostamata.
Tema esimesekss kodumaal loodud tööks oli Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel) – väärikas tunnustusavaldus vanameistrile. Enamjaolt loobki Viiralt Eestis portreid, millistes võib täheldada rahvusliku tüübi, rahvusliku karakteri otsinguid. Taastunud kontakt kodumaaga, mure tema saatuse pärast rasketel, keerulistel sõjapäevadel lõid pinnase selliste lehtede sünniks, nagu „Eesti neiu “ (1942, pehmelakk ja värviline akvatinta), „Viljandi maastik“ ja „ Virve “ (mõlemad 1943, kuivnõel), mille vaimsus ning tähendus eesti kunstis on võrreldavad Kristjan Raua teostega.
Viiralti tolleaegsetest töödes on satiirilise värvinguga õieti vaid „ Istuv daam“ (1941, metsotinto), kelle poosis ja peenutsevas kätehoius on midagi tõusiklikku. 1930. aastail lemmiktehnikateks muutunud kuivnõela ja pehmelaki kõrval teeb Viiralt nüüd ka mõned lehed metsotintos, mille vastu hakkas huvi tundma juba Pariisis. „Noorele araablasele“ ja „Istuvale daamile “ järgnes Viiralti hiilgeteos selles tehnikas – „ Monika “ (1942), mis on õieti kolmikportree ühest ja samast modellist. „Istuvat daami“ luues olid tal eeskujuna silme ees vanad inglise meistrid oma virtuooslikkusega materjalide ja faktuuride edasiandmises. „Monika“ haarab meid kõigi komponentide tasakaalus ja väljendusrikkas tervikluses. Väike modell on oma täiskasvanulikus tõsiduses sugulaslik järgmisel aastal Viljandimaal jäädvustatud „Virvega“.
Viibides 1943. aasta suvel Viljandi lähedal Uusna mõisas lõi Viiralt „Viljandi maastiku“ (1942, kuivnõel), mille tormidest räsitud võimas tamm mõjub Eesti sümbolina, kuigi temas võib näha avaramat, mitte nii konkreetset tähendust.
1944. aasta aprillis sõitis Viiralt Viini, kus juunis-juulis toimus tema personaalnäitus sealse Kunstihoones Kujutavate Kunstnike Seltsi korraldusel. 60 teosest koosnev näitus võeti hästi vastu. Viiralt kasutas võimalust teha Viini tehniliselt eeskujulikult varustatud trükikodades tõmmiseid oma töödest, töötas ümber „Kristjan Raua portree“. 1945. aasta algul siirdus ta Berliini, sealt Flensburig ning otse sõja lõpu eel jõudis kunstnik Rootsi, kus esimene suvi möödus põgenike laagris. Järgmisel suvel tegi ta koos Eduard Olega kuuajalise matka Põhja-Rootsi, Lapimaale, kus graveeris kuivnõelalehe „Lapi maastik – Vaisaluokta“. See n teos põhjamaa looduse ja inimeste ühtekuuluvusest, mis teostus - ja vaimulaadilt on lähedane „Viljandi maastikule“. Rootsis veedetud aeg kujunes lühikeseks ja väheviljakaks: kokku valmis tal kolm tööd.
1946. aasta sügisel on Viiralt tagasi Pariisis – linnas, kus tema väljendust mööda „särab Kunsti päike“. Siin algab tema viimane loominguperiood .
1947. aasta töödes on uudseks jooneks süveneb intiimsus, mis avaldub niihästi vähedlases formaadis kui ka kujutatava vahetumas esitamises. Kolm lehte teeb ta selle aasta augustis-septembris Civry-sur-Sereini külas Burgundias. Metsistunud pargile sarnlev „Maastik hobustega“ (ofort) oma pitsilise koega on kõrvutatav Fontenay-aux-Roses’is jäädvustatud „ Maastikuga Pariisi lähedal“. Civry’s valmib ka kaks portreed: „Régine“ ja „ Marc “ – üks oma tütarlapsesaladustesse tõmbunud, teine –poisikeselikult aval ja rahutu, üheks fooniks renessanslik kaaristu, teisel – puhanguline maastik. Elava pilguga kiindub vaatajasse „Catherine Boullaire“ (1948, kuivnõel). Iseäranis „Marc“ annab tunnistust maalilis-ekspressiivse tendetsi süvenemisest kunstniku käsitluslaadis, mille ilmekamaid näiteid pakub järgnevate aastate looming („Haige poeet “, 1949, ofort; „Kunstnik ja modell“, 1950, pehmelakk; „Maalija“, 1951, ofort; „Üksindus“, 1950-52, pehmelakk).
1948. aasta mais alustas Viiralt väga huvitavat väikeste tööde seeriat . Need sündisid spontaanselt, päevikulaadse pihtimusena, kuupäevadki plaadile märgitud, ning on valdavalt fantastilised portreed. Seejuures puudub neis peaaegu täiesti grotesk; suuri silmi hingestab kannatus oma eri varjundites, kord piinava ängina, kord leebe nukrusena. Seeriat kannab kibe sõjakogemus, sõjas laialipaisatud rahva traagika ; üldine valu on lahutamatu isiklikust. 1949. aastal lisandub veel neli lehte, mis tugevdavad sarja ühiskondlikku kõlajõudu. Varjendite, gaasikambrite, Hiroshimade õuduse on kunstnik suutnud koondada lehe „Elu varemetes“ tillukesele pinnale. „Jutlustaja“ –teema võtab ta taas üles 1949.aastal kuivnõelalehes „ Diktaator II“, milles juhi-massi sümboolset kujundit on elu konkretiseerinud. Oraator ja reaktiivlennuki vari inimeste kohal on ilmselt seotud külma sõja atmosfääriga. Nagu öeldud, ühendas Viiralt 1932. aasta „Jutlustajas“ selle kuju vastandlikud tõlgendusvõimalused. Nüüd lahutab ta need. Lehtedepaaris „Poeet kõneleb kividele“ (1948, ofort) pöördub kõneleja küll mõistuse ja inimlikkuse poole, ent tema vastas on kivised näod, otsekui tahumatud skulptuurid. Kunstniku missioonitunnetus seguneb neis lehtedes valusa skepsisega. Mitmeid lehti läbivad mõtisklused kunsti saatusest ja olemusest.
Hilisperioodi tippteoseks on „Üksindus“ (1950-52, pehmelakk), kus Viiralti noorpõlve-aegseid „madonnasid“ meenutav naiskuju näib sümboliseerivat kirgastunud vaimu, kes liigub kristallilistes sfäärides.
Paljud varasemad teosed töötab Viiralt sel perioodil ümber, nende hulgas „Lamava tiigri“ („Tiiger kassiga“, 1950, pehmelakk, kuivnõel) ja „Naerva kaameli“ („Kaameli pea“, 1950, pehmelakk). Paraku ei ole sellised ülekäimised teoseid mitte alati paremaks teinud. Ka tõmbab ta nõutavamatest töödest täiendavaid tiraaže. Siiski pidi Viiralt teostama ka tellimustöid. Meelepärase tellimuse suurematele gravüüridele loomadest, igaüks 200-lise tiraažiga, sai ta Genfi kirjatuselt „La Guilde Internationale de la Gravure“. Vincennes’i loomaaias tehtud joonistuste järgi valmis „Okaapid“ (1949, akvatinta); otse plaadile, püstijalu graveeris Viiralt Jardin des Plantes’is1 „Lõvide perekonna“ (1949, kuivnõel), milles iga lõvi on portreeritud. Sama kirjastuse jaoks alustas Viiralt „Sebrat“ (1952, pehmelakk), ei jõudnud aga viia seda kaugemale esimesest proovitrükist.
8.jaanuaril 1954. aastal suri Eduard Viiralt 55-aastasena maovähki. 12.jaanuaril maeti ta Pére-Lachaise’i kalmistule Pariisis.

Teoseid

„Põrgu“ (ofort, vasegravüür) 1930-1932
„Lamav tiiger“ (pehmelakk) 1937
“Akt“ (puulõige)
„Kabaree“ (ofort, vasegravüür) 1931
„Kristjan Raud“ (kuivnõel) 1939
„Jutlustaja“ (lito) 1932
„Kaameli pea“ (puugravüür)
“Viljandi maastik“ (kuivnõel)
„Eesti neiu“ (pehmelakk)

„Berberi naine“ (Itaalia pliiats)

Illustratsioon G. Boccaccio teosele " Dekameron " (ofort)
„Lapi maastik (Vaisaluokta)“ (kuivnõel)

Kokkuvõte

Eduard Viiralti loominguline pärand on rikas, ja seda mitte arvuliselt (üle 400 estambi, ligi 4000 joonistust). Tema areng on olnud dünaamiline, kajastades erksalt ja alati isikupäraselt ajastu kunstiliikumisi. Tema looming on haarav dokument targa ja tundliku kunstniku inimlikust arengust, nooruslikust uljusest, elamusnäljast ja epateerimislõbust, küpse meistri rahulikust lihtsusest, positiivse ideaali otsinguist, kaasaelamisest oma rahva ja inimsuse saatusele . Eesti kunstis ei leia teist kunstnikku, kes nii sügavalt ja mitmekülgselt oleks uurinud inimest. Viiralti meisterlikkus ei seiskunud, püüd kasutada üha täielikumalt oma ala võimalusi oli talle omane viimaste eluaastateni. Paljusid Viiralti töid võib nimetada tehnilisteks imedeks, ent tehnika polnud talle omaette eesmärgiks. Juba Dresdenis olevat ta öelnud: „Tehnika peab olema omandatud nii, et sellele enam ei mõeldagi.“ 1940. aaastal kirjutas Hanno Kompus Viiralti väljapaneku puhul Kristjan Raua nimelise kunstiaasta avanäitusel: „Võiks arvata, et säärase suveräänse tehnika valitsemise juures võidaks kergesti libastuda sellega braveerimisele; kuid Viiraltile jääb tehnika selleks mis ta on - vahendiks . See ongi vahe virtuoosi ja kunstniku vahel.“
Kasutatud kirjandus : 1. „Eduard Viiralt“ 185 reproduktsiooni, koostanud Mai Levin . Tallinn: „Kunst“ 1985
2. http://estarts.ca/artist.php?id=39
3. http://www.nlib.ee/124
4. http://www.arileht.ee/artikkel/429317
5. http://www.artun.ee/
1 Kristjan Raud (1865-1943)- eesti kunstnik, kes on tuntud oma rahvusromantiliste pliitsi- ja söejoonistustega, illustreeris rahvuseepost „Kalevipoeg“.
1 G. Lurich ja A. Aberg – eesti maadlustähed 19.saj lõpp ja 20.saj algul
2 1914.aastal Eesti Kunstiühingu poolt asustatud, Eesti Kunstiakadeemia eelkäija
1 Ofort - sügavtrükitehnika, mille puhul metallplaati katvasse happekindlasse kihti kraabitakse ofordinõelaga joonistus, söövitatakse happes metalli, kaetakse plaat värviga ning trükkimisel jätab söövituskohtades olev värv paberile kujutise.
2 Konrad Vilhelm Mägi (1878-1925) oli eesti maalikunstnik ja pedagoog .
3 Dresden oli linn Saksamaal, Saksimaa liidumaa pealinn.
4 Albrecht Dürer ( 1471 -1528) – esimene ja kuulsaim saksa renessansi suurmeister , kelle loomingu parema osa moodustavad joonistused ja graafilised tööd.
5 Ado Vabbe (1892–1961) – oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog.
1 Verism (it k vero ― tõeline, õige) on Itaalias XIX sajandi lõpul esile kerkinud suund kirjanduses, kunstis ja muusikas, mille juured olid prantsuse naturalismis
2 Otto Dix ( 1891 –1969) oli saksa maalikunstnik ja graafik, ekspressionist.
1 Hieronymus Bosch ( 1450 -1516) – Madalmaade meeldejääv ja omapärane maalija, kelle piltidel on fantastilised
stseenid ja kohutavad nägemused.
2 James Ensor (1860-1949) – üks kuulsamaid belgia kunstnikke, kelle teoseid kattis ärevus ja rahutus .
3 Afred Rõude oli eesti esimene ja siiani ainuke kunstimetseen, kes oli Viiraltile toeks ja kaitseingliks.
1 Loomaaed Pariisis
13