Miina Härma (1)

Miina Härma elulugu
Miina Härma, endise nimega Hermann , on eesti teine kõrgema eriharidusega muusik . Ta sündis 9. veebruaril 1864. aastal Tartu ligidal Raadi vallas Kõrvekülas Tubaka talus ja sai kohaliku kooliõpetaja arvuka perekonna uueks liikmeks. Peres oli 7 last, kuhu kuulusid ka kaks sugulasest kasulast.
Vahepeal lõpetas ta Tartus K. Schulze tütarlastekooli, mis oli saksameelne ja saksakeelne . Käis ju tollel ajal haridusega kaasas saksa keel ja eesti keele rääkimine polnud haritud inimesele sobilik. Sellest hoolimata ei suutnud kool murda Härma isamaa-armastust, mille kujunemisel oli suur osa Lydia Koidula luulel.
Aastal 1883 astus 19-aastane neiu Peterburi konservatooriumi saades tolle aasta oreliklassi ainsaks õpilaseks. Konservatooriumis õppides andis ta suvevaheaegadel Eestis kontserte, millele anti kiitvaid hinnanguid. Õppimine läks hästi ja 1890. a. lõpetaski Härma konservatooriumi vabakunstniku diplomiga.
Peale konservatooriumi lõpetamist jäi Miina elama Peterburi, kuna Tartus (ja Eestis) oleks olnud väga raske leida tasuvat tööd.
1894. aastal toimus Tartus 5. üldlaulupidu , mis viis laulukoori asutamiseni. 1885. aastal toimus M. Härma lahkumiskontsert – selgus, et ta oli kihlunud saksa parun Heinrich von Trebraga ja pidi Eestist lahkuma . Kuid aastad möödusid rahvalaulude kogumise ja koorijuhtimisega. Miina Härma koor kogus kuulsust ja ta ise jäi kodumaale.
Põhiliselt rahaliste murede pärast siirdus Miina Härma 1903. aastal elama Kroonlinna. Kroonlinnas hoogustus koheselt kohaliku Eesti Heategeva Seltsi tegevus.
1915. aastal oli Miina Härma sunnitud I maailmasõja tõttu Kroonlinnast lahkuma, tsiviilelule ei jäänud Kroonlinna merekindluses enam ruumi.
Nüüd said kuulajate hulgad tutvuda Bachi , Mendelssohni ja teiste orelikomponistide teostega.
Kahjuks võimaldasid sealsed orelid üpris piiratud repertuaari. Repertuaari korduvust ongi Miina Härma puhul kõige rohkem kritiseeritud.
Pärast õpingute lõpetamist ja osaliselt juba enne seda tegi Miina Härma mitmeid konsertreise üle Eesti, esinedes orelikunstnikuna nii linna- kui maakirikutes.
Kui ta oma lõpueksami eel 1889. a. kevadel sõitis koju, et teha konsertreis Viljandi- ja Pärnumaale, tervitati teda igal pool kui eesti talutarest võrsunud orelikunstnikku, kelle kuulsus ulatus kaugele.
1890. aastail esines ta orelikonsertidega lisaks Eestile veel Peterburis, Saksamaal (ka Leipzigi Thomas -kirikus), Suurbritannias (ka Londonis) ja Soomes.
Miina Härma koorijuhina
Laulupeod viisid noore naise koorijuhtimise juurde ja 1894. aasta sügisel asutas ta Tartus omanimelise segakoori. Koor külastas 10 aasta jooksul peaaegu kõiki Eesti linnu tuues sinna muusikalist äratust ja eeskuju.
Härma loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed . ümmarguselt 60 aasta pikkuse loomeperioodi jooksul jõudis ta kirjutada üle 200 koorilaulu, kümmekond soololaulu, lugulaulu "Kalev ja Linda ", laulumängu "Murueide tütar". Tuntud on tema rahvalaulutöötlused.
Esimesed loomingulised katsetused algasid juba enne konservatooriumi astumist, nt. "Isamaa, õitse sa", mille Härma kirjutas M. J. Eiseni sõnadele viimase tellimusel.
Juba selles laulus on näha Miina Härma harmooniatunnetust ja viisileidmise oskust.
Oma konservatooriumi-aastatel lõi ta "Kus on kulla kodu", "Kodune kohake", " Linnuke ", "Kevade" jne.
Laulud "Enne ja nüüd" ning "Pühendan kõik kallile" annavad märku Härma loomingu kontrastusest, loomingu kahest poolusest. Esimene on heroistlik, täis eepilist jõudu. Siia kuuluvad veel meeskooridele loodud " Viimse vere tilgani", "Kalev ja Linda" ning "Meeste laul", segakooridele "Veel kaitse kange Kalev", " Kuma koit " jt.
Teine loomingu pool on õrna meeleoluga lüürika, mille abil väljendab ta enda leegitsevat isamaa-armastust nagu L. Koidulagi seda tegi. A. Haavast on kantud jällegi unistav tunderomantika. Sellesse poolde kuuluvad juba mainitud "Pühendan kõik kallile", "Metspiiga", "Kui sa tuled, too mul lilli", "Küll on ilus mu õieke" ja hulk teisi. Hiljem veel "Lõokesed", "ööbiku surm", "Teretus" jt.
Hilisematel aastatel andis Miina Härma välja mitmeid koorivihikuid, nt. 1898 . a. "Miina Hermanni laulukoori kontserdi lalulud" I ja II ning 1922. a. III anne. II anne on ehk neist oluliseim , sest sisaldab peaaegu tervenisti Härma loodud laule – segakooridele väljatöötatud eesti rahvaviise nagu "Kui ma olin väiksekene", "Ei saa mitte vaiki olla", "Tule mulle, neitsikene", "Oh seda elu ja õnne", "Pidu hakkab", "Ehi veli , opi veli".
Suuremas vormis on ta loonud kantaadi "Kalev ja Linda" ja rahvusliku laulumängu "Murueide tütar". Esimene on oratooriumi sarnane komponeeritud viies osas.
Teine on näitelavaline melodraama, mille muusika on suuremalt osalt põimitud rahvaviiside sugemeist, esimene eesti muusikalavastuslik teos.
Kasutatud kirjandus
1. Aavik, J. Eesti muusika ajalugu. Stockholm , 1965.
2. Eesti muusika biograafiline leksikon . Tln., Valgus, 1990.
3. Eesti muusika 1. kd. Tln., Eesti raamat, 1968.
4. Eesti Entsüklopeedia 3. kd. Tln., Valgus, 1988